Kui kuuled kedagi uksele koputamas, märkad miskit üle põranda, roomamas või elektripostil turnimas, see olen mina, kes sind otsid, puu tagant heinakuhjast otsin ja otsin. Arvata võib, keda otsitakse. Kes otsib? Tõepoolest, kes keda otsib, nii visalt ja järele jätmatult? No see on üks vägagi eriline mees. Üks uskumatult andekas muusik, keda läbi pika elu on saatnud legendid ja skandaalid. Bluusrock, n roll, kantri gospel, kõik on tema muusika, tema pillid on kitarri ja trumm, aga kõige rohkem klaver, mida see virtuoos mängib nii istudes kui püsti, nii käte kui jalgadega. Ajas ajas. Helijälge ajas. Ilusat pühapäeva vikerraadiost Helgi Erilaid räimas Eljana ja Cheryli Lewis. Ameerika muusikaajaloos on neli suurt stilisti suunanäitajat. Need on Chemi Rovičers äll, Solson, Hank Williams ja Cheryli Lewis, ütleb Cheryli levis ja mida veel? Mul on jumala poolt antud muusikaanne. Ma armastan muusikat, alustasin sellega, mida rock n rolliks nimetati. Mu esimene edukas plaat oli huul, Lotašeikinga uinub on mis on puugivuugirütmimuusika, samas ka kui kantrilaul hea viis Rüten, paned sellesse õige eheda tunde. Nii saabki ehtsa rock n rolli. Nii jutustab ja laulab Cheryli Lewis on nagu on 2007 korraldaski liiv, landi, ülikool koostöös rock n Roll hooloffeimiga kuusk päeva kestnud konverentsi, mis oli pühendatud algusest lõpuni Cheryli Lewise elule ja muusikale. Aga nüüd synni Rovitšer. Simmi Rõutšers temaga on mul seotud perekondlikud mälestused, ütleb Cheryli. Nii ema kui isa olid muusikahuvilised. Simmi oli isa eriline lemmik. Siiani on mul selge mälupilt, et lapsepõlvest, mis ma siis võisin olla umbes kaheksane. Isa istub toolil, sõrmitseb kitarri, ema seisab tihedalt ta kõrval ja nad laulavad just nimelt synni rautšersid. Muusikast kantud on ka Cherry liist 12 aastat noorem õde Linda Keil, kes oli 12 aastane, kui vend ta esmakordselt stuudiosse kaasa võttis ja 14 kui kontsertlavale kutsus. Laulmisele lisaks mängib ka Linda Keil klaverit ning teeb plaate, annab kontserte praegugi. Ja kui on koos kahe tütrega, siis nime all levis kolm kui muusikast, et pereliinis juttu, siis Cheryli poisipõlve, mängukaaslase tädipoeg, Miki killi, teise tädipojapoeg Chimmilisu agaralt. Nemadki olid sisse võetud muusikast, nemadki pisid klaverit ja kirikuõpetaja lahkel loal kõik kolm. Enam-vähem üheealised poisid panid jumala koguduse kiriku vana klaveri proovile. Ja oli veel üks tädipoeg emapoolsest suguvõsast, kellelt oli, mida õppida. See oli Cherry liist, mõni aasta vanem Karl Mcvoi kõik karmat vōi, Miki killi jäetsiinilis vaagard on tuntud muusikailmas šaagart, lisaks ka jumalamehena jutlustajana telepastorina aga nüüd õde ja vend. ERL-i sünnipaik Ferydei on väike madal unisevõitu linn Louisiana lõunaosas. Mõned aastakümned enne seda, kui Cheryli vanemad häridesse kolisid, laiusid siin vaid puuvillapõllud. 1900 kolmekümnendatel elas siin umbes kaks ja pool 1000 inimest, enamuses mustanahalised. Linnas olid pank tellistest koolimaja, neli kirikut ja uhkeks peetud king hotell, kuid tänavad olid sillutamata. Šerride linnakest ümbritsesid puuviljafarmid, ühte sellisesse asusid elama Catherine'i vanemad. Nende puust rendimaja oli sünge ja niiske. Alguses ei olnud isegi elektrit ja vett tuli kaevust võtta. Praegu Jerry Lewise sünnikodus, muuseum kõige kuulsamat Ferry Taist pärit mehele. Väikestes tubades olevat püütud alalhoidev Cherry oli noorpõlve maailma alles on tema klaver, mille ostmiseks vanemad pidanud oma puuvilla farmi kanti panema. Suurmehe fotod, esimesed singlid ja hilisemad plaadid ning hulk mälestusesemeid loovad kujutluspilte muusika noorpõlvest väikeses Feride linnas sügaval lõunas, särapärases Louisianas. Igal juhul, kui isa klaveriga koju jõudis, oskas Cheryli püha ööd puugi voodistiilis juba mängida. Fort striidil Ferydei mustade linnajaos oli ööklubi kõrts nimega hanis Big Haus esinemas käisid seal nii tuntud kui veel tundmatud artistid, nende seas madin, others Reitsiaals ja nii nagu sügaval lõunas oli mustanahalised, ei pääsenud valgetele mõeldud kohtadesse ning vastupidi. Erand häänis piga kausis täiesti Natšissi, raadiojaamad, Escoritele. Neile oli lava kõrvallaud reserveeritud. Cheryli. Vaatasime lehest järgi, kes esinema on tulemas ja sõitsime siis džinni liiga jalgratastel Big House juurde. Tegime asja, müüsime ajalehti, viksisime kingi. Vahel õnnestus sisse lipsata Ta kuni siis vana Haanis neid märkas ja välja viskas. Need, mustad muusikud saabusid kohale vanade bussi logudega, jalad rippusid neil aknast väljas lõdvalt loivates kõndisid, aga mängida nad oskasid. Seal kuulsin ma ikka tõeliselt head muusikat. Dringingu juudi astik mäki jahist palis aasta oli 1949, mil laul laineid lõi ning kähku õppis selle selgeks ka 14 aastane Cherry liin ja tagajärg oli. Nagu Cheryl ei, ütles tema esimene avalik esinemine ja esimene honorar 13 dollarit toimusse, siis Ferry täis Louisianas 19. novembril 1949 Fordi uute automudelite üritusel. Nagu ikka tihti sellistel üritustel saab süüa, saab juua, mängib orkester. Serili isa Elmo ütles ühele näitusekorraldajast loid poolile, umbes nii, et minu poeg mängib paremini kui see orkester, mis seal vastase ordinees pilgutas teistele pillimeestele silma. Serili istus klaveri taha ja orkester ning publik olid kui välgust tabatud. Midagi sellist pole varem kuuldud ega nähtud, seejärel ei olnud kaasaelamisel ega aplausile enam piire. Fordi meest pool võttis kähku kaabu peast ja tormas publiku sekka ning kui poiss oli lõpetanud, ulatas talle, mis tea kattesse kogunenud. Kuid kohalikus koolis ei läinud IRL-il kuigi hästi ja ta pandi Texases asuvasse South Westerni piiblikooli. On teada, et Katšerreli ise luges tol ajal innuga piiblit ja vanemad lootsid, et selles asutuses saab poeg lauldavaid gospelite spirituaalselt laule kui Cherreliiliali koolis igav ja üha igavamaks läks. Ta hakkas öösiti magamistoa aknast välja ronima. Aga ega sellest Texase väikelinnas polnud küll mitte midagi huvitavat ette võtta. Kuid umbes poolesaja kilomeetri kaugusel oli suur linn tallas oma peibutavate tulede, kinode, ööklubide ja baaridega, kus mängisid nii elavad bändid, kui muusikaautomaadid. Olid juba viiekümnendad. Uus, kaasakiskuv rütmibluus, kõlas ka Dallases kohut. Jerry Lee üha sagedamini põgenes. Kuid ühel õhtul kutsuti ta piiblikooli kabelis toimuvale jumalateenistusele klaverit mängima. Charlie hakkas mängima neli pühalaste viisi. Maingaad. Rõõm. Mu jumal on tõeline. Ja tegi seda piiblikooli jõudude õuduseks uljalt tugi vugi rütmis, üha kiiremini ja kiiremini ta koolis kaasõpilaste rõõmuhõiskeid ja tagus puugivuugid nii raevukalt, et laulust ei jäänud enam midagi järele. Ainult meeletu rütm ja imepärane heli, mille tõid kuuldavale klaviatuuril imekiiresti edasi-tagasi liuglev sõrmed. Jerry Lee hingepõhjast ekstaasis välja hõigatud tunne Maigaadi riiu Horaigenfjuhim in my soul. Küllata tungisel hetkel jumalat oma hinges. Aga South Westerni piiblikooli juhtkonnale ajas säärane jumala tajumine hirmu peale. Jerry Lewise lühike tee selles koolis lõppes samal õhtul. Nendest raamatutest, mis teil siin koolis on, jumalate küll ei leia, ütles Cherryli majast lahkudes. Ta on sedavõrd hinge ja vaimu tunnetest kantud kõiges, mida ta teeb, on sedavõrd kostallik puudutust. Et kui Cheryli Lewis klaverit mängib, mõtlen mina, et hingel on laskunud maa peale ja sirutanud oma käe näed ta kätele lausudes, mängi, mängi, mida tunned. See on sügavate gospel juurtega showl laulja jutlustada ja Solomon pööki arvamus. Suhe jumalaga on kestnud Cherylil läbi aastate läbi tõusude mõõnade vesteldes temaga palvetades. Nii palju, kui on päevas tunde, olen ma palves. See on väga tõsine küsimus, kas taevas või põrgu, ütleb ta 2015 antud intervjuus. Hele tee või tume tee. Louisiana Heiraid oli švei porti, raadio oma kiidabel, jõgi eits laupäeva õhtune kontsertprogramm. Seal oli tuule tiibadesse saanud Hank Williams, esinenud oli juba Elvis ja sinna tahtiscatšerreli. Läksin. Heiraid ei bossi Horas lõugani jutule, anusin ja palusin, et pääseksin lavale, aga ei midagi. Ütles umbes nii, et kuule, poiss, Ta ikka kõigepealt, mida oskad. Ja oskused talletati raadiojaamast stuudios, tema plaadile. See oli Cheryli või see päris päris esimene salvestus. Hank Snow laul, Ailon pöördeni, mao, aga lavale see ei aidanud, öeldi mänguoskus jätab ikka soovida. Ja see, mis toimus friiportis, kordus Nashville'i Scränov ooperis soovitusega klaver hüljata. Ta käte kitarr, seda nõu kuulda ei võetud, leidus klaverimängija kohta ööklubis Vužissöörinud Hayduey. See on Roy hool Haydway ööklubi omanik klaverimängija, temagi ja laulu Hullotašeikinkowinoon üks autorist, teine nimi on taim, körli Williams. Nüüd nässellist Memphises sans stuudiosse. Aasta on 1956 ja kohe-kohe oli müügile ilmumas Cherry Lewis esimene singel, crazy Aams, sansstuudio helirežissöör ja produtsent Jack Clement kutsus herili neljanda detsembri pärastlõunatundideks klaverit mängima. Kalb Kins kavatses uusi lugusid salvestada ja üks neist oli matš. Poks. Seda prooviti küll nii, küll naa, aga miskit jäi kogu aeg puudu. Kuni siis Cherreli hakkas klaveril puugi vuugi teemal improviseerima. Pöökins järgnes talle kitarrirehviga ja improviseerin käigu pealt ka lauluteksti. Sellega neljandal detsembril aprill 1956 tegemised son stuudios veel ei lõppenud. Aga rock n roll elu kees tol ajal suuresti Elvis Presley ümber. Ta oli juba televisioonis üles astunud Jahaad, Kreeka hotell oli juba salvestatud. Sellel 1956. aasta neljandal detsembril oli Elvis parasjagu Memphises ja astus taas kord sisse oma vana tuttava Sven Philipsi sans stuudiosse, kus olid valminud tema esimesed lood ja esimesed hitid. Sanis käis töö nagu ikka. Kinsama vendadega oli salvestamas ja klaveri taga istudes blondide lokkidega noormees. Phillips tutvustas teda Elvisele. Jerry Lewis Ferry teist, kes just lisanud valmis oma esimese singli Sans stuudios. Noorukis polnud küll jälgegi Uiedusest, mida oleks võinud põhjustada kohtumine juba nii kuulsa Elvisega. Aga palju pillimehi oli koos, järgnes see, mis niisugusel puhul ikka järgneb vaba koosmusitseerimine ehk jamsesson. Elvise istus klaveri taga, alustas räts toomina bluuberi Hilliga ja sealt see lahti läks. Mängiti kõike, mis kellelegi pähe tuli, rock n rollis gospelini. See on vahva, ütles reli kogenud san, philips oli juba tükk aega tagasi salvestusmakki tööle pannud ja helistas tollasele sansstuudio kuulsaimale tähele ioni käshile. Teises ajaloolises variandis oli käsk juba ennegi kohal. Kui ei olnud, siis kohe saabus ajalehe reporter ja fotograaf sabas noored muusikud. Stuudios mängisid ühe laulu, teise järel. Jutustasid, impraviseerisid ja nalja sai kõvasti. Alguses istus Elvis klaveri taga, siis aga teatas. Klaveri taga on vale mees, mispeale Cherry liivastas. Tahtsin juba ammugi seda öelda ja istus Elvise kohale. Äge, spontaanne musitseerimine kestis tunde. San Phillips muudkui salvestas ja sellest sündis heliplaat miljoni dollari kvartett. Miljon dollarit vaadet. Cherry Lewis, Elvis Presley on käes ja kaal Perkins. Südantsoojendav mälestus veel nii noorte rock n roll'i meeste muusika rõõmust. Ühel 1956. aasta detsembrikuise päeva pärastlõunal. Aga aastasse 2014 58 aastat hiljem ikka Memphis külmite sans stuudio vaid Memphise Ausof pluus ning ühiselt rõõmsalt musitseerivad Cheryli levis. Roni puud kiis Richards trummidel siin Keltner ning muidugi aastakümneid Cherylid kitarriga saatnud Kenny Lavlais. Perry Lil Queen'ist. Aga tagasi 20.-sse sajandisse. Sansstuudio artistid ei ole olnud koos mitte ainult stuudios, vaid ka kontsertreisidel ja siis vahel liitus nendega teisigi. Omavahel saada üldiselt hästi läbi probleeme võiks tekitada küsimus, kes esimesena lavale läheb. Meenutanud neid ühiseid kontsertõhtuid, mille Testo liikvel igat sorti lugusid, mis tõsi, mis mitte, mis liialdus, mine tea. Eesriie avaneb enne õiget aega ja publikul avaneb ehmatav pilt klaveriga. Ka istub liikumatult sirge seljaga Cheryli Lewis kelle selja taga seisab liikumatult Jacques Perry nuga Cheryli kõril ja omakorda Perry selja taga Cherry Lewise isa Elmo Lewis. Tulirelvatoru vastu päri kukalt, aga kõik pääsevad eluga. Sündmuspaik, New York, Brooklyn Paramount, teater. Hästi, lähen, lähen, lähen esimesena enne. Berit on Lewis nõus. Oma esinemise lõpul ise ühega, aga edasi mängides võtab pintsaku taskust Coca-Cola pudelitäis bensiini, valab selle klaverile ja tõmbab tikkus tuld. Lava taha minnes ütleb Lewis oma etteastet ootavale Jacques Perile tee järgi. Väidetavalt just see õhtu tõi kaasa Beria Lewise teineteise mõistmise ja. Kitarri ei läinudki vaja, klaverist piisas. Cheryli klahvi, puudutuse tunneb alati ära, ütleb Willie Nelson. Seda pole võimalik järgi teha. Aitäh hüüdnimi The killer on pärit kooliaegadest poiste omavahelisest õppimisest või tülist õpetajaga, mille käigus Cheryli õpetaja lipsust haaras ja selle pingule tõmbas. Hinge keegi ei heitnud laulu Folson, prison, pluus, autor tsooni käes. Ma ei ole mitte kordagi vanglakaristust kandnud. Ma ei ole Riinos ühtegi meest maha lasknud. Sealtpeale, kui ma selle foolson päris on, laulu tegin, pidin hakkama inimestele kinnitama, et see laulutekst on puhas fantaasiavili Cherry lei lauldud tekstis aga toimub mahalaskmine hoopis Memphises ja taas leiab kinnitust kris Christopher soni. Tõdemus. Ükskõik kelle laulu Cheryli esitab, teete sellest igal juhul enda laulu trummidel, taastasin Kertner. Cherry oli seekord kitarril. Niimoodi 22. mail 1958 maandus Londonis Heathrow lennuväljal USA lennuk, millest vastus välja 22 aastane Ühendriikide rock n Rolli täht Rilliliuis. Ta oli esimesele Inglismaa tuurile kaasa võtnud oma õe Frankinsiini ja Mairange ilm Brauni, kes olise reli näo tütar alles 13 aastat vana, kuigi Lewise agent väitis, et 15. Viimane püüdis daamid võimalikult kiiresti lühikeselt pressikonverentsilt eemale toimetada, kuid Jerry Lee oli kindlalt selle vastu. Ja kui ajakirjanik küsis, kes see noor neiu on, vastas laulja. See on minu naine, Maira reporter päris, kas ta pisut liiga noor ei ole ja Maira teatas, et kodus seal, kaugel lõunas Louisianas võivad tüdrukud juba 10 aastaselt mehele minna. See pomm plahvatas kiiresti, kogu briti kuningriigi pressis jõudis otsemaid ka ühendriikidesse tagasi. Keegi Memphise report per, tegi kohe kindlaks, et Maire oli alles 13 ja et ta oli juba kolmas Jerry Lewise naine ja et viimase eelmine abielu polnud veel seaduslikus lahutatudki. Skandaal taevani. Inglismaatuurist ei tulnud midagi. Cherreli esines lühidalt vaid kolmel kontserdil ja oligi juba taas lennuväljal, et koju tagasi sõita. Kui fotograafid teda lennukile minekul piirasid, kuulutas tulivihane muusikat. Briti press on armukade ja peaaegu lõi üht report eriti jalaga. See reis Londonisse lõpetas mõneks ajaks reli Lewise rock n rolli karjääri suuremates raadiojaamades, suuremates kontserdisaalides. Aga õige pea jätkus kõik vanamoodi. Jerry Lee, kes rock n roll võib kunagi päriselt välja surra? Ei sureda kunagi, ma ei tea, miks inimesed nii räägivad, kahtlevad oli mingi ajahetk, kui hakati mängima, muud bobi hunt on bobi või bobil, äärin palju pobisid. Meie olime, oleme alati rock n rolli eest väljas. Nina, Jacques Berry. Teised meiesugused, arvan Elvis vana sõber, päris ustav rock n rollile ei olnud rock n rollist pääsu pole.