Vikerkäär. Tere, kuulajad ütlevatele jälle Valter ja, ja kojaga. Meie tänane külaline on üks selline mees kelle aju genereerib pidevalt uusi ideid. No õllesummeri kaudu tuntakse teda kindlasti, aga nüüd on üks hoopis uus plaan meeles mõlkumas juba. Tere tulemast, Riho Rõõmus. Tervist, au ja rõõm on olla kahe minu jaoks nii autoriteetse inimesega ühes saates, tänu ja kiitus. Et tulla siis selle teema juurde, millest ilmselt tänane saade põhiliselt koosnebki. Kust sa võtsid sellise julguse, et hakata taastama sellist traditsioonilist lauluvõistlust? Sellepärast et sa oled ju nendes ringkondades liikunud küll väga palju, kus muusikat mängitakse ja sa tead, väga hästi, praegu peale läheb. Kas sa tõesti kujutad ette, et näiteks on võimalik taastada seda Aarne Oidi nimelist kunagist võistluskontserti suure orkestriga ja nii edasi ja nii edasi ja et see ka nii-öelda publikut Tooks kogu au, ma ei saa nüüd enda peale võtta. Minu julgus võib-olla oli selles, et ma andsin nõusoleku olla selle lauluvõistluse taaselustamise vähemalt esimese aasta ORC komitee esimees. Aga ma arvan, et julgus välja ütelda, et me võtame kätte ja teeme selle ära. See tuli seekord küll linnavalitsuselt, Tallinna linnavalitsuselt. Aga mõtte seda kontserdit, konkurssi lauluvõistlust teha on paljude Eesti muusika- ja meelelahutus ja ürituse korraldus korraldajate peades liikunud siin juba mitmetel-mitmetel aastatel, sest tuleb tõde tunnistada, et ega Eesti estraadimuusika eesti popmuusika ei ole just praegu väga hea mainega. Me ei, tihti ei pea temast ise lugu. Kuidas sa saad seda öelda peale Eurovisiooni? Jah, need on need, need on need säravad hetked, mil suudame Euroopa maitsele midagi pakkuda, ehk Euroopa vastavat siis muusikalist soundi inglise keeles. Aga kui me räägime eesti kodumaisest kergemuusikast, siis valdab selline meeleolud, ah, ümberringi on ainult üks ansambel Meie mees või siis süntesaatorid tümakas. Ja see ei ole enam muusikat, vanasti, siis olid ilusad laulud ja rahvas ootab seda. Tegelikult ju praktika näitab praegu see kontserdipraktika. Äsja olid Heli Läätse 50 tegevusaasta tähistamiseks kontserdid, mis kõik olid täis, läksid suure menuga, siis oli lihtsalt Saku Suurhallis, oli veel, laulame neid laule jälle jälle vanadest lauludest ja publik on seda tõestanud, et sinna tullakse ja hiljuti rääkisin Uno loobiga, ta ütles, et tema muidugi laula ka neid kõige viimaseid vimkasid, aga tema kontserdid on alati täis ja, ja nii et siin on, võib rääkida mingist nõudlusest ja, ja kui ma nüüd nii heliloojate poole pealt räägin, siis tegelikult meie hulgas. Nii on olnud see idee juba oh teab kui kaua nii soojas, et midagi taolist võiks olla. Kas nüüd need vanad enam nüüd nii väga osavõtjad saaksid olla? Seda on raske öelda, aga ma mõtlen isegi neid, kes tulid välja, ütleme, selle nii-ütelda teise lainega olid seal. Tõnis Mägi oli sisuline. Puu siis oli Joel Stein, feld võttis Olav Ehala, Olav Ehala, nii et praegu viiekümnendates mehed sealkandis. Ja, ja ma usun, et ei ole mingit probleemi nende kaasamisega, sest. Ma arvan, et looja on vana siis alles, kuna või suus ei sulaselgelt Hemingway või, või ükskõik, võtame Picasso veel surres oli, tuleb pintsel käes ja lõi surematut kunstiteosed, nii et et see, et meil Eestis ei oleks häid laulukirjutajaid, selle, selles ma ei kahtlegi ja ma olen täiesti Walteriga meelt, et just see sõna on moodne sõna, et nõudlus, see nõudlus on, vot see, mis andis ka minule nagu julguse selle ettevõtmise praegu siis korraldus poole etteotsa asuda. Pillimehena mitukümmend aastat tegutsenud, ma kuulsin, noh, eriti nüüd viimastel aastatel, nüüd kui juba kapitalimaailm meil siin Eestis pead tõstis, et et, et vot seda eesti omamaist lauluvõistlust on nii vaja, kõik ootavad laulukirjutajad täpselt nii nagu suusatajadki, et nad tahavad ju omavahel rammu katsuda ehk vaadata, et kuidas mul välja Kukusse ja kuidas see kõlab suurel laval. Ja teiseks, ma arvan, et kõigi ühine soov, mis on ka võib-olla vast ehk estraadi ja popmuusika ka tekil, leiate selline võib-olla kuskil alateadvuses on, on ühest küljest kohustus. Ma arvan ka, et see on nende ühine soov, on estraadimuusika taas tõsta meie üldise kultuuripilti tagasi. Et et ei kultuuriametnikud ega ka üldsus ei ütleks, et ah, see ei ole mingi kultuur. Ta on tarvis taas väärt alustada ja kindlasti selline lauluvõistlus aitab kaasa estraadi popmuusika. Taas kultuuristamisele ehk tema väärtustamisele. Kas võib-olla räägiks natuke lahti seda mõistet estraadimuusikat, aga mis tegelikult oli ju kogu aeg käibel siis tuli popmuusika. Walter, siin vahepeal mõtles välja levimuusika, mis tegelikult nagu ühendaks neid kõiki, aga estraadimuusika all sa ilmselt Riho mõtled siis sellist muusikat, mida esitatakse ikkagi suure orkestriga, mis ei ole ütleme nagu praegu tihtipeale kombeks süntesaator ja laulja kus süntesaatoril on juba kõik rütmika sisse paigutatud ja nii edasi, eks ole, et minnakse ja tehakse kohapeal. Noh, kuidas seda öelda? Esinemine ära, eks ole, väga kena esinemine, aga et oleks tarvis midagi natuke sellist suuremat või. Põhimõtteliselt küll, sest nii nagu ka tänapäeva klassika, kirjuta klassikalise muusikakirjutajate aluse loojaks nende reeglite või, või, või põhja ja mille alusel ka kõik klassikalise muusika kirjutajad on õppinud, on olnud ka Bach ja Beethoven ja Mozart. Nii on, tekib küsimus, millisele kultuurile toetavad need, kes tänapäeval päeva siis Poppe, levimuusika Nad kirjutavad, kasta oma keldris oma ühesüntesaatoriga, et vot see klassikaline estraadikultuuri põhi ära kaduma. Et kui seda nüüd kiiresti taastaks see, et talle see väärikus ja see klassikaline klassikaline pool ehk ehk need ka need lood, mis on olemas nendest samast hoidi konkursitest, kui neid taas ei väärtusta, kui ei hakka tekkima uut niinimetatud klassikaliste estraadikultuuri, millele ka need süntesaatori poisid toetuvad. Vot mina arvan, nagu seda väga tähtsaks. Praegu on ju niimoodi, et küsimus ei olegi võib-olla nii palju selles suures orkestris uhkuses. Põhiküsimus on minu arust meloodias. Vaat kui me siin enne saadet kolmekesi ajasime juttu ja meenutasime neid vanu võistluskontserte siis Riho Rõõmus laulis kõik need laulud kaasa. Isegi sa teadsid sõnu, sõnu peast, eks ole. Aga kui mõtleme praegu tõepoolest suurepärased uhked üritused ja tõid meile palju kuulsust, eurovisioonis ja nii, aga, aga ühele lihtsale tavaeestlasele meelde kamoon Everybody või mis, seal on rohkem midagi. Kas neis on ehk pärast seda, kui kuuled see Bentoni ja Tanel Padari võidulaulu, siis selle peale ei jää muud kui ülalaulda eesti keeles, et eestlane olla on uhke ja hea, et me oleme uhked, et meie mehed võiksid. Aga mida nad seal laulsid, millest nad laulsid, mis mul see viis oli, seda aasta pärast vaevalt et testima külas keegi oskab öelda, et tollel õhtul ekraanist algne tõlget lugesime, jah, mina näiteks ei mäleta isegi, millesse laul. Jah, aga vaat, siin ongi küsimus, see ei ole ei pahadamisi, ei Padari süü, see pole kellelegi ka mitte nende heliloojate ja esitajate süü, kes igal aastaseid nad rühivad. See on samuti nõudlus ja seda nõuab eurovisioon. Ja seda, seda nõuet täidetakse truu alamlikult nii kaua kui see, mäletan veel neid aegu, kui eurovisioonis oli laval ju suur orkester, latikas käis vaatamas, seal oli, oli aga nüüd suurt orkestrit enam ei ole, kaua seda nüüd juba on, seda tähendab muutunud on, mingit tasandid on paigast nihkunud ja on tulnud uus. Ja jääb meil küsida ainult seda, kui kaua kestab see, mis praegu on. Miski ei ole igavene, igavene võib-olla tõesti, ainult nagu on need igihaljad laulud. Näiteks kui me räägime siin hoidi konkurssidest, suveöö, Oidi laul, eks ole, seal haugisepa jutustus siis on noh, neid võib ikka kümnete ja kümnete kaupa lugeda neid, mida rahvas tänaseni teab. Aga ma usun, et ka see sümptosaatorite põlvkond areneb kindlasti edasi, varsti tekivad sellised imetehnilised riistad ja turul tekib selline eriline nõudlus erilist laadi tehnitsistliku šamaan muusika järgi, mida ei mõista ka tänapäeva süntesaatori põlvkond. Ära nüüd ütle, et kõik viiulimängijad jäävad töötajale või ei vaata. No mis, ma tahan öelda, et vaatamata sellele, et sajand on praegu 21 mängitakse Bachi ja palestrinat ja kõike neid klassikuid edasi. Neid töödeldakse, aga mängitakse algsel kujul ja ka klassikalist muusikat kirjutatakse edasi, jah, tänapäeva nüüd kaasaegsemaks kontekstis otsitakse uusi kõlavärve aga aga estraadimuusikas on praegu nagu minu arust see klassikaline just millele vundament, millele toetuda. Lihtsalt tekib uus mood, siis minnakse ainult uue moega kaasa. Ja vot seda järjepidev, vot nüüd selle klassikalisemalt poolt nagu ei arene. See peegeldub ju iga kandi pealt, võtame see tohutu populaarsus, mis on praegu selles Kregor Gregoriaani koraalil, laulavad neid vanu meloodiaid, mis on tõesti tavainimese kõrvale ka täielik umbluu. Aga need on sajandeid vanad meloodiad ja nendes püütakse nüüd leida midagi, mida mis annaks nagu mingi uue uue sädeme nüüd sellele sellele mootorile, mis meid peab edasi viima. Näiteks superstaar Robbie Williams tuleb ja teeb suure orkestriga kontserdi vanadest Swing lugudest. Ja muidugi samamoodi, Phil Collins võtab kätte, teeb bigbändi, hakkab mängima hoopis midagi muud, mida ta teeb Genesise või oma sooloprojektidega. Et ilmselt mingisugune nostalgia on olemas. Ja ma ei tea, me oleme vist juba nii pikalt rääkinud, et oleks natuke muusikat kuulata. Kas me alustame täna siis selle esimese meie laulukontsertide võidulooga? Nostalgia loomulikult, nostalgia, las olla. Eks see lugu vist on mitmekordselt sümboolne, nagu me ennem arutasin ja ta oli. Vaat, üks asi, mida mina mäletan, see esimene võistluskontsert ma hiljuti kontrollisin, kuupäeva veel tähendab kuupäeval on olnud, aga ma tean, see oli 59. aasta jaanuarikuu ja võidulaul Arne Oidi ja Heldur Karmo meie maal, mida esitas see Anu Anton, nii et see on mul raudselt paigas ja samal aastal oli detsembrikuus veel teine võistluskontsert, hiljem hakkasid nad käima niimoodi vana-aasta 30. kuskil ja nii päris päris noh, nagu tollel raid nääride ajal. Tänase Vikerkääru saatekülaline on Riho Rõõmus ja läheme siis nüüd juba päris asja juurde. Kui kaugel on selle uue võistluskontserdi ettevalmistus ja mida kõike selleks vaja on? Millal ta saab toimuma? Nagu ma saate alguses ütlesin, oli Tallinna linn see julge, kes ütles välja lõpuks selle, mis oli kõikide peas keerelnud, et võtame kätte ja teeme ära, käis seal kohta ka asjakohase linnavalitsusel. Mingisuguse määruse moodustas komisjoni, kes peab tegelema ettepanekute väljatöötamisega reglemendi väljatöötamisega ja kuu aja pärast see komisjon, mida ma ka juhin Peab kuu ajaga hakkama saama mamma sellega, et teha selgeks kõik need tingimused läbi rääkima heliloojatega tingimustel nemad kaasa tuleksid korraldusküsimused läbi mõtlema, finantspoole läbi mõtlema, mis see maksab, sealt tekivad kohe küsimused, kas see kõik on reaalne. Aga selge on see, et et kui me siin alguses rääkisime, et kõik seda ootavad, siis mitte ainult küsimus ei ole selles, et narr oleks teda ära jätta vaid ma arvan, et siis me väga paljude inimeste ootusi ja lootusi kapetaksime. Ja selge, et ta ei lähe nii mitmeid kümneid või sadu miljoneid maksma nagu eurovisioon. Aga see aeg oleks umbes siis kuskil maikuus või millal? Linna seisukoht on see, miks ka Tallinna linn on praegu väga tõsiselt nagu huvitatud ja valmis nii moraalselt kui finantsiliselt selle üritusele õla alla panema et see toimuks Tallinna linna päeval. Tallinna linn oma ajalooarhiivides tegi selgeks, et, et Tallinna linna siis juriidiline algus on saanud kunagi 15. mail. Ja nüüd siis selle aasta 15. mail Tallinna päeval oleks Oidi laulu kontsert Tallinna päeva kandev üritus. Sel teisipäeval istus siis korralduskomisjon laiendatud koosseisus koos Tallinna linnapea juures vaeti erinevaid probleeme, mis selle lauluvõistluse läbiviimisega võivad seonduda ja ja jõuti, jõuti järeldusele, et kuu ajaga peavad saama põhiküsimused lahendatud. Üksmeelt oli selles, et laulud, mis seal kõlavad, peaksid olema kindlasti eestikeelsed sest asi, mis meid eestlasteks ära määrab, on eesti keel. Aga komisjon oli tolerantne isegi sellises küsimuses laulude kirjutajad ei pea tingimata olema Eesti kodakondsed. Et laulu võib kirjutada ka vabalt. Siin elavad Eestimaal elav lätlane või venelane, kes, kellel ei ole Eesti riigi kodakondsust või isegi kui elab või kirjutab Soomlane, soomlane, Soomes elav soomlane tahab eestlastele kinkida ühe laulu, siis ta võib seda teha, aga tekst peab olema eesti keeles ja ette kantud eesti keeles. Nii et südamena praegu nagu esimene, aga oli seisukoht selline, et, et seda nagu ei piiraks. Aga muude, selliste tehniliste üksikasjade suhtes tuleb hakata nüüd neid huvisid välja selgitama ja eks kõige olulisem küsimus kõik küsivad muidugi, kus see toimub. Aga ma arvan, see ei olegi võib-olla kõige tähtsam küsimus, mina küll küsiksin. Et ühe, ühe favoriidina noh muidugi minule rõõmuks lauluväljaku juhatan arvatakse lauluväljakut, kui tahetakse, et, et noh, et võimalikult suur publiku hulk seda kuuleks. Ja ta oleks Tallinna päeva kandev üritus. Lauluväljak on sümboolne koht eesti kultuurile. Aga loomulikult tuleb ette näha ka Forss maa suur võimalusi, et sajab lund. Vihmaküsimus, mis siis teha? Oli kõne all ka Eesti kontserdisaal, kus tegelikult ju aastaid toimus võistluskontsert siis võib juhtuda see, et vahetu rõõmu ja naudingu sellest kontserdist saavad need, keda me näeme tavaliselt esimesena ori kontserdil, filharmoonias kalli piletiga, kaamera eest läbi jalutamas. Nii et võib-olla selles suhtes mõni hea koht, kuhu mahub palju tõesti mõistliku ja soodsa piletihinnaga, aga kuula, et kui sul oleks katus pea kohal, iga oleks katus ka, nii et, et siin tuleb alles veel arutleda, aga, aga pastestki tähtsam küsimus on siin vastaja alustamegi nüüd väikest arutelu sellel teemal, et. Me arvame ja usume, et heliloojate laulud kirjutad, tulevad kaasa, vot millised need mängureeglid peaksid olema ja kas on võimalik kehtestada mängureegleid, mis kõigele sobivad, sest me tahame, et see lauluvõistlus oleks ühtaegu, on kaasaegne. Tal ei oleks sellist väga kivinenud hõngu, et isegi vanem kuulajaskond kirtsutas nina, et, et see on nagu laiba elustamine. Teistpidi peaks olema tal seesama väärikus, millest me rääkisime, et ta peaks näitama meie koodi muusika, sellist väärtuslikku kultuurilist poolt, et ta ei tohiks taanduda. Metall trash rokkansamblite vaheliseks võistluseks, kus punaseks värvitud juuksetukka levitatakse. Aga Riho, minu arvates, ega nüüd päris jalgratast ei ole ka tarvis leiutada, sellepärast et on ju siin viimase kümnendi jooksul tehtud erinevaid lauluvõistlusi. No mulle tuleb näiteks uus viis meelde, see kestis vist kaks aastat või ligi kaks aastat. Seal oli väga erisugust muusikat, kuigi muidugi see oli ikka puhtalt nii-öelda ansamblite võistlus. Seitse vaprat käib ju televisioonis juba, ma ei tea, kui pikka aega, eks ole, et siin nähtavasti tarvis siis ikkagi mingisugune uus selline tase sisse tuua või mingi mingi muudatus või midagi, kas võib olla paralleel, mille mina tõmbaks, oli see möödunudaastane haapsalu valge daami võistlus? See viidi ka küllaltki kiiresti läbi, sellepärast et ma mäletan, et ega seal ma ma usun, et umbes kuu ajaga sai see materjal esitatud ja ega seal millestki eriti puudust ei tulnud ja kui tulemuste peale vaadata, siis no võtame kasvõi seda esikoha laulu. Mis oli Rein Sammeti niuke, tore samba. Minu arust juba selles olukorras võis, seda võis seda üritust korraldada, kusjuures loo autor juba täiesti. Aastates eakas härrasmees. Et, et ega see ei ütle midagi ja see oli väga niisugune moodne moekas laulja. Ja nüüd praegu tegi ju see Aleksei, kes tegi oma plaadi ja, ja seal olid Uno Loobi laulud, loob, võiks ju praegu väga hästi veel kirjutada. Lisa neid ja ega temagi enam päris poisike ei ole ja mõtleme näiteks ranna ja, ja Tõnis Mägi ja need on kõik nüüd ikka juba kõik küpset muusikutega siis tollal nad olid, olid noored, andekad, kad, algajad, aga praegu nad on meistrid. Mina näen siin nagu võib-olla praktilist probleemi, et, et kui me tahame, et see lauluvõistlus oleks ka muut sama kõla ja helikeelega samal ajal tahaksime, et see laval oleks ka kas siis sümfonet orkestrisuurune, orkester, kammerorkester koos biitbändi osaga. Et kui tuleb üks ansambel, kes ütleb, et ütleme, ansamblile helilooja tänapäeva noor ansambel ütleb, vot ma tahan teha seda lugu, aga ma tahan teha nii nagu minu ansambliga see kõlab. Ma räägin praktilist juttu, ma tahan oma ansambli tehnilise koosseisu lavale panna selliseid trummikomplekti, sellise kitarrivõimendi. Siis tuleb teine ansambel, no ütleme, väga kuulus ja tugev koosseis. Two Quick staate Pearu Paulusega eesotsas. Nemad tahavad juba laval 50 ruutmeetrit, et kogu omase muusika köök sinna üles panna. Tehniline köök. Ma ei kujuta ette, kuhu nad laval ära mahuvad ja kui neid vahetama peaks hakkama, mis sellest kontserdist ja võistlusest siis välja tuleb. Ja, ja teine variant on, et hakkame siis fonogrammide peale, siis taandub asi jällegi fonogrammide vaheliseks võistluseks, ehk kellel on rohkem raha parema stuudios Parema tehnikaga teha ja pärast lavalise maha maigutada või tantsida koos tantsutüdrukutega. Siis pole see asi jälle see. Ei no siis ta jälle kodune eurovisioon. Ja ainult tingimusel, et tuleb eesti keeles laulda, et asi pöörab teistpidi jama ja kust neid leida, see kuldne kesktee ehk öelda nendele nendele bändi heliloojatele, et poisid, kirjutage, et mis siis, et te olete 20 teil on omasem metallrokk, jazz-punk, hevibänd, et kirjutajaga laval arvestage sellega, et meil laval on üks noh, ütleme näidataks üks hea roki ansambel, kes teie loo maha mängib. Variant, ja teine variant on siis suure orkestriga, nüüd valige ise või, või saadad kitarri klaveriga. Omal ajal oli ka, näiteks, oli no mina mängisin tol ajal estraadiorkestris. Me olime palgaline raadio, orkester, meid saadeti sinna, mängisime oma kuupalga eest selle kontserdi maha, mingit probleemi ei olnud, samal ajal olid ühes lava nurgas, oli, ükskord oli Nils Petersoni kvartett või mis tal oli kvintett siis oli Emil Laansoo ansambliga oli ka niimoodi, et oli kaks võimalust selleks praegu minu arust läheb, tehniliselt vist oli natuke lihtsam, need, need väiksed kvartetti. Loomulikult, ega siis keegi ei tulnud ju sinna välja oma suurte pütidega ja kõigi nende mis võivad ka kontserdi täitsa kihva keerata, nagu selle rei Charlesi kontserdil juhtus. Nii et igal asjal on mitu otsa. Aga minu arust praegu peaks hakkama asi sellest peale, et me tähendab kui minna Tallinna linna ürituse peale välja ja tahta sealt saada midagi, mis no mis jääks mälestus, olgugi et kas ta võib-olla toimub ainult üks kord. Aga et sellest jääks midagi mingi mingi niisugune hell jälg, mille, mille kohta pärast öeldakse, oli tore üritus ja vot sealt ja sealt olid ütleme nii toredad laulud nagu, nagu seal omal ajal oli seal veidi suveöö või või seal unustuse jõel ja Kustas kõik R puhul oli ilusaid laule ja kellele iganes. Nii et mingi niukene Leib jahtub ja siiamaani käib veel ja oi, kui me hakkame kaks südant. Mul on siin praegu ees võistluskontsert, no raiskame kaks minutit. Võistluskontsert 66. Ja mis laulud olid? Ma ei loe kõiki, ma jätan need juba järele, mille kuumema gruppi, mida, mida ei tea keegi. Mul endal oli seal üks vilets laul, mida ta enam mainida. Aga Tiit Lehto, ära koo mu käpikuisse päikest, väga tuntud, väga hea elektrijaam, see on lastele. Vello lipanud, miks laulis Heli Lääts kenaadi Taanieli idüll, laulis Heli Lääts jällegi laul, mida vähemalt mina mäletan hästi. Lembit Veevo oli seal bluus lihtsalt saali, seda teatakse vähem. Ansambel Laine esines seal seda laulma, Kõitja, ära vaata tagasi, kesse võis olla autorid, siinjuures ei ole. Pere vanapoisi vemmalvärss, mida laulis Uno Loop, Albert petineni, kui kõlab Charleston, laulis Anu Anton hauga tuntud haugi, kui kõnnib mannekeen. Samuti laulis laine, siis oli kolmanda koha sai Viktorignaatjevi laul, laulust. Laulis laine. Siis oli Uno Loobi, nii on ikka olnud see, ma võin seda laulu praegu laulda, KuMul aga oli proovi, kui mul oleks ilus hääl, vähemalt tuleks meelde. No on see see esikoha võitis Raimond lätte pulm, laulis Heli Lääts. Siis teine koht langes minule oma laulu ei leia ma üles. Siis oli seal, seda ma, mina mäletan näiteks Aarne Oidi laul, ma olen su pilk kolmas koht. Laulis Uno Loop, ma olen su pilk ja olen su hääle. Ka ja no vot suunas kusjuures mina olin siis kuueaastane ja ma mäletan siiani Ja siis oli naisonu oti kingitus, mida laulis Vello Orumets kauniga pool lastelaul. Ja, ja mis siin veel oli? No põhiliselt, vaadake, kui palju ühel ainsal võistluskontserdil oli lugusid, mida me tänapäevani 66. Eks, missuguse aja tagant me neid veel mäletame? Eks, eks kindlasti siin õnn nendele lauludele sellele võistlusele tookord, et seda ümbritsevat, et müra nii info kui kui muusika ja kogu muu maailma suure maailma muusika müra oli niivõrd vähe, sest ega palju me muu maailmamuusikat kuulda saime. Ühelt poolt surutamile Antada ida poolt. Nii et, et kindlasti see oli tolleaegse selle konkursi õnn. Praegu me peame oma konkursiga suutma ka sellele survele, mis tuleb idast läänest, põhjast, lõunast, mitte ainult ainult. Isegi lääne surve on võib-olla tugevam kui tolleaegne idasurvest idasurvele Me sõitsime, üritasime vastu seista nagu üks mees, aga lääne survele me pigem anname kõik koos ühiselt järele. Lapsed kodus õhinal õpivad, et saaks selle selgeks siis siis võib-olla kodus nagu vene keele suhtes oli, et noh, seda peab õppima. Riho, aga mul on sulle nüüd üks suur palve. Minnes järgmise muusikapala juurde, mis sa arvad, kas me saame kahekesi rääkida Walterile augu? Tagasihoidlik inimene, nagu ta on, ta laulaks oma ei, laulaks, ei laula, aga ta oma laule ei taha ka eriti mängida rohkem nagu teiste omi, aga siiski minu arvates olematu laul on ju ka üks selle lauluvõistluse võidulaule. Et Ma arvan, et see oleks lausa patt, kui, kui seda ei mängiks, kui Valtra laulusine mängiks, kui nii võtta, siis see oli minu nii-ütelda tipphetk sellel võistlusel, sest ega see rohkem võitu ei olegi. No oli vist, kui ma ei eksi, oli mingi publikupreemia, tuli hiljem kuskilt, aga noh, peapreemia oli ikkagi see. Hiljem oli muidugi niimoodi, et peapreemia oli poliitilisele laulule määratud ja, ja siis tulid, need oli peapreemia esikoht, teine koht ja kolmas koht, vot niimoodi. Nii et siis esikoht võiks juba olla apoliitiline laul. Vaat selles väljendus ka tookordne idasurve ja peab ütlema, et sellest ajast peale, kui ott kirjutas vana meloodia Arvi siia tekstile siis Arvi siig hakkas vaest Aarnet kasutama oma luuletuste viisist ajana, siis tulid üks kuuendik planeedist kogu planeedist, siis tegelikult kõik väga head laulud. Aga kaasa arvatud see vana meloodia praegu ei saa neid enam seal, nad teenisid tol ajal tuhaväljade ja oma oma kitsast, kellele sa praegu sellest, see on samuti iga aktuaalne kogu aeg, veel sõda ähvardab meid praegu ka seal Lähis-Idas, noh aga, aga ma ei tea, aga nüüdse olematu laulja ma tahaks veel nii palju enda tahtmist läbi suruda. Ma hea meelega mängiksin originaali Helgi Sallo esituses ja siis veel Jaanika variante, mis on tehtud paarkümmend aastat hiljem. Ja siin saabki näha, kuidas on elanud. Lugu on elanud läbi aegade. See oli 1967. aasta lauluvõistlus. See oli umbes nende lauluvõistluste keskpunkt ja huvitav on, sellest peale. Hakkasid tulema uued lauljad, tulid, kui algus olid need klassikalised, meie endise estraadilauljad. Siis hakkasid tulema Joala, Boris Lehtlaane tuli, Tõnis Mägi, Ivo Linnaga, Ivo Linna, tulija, Marju Kuut, Maria tuli tuli kõigepealt uus põlvkond, lauljaid tuli peale ja uus põlvkond heliloojaid, sest siis tulid Valkkonen selles mõttes ka kikerpuuet varemgi Kerboy olnudki Kerbakas kuskil neil aastatel korjama neid auhindu. Kusjuures noh, muidugi päris tore on see, et Eino Tamberg võitis ühe lauluvõistluse oma. Kõik saame mureli puudeks oma lauluga ja. Ma hiljuti lõin lahti. Omal ajal ilmus laulukogumik laulge kaasa, praegu ilmub eesti poplõin lahti, viimased sirvisin, viimased viis numbrid läbi. Seal on palju heliloojaid, keda ma ei ole üldse kuulnudki, et need inimesed on olemas, nende laulud on siis ees. Ja sees oli ka Erkki-Sven Tüüri, eks laul. Nii et et võib-olla ikka Erkki-Sven Tüür tuleb ja kirjutab Tallinna sihukese pidupäeva auks mõne mõne laulu seepärast, et ta on ju ka vana bändi poiss, no nii et siin ei ole midagi võimatut. Ja ma arvan, et hea tahtmise juures saab muidugi vaat üks asi, mis kogu aeg hakkab valu tekitama. Nii korraldajatele kui osavaid teatele on see, et kuidas neid laule välja valida. Vot ma seda tahtsingi küsida, et kuidas see siis oli ja kas, kas meil siin laua taga on näiteks ka mingi idee, et kuidas me sellel aastal võiksime teha, sest neli kuud on võimaliku toimumiseni jäänud? Tol ajal oli niimoodi, et alguses oli tõepoolest mingi heliloojate liidus, moodustati mingi komisjon, kes valisid need laulud välja. Tähendab laulud, esitati kõik noodikujul mingit demo, neid linte ega neid ei, ei olnud üldse olemas. Ja aga siis ma mäletan, et üks, kes hakkas ka protesteerima, kõvasti, oli Reino annab ja oli veel teisi noh, just nooremaid, et siin vanad mängivad kokku ja nii edasi, nii edasi, et neid lükati kõrvale ja siis otsustasime niimoodi, et tuleme kõik kokku erinevate helide saalis. Iga mees tutvustab kas siis ise klaveri taga või siis mingi pianisti, kes tema laulu tutvustas. Kuulati kõik järjest läbi, muidugi mitte algusest lõpuni, seal kolm, neli salmivaid, piisas sellest, kui oli, ütleme, laulu see juba idee oli juba selge, siis oli saal rahvast täis, praktiliselt tihti ainult osavõtjad. Nojah, aga kui oli küll ja no ei noh, ega seal juba 30 40 ega nii palju kirjutada, neid nii palju ei olnud tookord. No oma 30 võis küll olla jah. Aga siis leiti üks, üks huvitav dünaamistata sinna saali maha demokraatlik lahendus, et kuulati need laulud läbi ja otsustati, et tehakse hääletus. Kõik need, kes võtavad osa, on õigustatud andma oma punktid laulule neile lauludele, jah. Ja siis huvitaval kombel kõik olid niivõrd ausad muusikud, et mingid pärast ei tuvastatud mingisugust noh, niisugust kokku mängut vaata noh, nagu eurovisioonist vähempunkti, et siis ta hea laul küll, aga enam-vähem punkte. Lõpptulemus oli see, et valiti need siiski normaalselt välja, kõik need ja eriti keegi, ma ei mäleta, et nii väga solvunud oleks olnud, seal oli isegi võib-olla natuke tekitas probleemi ste, ilmselt tuli sinna oma uhke tigu ja mis tal seal olid tol ajal hiljem ta tuli ju paari väga niisuguse lausa võitis isegi laoga ühel aastal ja ütleme siis normaalse lauluga tuli välja uhke, nagu on väga normaalne laul. Ma vaidlen sulle taga, väga normaalne ja väga hea laul, pead sa tagantjärele võttes ma mulle meeldivad Nad, kõik need kapsalehetigu oli kapsalehel, aga tal oli seal veel midagi. Soloogilistel teemadel oli mägramaja ja ehkki väga kenad laulud ja muidugi et on hästi-hästi vaimukas ja Jane välja ja nii et ma arvan, et kas nüüd seda teed minna, aga võimalusi on mitmesuguseid. Aga üks võimalus peaks minu arust olema siiski see, et millega kõik, kui oleks absoluutselt ühel stardijoonel, mitte nii et nagu öeldakse, et et kui meil vabariik loodi, siis ühed olid stardijoonel ja teised koperdadest tagapool oma süü maha jäide. Ärme teeme nii, et, et osa jääb oma süü tõttu maha, paneme kõik ühel stardijoonel kõiki esitavad oma laulud noodikujul kas siis ühehäälne viis oioi kohe problee nimena, millega, millega, millega, kui palju praeguse, et muusikakirjutajad seda noodipaberit kasutavatel Riho teatse. Vaata väga paljud kasutavad oma süntesaatorid koos arvutiga. Rendivad välja arvutiprogrammid. Iga laseb ta noodikujul teiseks kui ma olen nüüd tõesti Kapa-Kohila noh, see ütleme heas või naljakas mõttes Kapa-Kohila küla laulupoiss nooti ei tunne midagi, siis põhimõtteliselt kui ma niiväga on minu elu soov sellel võistlusel osaleda, siis ma leian selle inimese oma kas või kooli endise laulmisõpetaja, kes paneb kirja ja toon siia televisiooni või raadiomaja valvelauda. Et teoreetiliselt on see võimalik. Ja aga praktiliselt ma ütlen oma paljude aastate praktikas seda, et kui inimene ei ole suuteline oma muusikalisi mõtteid kõige primitiivsem vormid ühehäälselt kirja panema siis ma soovitaks tal järele jätta. Sellepärast et see niisugune omaette viisikeste laulmine ja nad on kõik omamoodi kenad. Aga noodikirja muusikalise grammatika valdamine eeldab seda, et sa suudad seda meloodiat. Kui tahad, et su mõtted on ka korrastatud koera arendada, sa leiad talle vormi, eks ole. Mul võib tulla teinekord mõni niisugune idee, oi kui toreda laulu, selleks sa sellest saaks. Hakkan vaatama teda kirja, panen vaatanud tega. Jutluse ajal oli ju tegelikult vaba osavõtuõigus, kõigil oli küll, aga hoitwist tekki omalt poolt ka tõsist tööd, et veenda ikkagi haritud laulukirjutajate ikkagi osa võtmaks. Et hoida seda taset. Ka hiljem ei olnud vaja enam midagi teha ja kõik teadsid, et vaat, et aasta lõpp on lähenemas, nüüd tuleb kirjutada ja, ja see läks ivani maatselt, aga kui ma ei eksi, vist oli, paaril juhul olid, olid üks neiu tuli. Ja siis tuli üks tulid no nii-ütelda, nagu me kasutame seda nii väga banaalselt, et tulid metsast välja. Ja, ja oli tõesti nii, et ei olnud vigagi ja üks isegi ma mäletan, et üks poiss sai seal vist isegi auhinna, aga ta oli ka mingis bändis ikka kitarri mänginud ja ja ühesõnaga ta tundis ikkagi selles mõttes muusikat natuke rohkem. Nii et mina usun küll, et see, kes ikkagi osa võtad, tahab, see, see leiub, leiab ka selle võimaluse omase lugu noodikirja panna ja veel parem, kui ta ikkagi noodikirja tunneks, sest siis on sellel sellel lool ka mingi tõesti põhi all. Uno Naissoo omal ajal juhendas ju aastaid seda heliloojate liidu noortesektsiooni, kus käisid ka kõik need, kes sel ajal oli, ju nõuti, et lugu ei lähe enne esitamisele, kui on heliloojate liidu see nii-ütelda nõusolek või on sealt läbi käinud. Ja siis oli niimoodi, et naisrääkis mulle poiss sinna laulab midagi kitarri saatel laulab midagi, et vot see on minu Laur. Naisütleb, et aga mängige seda veel üks kord või laulge veel ükskord ma tahan seda veel. Kuule poiss laulab hoopis teistmoodi, tähendab ta kogu aeg improviseerida. Mis nii-ütelda, mis pähe tuli, seda ta laulis laulu kindlasti ei olnud ju olemas. Jah, aga võib-olla ta improviseerida väga hästi. Ma pean lihtsalt ütlema, et ma teatud skepsisega suhtun siiski sellesse süsteemi, et igaüks peab noodil tooma selle laulu. Aga see jääb praegu minu arvamuseks. Kas me läheme järgmise laulu juurde, kuulaks vahepeal muusikat, eks ole ja kuulame siis ikka neid vanade võistluskontsertide pärjatud lugusid. Tugevaid tegijaid meie maal ikka nimetatakse tavaliselt seppadeks seal nüüd sepa jutustus. Ja üks kõva tegija nende lauluvõistluste ajaloos on olnud ka Arved Haug. Valter sa kindlasti ühineb minu arvamusega. See on nimelt tema laul ja muide tema 80 aasta tähistamise kontserti kuulas täis saal, jällegi üks näide ilmselt isegi ei mahtunud sinna, ei mahtunud tulla ja ma mäletan, jäetaks, kuulus naispoliitik tuli viimasel minutil sisse, istus minu kõrvale ja pärast tõsteti sealt ära, öeldi, et ei, vabandage, see ei ole teie koht, et minge sinna kuskil teisele rõdule. Tähendab, inimesed tulid sinna tõesti heast südamest kuulama ja see oli ühe autorikontsert. See ei olnud mitte niisugune pocket parimatest ja oli täiesti õnnestunud üritus. Nii et Riho, sa ilmselt oled vajutanud õigele nupule. Aga kuulame nüüd seda lugu ja siis räägime veel veidi. Hirm. Ka et sellest poisi kuidagi saa Minu meelest õpipoiss Et ma saaksin Karvased ja luues. Raudtee aga olevaid meesi ja hüppajal parajad rauad ATA. OSCE siis saatan Akurkidetaks häärberis pall läks, rauad kulunud. Tänane Vikerkääru saade hakkab lõpule lähenema, oleme rääkinud ühest projektist, mis teoksil meie külalise, Riho rõõmusega? No kuidas sa selle praegu kokku võtaksid? On see ikka teostatav ja Ma tean, et sina oled mees, kes oskab ka raha lugeda. Kas, kas nii-öelda tuleb ots-otsaga kokku selline uus lauluvõistlus korraldada jälle? Ma usun, et küll selle probleemi lahendab, et eestlased on näidanud, et, et nad saavad isegi plusskraadides oskavad lund teha, kui vaja on, nii et kui on tahtmine nii suur ja ma usun, et selle lauluvõistluse puhul on. On tegijatel tahtmine suur organisaatoritel laulude kirjutajatele, kuulajatele, et et küll me isegi kui lund sajab, siis saame selle lumelauluvõistlus ära tehtud. Aga kui me tahame seda kontsert teha nii, et sellest võistlusest saab taas eesti popleviia estraadimuusikale uue tõusule algus ja ta jääks kestma. Järgmiseks 10-ks 20-ks aastaks, siis tuleb tõdeda ja teha väga suure südametunnistuse vastutustundega. Ja ükski ei tegija, ei laulukirjutaja. Ei poliitik, ei tohiks siin oma egot hakata näitama seda lauluvõistlust enda näo järgi väänama, vaid tuleb leida see lahendus, mis rahuldab kõiki, väärtustab selle, mis kunagi Aarne Oit seda lauluvõistlust alustades maha pani. Ja ja et meil sünniksid ilusad laulud, see lõppeesmärk. Ja selleks ei ole vist ükski vahend vahend halb, et saax efektne, populaarne nii vana põlvkondani noort põlvkonda, kaasahaarav võiksid erinevad dirigendid trigeerida. Onu Valter. Loomulikult ma ei oska siia midagi lisada, mina oskan küll. Ühe loo võiks veel lõppu mängida. Et tuleks siis sama ilusaid uusi meloodiaid nagu see vana meloodia, mille kunagi Aarne Oit kirjutas. Ja selle looga tänase Vikerkääru saate lõpetame. Aitäh. Riho Rõõmus ja Voldemar Kuslap jääb laulma.