Sülgaja tere, algab helikaja, mina olen Kersti Inno. Seekord on saate kuses neljandast 12. novembrini toimunud Tallinna klaverifestival. Sedapuhku oli tegemist juubelifestivaliga, olles arvult juba 10.. Festivali kunstiline juht on Lauri väinmaa rikkalikule kontserdiprogrammile. Lisaks sai Estonia kontserdisaalis uudistada. Kogu festivali vältel kahte näitust. Üks neist klaveriajaloost, teine haruldastest klaveritest. Ühel neist võis näha kuulsalisti enda autogrammi. Ma palusin stuudiosse grupi klaverimuusika eksperte et anda klassikaraadiokuulajatele ülevaade toimunust. Vestlusringis on leelo kõlar nelevast infelt, Kadri-Ann, Sumera ja Kristian Veermäe. Enne kui asume üksikasjalikult festivalist rääkima, küsin ma kärsitu lapse kombel, et mis oli suurim elamusfestivalil? Minu jaoks oli suurim elamus Nelson Turneri kontsert. Tema on selline pianist, keda ma põgusal plaatide põhjal varem tundsin, aga mitte siiski piisavalt, aga tema osutus tõesti veel palju paremaks, kui ma oskasin oodata. Ka minule oli kõrgpunktis, sest nimelt körner ja võib olla terve kontsert vaid Beethoveni haamerklaverisonaat, mis on tõepoolest selline võimatuna näiv tekk ja ma nagu ootasin, et see võib kass olla huvitav, seal tohutult igav. Aga et ta nii huvitav, seda ma ei osanud oodata. Eriti see fuga erilise fuga. Ei siiski ma pean ütlema ka aeglane osa, mis kestab pool tundi mille jooksul tavalised jõuad viis korda magama jääda, aga sellel korral oli kõik väga-väga selge ja väga aru saada. Meil on lõpuni välja küll niisuguse Fungiga sihukese väga-väga hästi, oli see kujundatud, väga intensiivne, väga targalt üles ehitatud, väga hästi ja kõlases, selge ja väga hea. Ja mulle väga meeldis haamer, pioneer kõige rohkem ja hüvitist Scarlatid ka. Mina sain siit festivalilt oma elu, kontserdielamus on minu jaoks sellise Mihhaiplit noh just see lisapala listi Liibest round, see oli tõesti nii eriline. Ma ei oska seda kirjeldada, aga see lõi mind pahviks ikka nii, et ma olin kaks päeva, mõtlesin veel selle peale. Iga mõte oli niivõrd fookuses. Võib-olla nordea kontserdimaja ise ei ole võib-olla just see koht selle pianisti ja selle muusika jaoks. Sellepärast seal akustika ei ole kõige parem. Minu arvates see kontsert oleks võinud ikkagi Estonias. Mingit õigustust minu meelest ei olnudki seda või põhjendust õigemini seda Estoniast välja viia ja sellepärast, et saalis oli ikka pool Nordia saali, mis on siis umbes Estonia jagu publikut ja ega see jah, akustikale muidugi kasuks ei tule, aga sellele vaatamata võis sealt selle maailmaklassi nagu ära tajuda ja tunda, et see oli kahtlemata jah ka selle festivali sama suur tipphetk. Raske on võrrelda nüüd kernerit Jabletnofi omavahel ei olegi vast mõtetega. Teine asi, mis etnofiga, mida ma tähele panin, oli ka see, et tema esitus mõjus niivõrd spontaanselt, et see, mis kõik seal sündis, need ideed, need mõjusid nagu, et need oleks seal kohapeal loodud. Lauri väin oli seekord pannud kokku meile niisuguse lapiteki väga ilusatest armsatest mustritest ja süda soojutavatest lappidest. Ja see oli väga mitmekesine, võib-olla nii mitmekesine polegi olnud ükski klaverifestival meil varem. Sest et kui mõtleme, mis seal kõik oli, et seal oli, ütleme, 12 kontserti, millest seekord umbes pooled olid eesti mängijad ja seal oli siis eliit pianisti ja seal oli ansambleid, seal oli džässi, seal oli klavessiini, siis oli pensionäridele oli kena viini õhtu, mis läks väga hästi peale, sest saal oli täis. Ometigi ühesõnaga see mitmekesisus oli väga huvitav ja seekord oli siis ka esimene kord, kui see oli võetud videod kaasa kahel kontserdil ja see viimane klaveriorkester koos videoga, see video oli väga meisterlikult tehtud. Täiesti õigustas ennast, sest, sest ausalt öeldes klaveriorkester oli niisugune, natuke sihuke populistlik üritus, sinna juurde sobiv või kastis idea ütleme, autoritest, ka õlimeistrit Bachist latist kuni modernsetel muusikateosteni välja. Selles mõttes oli ka väga mitmekesine, et oli kuidagi väga kirju, see terve kava, aga mitte halvas mõttes kirju ja ka 12-st kontserdist kuus olid tegelikult ju tuttavad esinejad. Klaveriorkester, juutiabletnov, kes olid siin tõesti algusaastatel esimesel ja teisel festivalil. 10. kord oligi tore taas kutsuda, võib-olla mõned seal oli, ta oli näha. Ka, et just need, kes olid tuttavad artistid, et seal oli ka rohkem rahvast kuulamas. No, ma arvan, Plignov ei pea käima enne Eestis selleks, et olla inimestele tuttav nimena. Jah, seda muidugi. Jah, aga siiski üllatavalt halvasti oli publikut minu meelest seal tõsi olid ju mõned hästi külastatud kontserdid, kas või nagu ava kond. Selge see, muidugi kui ERSO on, on kaasas ERSO kontserdid on ju enamasti külastatud ja Kalle Randalu on loomulikult ka Eesti inimesele selline publikumagnet. Ja teine ERSO kajablednjahhiga kontsert ja ka endale huvitavaid ja hästi külastatud. See on Eesti Chardy alaline probleem, et kontserdid on halvasti reklaamitud. Inimesed ei, lahvaketist, ei usuta, väga, aga tundub, et mõned organisatsioonid siiski usuvad ja tõenäoliselt põhjusega. On vaja reklaami teha seal, kus rahvast kõige rohkem käib avalikes kohtades, rahva. No seda puude vahel bännerid, mis on tegelikult aastaid olnud seal Tammsaare pargi servas, et seda ju ka ei olnud enam, siis tegelikult ikkagi kui Safoorida kaotad pilke rikka pidama, sa loed need read sealt läbi, nahked isegi alateadlikult läbi, et sa tead, et niisugune üritus toimub üldse ja Lauri tegi küll väga ilusti iga päev ju klassikaraadios tutvustavaid jutte, aga see on teada, kellele see on adresseeritud ja Kuku raadios ja, ja veel võib-olla mõneski teises kohas, aga sellest ikkagi ei piisa, rääkimata televisioonist, tema tegi selle, mis ta suutis, kunstiline juht ju ka igale poole ei jõua, tema töö on ka festivali kunstiliselt juhtida, mitte seda reklaamida, täpselt, suhelda juba jaburate artistide ära ja ei teadnud, et see on ikkagi mingisugune reklaami meeskonna selline, ma ei tea, kas valas ajastus, elamine või. Absoluutselt, et kõiki meediakanaleid tuleb ära kasutada interneti televisioon. Facebooki seal oli nii-öelda sündmusena oli ju klaverifestival olemas, aga noh, kuna see välp on siiski kaks aastat, siis see, et kui see nädal või kaks sinna varem ilmub, ei ole enam palju abiks, et see sissetöötamine peaks algama tegelikult palju varem või jätkuma tegelikult kahe festivali vahel, hoidma seda nagu üleval mingil moel. Siit teine kriitika veel, et kavaga seoses, et kavas on väga palju vigu siin kuu päevadki on valed. Täitsa vale nime all olid valed, ma tahtsin põgusalt ja rohkem ma seda kava ei lugenud. Aare Tool on selle koostanud, kes on väga hea kirjutaja, muidu sirbis tema artikleid, olen ma erinevatel teemadel ikka väga huviga lugenud ja saanud sealt palju teadmisi ja selliseid huvitavaid hinnanguid, aga jah, siin olid lihtsalt toimetada tajate poolset apsakad, et kui inimene ostab avakontserdil bukleti, et saada informatsiooniga muude kontserdite kohta ja seal on valed kuupäevad, siis On lihtsalt eksitav. Õnneks pileti peale oli õige. Avakontserdil mängis Kalle Randalu Brahmsi teise klaverikontserdi ja see nagu juhatas sisse klaverit, sest see oli tema poolt nagu alati väärikas ja sisukas mäng. Me teame teda kui väga head Mozarti mängijat selleks ka jääb ja on võib-olla ei ole päris nii tema kõige armsam. Aga ta teeb seda siiski sügavalt ja usutavalt ja seda on hea kuulata. Mulle meeldis väga, kuidas Neeme Järvi võttis selle asja kokku, sest et orkester tegi väga head tööd, sealjuures see aitas kaasa seda kõike nagu üles ehitada ja neid niisuguseid üksikuid lõike, mis võib-olla kippusid jääma eraldi. Ta võttis selle väga hästi kokku riisele edasi ja tegi selle orkestriga omade imet, ma räägin praegu just klaverikontserdisaatest, aga mulle tundub, et sellest sündis nagu mõnes mõttes einet kammerlik transi, teine kontsert just selle koostöö mõttes ja mõnes mõttes ka võib-olla esteetika mõttes, et nagu me kõik teame, nagu te ütlesite, et randal on ju suurepärane Mozart ja üldse klassikamänge ja minu meelest see klassikaihalus või, või selline proportsioonitaju ja kõlaesteetika. Ja niisugune harmoonilisus oli tõenäoliselt ka tema Brans interpretatsiooni aluseks, et see oli võib-olla natukene vähemorkest traalne või võib-olla vähem romantiline või selline suure ei ole, jääb raam siis, kui me oleme harjunud kuulama, et seal justnimelt niukene klassitsistlikus joones väljapeetud ja seal muutusidki klaveriorkester hästi võrdseteks partneriteks selliseks kammermuusikaliseks partneriteks minu jaoks. No kui nüüd teada tausta, siis taust on ju see, et ERSO, Neeme Järvi, Kalle Randalu salvestavad, need teosed ja salvestusperiood oli selleks ajaks juba ilmselt kas täitsa lõpukorral või siis just või lõppemas, võib-olla mõned võtted tehti veel ja sellele tegelikult eelnes eelnevatel hooaegadel Beethoveni viis klaverikontserti salvestamine ka koos Neeme värviga, nii et et võib-olla ka siit sa, Kalle Randalu, tõesti haruldane vorm, mis tal praegu on, mina pean ütlema, et ma ei ole mitte kunagi teda kuulnudki nii hästi mängimas ta muidugi alati hästi mänginud, aga sellist taset ei ole varem olnud. Johannes Brahmsi teine klaverikontsert on minu jaoks lemmikum, ainult ma arvan, nagu Randalu ütles ka, et tema jaoks on see üks kõige ilusamaid kontserti, mis üldse on kirjutatud. Ja minu jaoks oli temamann väga orkestraalne ja just selles suhtes, et orkester ja Randalu suhestasid tohutult hästi, et vahepeal ma ei pannud tähelegi, kui orkestri vahemäng lõppes ja klaver hakkas sealt. Minu arvates sobis väga hästi kokku väga harmooniline orkestri ja Randalu koostöö. Ja kas panite tähele ka seda, et lisapala oli Lepo Sumera 1981 ja teine kontsert? Brahmsi kontsert on kirjutatud täpselt 100 aastat varem 1881. Päris huvitav ja see lisapala just et eesti palalise selles suhtes sellise võrratu see näitas, et kui heal tasemel on Eesti klassikaline muusika See oli väga hea, sinna otsa pärast tähendab sigu ulatub, seda teeb ka Kalle Randalu iga kord isemoodi. Laupäeval toimus festivalil kaks kontserti, Tallinna raekojas mängisid Imbi Tarum ja Juulia kee ess klavessiini ja positiiv orelil ning džässiõhtul Mustpeade majas Joel-Rasmus Remmel ja Holger Marjamaa klaveritel. Mulle väga meeldis see kombinatsioon. Positiivorel ja klavessiin mängisid koos. See oli väga huvitav isemoodi see andis nii head värvi ja minu meelest sööja kombinatsioon. Ja ma ka tegelikult täitsa lisaks selle kontserdi oma, selle festivali parimate elamuste juurde. Et see oli väga peen, see oli väga huvitav isemoodi testi, seda positiiv, oreli kõla pole ju ükski niivõrd harjunud kuulama, aga velgos klassiniga moodustas täitsa omaette niisuguse värvilaigu. Kusjuures mulle tundus, et väga hea ansambel oli Tarum ja Ageenevad vahel, aga just tänu nendele nii erinevatele pillidele mõnes mõttes ju vastupidised pillid alles siin on väga selge kõla algusega ja väga kiire kõla kadumisega ja orel oma kõla alguses natukene aeglane ja aga püsib sees. Et see moodustas nagu niisugust täiesti nagu kaalu, kaks keelt, kaks sellist vastandlikku värvi, mis, olles väga heas koostöös, on ometi täiesti eristatavad kogu aeg. Aga jah, seal kontserdil oli ka mingisugust niisugust hetkeinspiratsiooni päris palju, mida võib-olla teinekord natukene igatsesin taga päris paljudel teistel kontsertidel. Et sellel kontserdil mulle tundus, et oli hetkel sündivaid ideid ja niisugust kammermuusikalist pallimängudest kui omavahel, kus mitte kõik ei olnud plaanitud, vaid lastiga inspiratsiooni sündida. Seda ei kuulegi kontserdilaval nii sageli, et lastakse vabaks või julgetakse teha midagi, mida ei ole täpselt sisse harjutanud. Need olid siis Imbi Tarum ja Juulia hageja vahess. Aga õhtul olid noored muusikud Joel-Rasmus, Remmel ja Holger marjamaa. See on väga tore kooslus ja nad on nii ühtise sees. Nad mängivad, et üks inspireerib teist ja vastupidi, kogu aeg nad tegutsevad. Hästi. Tore, kuidas marjamaa rohkem üllatab igasuguste harmoonilist kombinatsioonidega Joel Remmel meloodiliselt kombinatsioonide. Nii et see on ka huvitav, mis nad teevad koos nad kuidagi nagu sütitavad üksteisest järjest rohkem, need Nad algasid natuke nagu otsides ja siis läks asi järjest Sasardsemaks. Ja kujunes lõpuks ikkagi väga-väga uhkeks niukene, improvisatsiooniline ja omapoolne ideestik, mis sealt tuli, mis ei ole mitte kätteõpitud, vaid mis tuleb südamest. Ma tahtsin Imbi Tarum i ja s-i kontserti kohta veel lisada, et, et minu jaoks see kontsert oli ka üks parimaid sel festivalil just ka selle poolest, et ta minu jaoks purustas ka müüte. Et kui tihti paljudele meeldib mõelda, et tänapäeva inimene on tema, kultuur on arenenum kui kõik varasem, siis need teosed, barokkteosed olid niivõrd ilusad tänapäeva muusikale see kindlasti alla aia ja tihti räägivadki pianistid sellest, et klavessiin on oma kõlaomadustelt väga piiratud, kuid taroomia hessi mäng oli, kõlas niivõrd dünaamiliselt, et see oli minu jaoks jah, müüd purustav kontsert nii-öelda. Saate alguses tõdesime üksmeelselt, et festivali üks kõrghetk oli Argentiina pianisti Nelson Turneri kontsertkavas Bach, šopäen, Beethoven, nüüd võiksid midagi lisada tema interpretatsiooni, noh, see tema kõlapilt või kõlameel või see, kuidas ta mõistsin ka muidugi kontserdi esimeses pooles umbes neljandas reas põrandal, et sealt saab väga hästi selle pianisti energeetika kätte, kui seda tahta. Ja see, kuidas ta esimesest noodist alustas Bachi muusikaga Seli aaria siis itaalia stiilis aaria variatsioonidega ja noh, see oli tõesti väga-väga huvitav, kuidas ta seda teost mängis, mina ei olnud seda küll varem näiteks kuulnudki kunagi ja Kerner ise pärast, kui õnnestus temaga kohtuda kontserdi järgselt, siis ütles, et tema kaaspianistid kuulsat küsivad, mis asi see on, et mis, mis teost see selline on, et oi, meie teagi, seda tema ütleb vot väga hea teos ja on selle oma kavadesse igatahes võtnud. Aga ternerit seostatakse tihti šopääni muusikaga ka, et kui oli šotaani suur aastapäeva aastal 2010, siis Poola instituut andis välja terve suure suure sarja plaat, et need on meil klassikud, raadioski olemas, siuksed musta-punasega kus siis mängitakse ajaloolistel pillidel pleiellil ja Iraaril ja tema siis on ühe sellise plaadi välja andnud, seal on Octurnid ja veel ühte-teist seal, kus ta siis mängib sellise vanaaegse pilliga, mis kuulshotani aega, aga ka praegu sellel modern klaveril, tema tõlgendus oli väga-väga huvitav, selline omamoodi selline jõuline ja intensiivne Schopen. Ma ei pea silmas midagi sellist brutaalselt või koledat, aga aga jõuline selle sellise pinge mõttes või kuidagi lood nagu miniatuurides said sellised suured suured lood ja kavastasin küll ei ole, aga oli veel kolmas Kertso sinna esimese poole lõppu, nii et. Ja see kõlamaailm, noh, ma ei oskagi seda päris hästi kirjeldada sõnadega, aga see oli igatahes selline, kus igal helil nagu oli oma väärt tus, oma algus ja keskpaik ja lõpp ja neid noote on Jordaanias ikka ikka tohutult. Ikka on ja samamoodi ka Beethoveni sed elavas ettekandes sellist eredat ja haaravat kõlapilti kuulata. No ma arvan, et sellest sai nüüd küll osa kahjuks liiga vähe inimesi. Ta oli võtnud kaasa need tõrnid, mida, nagu vähem mängitakse. Need ei ole nii väga levinud, jah, ei olnud need kuulsamaks, mida kohe kõrv on väga tore, et igalühel just pakkus niisuguseid. Ja need olid väga värvikad ja tehasekäsitlus. Las ma mõtlen just selle klaverite peale, räägitakse ju selle peale, et huvid esineb ainult Fatsioonidega käib oma võludega ringi, seekord ta ei võtnud kaasa. Võttis oma klaveri kaasa. Ma ei ole kindel, kas oli sellel mõtet seda klaverit sinna nordea vajasse tassida. Hakkasin küsima ja uurima, et kuidas selle klaveriga üldse õnned, mis mudida. Klaverid siis mööda maailma tassib, tuleb välja, et tal on igas maailmajaos vai hoolitseb selle eest ja maksab selle eest, et ta neid klavereid saaks igal pool kasutada, see ei ole tema mure. Aga selle eest muretsed ka vai. Ma lihtsalt mõtlesin, et kuidas seda transporditakse ju ometi mitte lennukeid? Ei, muidugi mitte. Selleks on olemas eritransport, et klaver saaks seal hästi istuda sees, et ta ei saa kahjustada ja ta tuli Saksamaalt üldiselt igal pool, kuhu ta läheb, kas siis ta läheb Ameerikasse või ta läheb kuskile aasia kanti, siis seal on juba tal oma kai ees, nii et nüüd vaid ootavad teda. Noh, kui nüüd mina oma arvamust saaks avaldada, siis ega see ained sellele Rahmaninovi kõlale väga kasuks ei tulnud, aga noh, ja siis on suured rahad mängus ka vili, oli see Nordea või ausalt öeldes minul kui teine piss ja mul tekkis selle nõgi kontserdiga üldse see tunne, et noh, on olnud kaua üks minu lemmikpianist ja tal on vapustavaid salvestasid ja tema kontsert, mida ma aastate eest Kölnis kuulsin, soolokontsert on ka minu kindlasti top kolmes kontserdielamusest sellel kontserdil. Mul tekkis nagu sellest niisugune tühi nukker tunne, mul tekkis tunne, et see on inimene, kes juba täielikus pliinis kes on kõike teinud, kõike näinud, kõike mänginud, keda ei huvita enam üldse mitte midagi ja ta suudab loomulikult ta suudab ju kõike ja ta suudab ka, nagu sa ennist ütlesid, et sind imponeeris spontaansus kahtlemata oli spontaansust, sest ta teeb, nagu ta parasjagu tahab, isegi kui see siis selle tõttu orkestriga täiesti lahku läheb. Eks ta ujub sisse tagasi, ta ju tunneb seda kontserti läbi ja lõhki. Aga mind ikkagi nagu ma isegi ei saa öelda, et ärritas, aga mind tegi väga kurvaks kuidagi ja mulle tundus, et talle enam ei lähe see muusika korda ega publik ega klaver ega isegi Nende kuulsus, et ta lihtsalt mängib kuidagi ja see Rahmaninovi Rahmaninovi võibki muidugi niisuguses langemas toonis esitada ja seal on ju suur hingevalu ja suur võib-olla lahtilaskmine maailmas, kuigi see teine kontsert ei ole ju veel nii traagiline. Aga kui kõiki fraase naguniisuguses langevas toonis mängida isegi kõige suuremas kulminatsioonis. Mulle juba tundus tegelikult moneerlik. Ja mulle tundus, et ta lihtsalt ei viitsi ja mul on sellest väga kahju, sest minu jaoks tõesti olnud üks suurimaid inspiratsiooniallikaid, aga võib-olla ta mingis teises situatsioonis teises saalis, teises akustikas, võtab ennast jälle kokku ja midagi muud, kes teab. Niisugune tunne oli, et kui ta välja tuli, et no täna hästi ei viitsi mängida. Ma võin mängida, ma ei ole praegu päris hästi, kogu tema olek oli niisugune, välja tuli ju võetud, aga siis, kui ta mängis ja hakkas pidevalt neid kulminatsiooni maha võtma, niisugune tunne oli, nagu ta hakkas kuskile jõudma. Ruttu võttis selle ära. Siis hakkasin mõtlema, et mis see nüüd on. Et kas ta tahab nüüd meile näidata, teeb ukse lahti ühte uude kohta. Et vaadake, et niimoodi võib ka Rahmaninovi mängida, et kuulake nüüd, kuidas ma seda teen ja ei ole üldse tarvis teda niimoodi üles punnitada, vaid vot nägime seda niimoodi lahedasti. Ma ei tea, kas see oli tema. Siis oli see väga huvitav Ramooniana just vastupidi, sellepärast et noh, ikka ju seda noored pianistidega armastavad hirmsasti tahavad seda mängida ja noh, nagu ikka väga laarne teoseks Rahmaninovi oma eluajal ju oli silmitsi sellega, et ta tahtis teha tõsist muusikat, mis on sisukas, aga siiski ka meeldiks kuulajatele kriitikutelt ta sai selle eest korduvalt vastu näppe. Kui mõelda, mis selle teose kirjutamisel eelnes kogu tema tohutu depressioon jääb esimese sümfoonia järel ja siis see paus ja siis Nikolai Taal, kes tuli häda uuesti vee peale noh, amatöörmuusik ja psühholoogiat, et ta tuli jällegi nagu ellu ja loomingusse tagasi, et. Ma korra vabanenud piss hästi. Mul on tunne, et raadiokuulajale, kas ütleme, et tegemist on teise Rahmaninovi klaverikontserdiga Nojah, natukene kahju, et Üheteist klaverikontserti mängis, ta oleks võinud mängida ükskõik mis muud klaverikontsert ja sellepärast, et ka muusikaakadeemias väga paljud pianistid on seda mänginud. Seda mängitakse tohutult palju, ausalt, lihtsalt kuulajana min, et ei huvita see muusika nii väga enam. Ja selles suhtes. Mulle meeldis tema lähenemine, ta oli üle igasugustest traditsioonidest. Ta lähtus puhtalt ideedest. Ja mulle meeldis, kuidas ta nii hästi tõi välja selle Rahmaninovi melanhoolselt poole, et väga tihti mängitakse seda kontserti hästi pateetiliselt, väga sportlikult. Sellest esitlusest tuli väljas Rahmaninovi melanhoolne pool ja seal oli väga palju häid ideid, mis mulle väga imponeerisid. Mina ei läinud sinna kuulama Rahmaninovi teist kontserti, oleksin kuulama seda isiksust ja listi libest. Raam oli minu jaoks midagi väga ülevat selles suhtes, et ta puudutas mind tohutult. Ja kui mul oli tunne, et listide kuidagi viitsis paremini mängida, võib-olla et ta sai seal olla üksi ja ei pidanud kellegi teisega arvestama, et see mulle meeldis ka rohkem. Ega see orkester teda ka eriti ei inspireerinud, kui nad mängisid kontserti. Videol klappis dirigendiks jah, sest tegelikult plekk niukse sageli läks orkestrist kõvasti ette, jää maha, aga oli järgmises taktis juba jälle tagasi, et tegelikult ise korrigeeris ennast tagasi, et ei pea iga kord püüdma kõike. Et kokkuvõttes ta oli küll raamides nii-öelda, aga ta lubas endale väga palju vabadusi selle juures Mihhail pilet on kahtlemata vene kuulsus maailmas, aga klaverifestival on toonud siia sageli ka noori vene talente. Seekordki oli üks esindaja Alexandra Roger, mis tema kohta ütlete? Artult kontserdi vahel julgen mina öelda, kõndis kahel, tema talent on niivõrd killustunud igale poole natukene, et see nüüd sina, mis ta seal lõpus tegi, Tolstoi? Variatsioonid vot see oli tema ala. Jah, see oli see, mida tema võib teha väga hästi. Ja seda tegi tõesti hästi. Pärast hakkasin lugema rohkem, ta tegelebki teatri muusikalise tausta kujundamisega ja ja niisuguse asjaga ta on seotud pidevalt, aga nüüd Superni muusikat nüüd niisugusel kujul eksponeerida. Väga küsitav, sest et esiteks jätkuda vahendeid, et seda väärikalt välja tuua, tema mängib küll kõik ära ja kiiresti tarvis aga tema faktuuri käsitlus ja ütles, et tema pianistlik käsitluslaad ei sobi kokku selle kuidagiviisi, ta ei alluta seda sellele muusikale. Seal vaidlesime Lauri väinmaa ka sellele, tema leidis, et et see on maitse küsimus, ühesõnaga tema leidis, et ma teen talle ülekohut. Mulle jättis ta diletantlik mulje, kui ta mängib niimodi suppe. Mina mõtlesin muide ka täpselt sedasama ja tema enda töötluse järel, et selline salonglik muusika, nagu see töötlus oli salongid, virtuoosse kergevirtuoos ja lõpuks Räkk taim eritise Rekday Mulle meeldis, selles oli elegantsi ja sellega oli niisugust üleolekut. Aga mängida terveks Openi nagu Räkk taimi kuidagi nagu ei sobi, aga kuigi ma püüdsin ennast selles mõttes tagasi hoida, et 10 aastat tagasi oleks, ma olen tõenäoliselt maruvihane sellise esituse peale, aga nüüd mõnes mõttes ikkagi nagu kuulad ja mõtled, et mida ta tahab sellega öelda ja. Aga üllatav oli see, et igav mul Ehakanud. Oli lõbus ka, eriti tema enda pala oli väga humoorikas ja tema lähenemine oli väga omamoodi, väga julge ja ta eiras väga palju seda, mis tekstis kirjas on. Ma ütlen sedasama, et mulle tegelikult meeldis nii mõnigi ala hääl, mida ta kuskil välja tõi. Mulle ei meeldinud, kuidas ta seda tegi, minu jaoks ikkagi kostis sealt teatud niisugust ülbust, selle muusika või üldse muusika tegemise vastu ja see mulle ei meeldinud, mul ei käinud vastukarva mitte see, et ta seda asja tegi, veeta isegi tegi võib-olla harjumatult meelelaadi küsimusi ja just see oli see, mille poolest mulle tundus, et järgmisel õhtul kuulsime nagu sarnast niisugust meelelaadi, mis ei arvesta nii suure lugupidamisega selle kirjutatud teksti autori ja muusika endaga, vaid nagu näitab ennast rohkem. Ja see oli see, mis mind ärritas. Ainuke eesti pianist, kes sai klaveriõhtu, oli Hando Nahkur ja tema tuli siia Ameerikast. Mis mulje jäi sellest kontserdist? Kõvasti muutunud, ma olen kuulnud demokraatlike teda varem minu jaoks oli ta üllatus, sest ta on muutunud selliseks kaamerlikuks nihukeseks, mõtlikuks ja otsib siukseid, osasid, värve ja piano variante. Ja sealjuures on ta kuidagi veenvalt rahulik, see, mis ta teeb, selles on ta nii veendunud, et ta veenab isegi mind niisuguse käitumisega, mina mängiks niimoodi neid asju. Aga ta mängib kuidagi sümpaatsem, ma ei oska midagi halba öelda, selle kohta minule mõjusid ei kontsert hästi. Jah, minule täpselt sama moodi, et ma ei teadnud täpselt, mida oodata, mäletasin, kuidas ta mängis võibolla 10 aastat tagasi või millal ma teda viimati elus kuulsin, kus ta oli täiesti hoopis teistsugune, mingit niisugust võib temas oli palju. Sellise särgi üldse ei olnud tõesti, ta hoidis kõike piano värvides ja tegelikult tal oli ikka väga tuurne, kultiveeritud kõla ja ja faktuur ja see oli tee ääres, oli iga päev, see oli seal ras ja Reenev, mul isegi tekkis selline tunne, et see kava valik oli ju ka siin natukene kergelt religioossus kalduv, mõnikord vanad inimesed mängivad niimoodi niisuguse selginenud tagasi pilguga, aga ma pean ütlema, et harva kuuleb sedalaadi selginemiste rahunemist, kus ei ole nagu üldse kibestumist, et mul on tunne, et noh, minu jaoks võib-olla natukene lihtsalt meelelaadi poolest võõras see, et mulle tundub, et nagu ei olegi probleemi, aga samas oli väga, väga ilus. Et kõik oli väga niisugune leplik maailma suhtes ja tõesti ääretult hästi teostada. Ja see aeg sugugi mitte vanamoeline maalt ei, mitte vana naine ei, lihtsalt ma mõtlen seda, et mõnikord tekib lihtsalt teatud niisugune rahulik elule tagasivaade, noored inimesed ikka kipuvad kiirustama, kipuvad ennast näitama rohkem, võib-olla mingite ootustega välja tulema tema olekut, tema käitumist ja tema tulekut kogu seda atmosfääri, mis tema tulekuga seoses tekkis sinna saali, see oli ju väga positiivne ja sugugi nostalgiline. Nostalgiat seal eriti ei olnud, aga just niisugust sisemist rahunemist, et selle poolest Mul tekkis sellise tagasivaatepilguna natukene mõjus see kontsert, aga tõesti seal kibedust või valu ei olnud nagu kusagil ääretult nagu kes ütles pärast kontserti, et tundub, et, et nii hea poiss Nii positiivne Talle vist sobib seal Ameerikas see elu, et mulle tundub, et ta annab sedalaadi kontsert päris palju, et kus ta niimoodi kenasti pöördub publiku poole, siis mängib ühte teist paneb ka oma armastatud popmuusika seaded alati sisse ja see noh, tema puhul ongi täiesti usutav, sest seal on nii tema ise, Ta ei midagi, seal ei ole mingit võlts aplombi ega midagi niisugust armastab täpselt neid asju teha, mida ta parasjagu teeb ja siis ta vot seda publikule pakubki ja noh, meeldib see või mitte, aga see jätab alati sümpaatse mulje ja kuidagi ei sea absoluutselt ja tõesti ääretult hästi teostatud ikkagi see oli hästi õnnestunud, sest leian Andželaks huvid. Ta mängis Carlatit, Mozartit, Beethovenit minule jättis tema või tähendab, tõi esile mälust sellesama tunde, mis tekkis siis, kui ta siin esimest korda kontserti andis Eestis Bachi prelüüdi huugasid mängides aastal 2000 festivalil ja noh, see tema sama särav oleks lavaletulek juba ja noh, tõeline niisugune disti loomus, et noh, see kahtlemata jätab mulje, et temast mööda vaadata ei saa. Sa oled täiesti haaratud, kuidas ta mängib, seda õhtut läbi viib seekordsest kavast. Minule meeldis kindlasti kõige rohkem Scarlatti Scarlatisonaadid olidki kuus, ehkki tema esimesteks teostaks. Ja see oli kuidagi selline ere ja hästi elav ja väga suure sellise energiaga mängitud, et ma saan kärvata, nüüd tahab kõik need 550 tükki ära mängida ja plaadistada, 16 vist on praeguseks tehtud, et eks eks see teekond on veel päris pikk. Mulle meeldisid Scarlatti kõige rohkem marost, Beethoven läks natukene samas vaimus edasi, selliseid pikemaid arenguid ülesehitamise minu jaoks ei olnud seal Beethovenit, mis just kõrneril oli kõrneri puhul ka ma mõtlesin tema esituse ajal, et ka harmoonia olen oma Rütt oma dünaamika ja kõrner ehitas seal haamerklaverisonaadi puhul väga hästi ülesse. Aga Angelesse jõuti puhul, mul jäi nendest pikematest arengutest Beethoveni juures puudu. Mul natukene, võib-olla see on täiesti meelevaldne arvamus, aga kuna ta just pärast ka kontsert, või kui ei õnnestu selle temaga seal kohtuda ja rääkida ja kuulda, mida ta räägib, et siis ta ütles ka, et ta mängib Bachi praegu igal pool, et nelja aastaga tahab, kellele tema klaveriteostele jälle ühe sellise esinemisringi peale teha, mis on muidugi noh, võime ette kujutada, kui suur töö ja kui suur koormus nagu ka inimese peale ja siis ta vahelduseks nagu ma kujutan ette, tahab lihtsalt nii väga mängida ka teisi autoreid, et puhata ja noh, Beethoven salvestunud, et ka neid sonaate mulle natuke mulje, et Tallinna lihtsalt võtnud ja ruttu-ruttu soojendanud ja siis iga asi võib-olla ei tulnud ka nii nagu täiuslikult seal laval välja. Aga muidugi noh, seal oli väga huvitavaid mõtteid ja liine ja, ja kõike, noh ta on ikkagi ju suur artist, et selle vastu pole ilmselt kellelgi midagi öelda, aga jah, kuidagi Scarlatti oli paremini fookuses kõige paremini fookusesse. Minu jaoks on ka Läti isenesest, eks helilooja, kes on väga kihvt helilooja ja nagu alamängitud heliloojad, võiks palju sagedamini laval kõlada, selle tõttu mul oli ka väga hea meel, loomulikult huvitav on väga täpne, ta on väga kultuurne, ta on väga tark, ääretult kindel, hea maitsega mul siiski kuidagi mind hämmastab, et see on mind hämmastanud paljude salvestuste puhul ka just eriti Scarlatti puhul, mis on minu meelest niivõrd fantaasia kiivustav muusika, seal on ju võimalik kõike muuta. Et kuidas inimesed suudavad vastu panna kiusatusele kordasid teha teistmoodi, et kui su tehnika lubab sulle kõike ja kõlavalitsemine lubas selle kõiki, miks seisis kordad samamoodi ju õieti puhul just mul oligi tunne, et ta on ääretult heade, ääretult kindel, väga hea pianist ilma mingi küsimuseta, aga Ma oleks oodanud veel rohkem fantaasiat ja veel rohkem värve ja veel rohkem niisuguseid ootamatusi võib-olla ei Est eriti isegi Läti täis, mida ma olen ka ise mänginud ja kas mul on nagu tunne, et see tõesti võimaldab täiesti kõike nagu rohkem kui keegi teine võimaldab sul oma fantaasiat lahti lasta ja kujundada erinevalt. Selles mõttes see kontsert mind isegi niivõrd ei vaimustanud, kuigi see oli absoluutselt väga hea kontsert. Et seal oli ka teistes asjades ka Beethovenit, kuigi näiteks Beethoveni deemoni sonaadi kolmas osa meeldis mulle, see oli võib-olla üks parimaid kolmandaid osi sellest sonaadist, mida ma olen kuulnud, aga ometigi mingil hetkel sa märkad, kui tuleb samasugune paisutus selles samas kohas, mis on ääretult veenev, aga tuleb juba viiendat korda, et miks mitte natuke midagi, ta tuleb natuke samamoodi natuke tabasin ka sellistelt mõtetelt ennast ja ma mõtlesin isegi, et kas see on võib-olla üks laiem niisugune muusikakultuuri probleem, et seesama juhid, kes salvestab, eks ole, viitesadat Scar Lätis on alati 30 kahte Beethoveni sonaati kogu Bachi teoseid. Et Zenjov ääretu suutlikkus ja see on ka mõnes mõttes suutlikkus, mis on mugav produtsentidele, sellepärast et kui sa juba ühe nime oled kuulsaks teinud, on väga hea sellesama nime all müüa järgmisi salvestusi. Aga kas selle käigus selle massi käigus ei lähe nagu natuke detaili teinekord kaotsi, et tulles jälle tagasi nende Scarlattide juurde minu meelest huvitav odavaimad Scarlett ja mida ma olen üldse kuulnud, on Boreelidzil, kellel on neid kümmekond ja ta ei ole rohkem teinud ja mul on kohutavalt kahju. Aga ta ei tee, eks ole, ta pigem teeb neid ühtesid ja neid tõepoolest väga huvitavaks mõelnud enda jaoks, kas ta mängis neis lattisid nüüd mängis nüüd väga hästi ja huvitavalt ma mõtlesin selle peale siis, kui ta mängis, et kas ma tahaksin kuulata terve kontserti sellisel kujul ja see mõte haakub selle jutuga, mis Kadri-Ann praegu rääkis, et, et kas ei võiks teha midagi rohkem midagi veel vabamalt või midagi hakkas just tunduma, et nagu jääb mingisuguse otsuse juurde, kuidas neid mängida ja see hakkab korduma, mitte halvas mõttes, aga, aga noh, kui palju siis võib ja kui palju on see, ütleme võib-olla isegi fantaasiapuudus või kui palju on see teadlik otsus ennast piirata, et jah, kui hindluse palju ei hakkaks juhtuma. Et tegelikult mul kuule enam kahju, kui keegi ennast piirab enda fantaasiat, piirab kindluse huvides, et ma tegelikult tahaksin kuulda seda riskeerivad pianisti. Täpselt ma mõtlesin ka ausalt öeldes körneri puhul, kui ta mängis soppeni, mulle kohutavalt meeldis tema Beethoven, eriti kui sa mängid 50 minuti stanaati, siis sa peadki kõik ikkagi need ehituskivid laduma algusest peale niimoodi, et kuskilt midagi viltu ei lähe, sest muidu torn hakkab ikka uppi kukkuma. Et see oli ääretult tark ja ääretult arhitektooniline. Aga šopääni puhul mul oli kahju, et ma kuulsin tema plaaniale kui liiga selgelt või et sellist improvisatsiooni või vabaks laskmist teisiti tegemist ka just nimelt riski riskeerimist selle piiri peal, kus midagi nihu minna. Et seda ma ei kuulnud. Mulle tundus ka kõrneri puhul, et, et tema lähenemine nagu shopaanis ja Beethoveni soli sarnane Mul tuleb praegu lihtsalt meelde üks Raija selline ütlus körner minu jaoks natukene mängis sellise kindlusega nagu võiks plaadikontseptsioonile või noh, see oligi sama perfektne nagu nagu plaat, ei tal olnud seal mööda löömisega ega ühtegi sellist häljas kohta, kõik oli täiuslik, kõlaliselt ykski nooti kukkunud ja see oli väga nauditav, aga mulle tuleb just meelde, et raie on öelnud niimoodi, et et kui tema teeb plaati ükskõik mis teosega tantsu, Ramsi endali variatsioone plaadistanud või ka väiksed miniatuurne, et, et siis on tal täiesti kindel ja selge plaan, kuidas ta teost nagu sellel korral plaadistuseks tahab jäädvustada. Aga kui ta mängib sedasama asja kontserdil, siis ta võtab esimese noodi ja hakkab nagu laulma või mõtleb nagu laululiselt, noh, ütleme ropääni või niimoodi kõike sellist repertuaari, et siis ta teadlikult suhtub nagu täiesti teisiti, see on sellepärast et ei ole seda helirežissööri seal. Aga kontserdil see antakse sulle andeks, on praegu ja see hetke seal nagu mängivad teised värk, mis mulle natukene ütleme, ei puudu selle festivali juures mulle tunduski, et ma kuulsin palju salvestusi ja näiteks just Tarum ja okei, aga kontsert oli minu meelest sellist ehedat elu täis, et kus ei hoitud kramplikult sellest perfektsianismist kinni vaid lubati võib-olla asju, mis hea küll, võib minna lahku või võib juhtuda, aga vähemalt lastest vabaks või mingisugune hetk sündis sealt ootamatu hetk ja ma nautisin seda väga nii, aga minu sama oli džässkontsert, ma usun, et palju eredamalt. Ei, ma usun ja ühelgi klaveriõhtul ei olnud niisugust loomingulist plahvatust nagu nendel. Ja loomulikult ka põhineb sellel, et ei saagi seda ette harjutatud mängida. Nojaa, aga kuidas seda teha, vot see on just huvitav, kuidas kõla, kuidas välja kasvab. Kahel jah, mul on väga kahju, et ma seda üle annavad. Mis nad teevad omavahel ja ma usun, et tegelikult meil klassikutel oleks sellest suhtumisest kõigil väga palju õppida, seda mõtlesin, vaatasin, kes seal istuvad, et kas on siin ka küllalt seda rahvast, kes peaks seda nüüd kuulma. Kuidas võib loominguliselt asja käsitleda? Heal tasemel tehtud. Me ei ole rääkinud veel Iisraeli klaveriduost Silver karburkas, kellest on midagi rääkida, mis nad mängisid seda Beethoveni kvartetti. Mis asi on ikkagi keelpillimuusika poogna muusika, nüüd hakata seda klaverit klõbistama ikkagi ei olnud hea mõte ja lõbus Kers rinne orkestris, niivõrd rikas ja tore. No vaene on see niisugusel kujul. No ja samamoodi võib öelda, et milleks mängitalisti ühe klaverisonaati kahel klaveril, et kuigi võivad lahjem väljane seal ja see on natuke teistmoodi, seda teinud ka jääks, ei käi niimoodi natuke sellise pooliku eneseandmisega, et ikkagi ma olin hämmingus, et, et üks pianist on hea pianist, suudab ka kulminatsiooniks hoopis valjemaks mängida, kui siin kaks laual olevat pianisti see tuua ka ei, ei mänginud nii hästi, kui oleks võib-olla võinud võimalik mängida, ta ei andnud ikka end, raam oli natuke intensiivsem. Ja ma saan aru, nad tahavad repertuaarist vaheldust, kuna nad on siiski tükk aega koos mänginud, eks need on ka selline põhiräppar staar läbitud ja eks nad siis püüavad ka kogu aeg leida, kontserdil jäigi ainult seades jah, talle ühtegi originaalteosed kusjuures neil oli väga hea koosmäng, seda on väga lihtne ja kuigi ma isegi mõtlesin, et, et parimagi klaveri tuua puhul see on ju kõige raskem ansambel võix raskematest ansamblites ei sulandunud sulale. Ida väike lahusolek on, on kosta. Aga mina just ütleksin, et see listi sonaat mulle väga meeldis, sest ta mõjus mulle väga värskelt ja väga dramaatiliselt. Tuua juurest on hea minna kohe neljakordse tuua juurde eesti klaveriorkestri juurde ja sellel kontserdil kõlas küll palju muusikat, mis oli kirjutatudki sellisele koosseisule. Eesti klaveriorkestris mängisid Piret Väinmaa, Kristi kapten, Reet Kopwillem Ruubel, Piret Habak, Kai Ratassepp, Mati Mikalai, Margus Riima, Johan Randvere. Kunstiline juht on Lauri väinmaa. Kava avateos Jondasimoonil kõlas Eesti esiettekandel, ülejäänud teosed kõlasid kõik maailma esiettekandel. René Eespere põgenemine lapsepõlvest, Jüri Reinvere kommimeistrite jutud ja kaks Kevin tra Jerzy teost. Ma ütleks esimeses pooles, kus oli maailma esiettekanded, need teosed mõjusid väga terviklikuna, mulle tohutult meeldis selle kontserti esimene pool, eriti René Eespereteos põgenemine lapsepõlve, ta oli kohati isegi selline meditatiivne ja sobist koosseis ja selle väga hästi, et väga hästi oli kirjutatud ja Jüri Reinvere teos kommimeistrite jutud, et vot see oli ju koosnes kuuest osast, aga jällegi ta mõjus väga hea tervikuna. See oli väga hästi head, väga alati väga see andmine ja väga oskuslikult kirjutatud neljale klaverile seda mitmekesisust ära kasutada tahtmist paljude pianistide ja faktuuri sellist ilmekust tänu sellele, et see oli tõesti väga-väga hea ja Briers oli muidugi ka väga huvitav, et temal on see oma stiil, kuidas ta teoseid üles ehitab sellise noh, kulgeva pinge peal ja tegelikult sega, töötas väga hästi, nii et see oli üks, üks päris hea, see oli nagu mingisugune helimaal kuludele teises pooles oli see muu Sovski. Mul oli üllatuseks, et Rein Rannap oli nii palju huvitavaid variante leidnud seal selle ilmestamiseks eriti need jalutuskäigud olid iga kord isemoodi ja väga värvikate toredad. Kui üldiselt vaadata, siis seal need pildid on ju kõik niivõrd erinenud, aga natukene oli mindud seda teed, et nad olid kõik väga suureks paksuks tehtud. Et natuke liiga palju oli seda niisugust täis küla ja suurt massiivsust ja madalaid basse. Näiteks kas oleks vaja nüüd tulnud neid väikseid tibupoegi? Nii ägedakse kõvaks orkestri tibudest? Kõigil mängijatel on ju tööd vaja juba kaheksa pianistren laval? Ei no võimalused olid olemas igasugused ja sealjuures siis, kui lõpuks tulevad kiievi väravad, siis ei ole enam, ei oska midagigi, ta lõpeb sinna välja minema. See peab olema pidulik, suur, särav ja siis järsku võtad maha, võtad kõik maha, mõtlesin pärast Reinule, kas sa niimoodi teed, kas sulle ei meeldinud, see ei meeldinud kiievi väravad. Minu jaoks pildid näitustelt Rannapi seade, kõige suurem pettumus festivalilt minu jaoks töötanud see absoluutselt, see oli lihtsalt pool tundi müra. Minu jaoks kõige suurem pettumus sellelt festivalilt oli see, et noorte kallal, kus mängiti Prokofjevi üheksa noort pianisti, oli saal tühis, seal oli võib-olla umbes 30 inimest. Ja kui me siin mõtleme, et Eesti Kontsert või ükskõik millise muusika sündmuse korraldaja peab tegema reklaami ja publikut saali saama, siis tegelikult noh, on üks väga ohtlik asi, see hakkab ju ka kodust peale, kui sinu laps õpib ja teeb seda nii heal tasemel, et ta saab mängima rahvusvahelises festivalile ja ei ole vanematel või vendadel-õdedel või tädisid onudele sõpradel aega ega huvi seda kuulama tulla. No millest me siis üldse räägime, tegelikult ütlesin, et seal saab olema palju lapsevanemaid või? Need esinejad olid liiga suured ja niisultele lastele vanemad saavad, saagu ise hakkamakaaslased ja kuigi oli üks koolidirektor, ma ei nimeta seda kooli, aga see on üks noormees, kes õpib nii muusikaasutuses kui ka tavakoolis ja oli kohal selle kooli direktor, kes tuli vaatama oma kooli kasvandiku käega, kui, siis, et kuidas tal see kontsert läheb ja see noh, selles tühjas saalis mõjus peaaegu et kesksena õpetajad siiski, loomulikult olid kõik muusikakeskkoolist ja kelle õpilased seal mängisid, nemad loomulikult viibisid saalis ja see oligi nagu üks mingisugune kooli arvestus oli kogemata sinna saali sattunud. No see õhkkond lihtsalt jäi niivõrd puudulikuks ja tegelikult on see väga suur probleem, et üldse kontserdikorralduses tegelikult festivalil, et viimased aastad on saalike kohati pooltühi olnud, et ma ei tea, midagi peaks ju ette võtma selle reklaami või kanalite ja vahendite leidmise osas, et oli ette, olid juba videod võetud, et ehk siis tuleb rohkem raha. No ei, aga ei või olla, ilmselt ei teadnud. Aga ta on võetud, aga mina mõtlen, et näiteks Eesti muusika päevad võttis endale noore vabatahtlike tiimi, kes seal korraldab küll mini-EMP ja kõik, et, et see nagu tohutult kasvatas tegelikult publiku huvi või sellist Tõi sellist värsket verd juurde, et kas ei saaks midagi samalaadset teha. Vabatahtlikud oleks väga hea, jah, noored, sest et need võtavad jälle omad sõbrad kaasa ja kuulevad ise midagi varem kondlik ühenduslüli, et ma ei taha öelda midagi Lauri väinmaa kunstilise juhi tegevuse kohta või kõik see festival ju iseenesest oli väga huvitav, väga mitmekesine ja tema oli mu töö väga hästi teinud, aga sinna tuleb juurde, seda täidesaatvat poolt. Tuleb ikka katsuda televisioon rääkida, et nad õnge läheks, on vaja inimesi, kes oskavad asju ajada, on vaja asjaajajat, see kontakt puudub, intensiivsus. Kui me nüüd tagasi vaatame festivalile, siis mida järgmisel korral saaks paremini teha, ongi põhiline ilmselt teavitamine. Aga millised oleksid näiteks teie ootused järgmise festivali suhtes, et publikut oleks rohkem saali? Seal minu kõige suurem ootus? Loomulikult, eks täissaaliga on ju esinejal ka hoopis teine tunne mängida, hoopis teine sünergia tegi. Ega ei saa ta õppureid süüdistada selles, kui nad ei käi kuulamas, ka neil on tavakool ja muusikakool ja vaja harjutada ja vaja tuba koristada, ka Teil on veel raha ka teenida, et inimesed ongi nagu üle pingutama pandud. Ma mõtlen, et kui meil on selline klaverifestival ja konkurss, et siis peaks olema ka õppetöö ümber korraldatud vastavalt muusikakeskkooli õpilastele kohustuslik kõik kontserdid koolist vabaks. Ka, et vaatame häid näiteid Eestis, kus käib rahvast kohal innuga Ida-Virumaal või siis viimased kogemused näiteks Kuressaares sellised kohad, kus on tugev kommuun, kus on paar nädalat enne juba kuulutatakse ajalehtedes neid kontserte ette, tehakse intervjuusid, nende esinejatega. Rahvas teab, et see kontsert üldse toimub, saalid on täis, peale seda veel tuleb, ajakirjanik teeb veel intervjuu, et on huvi. Teine küsimus muidugi ka on see, mis on tegelikult tore, et Tallinnas toimub palju. Et Ida-Virumaal tõenäoliselt ei toimu nii palju, et sa jõuad ka nendele asjadele käia, siis toimuvad, et tegelikult me keegi ei tahaks ju, et see variatiivsus kaoks, aga midagi pole parata, tuleb võistelda samal õhtul toimuva seitsme ülejäänud üritusega. Ja tasub ka selgeks mõelda, et kui teha siis festivali, et kes on see sihtgrupp, kellele see festival on suunatud, kes on need inimesed ja siis vastavalt sellele ka hakata siis tööd tegema, et neid inimesi sinna saad kuulama. Jah, nendele sihtgruppidele kuidagi niimoodi personaalselt lähenema absoluutselt. Üldiselt kas festivali võib kordaläinuks lugeda? Kindlasti, mis puudutab, kuidas väinmaa on korraldanud seda, millised eriilmelised pianistid on siia kutsunud. Minu arvates on see väga hästi korda läinud. Jah, kunstilisest poolest küll, noh, alati võib ju mõelda, et võib hoopis teiste põhimõtetega ühe festivali üles ehitada, aga kui me analüüsime ja võrutan seda, mis seal oli, siis seal oli tõesti palju huvitavat. Võib-olla üks kui siin öelda, et mida, ootame järgmisest festivalist, et kuigi see festival oli väga kirju, et võib-olla kõige kaasaegsem klaverimuusika juurde siiski viisid meid üsna vähesed ajad tegelikult, kus meenud džässi ja Jonäedantsid ja see oli kõike, mis oli see ikkagi jaga klassikalisse romantilisele pianismile keskendunud festival. Mul ei ole midagi halba, ma olen selle ajastu suur austaja, aga siiski ka 20. sajandil ka peale Prokohveritan kirjutatud väga huvitavat klaverimuusikat. Sellega olen täiesti nõus, et rohkem uut muusikat 21. sajandi muusikat Ja võib-olla tasuks kutsuda ka mõni noorkonkursi võitja, me teame ju, et noh, Tšaikovski ja šopäen ja, ja Elizabeth, need on veel saada noaga püüda ju ikka võib, et nad on tippvormis hetkel maailm tunneb nende vastu aktiivselt huvi ja seda võib-olla võiks ära kasutada. Tallinna klaverifestivalist vestlesid klassikaraadio stuudios klaverimuusikaeksperdid leelo kõlar, Kadri-Ann Sumera nelejevast peenfeld ja Kristjan Veermäe. Tõdeti, et festival oli tore, mitmekesine, sisukas, inspireeriv, tekitas mõtteid, aga publikut väärinuks festival märksa enam. Ning edaspidi tasuks tõsiselt mõelda reklaamile. Rahvusvaheline klaverifestival on lõppenud aga kolmas, Tallinna rahvusvaheline pianistide kurss käib täie hooga. ERSO tähistas neljapäeval reedel oma üheksakümnendat sünnipäeva kuu aega varem, kuna õigel kuupäeval ootab neid ees Hiina turneel. Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester ning dirigent Risto Joost aga juba sõitsid Hiinasse. Nende turnee kestab 25. novembrini, antakse viis kontserti Arvo Pärdi loominguga. Täna on aga juubelisünnipäev armastatud ja imetletud kuurijuhil Ants Üleojal. Palju õnne. Ants Üle ja sünnipäeva kontserdist Tallinna Mustpeade majast teeb klassikaraadioülekande. Homme kell 16. Lõppeva helikaja vestlusringi salvestas Katrin Moody. Saate toimetas Kersti Inno. Liigaja.