Elas kord väike poiss, kelle nimi oli Valentin. Ta armastas väga oma vanaisa, kes kõiki maailma asju teadis. Ja siis veel armast päikest, sinist taevast, punaseid tulpe ja kullast kanaarilindu, kes hommikust õhtuni laulis. Kuid igal õhtul loojus päike. Kanaarilind hakkas laulmast ja vanaisa uinus magama. See ei meeldinud Valentiinile sugugi ja ta mõtles endamisi. Päev on tore, kuid öö ei meeldi mulle mitte raasugi. Öösel ei paista päike, kanaarilind on vait ja vanaisa, jutusta mulle midagi. Öösel on kõik kurb ja pime. Öösel võib ju kas kanaarilinnu nahka panna. Ja mis siis? Ühel hommikul valenti kanaarilinnule. Aga kas sa ka tead, mina olen nüüd juba päris suur poiss ja pean kooli minema. Vaata, sisestasin ilusti, oled ja hoia end kassi eest. Ja ta läkski kooli. Valentin sai kohe esimeses pingis otse tahvli viis ja kui ta tahvlile vaatas, mõtles ta endamisi, miks see küll nii must on. Ta nii kurvaks teeb ja kangist joone peale ajab. Mis sul on, Valentin, küsis õpetaja. Miks ta silmad suled? Ei tea, millest see tuleb, ütles Valentin. Selle musta tahvli peale vaatan, läheb meel nii nukraks ja uni hakkab kangesti peale kippuma. Praegu ei või ise magada, ütles õpetaja. Pane tähele nüüd joonistama tahvlile kõige huvitavamaid asju. Ning ta võttis tüki kriiti, joonistas ühe sõõri Siskaks sõõri ning viimaks joonistas ta tahvlile kolm sõõri. Üks sõõria, kaks saari on kolm sõõri, ütles õpetaja. Kas see sulle meeldib Valentin? Meeldib küll, ütles Valentin. Aga minu meelest oleks veel ilusam, kui te joonistasite kanaarilinde. No miski pole kergem, kui see, ütles õpetaja pühkis sõõrid ära, ei mahu sinna esmalt ühe kanaarilinnu, siis kaks kanaarilindu, lõpuks kolm kanaarilindu. Ja Valentin oli sellega väga rahul. Kanaarilinnud meeldisid talle, üks oli ilusam kui teine. Ta polnud veel kunagi nii palju kanaarilinde korraga näinud. Ta naeris vaikselt ja mõtles, kui hea see on, et esimeses pingis istub. Sel kombel võib kõiki nii lähedalt näha. Pühime kanaarilinnud jälle ära ja joonistame midagi muud. Ning ta haaras lappija käsnad linde maha pühkida. Miks teda ilusad kanaarilinnud maha pühkida? Hüüdis Valentin Kuhkudes. Laske nad ometi seal olla, nad pole ju teile midagi teinud. Sa ei tohi niiviisi karjuda, ütles õpetaja. Sa oled nüüd koolis ja pead korralikult käituma. Meie pühime kanaarilinnud selle pärast maha, et võiksime sinna joonistada midagi muud. Kool on ikkagi kool. Jubade pühkiski linnud tõepoolest maha ning joonistas sinna neli jõuna. Siis pühkis ta neli õuna ära ja maalis sinna viis suurt tulpi. Lõpuks pühkistega tulbid maha ning joonistas kuus õuna puud. Aga kuidas see küll võimalik olla, ütles Valentin. Tahvlil on nii palju asju, jääki pole seal enam midagi. Siis aga seal jälle palju teisi asju. Ning varsti on ka nyyd jällegi kadunud. Kuhu nad küll jäävad? Vaheajal võttis ta lappija käsna ning proovis sealt seest tulpe ja kanaarilinde välja raputada või välja pigistada. Asjata. Kuhu mujale võivad nad jääda, nad on tahvli siis, arvas valenti. Ja kui klass tühi oli, läks ta tahvli juurde, pani kõrvasele vastu. Ja mõtelge ometi, ta kuulis tõepoolest kauguses kanaarilindu laulvat. No mis sa kostad, mõtles ta kelle kohta peal küll vanaisalt järele küsima, tema teab kõik. Kui ta koju tuli, küsis ta vanaisalt. Kuidas see küll võimalik on, et tahvli sisse nii palju kanaarilinde sõõre õunu jää, tulpe ära mahub? Aga miks mitte lastes vanaisa, selles pole ometi midagi imelikku. Kui sa teaksid, millest tahvlid on tehtud imestatakse selle üle sugugi. Tahvlid on ju puust, ütles valenti. Ja seda arvavad kõik, ütles vanaisa. Aga see poleni tahvlit tehakse öötaevast. Joonlaua abil lõigatakse üks tükk pimedust ja tahvel ongi valmis. Ja siis võid sa temale kirjutada või joonistada, mis sa soovid, kõik kaob temasse nagu öösse. Kohe järgmisel päeval ütles Valentin Hubertile oma pinginaabrile. Arva ära, kuhu kõik kaob, mis tahvlile joonistatakse. Pühitakse minema, vastas Hubert Pole õige. Ütles Valentin. See kõik on alles, ainult sa ei näe teda pimeduses. Vaikust, ütles õpetaja. Täna joonistame muid ilusaid asju, pange hästi tähele. Ta võttis kriigi, joonistas seitse kassi ja siis meil kaheksa suurt suurt teerulli. No küll on alles kena lugu, mõtles Valentin. Nüüd pühitakse see kõik maha ja kassid võivad pimeduses kanaarilinnud ära süüa. Ja teerullid ajavad kõik ilusad tulbid puruks. Isin tuleb midagi ette võtta ja kohe. Uudelt, sosistas ta. Pärast tunde, lähen tahvli juurde. Sina pühid mind maha, eks. Hubert tulikena sõber, keda polnud vaja kaks korda paluda. Ja pärast tundi pühkis ta valentini ära. Kuid kui ta nägi, et valentini tõepoolest enam seal ei olnud. Kuhkusta kus sa oled, ma ei näe sind küüdista. Aga tahvli seest kostis. Kus ma siis peaksin olema? Tahvli sees. Siin on nii pime nagu kotis. Joonista kina tahvlile üks taskulamp ja pühisid ära, nii et ma siin pimedas ei komistaks. Hubert joonistas siis ühe taskulambi, pühkis selle maha ja Valentin vastas tahvli seest. Tänan, nüüd on palju parem. Siis kuulis Hubert veel, kuidas Valentin tahvli sees imestusest ühe vile laskis ja siis ei kuuluta enam midagi. Tõotas veel natuke. Tal läks kõht tühjaks ja ta läks koju. Sel ajal seisis Valentin tahvli sügavas pimeduses, näitas taskulambist algust ja vaatas ringi. See oli otse kole. Kõikjal olid puruks muljutud õunu ja tulp, mille üle teerullid edasi-tagasi sõitsid, siis vastamisi kokku põrkasid, kuni nad ise täitsa sodi tulid. Ja selle kõige vahel tormasid ringi kassid ajades taga kanaarilinde, kes hirmunult piiksudes ühe õunapuu otsast teise otsa lendasid. Kuid see polnud veel kõik. Siin oli veel tohutul hulgal muid asju, kaelkirjakud, auriku, tuule- ja kübaraid, tähti ja numbreid, lennukiga kingija joonistatud väikesi lapsi ja pääsukesi ja päevalilli kängurusid ja pirne ja hambaharju ja autobusse kõik hirmsasti läbisegi kus kõik on saadud imestes valenti. Need on juba möödunud aastast saadik, ütlesid, joonistatud lapsedki näitasid kaelkirjakut tele ja need on ülemöödunud aastast ja nad näitasid päeva lilledele. Ja meie ise oleme siin juba kolm aastat seda Fiona nimelt. Nii vana. Siia ei või jääda, siin on pime ja niiske, seal muidugi tahvli pühkimise käsnast. Siin on nii ebatervislik, olete juba nii kahvatud, diili on vaja päikest ja selget taevast, ütles Valentin Te, vaadake ainult päevalilli, kui närbunud nad on. Aidake mind kanaarilinnud kinni püüda ja ma juhin teid siit välja, mul on taskulamp. Ja lapsed aitasid tal kanaarilinnud kinni püüda. Valentin pistis nad ettevaatlikult oma taskutesse ja siis viis kõik need, kes tahvli siis olid välja klassituppa kustutustaskulambi ja vaatas, kuidas nad päevavalguses silmi Kissitasid. Nõnda ütles Valentin ja nüüd läheme õpetaja juurde. Pean talle midagi ütlema. Need läksid mööda tänavaid selle maja poole, kus õpetaja elas. See oli imelik pikk rõdu, igasugustest isevärki asjadest. Inimesed jäid seisma ja küsisid valentini, mida see kõik tähendab? Valentin hüüdis neile vastu, et see kõik oli tahvli sees olnud. Juba kolm aastat oli see kõik tahvli sees olnud ja inimesed hüüdsid, et no küll on lugu, et selle vastu tuleks ju midagi ette võtta. Aga mida, kuid Valentin ütles, oodake, küsin oma vanaisalt, küllap tema juba midagi välja mõtleb. Ja vanaisale tuligi hea mõte. Ta tuli koos Valenkiniga õpetaja juurde ja ütles. Öö ei meeldi kellelegi, must tahvel pune peal. Kui lapsed sinna vaatavad, tahavad nad magada. Miks ei võiks tahvel olla tehtud sinisest taevast? Sel puhul oleks kõik hoopis teisiti, kõik oleks palju rõõmsam. Mis teie sellest arvate? Ja inimesed hüüdsid. See on ometi üks hea idee, miks ei võiks tahvlid olla ilusad helesinised. Õpetaja kehitas õlgu ja ütles. Kui valentinivanaisa seda ütleb, olgu nad siis sinised. Ja vanaisa võttis taskust noa. Laenasime joonlaua ja lõikas taevas suure suure tüki kuus osakesega päikesest, ühe valge pilvenurgakesi ja kulme Pääsukesega, kes tahvli ühest nurgast teise lendasid ja lapsed hüüdsid kohe. Üks pääsuke ja kaks pääsukest on kolm pääsukest. Kõik läks nii lõbusalt, naerdi. Ja mitte keegi polnud sugugi unine.