Tervist, mina olen Urmo sodi ja täna olema Hasso Krulli töölvari terassa unistama sinu köögis ja ja väljas on päris külm ja mõnus on istuda, teed juba? Ütle, mis tööd sa teed? Ma olen kogu aeg pooleli üks, seitse või kaheksa tööd, millised on parasjagu, teen sõjale hommikul vahel peamurdmine, et hetkel ma olen lihtsalt viimased päevad toimetanud yhte Anti saare tõlget, stsenaariume netist, see on selline puhas kirjandusteooria 50.-test 60.-test. Nüüd eelmise aasta lõpus oli kõvasti tegemist sele metsanduskriisiga. See asi on Eestis nagunii üle pea kasvanud, et seal mingi õudusunenägu. Sellepärast ma olen lugenud viimasel ajal nagu asju, millega muidu ei tegele sellisest rohelisest majandusest ja looduslikust kapitalist. Kuhu sa nagu jõudnud sellega oled või mis järelduse sa jõudnud oled, selle? Selle Eesti metsa järeldus iseenesest on lihtne Eestis lihtsalt kogu see poliitiline majanduslik süsteem on meil praegu ujunev ununenud 20.-sse sajandisse, sõnaga ei ole nagu üldse kohale jõudnud, kus me oleme, noh miks me siin elame, noh, mis meie ümber toimub, mis maailmas toimub? Need inimesed, noh, kui vaadata, millised signaalid tulevad kuskilt keskkonnaministeeriumist, rahandusministeeriumist. Ühesõnaga noh, maailmas räägitakse looduslikust kapitalist, mida peaks nagu arvestama. SKP tegelikult ei näita mitte midagi, mis majanduses tegelikult toimub, sellepärast et nad kasvunäitajad varjavad, aga kogu selle hävingu, mille najal tegelikult numbrid nagu püsivad. Kui hävitatakse looduslikku kapitali, siis selle eest peaks tegelikult maksma trahvi või kompensatsiooni. Meil kujutatakse ette, et kui inimesed ei hävita metsa, et siis peaks neile nagu maksma kompensatsiooni, kõik on nagu täiesti pea peale pööratud meie poliitikud, majandustegelased no ma ei ütle mitte kõik. Tegelikult on erandeid ja ja nagu liikumine on minu meelest suhteliselt heas suunas, aga, aga see on väga aeglane. Ja ikkagi praegu noh, teine probleem on see ka, et meil räägitakse nagu omandist. See omand on hästi niisugune mitmemõtteline. Mõista. Kui mul on minu kodu, mis on minu oma, siis oleks nagu loomulikult kellelgil, teisel ei ole siia asja aga kui on nii-öelda minu omand, mis tegelikult on kellegi teise kodu ja mets on täiesti selgelt, see on väga paljude olendite kodu et vaenlasele lihtsalt kallale minna ja kujutada ette, et seal minu omand, millega võin teha, mida ma ise tahan seal täitsa absurdne. See omal ajal ta on tihti niivõrd kaudne Eestis on nagu metsaomanikke, kes väga hoiavad oma metsa ja noh, kellel on, teeme, sest neid ahistatakse, neilt tahetakse seda tõlgitud. Riigimetsa majandamise keskuse RMK on tegelikult noh, võiks öelda terroristlik organisatsioon. Et mina ei, ei pea seda nagu korralikuks riigiasutuseks. Ja noh, samas on mingisugused suuromanikud, kes üldse ei elanud Eestis ja nende jaoks ei tähenda ju see koht mitte midagi. Noh, siin on ikkagi küsimus nagu selles ka, et praegu toimub kahes suunas, niisugune hävitas maapinnal ja maal. Et ma pinnalt nagu tehakse kõik lagedaks noh, selline metsa hävitusel viis, mida Eestis pole kunagi varem olnud, noh alepõllundus oli küll, aga alle põllundus oli nagu muistsel ajal, see oli teistsugune, siis tehti lihtsalt kõik tasaseks Tiinas pärast seda kasvas sinna mets uuesti peale, noh, mingisuguse aja jooksul. Nüüd on nii, et tehakse lageraie seal mingid kännud nisu koledes sinna hakkab ka tekkima samal ajal, eks ole, Kirde-Eestis kaevandatakse, põhjavesi läheb niimoodi vuhinal nii hästi siis selle kaevandamise tõttu kui ka puhastuse tõttu, sest kaevandamine kulutab meil mingi neli viiendikku kogu. Sest Eesti Tarbast igal aastal see tähendab, et noh, Eesti energia samal ajal õõnestab nagu altpoolt põhimõtteliselt. Noh, maa võib muutuda kõrbeks mingi mõnekümne aastaga. Noh, ma ei tea, kuhu need inimesed mõtlevad siis minna sellepärast et elaside saab minna Marsile saab jah, aga nad maa peal nagu asjad paremaks ei lähe, sest lõuna pool ju kliima kogu aeg soojeneb, see Leningradi ilmselt varsti ei ole enam kaugel, mida on ka kardetud. Muidugi kui tuleb kuuekraadine tõus siis nähtavasti noh, keegi ei aruta enam midagi, kõik püüavad lihtsalt päästa oma nahka. Aga esialgu on veel tunne, et kuhugi mujale saaks ehk kolida, aga ma arvan, see ei ole kaua võimalik, et kõige targem oleks ikkagi noh, kasvõi juba iseenda pärast hoida kohta, kus me elame ja teiseks, see on sellises globaalses mõõtmes tohutult oluline, et kui midagi on nagu jäänud hävimata praeguse seisuga, kus viimase 40 aasta jooksul noh, meie eluajal on pool sellist metsikut looduslikku elukeskkonda hävivad koos selle elanikega. Muidugi noh, see on juhtunud kogemata kombel, aga see on omamoodi saavutus, et see on meil käes, kamoon, ühesõnaga igasugused ministrid ja tegelased, võtke mõistus pähe. Loodan, et kõik kuulava töögoria saadet Ah, sa küll ütled, mida see tõlke toimetamine asetasid, sa toimetad seda, andi saared tõlget praegu. Et mida see sulle pakub, et, et kas see on selle töö? Luuletust kirjutas, et kas see on sulle töö? Jah, toimetamine on töö, et ikkagi ma istun seda tegema niimoodi, nagu ametnik hommikul büroos istub laua taha ja siis ma suudan järjest seda teha paar tundi, siis ma pean natukene vahepeal puhkama, sest pea väsib ära. Automatiseerunud mõtlemine. Et selles suhtes, noh, ta on natukene nagu noh, Ta ongi, sarnaneb mingile tööle kuskil büroos, kus ka kaheksa tundi järjest keegi ei töötavaid, vahepeal käiakse kohvi joomas ja suur osa sellest ajast läheb lihtsalt nagu reklatsiooniks iseenda nagu taastamiseks. Aga samas on ikkagi väga tähtis, et iga päev mingisugune aeg selle peale kuluks. Et noh, minul on see nüüd nii, et ma töötan hommikul päeva õhtul siis kui ma seda aega just kõige rohkem leian, vahel ka öösel. Aga öösel ma eelistan lugeda rohkem enda jaoks ja aga ma kirjutan luuletust, see on ka tihtipeale viimasel ajal öösel siis seda mõelda ju teele. Ühesõnaga see on nii, et et muidugi ei saa nüüd olla liiga kurnatud või täiesti nagu räsitud ja hakata kirjutama sellist loomingulist teksti. Aga teisest küljest see, kui natukene on tekkinud mingi hämarolek või niisugune mõtted on läinud uitama ja ja siis õnnestub kinni püüda iseenda seest mingeid liikumisi, millele päeval ei olnud aega nagu mõeldagi. Vot see on väga hea. Aga noh, see on seda nimetada tööks, siis see on töö selles mõttes, nagu Sigmund Freud rääkis unenäod eest una tõest unenägude moodustamiseks, ka teadvustamates teeb tööd ja kasutab selliseid võtteid nagu tihendamine ja nihutamine ja ja siis pannakse kokku selline üksus, mis mõnes mõttes meenutab meenutabki kunstiteost. Võib öelda, et sa ju samamoodi lood enda teksti nagu jah, kui sa ütled, see nagu hämarala Jah, see, et et ala on häma. Tingimata muidugi ei tähendanud, et et see väljund peaks olema hämar, sest et väljund jälle sõltub sellest milline, nagu filter on ette pandud või et see on küll natukene niimoodi nagu, nagu tuleks läbi mingi objektiivne need asjad. Et millise stiivi sa oled juba valinud. Selles tavaliselt, kui ma ja mingi raamat nagu käima läheb, ma ei ole romaane kirjutanud, aga kui seal on luuleraamat, siis Need tekstid, mis nagu on hästi välja tulnud, nendest saab nagu mudel. Et selle mudeli põhjal ma kirjutan edasi. Kui see mudel on hämar, siis tulevad ka järgmised tekstid hämarad, kui see mudel eeldab selgust, siis tulevad järgmised selged. Aga noh, see on tegelikult lihtsalt see filter, mis on seal vahel nagu väljenduse filter. Aga see, mis enne toimub, see on ikka samasugune noh, mõnes mõttes seekord ma nimetan seda hämaraks või mõttet uitamiseks või pliimiseks need ainult metafoorid, et tegelikult see, seda protsessi päriselt ei iseloomusta, me ütleme, et need on sellised kõige tavalisemad väljendit selle kohta kui ma ütleksin, noh, juba see sõna, mis broidinali unetöö kõlab natuke kummaline, et aga noh, me saame tegelikult aru sellest, kui ta seletab, miks una näod moodustuvad teatavat tööga. Aga noh, seda võiks näiteks võrrelda gravitatsiooniga sellega, kuidas lumi langeb või tuiskab ja lumi teed. Jah, katamine, tõed esiteks ja teiseks, et kas maa külgetõmbejõud, kas see on kirgas ja selge või selline ähmane ja hämar jõud, kuidas seda määratleda, minu meelest mõlemat viisi saaks. Tegelikult kogu see niisugune päris loominguline protsess. Minule tundub, et on ikkagi rohkem, sarnaneb huvitatsioonile, mis ka niimoodi noh, ei toimi kogu lineaarselt. Et noh, me saame istuda ennast liigutada gravitatsioonist hoolimata. Samas teatavad asjad liiguvad kogu aeg ühes suunas, et kui ma ikkagi pillanud lusika maha siis ta kukub, aga ta ei kuku mitte maa sügavikku, maid ta kukub lihtsalt siia põrandale, eks ole, ja sellest tuleb teatav heli. Ühesõnaga, niisugune ongi loominguline protsess, et tal on mingi oma tohutu niisugune gravitatsioonijõud. Aga see realiseerub 1000-l eri viisil. Et põhimõtteliselt on võimalik isegi lennata. Aga arvestades seda gravitatsiooni, et selles suhtes ja luuletuse kirjutamine ongi mõnes mõttes selline teatav lendamise viis inimeste jaoks lendamine on võimalik mingite vahendite abil. Aga putukad, linnud lendavad, eks ole. Kui ma kirjutan luuletust, siis selles mõttes ma ei ole inimene või ta vähemalt selle gravitatsiooni suhtes mis kuskilt sealt tuumast tuleb, kas nimetada seda, seda signaali teadvustamatuseks või millekski muuks, ma võin nimetada seda näiteks esivanemate maailmaks, et sealt tuleb mingisugune jõud, umbes samamoodi nagu põhjapoolusel on jõud, ta kisub kompassinõela otsa ikka alati sinna, noh samamoodi gravitatsioon nagu kisub sinna ja see, kuidas siis lennata. See ongi nagu see oskus selle gravitatsiooniga toime tulla, kasutades neid vahendeid, mis On olnud nii või teisiti tehnimised, linnulend on ka tegelikult teatav tehnika. Et nimetan seda tehnoloogiaks, aga kui jälgida nüüd, kuidas erinevad linnud lendavad, et kuidas lendab hõlbane, kuidas pääseta kuidas lendab kajakas, kuidas luik seal on, nii palju erinevaid tehnikaid. Igaühel on mingi oma oma viis ja muidugi. Ilmselt on ka paremaid ja halvemaid lendajaid. Pinnad peavad kõik seda muidugi oskama. Ja kui kirjutada luuletust, siis peab seda oskama, muidu põnts. Nii teeme väikse vahekokkuvõtet, valasid teed juurde ja Karoliina ja tütar tulid koju ja aga nüüd, kui helitausta muutunud, mulle see väga meeldib, muidugi raadiotoimetajana ütled, kas sa saad tööd teha, kui see tütar on kodus või kuidagi sinu kõrval. Ma saan aru, et sa ei saa öelda, et laps on kaheaastane ega siis tegelikult peab ikkagi tegelema lapsega. Kui laps on juba mingi viie, kuue nad siis tegelikult saab küll koos lapsega teha ka tööd ja aga kui ta on päris väike mõnda tööd saab ka teha, et kui on niisugune pikema mõtlemise töö ja siis aeg-ajalt pole natuke midagi kirja ja nii edasi seal võimalik. Aga no ei saa niisuguseid asju noh, just enne olijate toimetamisest kellelegi teise teksti toimetada küll ei saa, nii et samal ajal lapsega tegeleda, sest laps tuleb, istuks sülle, et hakkame emme pilte, vaatan, mul on arvuti vaheliseks ole, vaatame pilte, mis need on, nad ongi noh, kui emmet ei ole kodus, siis ta lepib sellega, et Martin Helme pilte ja niimoodi ühesõnaga kogu aeg on ikkagi midagi vaja. Et selles suhtes perekonnainimene on, noh, see on omamoodi omamoodi orjus ka, et ega see ei ole, lihtsalt ei saa. Ja mitte ainult mitte ainult emadel, vaid ikkagi noh, kui tahad olla tubli issi, siis võtab aega, sest kõik ei ole tublid, issid noh, kõik jõle tublid emmed ka, eks ole, aga aga vot, see on jälle midagi, mis igaühele ei sobi. Mulle meeldib lastega tegeleda ja väikese lapsega eriti, aga lihtsalt ei ole ajaviide, vaid seal on ka see on tegelikult elu. See on nüüd selline osa olemisest, mis on iseenesest kõige tähtsam. Aga mis kunagi ei lähe kuskile ühessegi arvestusse kirja, ma ei saa ühtegi projekti seda kirja panna. Ja noh, see hulka tootlusega ei saa, kui garaatusse ei saab panna, see ei kajastu SKP-s mitte kuskil. Aga noh, midagi sellest olulisemat tegelikult ei ole, noh, samamoodi nagu enne oli juttu metsast, on selle metsaga, et igat voodi või metsa üle arutleda, aga noh, kes neist arutlejatestan metsas elanud koos teistega, kes seal metsas elavad tulgu, rääkigu natukene see noh, neid inimesi on ka, kes tegelikult tunnevad veidi loom ja, ja taimi, ühesõnaga, kes seda keskkonda natuke valdavad. Tegelikult peaks need putukad, sääsed ja seened ja pohlad ja kõik need nagu ka sinna ühise laua taha kutsuma, kus neid asju arutatakse. Jah, see ongi just see moment, mis on iseenesest kõige tähtsam. Mingeid rahandustegelased hakkavad selle peale naerma, aga tegelikult see ei ole üldse võimatu, sellepärast et see misse metsas tõeliselt toimub, kuidas seal elatakse? Noh, kui suur ja võimas süsteem see tegelikult on, see on meile teada ja noh, ainus mis nagu sellise nato realistlikud teaduse puhul on keeruline, on see küsimus, et kas omistada neile elukaaslastele ja teistele mitte inimlikele olenditele subjektsest või mitte. Ja noh, see on nüüd niisugune piir, millest paratamatult tuleb selle sajandi jooksul lõpuks üle astuda, tähendab, me peame hakkama võtma mitte inimlikke olendeid subjektidena. Sest muidu varsti ei ole üldse mingeid subjekte ühesõnaga, seal nagu selline kondiits ja sinna ma olen, on, see ongi see lihtsalt noh, selline tingimus, milleta lihtsalt ei saa jätkata. Isegi juhul, kui noh, selline pessimistlik väljavaade muidugi on. Et ega ilmselt seda soojenemist peatada ei suudeta, ei suudeta kuivamist saastumist peatada, ei suudeta peatada neid demograafilisi protsesse pagulaste randu sõdasid. Et see tähendab ilmselt, et selle sajandi lõpuks ikkagi praegusel kujul olemasolevat tsivilisatsioon hävib. Aga siis tuleb midagi muud. Et ega ei pea nüüd mõtlema, et et kui noh, niisugune elulaad ja selline kultuur nagu meie seda tunneme, et kui see ka pealt, siis on kõik kadunud. Enne on ka selliseid asju juhtunud ja juhtub edaspidi sõnaga meie oleme samuti, eks, niisugune põgus eluvorm noh, inimene muidugi põgus eluvorm, aga eriti põgusad on inimeste konkreetsed kooselu viisid ühiskonnasüsteemid ja nii edasi. Kui selline tsivilisatsiooni vorm nagu on praegu kui see laguneb, siis noh, see ei ole muidugi tore ja seda sinu jaoks ei ole, see tore või minu jaoks ei ole meie jaoks tore, selles mõttes, et see ebakindluse aeg no seda on raske üle elada ja paljud ei ela aga ikkagi midagi tuleb hiljem veel ja siis sellisel juhul peaks ikkagi mõtlema, et peab olema midagi, millest lähtutakse ka siis kui niisugune eluviis, mida praegu peame ainuvõimalikuks, enam võimalik ei ole. Ja noh, minu jaoks ongi üks niisugune põhiline nagu tagamõte olnud juba pikemat aega see, et et mulle tundub, et kui kui ikkagi 21. sajand ja inimkonna üldse viimaseks võib olla küll pärast ei mäleta enam sajandeid, võib-olla see kaotab tähtsuse. Võib-olla ei huvita enam ajalugu, inimesi, vaid midagi muud. Aga on ikkagi küllaltki tõenäoline, et et inimkond kui selline kao, et või noh, ütleme inimene kui liik ei kao ja siis on hästi tähtis on see, et kuidas suudetakse nagu ümber korraldada oma suhted sellega, mida praegu nimetatakse tavaliselt keskkonnaks. Aga mina ikkagi nimetataks neid teisteks olenditeks, mitte inimlikes olenditeks. Ühesõnaga kõik need elusolendid alates samblikust kuni suurte inimahvide, nii et nendega õpitaks, õpitakse uuesti suhtlema, noh, kunagi on inimesed seda suutnud eriti siis ilmselt sellele evolutsiooni jalgu on ka natukene teadlased kirjutanud, kui loobuti putuktoidust, mindi puu otsa elama ja ja hakati sööma põhiliselt puuvilju, igasuguseid taimseid vilju. Siis algas inimese aju, niisugune hüppeline areng siis tegelikult inimese eellane välja kujunes ja kindlasti oli sel ajal ka suhtlemine teiste elusolenditega lihtsalt juba loomadega oli väga intensiivne, ühesõnaga inimesed ei suhelnud, ainult omavahel võinud oskasid teiste eluvormidega igatemoodi toime tulla, toimus kommunikatsioon. Ja siis hiljem, kui mingil põhjusel tuldi nagu puu otsast alla, toimus kummaline protsess, et üks ajupoolkera nagu hakkas domineerima, teine jäi kängu noh, seda on need vahel siis peetud testosterooni süüks, et mindi üle lihatoidule. Ilmselt mingi katastroofi mõjul tekkis see niisugune kahel jalal sa vannis ringi jookse suhteliselt agressiivne inimene ja tegelikult siiski ratsionaalne inimene, sellepärast et nagu parem, ajupoolkera muutus teisejärguliseks. Ilmselt noh, siis juhtus see, et vasak käsi ei olnud enam sama tugev kui parem ja, ja nii edasi. Seda vahel kujutletud protsessina, aga samahästi võib seda kujutleda mingi sellise evolutsioonilise ebamugavus ära, et see tegi meie elu raskemaks. Ja päriselt seda nähtavasti meie ise parandada ei suuda. Aga kindlasti on, on praeguse seisuga inimestel võimalik teadlikult hakata noh, oma niisugust lähenemist teistele eluvormidele muutma. Aga see algab mingitest väikestest asjadest. Võib-olla kõige lähematest, kuidas me oma koduloomadesse suhtume puudesse Kõsastesse enda lähemas ümbruses, aga siis muidugi võib lõpuks ulatuda kaugemale. No see, et keegi oma kassi või koera võtab kui subjekti, seal tegelikult tavaline. Ja selle üle väga imestate ka Eestis on muidugi ka inimesi, kes nii nagu muistsel ajal kõnelevad puudega ja seda mõned päevad siis ei tõuseks või, või lausa hullumeelseks, teised jälle sallivad. Noh, see tõesti ei sega mitte kedagi otseselt. Noh, see, see ongi nüüd üks niisugune kommunikatsiooniviis mis sellisest praegu nagu ratsionaalseks peetavast kommunikatsioonist ju väga tugevalt erinev, aga samas on selgelt suhestume ja teiste eluvormidega ühesõnaga see on nagu mingi kaugem orientiir. Ma ei kujuta ette, et et 21. sajandi jooksul ükskõik, mis ka ei juhtuks, kui ka tuleb kliima soojenemine, kuusk kraadi siis et inimesed hakkaksid kõnelema puudega või noh, et nad seda üldse suudaksid. Hakkasingi mõtlema, et kas siis nagu vasak poolkera, kuidas see käituma hakkab, et, et kas see inimene nagu kohandab või siis nagu ei kohanda tegelikult, et ilmselt paljud ei kohandanud. Kui toimub mingi selline suurem katastroof, mingi mingisugused meeletud kliimamuutused, millest sa räägid? Noh, ma natukene usun küll, et mingid väiksed katastroofid, noh nagu Ulrich Beck on selles raamatus maailma metamorfoos kirjutanud emantsipatoorsetest katastroofidest mingid sellised väikesed mingit väikesed selles mõttes, et nagu planeedi ajaloos nad väiksed sündmused nagu mingi orkaan Katrina või et need nagu panevad sihukse puraka Tšernobõli katastroof ja et inimesed nagu võivad sellest põhimõtteliselt õppida. Ja siis toimub mingi emasinflatsioon. Aga muidugi kui kui toimuks suuremat ökoloogiline katastroof, vot seal on need kõige kõige halvem asi, mis võib-olla et kui see toimuks praegu, siis on inimesed täiesti ette valmistamata. Selles suhtes ongi nagu hästi oluline, et et hakataks kuidagi liikuma sellises suunas. Et juhul isegi kui midagi sellist tõesti väga hüppelist radikaalset peaks selle sajandi vältel toimuma. Et me oleme mõneti juba selleks valmis ja noh, ma ei tea küll muidugi täpselt, mida teha, aga meil on mingisugused eeldused. Ja mis puudutab inimese aju, noh siis ta neuroteadus, onju ka sellel seisukohal, et aju on täiesti plastiline, see muutub kogu aeg, need saapsid, tekivad ja hävivad elu jooksul, aju korraldatakse ümber mustmiljon korda, ühesõnaga see, mis maju oli nädal aega tagasi. See ei ole see, mis ta on praegu, kõik muutub nii kiiresti. Ühesõnaga, see on ainus probleem selles suhtes ajuga on see, et see klastilises nagu saab küsitavaks selle idee, millest on seni alati lähtutud, et aju oleks nagu kõvaketas, kuhu salvestatakse mälestused. Aga tõenäoliselt on aju ainult mingi instrument. Nii nagu Kanriibergsoon arvas kuskil pool sajandit tagasi, et oskused, kehalise raskused ja ja mõned sellised teatavad vilunud, et need on, on küll meil aia salvestatud, aga näiteks lapsepõlve mälestused või mingid teadmised, mis meil on, neid aju saab ainult kätte, et nad on nagu tegelikult ideaalsed. Ja noh, see kahjuks esimene põhjus ongi see, et aju on nagu mis mõttes ideaalsed tasa, aga need, need ei ole mitte meie sees, vaid need on kuskil mujal, et aju on lihtsalt võimeline nagu pääsema ligi teatavale sellisele suurele Ottoloogilisele mälukompleksile, mis tegelikult ei olegi otseselt nagu meie oma. See ei ole materiaalne, samas mõttes, kui on all materiaalne, see aju, hallollus ja kõik, mis siin selle sees on. Ühesõnaga, see plastilises nagu Ühest küljest tingib selle, et. Et me ei saa oma ajus kunagi kindlad olla. Ühest küljest muidugi, aju võib alata, saada, kahjustada terve hulk asju nagu ka väga, aga tihtipeale toimuvad ka sellised imelised taastamised, mis nagu ei oleks üldse võimalik, kui kõik olekski meil ajus aju on siis võimeline ennast ümber korraldama, aga pärast päris selliseid tugevaid lööke või vapustusi aga samal ajal muidugi kõlada üldsegi püsita, on niisugune pidev voolamine ja muutumine siis see tähendab seda, et et ega me ei tea, mis meist saab. Et see on korraga nii hea, kui, kui halb, et inimestest võiksid tulla, kui noh, kui me väga tahame, vaat siin on need nagu tuleb selline metafüüsiline tahtel probleem, et selles suhtes minu meelest niisugused 19. sajandi elu filosoofid Supernova Nietzsche, neil oli ikkagi väga õigused, et noh, tahe on midagi täiesti sellist iseseisvat ja tuleb niivõrd sügavalt, et ei saa isegi täpselt aru, kas ta tuleb seest või väljast ja kui me tahame millekski saada, siis lõpuks selleks ka saame. Selles suhtes oleks nagu hea, kui me tahaksime, midagi paremat. Ei tahaks lihtsalt ükskõik mida. Ühel hetkel, olles Hasso Krulli töövari tekkis mul tunne, et ma ei ole mitte töövari, vaid lihtsalt töösegaja, sest et Krull kohe mitte kuidagi ei saa alustada enda tõlke toimetamisega. Aga väga hea oli rääkida. Ja ühel hetkel jõudis Hasso Krull oma jutuga apaatsuse juurde. Aga mis mulle tundub, et on nagu praegu kogu ühiskonna ja võib-olla kogu tsivilisatsiooni kõige rängem probleem ongi selline apaatia et apaatia, apaatia ühesõnaga langeb takse sellisesse olekusse, kus inimestele tundub. See on ka seotud selle globaliseerumise kaja. Et kõik protsessid käivad niivõrd üle meie pead ja nad on niivõrd hõlmamatut, et mida meie siin üldse saame teha. See on huvitav, et sa ütled apaatia, sellepärast et noh, ma ei tea, justkui kõik on väga ärevil, räägivad noh, ma ei tea, pagulastest tegelikult sellest metsast räägitakse ja nii edasi ja nii edasi. Et, et aga, aga ikkagi apaatia. Apaatia selles mõttes jah, et. Et niisugune üldine seisund, see, mis ühiskonnas valitseb, on, on ikkagi minnalaskmine. Et inimesed muidugi ärritavad paljude asjade peale erutavad ja, ja klikivad jaa jaa, noh, siis on mingi väike väikesed rühmad aktiviske muidugi, kes on alati valmis ka ise käed külge lööma, aga suurem osa rahvast ei tule mitte kunagi kaasa, et nad lihtsalt vaatavad kõrvalt, erutavad ka, aga natukese aja pärast sirutas kaob ja tuleb tagasi seesama aparaat ja seisund. Et noh, ma ei, ma ei arva nägu, et et see oleks pöördumatu, sellepärast et. Jumaluke seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel olid siis ka Eestis tegelikult kohutav apaatia ja siis äkitselt laulva revolutsiooni ajal inimesed nagu tulid sellest välja ja korraga oli kõik võimalik. Et millegipärast. Aga selleks on vaja küll tihtipeale selliseid väliseid sündmusi, mingit segadust ega see tegelikult ju mõnus aeg ei olnud. Aga see ongi nii, et ilmselt ka tänapäeva inimestele. Ka nagu saju kuidagi hakkas teistmoodi inimestel kollektiivselt tegutsema hakkas laulev rõdule. Su seda ka, jah, aga noh, eks siin on mingid muud muud mehhanismid veel, noh, Jung rääkis kunagi. Samasugune asi nagu instinkt psüühikas tema meelest, kui see käivitub kollektiivselt, siis inimesed äkki noh, kõik teavad, mida teha ja nad on väga üksmeelselt. Aga kui selliste nagu mingit ühist psüühiliste mootorit ei ole, mis paneks käima, siis lihtsalt tegutsetakse rutiinselt. Et noh, kindlasti kui on mingid revolutsioonilised momendid ühiskonnas, siis inimesed äkitselt valmis täiesti tõsiselt võtma asju, mida nad veidi aega varem oleks pidanud täitsa utoopiliseks naiivseks. Noh, kuskil kaheksakümnendad alguses iseseisev Eesti kamoon, minge kuu peale, mis jama, eks ole, hea kui saaks, eks ole, mingid väiksed asjad, et ei tuleks Lasnamäe ehitataks suuremaks. Seda loodeti, aga keegi kujutan endale ette sellist utoopiat, aga siis mingid asjad langesid kokku ja korraga inimesed täiesti naiivses sellises hullumeelses mõtetes usus asusid tegutsema ja tegid midagi ära. Aga kahju, et pärast seda kõik see kadus. Sest praegu kõik, mis sellest tolleaegsest vabastus liikumisest nagu järgi on, on jäänud mingid sellised vindunud isamaalised neoliberaalid, noh, need olid seal kõige kahjulikumad tegelased. Sellepärast et noh, inimesed, kes on kunagi olnud revolutsionäärid ja siis kaotavad igasugused noh, sellised ideed, mis võiksid vähegi nagu staatus boost sellest seisust välja viia. Need on kõige hullemad. See otsus on meeletu. See see ongi nagu see apaatia, mingi kvintessents ja sõnaga mandunud revolutsionäärid. Selliseid inimesi ma vihkan. Kas seal rull, me oleme kööki tagasi jõudnud ja jube hea sind vaadata, sellest ise ilmselt ei olegi märganud, et seal on ühe kaenla all üks karu jänes. Teine jänese jah, need on mõmmi jänku ja üks on suur mõmmi ja teine titaani ja jänkud on sama lugu. Eks mul on ka aeg-ajalt nendega vaja tegeleda. Tööjaotus sel ajal, kui laps joonistab, siis siis on võmmide jänkud minu kaenla all. Vaat millest ma tahtsin veel rääkida, vaatasin su köögiaknast välja ja siis vaatasin, mõtlesin üle tee, naaber Antsul Jaan Malin ja siis rääkisime, et tal on terve maja ja ja et ilmselt ta elab rantjee elu ja kuigi see muidugi me teame, nii ei ole, aga kui ma sulle helistasin, rääkisin, et tuleks selle töövarjuks. Noh, see oli juba tükk aega tagasi. Aga nüüd, kui ma tulin töövarjuks, nüüd sa oled saanud selle kirjanikupalga ja siis ma mõtlesin, et huvitav, kas sellest rääkida, kas see on nagu nagu tobe teema, aga samas mulle tundub, et kui ma juba töövari ei ole, siis võib nagu sellestki rääkida, et mida see sinu jaoks nagu muudab. Või noh, see nii kiiresti ei muuda veel midagi. Muidugi no selles suhtes on vahel, et kui, kui nagu jätta kõrvale võitlused, toimetamistööd, jätta kõrvale loengud ja seminarid, sellised nagu rutiimsemad ja kõrvalisemad asjad siis. Siis ilmselt saaks sisse minna suuremasse töösse, kolm aastat on selles suhtes nagu miinimum teisest küljest ma tajun seda ka muidugi nagu sellist katseaega pärast seda maailma tööta nalja, et ega ma ei tea, mida ma siis teen. Noh, mulle meeldiks kõige rohkem, kui kirjanikele antakse teatavas vanuses selline võimalus, et noh, on see siis kirjaniku palk või midagi muud, aga igatahes see peaks olema inimese elu lõpuni. Ühesõnaga et kui ma olen juba nelja, viiega 10-le ja mul on igasuguseid plaan, mida nagu seostada võiks, kui mul selleks oleks võimalused ja, ja kui ma ei ole rantjee vaid teenin iseendaga leiba, siis noh, elada nagu James Joyce, et lihtsalt laekub iga kuu mingisugune summa, sa ei teagi, kust see tuleb, aga see on selge, et see jätkub elu lõpuni. Siis sa saad tõesti teha midagi suurt ja et. Ma kujutan ette, et raadiokuulajad, kes kuulavad näod, võivad närvi minna, selle sinu Jutada lahvatas, laekub ja nii edasi. Et minu meelest on ka see kirjanikupalka 100 protsenti õige asi, seda võiks veel rohkem olla, aga, aga noh, ju sa oled isegi kuulnud neid jutte ja ma ei tea, sul ei ole kõige öelnud, et mis mõttes sina oled? Palka saada. Aga see ei puuduta ainult kirjanikke, vaid samuti on teistel aladel näiteks mandolbrootvati, IBM-i palgale niimoodi, et ta ei olnud veel õieti nagu midagi teinud. Oli küll näha, et väga andekas inimene ja ta oli aastakümneid seal palgal, enne kui ta lõpuks selle oma Fratraalide teooria töötas välja. Ta lihtsalt maksti, ta tegeles millegagi, IBM eeldas, et sealt võib midagi tulla, teisi selliseid oli ka palgal, nendest ei tulnud mitte midagi. Aga mandonbergutegi midagi, noh, me kõik teame, et et see, see mõjutab tohutult mõjutanud matemaatikat, seal mõjutanud seda digitaalset maailma kõike visuaalset kujutlust ja nii edasi. Ühesõnaga sellega on niimoodi, et Need inimes loomingulised võimed täielikuks realiseerimiseks vajavad alati teatavat sellist täielikku ebamäärasust. Ühesõnaga, et inimene lihtsalt hakkab midagi tegema, ta ei tea, kuhu ta jõuab. Millal ta jõuab, ei ole mingisugust projekti esialgu mitte mingisugust kava, isegi noh, ta uurib midagi, tegeleb millegi ka vahepeal lihtsalt viskab jalad seinale siis töötab tohutult äkitselt sealt kasvab midagi, ta avastab, et see ongi see, ta läheb sealt veel edasi. Ja noh, neid inimesi, kes oleks võimelised, on muidugi ei ole väga palju. Ja noh, ma arvan, et IBM on väga suur, aga meid, kes olid sellisel palganud komandol, pruut oli ilmselt vähe võrreldes kõigi teiste töötajatega. Aga noh, siin ongi nüüd see riiklikkuja ja sellise suurettevõtte vahe, et IBM-is keegi ei küsinud teistelt töötajatelt, et kas me võime madalrotile palka maksta. Seda ei arutatud kunagi, noh, sest suurettevõtted pole niisugust demokraatiat. Muidugi kui keegi saab palka riiklikult, siis seda võidakse hakata hajutama, aga see on mõnes mõttes komejant. Sellepärast et see Balkani väike kõigile riigiametnikele on kolm-neli korda suuremaks palgad ja nende töö ei ole loominguline. Ja samas saavad seda palka ka siis, kui nad vahel midagi ei tee. Nad saavad seda ka siis, kui nad teevad oma tööd halvasti, kui nad teevad kurja, nad saavad ikkagi sõnaga, ma ei ütle midagi ametnike kohta üldiselt, sest ametnike on suurepäraseid. Nende hulgas on erinevaid inimesi, aga lihtsalt võrreldes sellega on minu jaoks. Kirjanikupalga juures oli kentsakas, oli see, et sellest teatati televisioonis see, umbes nii, et võtsime tööle koristaja. Näete, panen aktuaalsesse kaamerasse, naiste palk on ju lihtsalt Eesti keskmine seal midagi kolmeks aastaks. Mida siin nagu teadvustada, neid on nii vähe, neli inimest said selle. Nali. Täna olin ma Hasso Krulli töövari. Ja mulle tundub, et alles siis, kui ma olin Hasso Krulli juurest lahkunud, sai ta rahulikult avada enda arvuti ja süveneda enda töösse. Sest kuidas sa ikka kirjatööd teed, kui keegi kõrval seal passib ja vaat kui vaatab ja kuulab ja salvestab saate, mida te kuulate. Mänginud Vivika, Ludvig ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.