Kui ajalehtedes hakati kirjutama, et paljud töötajad omandavad oma töö kõrvalt lisa elukutseid kutsus Ivan Petrovitš mind loomulikult oma kabinetti Poleks paha kui ka teie läheksite uute tuultega käese ja mõtleksite lisa elukutsete omandamisele. Kuidas te sellele vaatate? Mina võin kasvõi kohe alustada. Meeldiv on nii teadliku inimesega vestelda. Niisiis, mida teie aegsete juurde õppida? Ma mõtlen, et ühe elukutse juurde õppimine on naljaasi. Kui õppida, siis juba paar korraga või koguni kiidan täielikult heaks. Võib-olla olete koguni sellele mõelnud, milliseid elukutseid omandanud? Joo, olen juba kõike kaalunud. Võin omandada kopeeria elukutse. Hakkan jooniseid b päris ja, aga mida veel? Ma mõtlesin, et käskjalatöö on mulle jõudumööda. Kannaksin igasuguseid pabereid laiali. Küll ükshaaval, küll taustadeni. Masinakirjutajaks või nakata. Nõel dokumente mitmes eksemplaris ümber, Kerna Te. Ei, see pole veel kõik. Ma suudan ka koristaja tööga toime tulla. Hakkan ametiruume koristama, eriti pühade ajal. Kleebin aknad talveks kinni, pidasin pärast remonti prahti välja libisenud seinu, KUI NEED määrduvad. Väga vajalik töö, vahest sellest teile aitabki, isegi kavatsesite üleliia palju. No mis te ööd, mis te ööd mõtlesin veel transporttööliseks hakata. Kannakse laudu, toole, autahvleid, klavereid, 100 kiloseid aparaate, taarat, taarat ja see kõik oli suurepärane, aga kastiga toime tulete kas tööle ei pakkunud, võetud kohustused tuleb täita. Tulen küll, toime ei panda, Trovitš. Ma pean kõige sellega iga päev niikuinii tegelema. Sellest hoolimata, et ma olen insena järveni. Lubage, lubage, kui te kõige sellega tegelete, millal te siis oma põhitööd teete? Harva harva. Selleks jääb väga vähe aega. Hakkan seda nõndanimetatud põhitööd juba pisitasa unustama, kuidas teiste inseneridega lood on nõndasamuti. Kas te arvate siis, et mina olen mingi valge vares teiste seas või? Vaat kuidas me teene võtke raamatukogust need raamatud, mille järgi te õppisite, et ületage kõik meelde, las teised teevad sedasama. Mine aga kirjutan aruandes, et meile omandavad transporttöölised käskjalad, masinakirjutajad, koristajat ja kopeerijad. Lisa elukutsena, inseneri elukutse. Mõned aastad tagasi seati meil töö juures sisse uus, kord peasissekäigu kõrvale pandi täis puudud kummist, kas ja igaüks pidi enne tööpäevavalguses seda kassisabas tirima teaduslik uurimisinstituut, kes seda uuendust? Soovitus kinnitas, et see aitab suurendada tööviljakust. Mina isiklikult olen väga nördinud, väljendasin oma printsipiaalselt rahulolematust kõikides osakondades. Seejärel läksin oma otsese ülemuse Ivan Petrovitš juurde ja ütlesin, et ma pole uuendusega nõus. Aga Ivan Petrovitš ei toetanud mind uuele asjale. Roheline tee, Ühte nööri vandud Rowitsiooni tobedus. Miks tobedus? Lihtsalt sellega tuleb harjuda. Iga uus algatus võidab endale üldse raskelt eluõiguse. Niisiis aitab diskuteerimisest ja hakake juba tänasest päevast peale kassi sabast tõmbama. Käsk on käsk. Esimestel päevadel tõmbasin ma kassi sabast häälestusega. Siis hakkasin tirima põlgusega. Seejärel tegin seda vastu tahtmist, siis juba ükskõiksusega ja õige pea tirisin kassi sabast. Lihtsalt niisama ära, harjusin täiesti masinlikult, läksin mööda, tirisin ja edasi. Ükskord ei olnud kassi, kaks päeva kohal oli üle värvida viidud ja ma ei saanud kuidagi töötada. Miski nagu ei klappinud. Kui ta lõpuks välja ilmus, tõmbasin ma kassisabas niisuguse rõõmuga, et sabapidi peaaegu otsast ära tulema. Aga hiljuti tuli uus korraldus. Oli selgunud, et kassi soovitanud instituudi tööd tunnistati ekslikuks ja üldse ebavajalikuks. Seepärast kästi see tobe, kas, kes tööviljakuse suurendamisele mingit mõju ei avalda, peaukse juurest ära koristada. Ja kokkuhoitud aja arvel, mis enne kulus ülearuse liigutuse tegemiseks ühtlasi suurendada ka sedasama tööviljakust. Mina loomulikult ärritusin ja käisin osakondades oma rahulolematust avaldamas. Kuidas siis nii, ütlesin? Kuus võitis endale raskustega eluõiguse ja nüüdse äkki Äramuda. Läksin oma otsese ülemuse Ivan Petrovitš juurde ja tegin talle selgeks, et mina pole saabunud korraldusega rahul. Aga Ivan Petrovitš ei toetanud mind, mis Lorradi ajate? Ammuliaegse, kas prügikasti visata? Mulle ei meeldinud see idee algusest peale, aga käsk on käsk. Tunnistan teile ausalt, tihtilugu ei tõmmanud kima kassi sabast, vaid läksin tast lihtsalt mööda, aga Ivan Petrovitš, me olime ju harjunud tõmbama, tõmbasime ju ilma, on kuidagi ebamugav. Kas seisis omal kohal ja ega ta ju kedagi sega, Pole viga, küll te oma harjumusest lahti saate ja üldse, mis imelik inimene te olete nii, kui tuleb midagi uut, olete teie sellele risti vastu, äkki on teid veenda vaja egode siis ometi tõsiselt arva, et sellest, kas siis võib ka midagi kasu olla? Teili vande Travis ei ole selgroogu. Te olete koega kõigega nõus. Aga, aga mina? Mina olen algul sügavalt nördinud ja alles siis jään nõusse. Ja kuni preemia saamise päevani vaatasin ma Ivan Petrovitš sele pisut ülalt alla. Mõne aja eest kutsus Ivan Petrovitš mind enda juurde. Võin teid rõõmustada meie asutuses, Luuakse kriitikafond. On kindlaks tehtud, et kriitikaga on meil lood kehvad just vähese materiaalse ergutamise tõttu. Nüüd muutub olukord kardinaalselt. Iga kriitilise väljaastumise eest makstakse teravuse järgi. Fondi saavad oma käsutusse osakonnajuhatajad ja fondi ülekulu korral avaldavad nad kiitust koostöö eest. Nii et kriitika on kasulik nii teile kui ka mulle asuge tööle, mille kallale asun. Kuidas, mille kallale hakkate mind kritiseerima, kas need tõesti ei saa aru? Wanda troovis, teie olete selline inimene, kelle jaoks on töö kõik, seepärast ei hoolide põrmugi iseendast. Mis kriitika see on, võib-olla kriitika, aga võib ka hoopis vastupidi olla. Aga olgu, rubla ma teile siiski kirjutan rohkem. Vabandage väga, te ära ei teeninud. See Ivan Petrovitš, et endast ei hooli, on ausalt öeldes ükskõik nii-ütelda peremehe oma asi. Aga teie hoolitsege oma alluvate eest, see, kuidas nad elavad, on teile ükskama kõik. Oo, oli Vabarentowli. Sihukese kriitika eest pole viiest Kirblast kahju, aga kui ta juba alluvatest ei hooli, pole teil ka tööst sooja külma liigutate pisut ja käib küll. Olete asjad kõik isevoolu teed lasknud minna, Ivan Petrovitš, suur räppar. Vaat sellest saan ma juba aru. Niimoodi on mulle koera pojale paras, viskan teile kohekümnelise, aga teie, Ivan Petrovitš oma tööst ei hooli. Sellest järeldub iseenesestmõistetavalt, et te pole oma õigel kohal. Hiilgav, nõrk küll on see Akurrakataks, mis seals alla anna mulle, aga Atapa 50 rubla nende sõnade eest ja Petrovitš pole oma õigel kohal siis kui teised veel tibakihist südametunnistus, tuleb teil viivitamatult kirjutada avaldus palvega teie üleviimiseks vähem vastutavale ja väiksema palgalisele. Vapustav, geniaalne, eemeteldav, 100 rubla teile selle eest ja mitte kopikatki väed ja käkke. Kriitikafond on kaotatud. Kuidas tähendab, kogu mu jutt läks tühja, ärge muretsege, kõik läheb täie ette. Ivan Petrovitš kutsus mu jälle enda juurde. Lood on nüüd sedamoodi, et sinu osakonnast tuledeks inimene koondada. Aga mis sa ikka teed tuleb, siis tuleb muidugi ainult et see võib kuidagi ebainimlikult välja kukkuda. Töötasime inimesega koos, töötasime öises kollektiivis, helpisime, nagu öeldakse, ühest kausist putru. Äkki, säh sulle. Ole terve ja jääd nägemist. Ja ega ta ilus ei ole. Ilus või mitte, seda ei otsusta meie teiega. Kui on vaja, siis on vaja. Kes osakonnas töötab, kõige halvemini? Lopohow loomulikult mulle siukest kuulnud Keston insener. Kuidas ma siis sellenimelist insenerid ja teda peetakse ainult inseneriks. Aga tegelikult ei teada tehnoloogiast mitte tuhkagi. Aga mis ta siis teeb? Ei midagi. Käib edasi-tagasi, istuktik, suitsu mängib pingtungi. Mis see siis on? Midagi ei tee, aga raha saab. Teete jääksite talle mingisugust tööd andma, Meie tegime proovi, aga sellest polnud kasu. Ta pole millekski võimeline ükskõik mis kätte võtab juba ette teada, et veab viltu. Isegi parem on, kui ta midagi ei tee ja nii tekitab vähem kahju. Kas tõesti kohe, mitte millekski pole suuteline täpselt nii, mitte millegagi. Võib-olla on su osakonnas kõik sellised? Mul on töötajaid, kellesarnaseid otsitakse tikutulega. Võtke näiteks sotsivorkina, iga töö peale meister, talent, siuhukesed on kuldaväärt vaetmis selledzetjorkini Me koondamegi, kui temasuguste järele on nõudmine suur. Tähendad poisil ei tee see midagi, seab end juba järgmisel päeval kuhugi sisse. Aga misuke, loll vaest lopu hoobi võtaks. Kõigis naljas kuuldud loov oli satiiriobjektiks keegi Ivan Petrovitš. Ja õigeks meheks ehk vigade märkajaks minategelane. Oleks ehk juba aeg rääkida sellest minategelasest ehk autorist ligemalt. Herbert Kemaclidze 36 aastane gruusia rahvusest Jaroslavli humorist satiirik sündis toabsee linnas Musta mere ääres. Hiljem kolis perekond Lätimaale Riiastagi Herbert Kema politsei läbi keskkooli, sisestas Leningradi ülikooli ja lõpetas selle slaavi keelte ja kirjanduse erialal. 1963.-st aastast on ta Jaroslavli elanik, töötab teadusliku uurimise instituudis ja kirjutab vabal ajal huumorit, satiiri ning lüürilisi jutustusi. Krokodilli korrespondendi Kema kliinse esimene raamat ilmus nimetatud ajakirja raamatukogu sarjas Samazon ilmumist ootamas tema kolmas iseseisev kogumik. Tema sorteerib aladele on eraldatud ka kolmandik ülem volga humoristide kogumikust. 72.-st aastast on pärit lüüriliste lugude kogumik, mis autori kinnitust pidi ei tähenda siiski lahkumist talle hoopis kodusemalt žanrist. Mõni aasta tagasi sai Herbergima Klitsile osaks rahvusvaheline kuulsus Bulgaaria ajalehe mõlades korraldatud sorteeri konkursi üks kahest peaauhinnast kuldsiil. Võidukas pala on ilmunud omal ajal ka eesti keeles. Jutt on teatrist, mis sideme tugevdamiseks publikuga laseb ühel osatäitjal lavale ilmuda vaatesaalist, mille tõttu üks külastaja eest leiab endale piletiga määratud istekoha hõivatud olevat. Selle looga seoses jutustab Herbert Kemaplitse lustaka mitte ilma satiirilise kõrval maiguta juhtumi. Jaroslavli raadio palus, et annaksin neile saate jaoks mingi jutustuse andsingi, siis sellesama Bulgaarias auhinnatud loo. Ootan ja ootan aga lugu raadiost ei tule ta tule. Küsisin raadiost järele, kas olen ise loo maha maganud või ei peetud seda kõlbulingoolis, kus astud. Selgus, et jutustus taheti eetrisse anda kohaliku teatri näitlejate esituses instseneeringu na. Kuid näitlejad olevat omavahel aru pidades leidnud, et selle satiiriteravik on suunatud kohalikule teatrile ning kartusest pea Läti juhi ees keeldusid seda ette kandmast. Küll püüdnud toimetaja näitlejaile selgeks teha, et lugu ei käi nende teatri kohta. Küll püüdsin seda teha mina, kuid tagajärjed tuleb äkki ühel päeval kuulen oma lugu siiski kantavat. Tõsi küll, ühe näitleja esituses. Järelepärimisel selgus, et see näitleja olevat näitejuhiga vaenujalal ja kavatsevad niikuinii töölt lahkuda. Nii palju siis sellest, mida Jaroslavli naerumeister rääkis Edasi jälle seda, mis ta on kirjutanud muide ka järgmine palav ilmunud Bulgaaria ajalehes lades. Loteriipiletite müügiputkast mööda minnes luges Stepan Petrovitš oma hämmastuseks. Sellest iraažis loositakse esmakordselt välja uus naine. Ostke loteriipileteid. Stepan Petrovitš, mänginud kunagi loteriil kaasa ja tahtis nüüdki putkast mööda minna, aga müüja pistis aknast oma naeratava näo välja ja ütles. Ostaga pileppisake ainult üks on veel järel ja homme on loosimine. Usu mind, osta pilet, võidad Velekki uue naise. Kuue Dorise Stepan Petrovitš. Vanagi pole kuskile panna, aga siin veel uus, tood uue kuju juustega naise minema, määris müüa. Kas võtad Olgo, võtan, nõustus Stepan Petrovitš. Kui veab, saan kolmelise pudeli ostmisekski. Ära unusta pulma kutsuda, naljatas müüja Stepan Petrovitš piletit ulatades. Kodus näitaski, tan Petrovitš oma ostunaisele, jutustas naerdes, et Donsansse isegi uut naist võita. Ega see poleks paha, ütles naine. Võib-olla see peksaks sul lollused peast välja. Stepan Petrovitš pani pileti lauasahtlisse ja unustas selle täiesti, kuni ühel päeval toodi leht loteriivõitude tabeliga. Stepan Petrovitš pani prillid ette, ajas arvude tulbas näpuga järge, korrates sosinal oma pileti seerianumbrit. Leidnud sama numbri tabelist sattus ta ärevusse. Ta liigutas sõrme paremale ja nägi ärevusse kasvades teine number läks ka kokku. Kõrval oli võit. Uus naine 123 rubla 42 kopikat. Stepan Petrovitš mani lehe kõrvale ja hakkas toas ringi sebima. Ta peitis lee piletikasti ja kutsus siis oma naise, kes kolistas köögis pottidega. Kui ta sisse astus, põll ees, juuksed peas sassis, kortsus näoga. Küsis Stepan Petrovitš palle tähendavalt. Mis sa selle kohta ütleksid, Taarja, kui meie korterisse ilmuks üks lõbus sädistav olevus tahabki lihtsalt osta või siis naine lapiga potti edasi hõõrudes? Ei taha. Stepan Petrovitš pahandas seesugune mittemõistmine. Ma mõtlen inimolevust. Hoolikas saatis kirja Vi, kas laps käes või lõi naine näost särama. Ah ei raputa Stepan Petrovitš peade tõi tabeli välja, kus õnnetoov number oli rasvaselt keemilise pliiatsiga alla kriipsutatud. Naine lõi rõõmsalt käsi kokku. Kuidas vedas, 120 rubla asja eest teist taga käes. Jookse hoiukassasse täpselt pool külmutuskapi, raha. Sulle, aga aja raha ja kolingu. Mõtle Stepan Petrovitš vaenulikult. Nagu see oleks see õnn. Ometi pani Stepan Petrovitš kuulekalt riidesse ja läks hoiukassasse. Läks ühe kvartali võrra ja istus puu alla pingile asja üle aru pidama. Noh ütleme, kui ta nüüd oma poolt tuhandekest maksaks, siis muidugi võtaks rahas välja. Aga 120 segab lennul käest ja pärast Leinud kogu elu. Võib-olla annavad siukse uue, kes on veel hullem kui vana hõngu, tas hind, nõnda kaup. Ja siis ei pääse enam kuhugi. Siis on jälle rahast kahju. Nii mõtiskledes otsustas detan Petrovitš ikkagi riskida ja võtta võidu välja natuuras. Ta vormistas oma võiduhoiukassas ja ütles kodus vanale naisele. Mõttes nimetas ta teda nüüd ainult nii, et raha makstakse välja kuu aja pärast. Kaks nädalat võpatas Stepan Petrovitš iga kord, kui helistati ja jooksis ust avama. Ise lootes, et tulija on uus naine. Ta hakkas iga päev habet ajama, panin lillelise lipsu ette ja ostis vanade äratallatud susside asemele uued toatuhvlid. Vana naine, jõudnud teda küllalt imetleda, aga uus ei ilmunud IKKA VEEL. Stepan Petrovitš hakkas juba närveerima eta ajas aadressi seegi. Ja uus naine sattus hoopis teisele. Kui ta aga järjekordselt läks südamesse hõbina lustavama, nägi ta lõpuks enda ees ilusat noort siniste silmadega, kõrge rinna, ühtlase roos huultega blondiini. Tere, ütles blondiin võluvalt naeratades. Kas teie võitsite loteriil? Mina ütles Stepan Petrovitš hingetult, ise õnnest ujudes ja astus ukse eest ära. Olge lahked, astuge sisse, tere tulemast. Vana naine oli sel ajal turul. Blondiin astus graatsiliselt puusi õõtsudes tuppa, võttis kotist märkmiku ja ulatas sellepärast Stepan Petrovitš sile, kirjutage alla. Erutusest murdis Stepan Petrovitš pliiatsi. Söö, vedas sõna vastuvõtja taha värisevad linnukese. Kas korteris ruumi on, huvitus blondiin. Pinda jätkub, ütles Stepan Petrovitš. Äärmisel juhul viime kummuti välja. Aga vahel juhtub, et öeldakse ära, sõnas blondiin rahulolematult. Ei, mis te nüüd, Esmuste pan, Petrovitš, mina pole niisugune. No siis on kena, kiitis blondiin. Uks läks mürtsudes lahti ja neli laadijad kandsid sisse suure kasti. Kaasavaraga mõtlaste pandud Drowitz rahulolevalt. Töölised avasid kasti ja tõstsid välja värvitud pronksraamiga. Suure pildi. Pildil oli kujutatud haletsusväärne punaste silmadega vana mees, kes toetas küünarnukist noort põlglikult pilguga naist. Raami alumisele küljele oli kinnitatud lipik. Kupu, russo, f-i, uus naine, õli. 1966. aasta. Head aega, kõike head teile, ütles blondiini, väljus koos töölistega. Kuste Pongretroovitsi, naine tuli turult koju, pidas abikaasa temaga nõu ja tassis pildi oma seljas komisjoni kauplusesse. Võtsin nõuks sõita linnast välja puhkama. Lähen jaama. Aga rong on juba puupüsti rahvast täis. Kaks meest on isegi katusele roninud. Jooksin ühe vaguni juurest teise juurde ja lõpuks leidsin ka endale paraja paiga. Ühe käega Plammerdasin trepi käsipuu külge, teisega krahvasin endal kraest kinni. Ainult jalgu polnud kuhugi panna, tee, mis tahad. No ja läkski sõiduks. Rong võtab aina kiirust juurde. Surun hambad kokku. Pikapeale hakkan juba olukorraga harjuma. Minu kõrval ripub keegi raudtee, lase mütsiga kodanik. Mis see siis olgu, teen juttu, kuhu on niisugune asi küll kõlbab, ise olete suur asjamees ja sõidate niisugustes tingimustes. Mis parata, kostab tema. Olin küll juba tund aega enne ärasõitu platsis, et aknaalust kohta saada. Rabasingi koha ära ja istusin maha. Rahvas nutku pressib peale. Igal kolmelisel pingil varsti kuus inimest, lastest rääkimata. Nii et vaguni seinad läksid kummi. Eks põngerjas pistis röökima, tema tahab akna alla ja tema tahab Aakna alla ja reisijad, vodka toetasid teda. Nii et pidin oma koha loovutama. Istusin ääre peale, aga seal seisab üks mutike, noh, nii 85 ringis pressib mulle oma kontidega ribide vahele, et kasvõi karju. Lõpuks ütleb ehku verd, läksite mulle oma kohal, noormees? Reisijad muudkui kiidavad kõik takka. Mis neil sellest? Andsin oma koha ära seisa. Aga minu kõrval ollakse pikk 30 nagu mingit torn, pea kõigub, teisel täitsa laial, pöörab siis selle pea minu poole ja ütleb, kas teatel, lugupeetud kodanik Tamburil on üks kinniseotud kõrvadega mees? Hoiab teine veel käsigi kõrvade peale külma juurde ei saaks. Ma vahetaksin hea meelega temaga kohad ära, aga siit ei pääse kuidagi välja. Kui teeks nii, et ma tõstan teid ühe käega sinna ja teisega upitanud tema siia. Nii oleks hulga parem ja õiglasem ka. Kõik reisijad olid vaimustatud temal leidlikkusest. Ja nii olingi varsti Tamburil. Aga trepil kõrgub üks, mitte päris kaine meesterahvas ja libiseb aina alla Pole. Mul tuli ka temaga kohad vahetada. Ja nii ma siis siin olingi. Ja nii on, alati. On neil ikka korralagedus, ütlen talle. Ega te juhuslikult ei tea, kes vastutab suvise sõiduplaani eest? Mina ostatele oleksin jahmatuses äärepealt rataste alla kukkunud. Aga miks te siis nii halvasti töötate, küsin. Ei meeldi mulle see töö vastab tema kohe mitte üks raas ei istu. Miks ta siis ennast kohalt lahti võtta? Või veel siis peaksinsamal trepil raha eest sõitma, nii nagu teiegi. Aga praegu on mul kui raudteelased priiseid. See jutuajamine rikkus mul kogu puhkuse ära. Isegi täna töö juures ajab mul kõik sees käärima. Ma olen kokk. See oli mul esimene kord, kus ma ei pannud nagu tähelegi, kuidas ma enda tehtud toidu alla kugistasin. Muidu käib see mul ikka suus ringi. Neetud kulinaaria ei istu mulle mitte üks põrm. Töötasin ainult sellepärast, et paremal sama laket priisu jabur raha eest. Tervist alustame loenguga. Nii kudumist selgeks õppida suudab, igaks, tuleb vaid läbi lugeda, vastan populaarteaduslik, brošüür pisut anniga, jah. Jubade oskategi kududa. Sandele õnne, seltsimehed Saminemine. Ajalehtede ja ajakirjade diskussiooni lehekülgedelt võib lugeda, et naistel puudub absoluutselt vabadeks. Põhiosa sellest röövivad lapsid ja köök, ülejäänud aja aga võtavad mehed üle. Mis mehed, mees peaks, mehed, ah soo ja vat naisi on ka rohkem, ütleme ja ülejäänud aja võtavad ikkagi jah, ongi mehed. Ja mis siis, nagu öeldakse, kudumisest, tekib küsimus, kas viletsusest üldse saabki juttu olla. Aga, aga, aga see ainult telenäidni seltsimehed ainult näid kududa siiski saab. Tuleb vaided omandada kogemusi, tüüd, teadust rikuks organiseerimiseks. Küsimus, kus kududa ei tohiks raskusi valmistada. Loomulikult tööle. Mis probleem see ei ole mitte mingisugune probleem. Aga probleem, kuidas kududa? Vaat säpani vabamleen, see on juba tüki maad keerulisem küsimus ja meie kallid seltsimehed, püüamegi seda teemat arendada. On teada, et inimeste tootlikkuse kõrgpunkt langeb keskpäevale, seepärast kalid seltsimehed, pole mõtet kuduma hakata, kohe tööle jõudes jäi esialgu käige ringi, ajage juttu, puhake end, väljak väsitavast töölesõidust ja alles siis hakake pihta. Kududa võib mitmel mitmel meetodil. Eksisteerime, kollektiivne kudumine ja selle vastandiks on individuaalne kude. I, mis ma ütlesin, vabandust, mis kole udu mine. Kollektiivse kudumise ajal kujub korraga terve osakond individuaalse kudumise juures, aga üks koob ja teised teevad näo, nagu nad ei märkaks seda. Sest nad ise ise ühel või teisel põhjusel ei viitsi kududa. Niimoodi. Ja peale selle, ma ütleksin, võib kudumist liigitada katkematuks ja perioodiliseks. Kui juhtkond teeb, käibki toas sageli, siis on tegemist perioodilise kudumisega. Kui juhtkond on puhkusel või haiguslehel, siis nimetatakse kudumist vahet pidamatuks ehk katkema. Mõlemal kudumisviisil on olemas veel mitmeid, ma ütleksin, variant varjundeid, ehk. Siis mõni sõna varjundites ehk nüanssi des esiteks lõng, pidage meeles, lõng, millest te koote peab olema valitud riietuse järgi mida te kudumise ajal seljas kanda. Kui te töötate laborandi kitlis näiteks siis kuduja valgest lõngast ja see muudabki käsitöö vähem vähem silmapaistvaks. Kui te seisate valiku ees, kas pikad või lühikesed vardad, siis arvestage oma töötingimuste individuaalseid iseärasusi. Vajaduse korral kudumistööde sagedasti kuhugi ära peita võivad ju pikad vardad peidupaigast otsapidi välja paista. On ju nii, võtame näiteks miniseelik, kuuse, peidan kuhugi ja nii edasi ja, ja, ja mitte mingil juhul ma ütleksin, ei maksa kududa lõunavaheajal, seltsimehed, mitte mingil juhul ei, hoopis kasulikum on sel ajal ju külastada sööklat või jalutada Netarast uue jõuga, ma ütleksin, just topeltjõuga taaskudumist jätkata. Umbes tund enne tööpäeva lõppu haarab teid väsimus, on täitsa normaalne mistõttu siis ongi just paras aeg käsile võtaks ning tööasjad. Ja mis seal ja mis on kõige huvitavam. Mõne aja möödudes märkate, et kudumist hinnatakse niisama kõrgeks kui mis tahes distööd. Nagu varematel aegadel, nii ka nüüd saate regulaarselt kaks korda kuus ka ja ma ütleksin seda sugugi mitte vähem kui enne kuduma õppimist. Muidugi sel juhul, kui, kui teil kallid seltsimehed, ei ole nii tükid. Nii, ja nüüd ma lõpetaksin oma loengu väikese viis lauluga, kõik julgelt nagu üks, kaks, kolm läks. Ja ka sky suusaTartu vabandad, sukavarda veereda ja kaaski Igaske jõude ja heegelda ja laske. Mõdena. Tervist, ma tulin kuulutuse peale, Teil on vist inimestel ja tervist, istuge palun. Muidugi on tarvis. Inimesed on väga vaja, töö tahab teha, kuidas siis muidu? Kohe vormistanud ära. Nimi, palun. Smirnov. Tähendab. Smirnov sel juhul vabandage, ei klapi, ma ei saa teid tööle võtta, miks ei saa. Kas teil võetakse siis nime järgi, vastupidi, jäetakse võtmata nime järgi midagi samu aru? Vello Sis Lynni, kelle nimi on muidugi on, sest ka mina olen Smirnov, siis. Kas te olete oma nimest nii halval arvamusel, mitte seda, aga missugune loll usukesed Smirnov võtab enda juurde tööle puhta võõras Smirnovi. Igaüks ütleb, et sugulaste mäng, aga see on ju kindlaks tehtav, et ma pole sugulased, kuid see võtab aega. Kaua, kaua tuleks mul häbi pärast puhastada? Mis isegi nii väga oleks, kui inimene hästi töötav sisele nimi, midagi? No hea küll, üks nimi ei loeks tõesti midagi, aga esimese tsehhiülem on kah Smirnov. Mis parata, seal tüüp, nimi, nimekaimu siit tuleb ette tulev ette. Mis siis viga, kui ta nimekaimu, eks tamm, onupoeg. Ja, ja teises tsehhis on kaks Smirnovi laines ja tema naine, see tähendab mu lihane tütar oma mehega. Kuidas, kuidas? Väimees ei saa ju ometi sama nimega olla kui võttiste pärast abiellumist teie tütre nime, ah ei, nad tutvusid niisama juhuslikult nagu nimega ainud, aga asi arenes ja nüüd ongi sugulased. Enam ei saama siia võtta ühtegi Smirnovi. Mis seal siis suure asutuse peole ikka on? Neli Smirnovi? Ivanov on arvatavasti rohkem, kuidas neli Smirnov? Teil pole ju kannatust mind lõpuni kuulata. Elektritsehhis on veel üks Mironov, Miisakene ja üks Mironov, viiendast tsehhis kaks tükki kuuendas. No rohkem ei tule meelde, also ei. Üks on veel minu asetäitja, kauge sugulane, teatud Nikolajevitš. Pjotr Nikolajevitš. Saassa, kallis tähendab oma boss, kohe vormistame ära. Aga nüüd lähevad jutud lahti, mis sa muretsed, sääshakene, see on hoopis teine asi. Nüüd pole enam kuulujuttudeks alust. Nüüd on need jutud juba asjalik kriitika. Mis teed, elus tuleb igasuguseid asju ette. Olge lahked, ükspäev juhtus jälle nii rumalasti, et kohe häbi tunnistada, põrutasime Petrovi Sidorovid ühe pudeli alla. No tühjale selle Padolesi veel kuidagi üle elanud, aga pärast seda ühte pudelit sai joodud veel teine ja kolmaski. Ja mine tea, no ja edasi ma lihtsalt ei mäleta. Hommikul muidugi tööle jõudnud, oi seda piinlemist. Algul piinas südametunnistus, siis naine, siis ämm, lõpuks kõik kolm korraga. No mis seal õigustada, muudkui kuula ja ole vait ja tee nagu kästakse. Nemad käskisid mul tsehhiülema juurde minna ja kõik südamelt ära rääkida ja andeks paluda. Et muidu, kes teab, mis juhtub. Aga päris hõlpsasti võib juhtuda, et lükatakse elamispinnajärjekorras tükk vaataja poole. Mitteelu seeski enamus, Grigori, uskuge mind, see oli mul viimane kord viina võtta. Proovi koolevitši aita muidugi, et võin minna ja ette, et mind usuti, aga sellist on ausalt öeldes vähe. Meil on ju tehases niisugune kord, et korrarikkumise eest tõmmatakse korterijärjekorras tahapoole. Printsipiaalsuse asjus roll Grigorjev ei saa tõesti ühtegi paha sõna öelda. Aga õiglane ise küll ei ole, sest Petrovi Siidorovi osakonna ülemad on teistsugused. Nemad astuvad oma alluvate eest välja, kaitsevad neid. Aga kannatan mina üksi. Oleksin ma seda teadnud, oleksin parem üksinda joonud. Lõppude lõpuks on ta möll hõivatud, mees tööle sarnast ei ole, tarvas elas ja mitte ainult ei ole vaid vest tulelaat. Niisuguse jutu peale võib kindel olla, et korterijärjekorras, mil nühkima ei hakata, jään ilusasti endise koha peal või ei tea, paljud koguni nutavad, ehk annavad heldimusest nüüd lausa väljaspool järjekorda. Mina ütleksin paar sõna oma alluva Petrovi kohta. Niisugust töömeest pole meil mitte terves linnas, vaid ma julgeksin öelda kogu musta mulla vööndi. Niiet paluksin Petrovile andeks anda. Mul on lausa piin vaadata seda kuldsete kätega inimest siin süüdingis. Pre seejuures on tema õige koht, seltsimehed. Uned teatris Ivanov. Nüüd ma hakkan su distsipliini rikkumisele vaatama hoopis teise pilguga. Ma mõistan sind õigeks. Ja ma paistan sind õigeks niisuguste väljapaistvate inimestega petsikele paar koos ära tühjendada. Jon, lihtsalt, ma usun, ülendab või mis sa arvad? Kas saame õhtul naljakese kokku? Nõus? Krall Grigori ees. Ainult et olgu see viimane kord. Asi oli sedasi. Pühade ajal meil avati uus sild. Tavaliselt tähistatakse niisugust sündmust lindi läbilõikamisega. Meil otsustati korraldada originaalsem tseremoonia. Planeeriti pidulik teatejooks, mille finiš asus otse silla juures. Teatejooksu võitja, kes läbib finišilindi, on ühtlasi ka silla vajaks. Kuna peeti meie linna parimaks jooksjaks, siis usaldas võistkond otsustava etapi minule. Määratud päeval seisin viimase etapi stardipaigas, tammusin jalalt jalale ja tegin sooja samaga tegelesid kõrvalradadel minu rivaalid. Tuulevad, hüüdis kohtunik ja me võtsime sisse ooteasendi. Pilt ei olnud kuigi rõõmustav. Meie võistkonna eelviimase etapi mees saabus kõige viimasena. Sain pulga pihku ja seeessi minema. Nägin enese ees ainult oma vastaste selgi, neid oli kokku kolm. Üsna peagi sain ühest mööda, surusin tempot juurde ja minust eespool jooksis veel ainult üks selg. Joodlemi üsa sai puu, sainimu aitasid mind sõbrad ja head tuttavad. Pingutasin meel, aga paraku oli ka eespool joogsama heas vormis. Finišini jäi vaid mõni meeter, aga mina olin ikka alles teine mees, spordi, karjuti mulle. Jama. Sportisin. Tuul vilistas kõrvus, kui, kui finišilint mu rinnale vajus. Hurraa, kisendasid tribüünid. Orkester alustas turssi. Võidust joomastunud otsustasin näidata publikule, et ma pole hoopiski mitte Vahmal ja võin sama meeletu kiirusega joosta üle pika uue silla. Mulle naised, kiirus koguni kassas. Äkki nägin enda ees triibulist barjääri, mis siis ikka, mõtlesin, on ka tõkkejooksu tehtud ja hüppasin graatsiliselt üle tõkke. Kuidas mind veest välja tassiti, seda mina ei tea, sest teadvusele tulin alles kaldal. Rahva Murdoli mulle murelikult ringi ümber teinud. Kummargil minu kohal, seisis ehmunud näoga treener ja lausus etteheitvalt. Oh sind, Michakene, ma ju ütlesin, selge sõnaga, et toimub silla pidulik avamine. Sina, tobuke, arvasid vist, et sild on juba valmis. Ja nüüd olen siis haiglas. Pumbatakse kolm korda päevas vett välja. Muud mul juurde lisada ei, ei olegi. Jaroslavli Naerumeistri Herbert Kelloclidze huumorit ja satiiri esitasid Mari Lill, Ervin Aabel, Eino Baskin, Johannes Rebale, Alfred Mering, Sander Raus, Tõnu Tamm, Jaago Saller. Saate tegi Priit Aimla.