Kas olete näinud piirgusid mereliivas seal rannal kõrge metsamehi all? Kui valge on see liiv ja viirud jooksevad lainetaoliselt ning kaarduvad lugematuid nägusates kurdudes üles kuni veepiirini. Kui olen näinud suuri valgeid vahu, harjalisi laineid, vihaselt sööstavad vastu kallast on mulle tihti paistnud kummalisena see, et nad ei ole neid viirgusid liivalt täiesti minema pühkinud. Aga seda ei ole merelained tahtnudki. Nad lasevad viirgudel liivas põimuda nagu ennegi, tormavad kohised esiammeurotes ülestiku ja heidavad sügavamal jälle puhkama. Sest need peened viilud on väikeste lainete jäljed. Ja väikesed lained on merekäharpäised, lapsed, kes helkides mängivad peene liivaga. Aga iga kord, kui torm müriseb, ütleb merekuningas Ahti oma murdlainetele. Lööge vastu kaljut, lööge vastu kaljut. Seal liival mängivad minu väikesed lapsed. Keegi ei tohi puutuda nende teid ja radu. Keegi ei tohi kinni pühkida nende jälgi rannal. Väga sügaval meres On Ahti loss. Selle seinad on kristallist aknad, pärl, mutrist ja lagi kõige ilusamates konnakarpidest. Siin elavad merekuningapojad ja tütred sinilained. Ja siin elab noorim ja sädelevaid tema lastest väikesi, nii silmaline ja hõbe logiline allutar. Kui Allotar läheb rannale mängima, siis joonistab ta varbaotsaga liiva põrandale. Neid peeni laine viirgusid ja ühelgi murdlainel ei ole luba neid hävitada. Tuhanded ja tuhanded tema pisikesed õed jooksevad seal temaga võidu joonistades samasuguseid jälgi liivale. Aga ükski neist ei ole nii nobe nii selge, nii pimestavalt kaunis kui Allotar. Kui kalad tulevad soojal suvepäeval imikule suplema ja helevalged kajakad lendlevad, kui tähed nende kohal siis tantsib Allotar naljatades nende ümber. Keerleb purjetaja Venees ja hüpleb poisi ümber, kes päikesepaistel ujub. Aga kui päike varahommikul tõuseb mere rüpest või õhtuti metsa puhkama laskub, siis õõtsub Allotar päris vaikselt randa, lauldes piik Pika ühe tuunilist laulu möödunud aegadest ja sõpradest, kes aastate jooksul on läinud meie juurest igavesse Paikusse. Soome kirjanik Sahharias tobelius an lastele kirjutanud suure hulga toredaid lugusid. Suurem osa tema lastejuttudest ja luuletustest on ilmunud kaheksa köitilises kogus lugemisi lastele, mis anti esimest korda välja juba möödunud sajandi lõpus. Soome lapsed loevad neid meeleldi, aga neid on rohkesti ka tõlgitud, nii et Tobiiliuse lugusid tunnevad ja armastavad paljude maade lapsed. Sarja stabiilius sündis 14. jaanuaril 1818. aastal. Tema isa oli arst. Oma kutsetöö kõrval leidis ta aega ka rahvaluule kogumiseks. Niimoodi puutus poiss juba maast madalast kokku trollide haldjate merekuninga, Ahti metsa, kuningate abiyo, nende laste tari ja Kanerva ning paljude teiste soome muinasjuttude ja muistendite kangelastega. Oma esimese luuletuse kirjutas Tobiilius seitsmeaastasena. Koolitarkust sai topeedias algul koduõpetajalt poiste keeles tublisti spordiga. Ta suusatas, uisutas, ratsutas sõudis, püüdis kalu. 11 aastasena saadeti ta Uulusse edasi õppima. Tol ajal polnud kogu Soomes ühtegi kooli, kus õppetöö oleks toimunud soome keeles. Haritud soomlased rääkisid rootsi keelt. Tobiase isaga tahtis, et poeg õpiks ära ka soome keele. Koolus, rääkisid kooli õpilased tol ajal omavahel soome keelt, niiet obelius võis seal praktilist kõnekeelt õppida. Tobelias luges palju, eriti aga raamatuid, mis olid kuidagi seotud Soome ajalooga. Kuid abiellus, isa suri, asus poiss elama Helsingisse tuntud soome luuletaja Runebergi peresse. Runeberg pidas pansioni, kus valmistas õpilasi ette ülikooli astumiseks. Tobelius sooritaski edukalt sisseastumiseksamid ülikooli. Ta õppis loodusteaduslikke aineid, tegeles kirjandusega, õppis ladina, kreeka ja prantsuse keelt klaverimängu ja joonistamist. Kõige selle kõrval leidis aega ka sportimiseks. Pärast ülikooli lõpetamist töötas topeedius ajalehe toimetajana ja õpetajana ning uuris filosoofiat ja ajalugu. Oma ladinakeelses doktoriväitekirjas käsitles ta soome vanupulmakondeid. Tobelius nimetati piaadi ülikooli üldajaloo professoriks teadusliku töö kõrval, saidega kirjanikuna väga tuntuks. Ta on kirjutanud ajaleheartikleid, romaane, muinasjutte ja luuletusi, reisikirjeldusi, näidendeid ja isegi ühe ooperi libreto. Oma elu viimased aastad veetis topeedius kõigi poolt armastatuna ja austatuna koju neemis kus teda väga palju külastati. Seal ta ka suri 12. märtsil 1898. aastal. Tobiiluse laste lugude ainestik on enamasti seotud soome rahvaluulega. Need on kirjutatud soojalt ja südamlikult. Tema juttude kangelased on tagasihoidlikud, ennastsalgavad head ja ausad. Niisugused on ka alutari lood, kust valisime lugemiseks katkendi jutustusest. Turu lossi haldjataat. Elas kord haldjataat, et ta oli 700 aastat vana ja elas Turu lossi all ühes võlvialuses. Tal oli nii pikk valge habe, et seda võis keerata kaks korda ümber keha. Ja ta oli küürus seljaga nagu täiesti vinna tõmmatud vana teras vibu. Ta kiitles, et on vanim haldjas kogu maal. Isegi toomkirikuhaldjas, kelle iga ulatas 550-le aastale nimetas teda oma onuks. Kogu maa väikesed haldjad pidasid teda endi peamiseks aga kõik kartsid kadeda, sest tema tahtis maad heas korras pidada. Tohi hea haldjataat, täiesti õiglane ja tubli valitseja, kuigi ka tal oli oma eriskummaline maitse. Ta elas nimelt Turu lossi all kõige sügavamas võlvialuses niinimetatud õõnestornis, kus ennevanasti peeti kinni kõige suuremaid ja jultunumaid kurjategijaid, kes millalgi enam päikesevalgust näha ei pidanud saama. Seal oli tema palee sisustatud võimalikult mugavalt ja toredasti haldjate parima maitse kohaselt. Seal leidus kruusahunnikuid ja prügikuhjasid vanu kivi varemeid, purunenud lillepotid, räbaldunud niinemate katkisi, tooli jalgu, lõhutud mänguasju, roostetanud rauarämpsu, üksikuid kinga tallukaid, kindane Ruusid, tühje sulepatju, piibuvarretükk, kehv klaasid, aknaraame põhjata, korve, hiirte söödud, kaanteta raamatuid ja lugematul määral muud rämpsu. Torn oli õige hoolsalt igasuguste mustritega ämblikuvõrke täis riputatud ja põrandat ehtisid väikesed veeloigud, mis olid siin juba sadu aastaid puhastamata seisnud. Õhk oli selles maa-aluses korteris nii armsalt umbne nagu iganes või soovida. Ja võib isegi arvata, et see korter haldjataadi meelest oli väga kodune. Ja ta tundis kenduma mugavas korteris nii hästi, et ainult väga harva väljaspool kodu seltskonda otsis ainult kaht oma vana sõpra, kes mõlemad olid niisama kanget tõrva kännud, nagu ta isegi käis ta veel külastamas ja neidki väga harva. Toomkiriku vanahaldjat ja vana lossivalvurit. Matikivist. Toomkiriku haldja juures käis ta iga 20 aasta tagant korra ja iga 20 aasta järel käis toomkirikuhaldjas lossi haldja pool. Nende elukohtade vahel oli otsetee piki kuulsat maa-alust lossi ja kiriku vahelist käiku, millest kõik Turu linna elanikud teavad jutustada. Kuigi keegi seda käiku näinud ei ole. Haldjatel ei olnud sugugi raske pugeda läbi kitsa käigu. Nemad võivad ju võtme Auguski läbi lipsata. Aga halvem oli lugu inimestega. Seda teadis valvur kivinen paremini kui keegi teine, sest tema oli ainus elav inimolend, kellel oli õnnestunud läbi selle käigu ronida. Ning just tookord tutvuski ta esmakordselt Turu lossi haldjataadiga. Mati kivinenud oli tol ajal väle, 12 aastane poiss, kelle meelest elu oli ainult tants. Ta otsis lossivõlvide vahelt kiviprügist vanu suurtükikuul ja kui ta ühel hommikul juhuslikult leidis tolle maa-aluse tee sissekäigu avause ja uudishimulikult vaatama, läks, kuhu see avaus võiks suunduda taroomas järjest edasi. Ja seevõrra, kui tal õnnestus edasi pääseda, kukkus tema järel kive järjest alla ja tagasitee sulgus. See ei teinud aga matile mitte põrmugi muret. Küllap ta mõnest praost jälle välja pääseb. Kuid viimaks märkas ta käik eespool, kividega ummistunud on. Ja nüüd ei saanud Mati enam ei edasi ega tagasi. Seal ta istuks kivide vahel vist veel tänapäevalgi, kui ei oleks juhtunud olema just 20. aasta, millal lossi ja toomkirikuhaldjad käisid vastamisi teineteist tervitamas. Lossihaldjas oli teel toomkirikusse ja leidis poisi kivide vahelt nagu rebaselõksust. Nagu kõik haldjad, nii oli ka tema heasüdamlik, aga ühtlasi ka äkilise vihaga Taurises matile. Mis sina siin teed? Ma hoidsin suurtükikuule vastasmati värisedes. Haldjas naer, siis võta mu saapasäärest kinni, ütles ta siis päästantsu hädast välja. Mati ei näinud midagi, aga sirutas pimeduses käe välja ja sai saapasäärest kinni. Siis läks teekond edasi üle kruusa ja kivide. Ning veidi aja pärast ütles haldjas roniluugist üles. Mati ei näinud ka nüüd midagi, aga sirutas pimeduses käia välja ja leidis luugi, mida võis üles tõsta. Ja kohe seejärel oligi ta toomkiriku peaaltari juures. Seal aga seisis piiskop ühes oma pappidega täies pidu rõivastuses. Valmis missat alustama. Nukasson, näe, ütles piiskop. Mis sinul siis kiriku veinikeldris tegemist on? Mati, mõtlesin endamisi, et ega ometi piiskop kaardetava mole kui haldjataat ja vastas julgesti, et ta oli suurtükikuule otsinud. Piiskopi pidanud sünsaks pidulikus rõivastuses naerda. Ta viipas ainult koori tagaukse poole ja mati pistis minema, nimis jalad võtsid. Sellest päevast peale olid Matti kivinen ja Turu lossi haldjataat sõbrad. Mati teda ei näinud, sest haldjas liikus enamasti nähtamatult ringi oma hallis mammuses. Must lambanahkne müts peas. Aga kui ta mütsi pahupidi pähe pani, siis muutuste nähtavaks. Talle tegi lõbu aidata kaasa nagu haldjatel viisikson. Et matil kõik siin maailmas hästi õnnestuks. Ja Aboisilvedaski kõiges hästi. Oli see siis õppimine või töö. Aga kuna liiga pikale läheks sellest kõigest jutustada, siis olgu küllalt, kui teame, et kolmekümneaastasena sai kivinen Turu lossivalvuriks ja pidas seda ametit auga 50 aastat. 80 aastasena ta lahkus kohalt ja sai eluaegse pensioni ning elas siis veel hulk aastaid vanas lossis, mille võlvide vahelt ta kord vanasti oli suurtükikuuli otsinud. Haldja ja vanavalvuri sõprus muutus viimastel aastatel nii lähedaseks nagu haldja ja inimese vaheline sõprus üldse võib olla. Matti kivinenud oli oma ameti jätnud tütretütre mehele ja tal ei tarvitsenud enam ööd-päevad selle pärast muretseda. Nüüd oli tal küllalt aega käes selleks, et käia ja nokitseda vanas lossis päris tahtmist mööda parandada üht ja teist puudust toppida kinni katkise aknaruute, milles torm sügisöödel vilistas või takistada lund ja vihma katusepragudest sissetungimist. Nendel oma käikudel kohtas ta üsna tihti haldjataat, kes samu asju õiendades ringi liikus, sest nad mõlemad armastasid oma lossi enam kui midagi muud siin maailmas ega hoolinud sugugi vaevast, kui parandasid selle murenevaid müüre. Ega keegi teine enam hoolitsenudki vanaehituse eest, kui seisis, seisis, kui varises, siis oli seegi ükskõik. Haldja 700 aastane süda oli liigutatud vana kivineni hoolitsusest. Oli kuidas oli, aga ühel päeval käänaste äkki oma lambanahkse mütsi pahupidi ja muutus kohe nähtavaks. Vana kivinen pidi hirmu pärast tornitrepist alla kukkuma, kui nägi enda ees väikest küürus selja ja pika valge habemega vanataati, kes sõbralikult talle vastu. Ta naeris. Kasse. Kardad mind? Küsis haldjas. Mitte just vastasvalvur googeldades, kuigi tal tublisti hirm oli. Kellega on mul au? Haldjas kõhistas naerda. Ah nõnda, või siis sinul ei ole au vintunda. Kassa ei mäleta, kes sulle ütles, kui olid 12 aastane. Võta mu saapasäärest kinni. Kas räimel eta, kes kustutas küünla, kui sa olid raamatu juurde magama jäänud ja kes tõi su saab paisjärvest välja, kui saba tiburgelt vette kukkusid? Keskkraapis ära tindipleki, kui sa kirjutasid palvekirja lossivalvurikoha saamiseks. Ja Kassaid ja kes kõndis siin igal öösel ringi, Queensi narmagaasid, mina see olin Matti kivinenud. Kas me ei ole siis vanad tuttavad? Olgem šiitpiaale, sõbrad. Valvuril oli väga piinlik. Ta arvas küll nüüd ära, kes ta ees seisab ja tal oli veidi võõrastav viibida seisuguse võluri seltsis aga ta ei teinud sellest väljagi. Kas sa ei tahaks tulla minu elukohta vaatama? Küsis haldjas. Ja meelega vastase valvur, kuigi tal hirmujudinad üle selja jooksid. Kuid uudishimu võitis siiski. Nad laskusid alla haldjas ees ja valvur tema õlgadel jõudnud kuus või seitse sülda võlvi alla tundsid nad maad oma jalgade all. Seal oli pilkane pimedus ja jäine külmus. Õhk oli väga niiskee läppunud. Küsis haldjas. Teie meelest võib see täiesti mugav olla. Vastasvalvur viisakalt ja sealsamas juhtuste astuma, surnud rottide luudele, nii et jalge alla luksus. Teenini inimestel on imelik maitse, et armastate päikese paisteetia taevatuul naeris haldjas. Aga mina olin siiski parima saatuse valinud. Kaasa oled sa millalgi tervislikumat õhku hinganud ja mul on ka avalgust palju paremat, kõik päikesepaiste. Seda võid sa kohe näha. Murry, mu väike nõid, kušanid loosid ka Heedule Evu ametivennale tull näitama. Ahhaa, anna andeks, ta ei ole just harjunud võõrastega, sellest on ju möödunud üle 100 aasta, kui siin viimati külalisi käis siin minu mõnusas elukohas. Siis tipsis pimedast nurgast välja mingi must hoolinud roiskkivile ja avas kaks suurt hiilgavat rohelist silma, mis hõõrusid. Tulised söed. Mis minu valgusest arvad? Küsis haldjas. Kas see on, kas? Küsis valvur endamisi, soovides, et ta oleks kogu sellest ruumist õige kaugel jää, niidan Murry tass, aga ta ei ole alati kais olnud. Tema on muma ja vaht ja minu ainus seltsiline hea loom. Välja arvatud siis, kui ta on vihane. Ettevaatuse mõttes on parim, kui sa talle liiga lähedale ei astu. Masanjukil ilma seltsilised, ta kihab kamaga maja vahtivaiancinski. Tahad sa näha mu varakambrit? Palju tänu maa ei ole uudishimulik vastasvalvur. Ta värises ja mõtles endamisi, et külla Paldiaardetki on niisama eriskummaliselt nagu tema õhk ja valgus. Mis, kas pead mind kehvaks kerjuseks? Turtsus kergesti pahandav haldjas. Seda öeldes avasta väikese roostetanud raudukse, mis oli kõige pimedas nurgas Sammelduse hallituse ja ämblikuvõrku kude peidus. Vurri kas astus tasakesi uksest sisse ja valgustas oma sätendavate silmadega madalat ja pikka võlvi alust, mis oli täis kulda, hõbedat ja kalliskive, kalleid õukonna rõivaid, toredaid relvi ja muid muinasaegseid väärisasju, nii kaugele kui silm ulatus. Haldjas vaatles kõiki neid aardeid, ahne meele heade ja patsutas oma külalisele tuttavlikku õlale, lausudes Aleepniidne õõs, mantigi vinniline dema, Ainialemingige eff vanamehe piir nägusa, võib-olla oma lihtsameelsuses oled arvanud. See köik on minu õiglasel teel omandatud varandus. Iga kord, kui lossis on tuli möllanud või vaenlane rüüstanud, olen mina nähtamatuna spaa leia võlvkäike mööda ringi jooksnud ja enda hoolde kogunud, kõik selle kalli kraamida arvavad, takse ammu olevat sattunud kastule ohvriks või Mainlase saada. Üks on nõus nii mönnousana olla eliit. Aga te olete ju üksi, mis teete teie kõige selle rikkusega? Ta on neid asju 1000 aastat, vaatan neid iga päev ja iga valvan ja hoian neid. Kas olen ma siis seesuguses seltsis yksi. Aga kui keegi tõi teie varandused, röövib? Murry märkas kohe, millest oli juttu ja särtsu silmis tuld. Haldjataat võttis oma kohkunud külalisel käest kinni ja talutas ta midagi vastamata teise salaukse juurde, mille avas üsna veidi praokile. Sealt kostis hirmsat karjumist, just nagu sajametslooma kurgust. Urises väike vanameeshääl pahameelest kähisev Kassai arva Divile erksad inimesed on juba nii mõnigi kord minu aardeid endalegi mustanud. Seal need röövlid on nüüd ahelais ainult kõik huntide kujul. Jaago isolbähi, edulepse, tasamaa asja varajeviga, mis nemad siis pääseb samuti nende hulka. Taevas kaitsku meid, õhkas tubli lossi valvur, väga hirmunult. Haldjas muutus jälle lahkeks, kui nägija ta külaline, nii hirmunud oli. Ära nüüd selle pärast kohku, ütles ta. Sina oled õiglane mees, Matti kivinenud. Aga pidin päriselt unustama, et oled nüüd minu külaline ja vajaka veidi keele karastus. Ma arvan peaaegu, et sa ei oska õigesti lugu pidada sisse keedetud ämbliku võrgustega maitsestatud joogiveest. Ära häbene sugugi vaid ütle otse, kas tahad korralikku õlut? Noh, tule siis minuga kaasa, mul on seda, olen tihti endamisi mõtelnud, niisaruga ma selle õllenõu küll alles hoidsin, aga nyyd näen, et seda mõnikord siiski vaja võib minna. Haldjas veeretas esile suure hallitanud tammepuust tünni, võttis oma aardekambrist hõbepeekri ja laskis sellesse selget tumepruuni jooki. Lossivalvuril oli külm, ta ei saanud seda jätta maitsmata. Jook oli nii hea nagu kõige õilsam vein. See keerles ta soontes nii mõnusasti nagu soojus talvepakases. Ta julges küsida, kust oli haldjas saanud nii suurepärast jooki. See on viimane, vaat hertsogi Johanni kuulsat zoomi õlut, mida ta veel hiljemgi, kui ta juba oli Rootsi kuningaks saanud alati Soomes tellis. Ta muutub aasta-aastalt paremaks, just nagu see seisnud vesilgi peeker endale mälestuseks, aga ära kellelegi sellest räägingi.