Tere, head kuulajad. Taas on üks sündmusterohke nädal möödunud ja heliga ja teeb täna tagasivaate muusikaelus toimunule. Möödunud laupäeval, 21. jaanuaril lahkus meie hulgast helilooja Veljo Tormis. Tema tähtsus eesti muusikat. Kas on hindamatu? Tormise loomingust sai uue elu eesti vanim rahvalaul regilaul samuti mitme hävimisohus soome-ugri rahvafolkloor. Klassikaraadio kavas oli helilooja mälestuseks sel nädalal rohkelt TEMA muusikat. Saateid saab järelkuulata klassikaraadio kodulehel. Helilooja Veljo tormist mälestab dirigent Tõnu Kaljuste. Kõige ilusam veel siga, helilooja mälestust hoida, seda mängida, sellest lõputult rääkida, mida suuremana kontakt heliloojaga ja Veljo tormisega. See kontakt on olnud hästi-hästi pikk. Minul alates lapsepõlvest. Ja teietused, mis tema meenutuseks hakkavad paratamatult nüüd kostma, need on ja kõik pisikesed selle kõrval, mis oli see emotsioon ja see tung, mis viis tema muusika juurde. Et see, mis tekitab selle esimese vaimustuse. Et sa hakkad seda muusikat esitama, see on kõige olulisem, see see vanustusele kadunud. Vaat see on kõige olulisem. Natuke lähemalt ka viljaga koos olla. Käisime temaga koos paaril korral Ameerikas just töötamast, siis noortega ja tudengitega. Ja need olid hästi huvitavad ajad, et ükskõik, kus ta oli Eestimaa pinnal või siis olime kusagil mujal, et ikkagi püüdis kõigile nimelt tabada ja seletada rahvalaulu. Ta nagu oskas suunata inimesi sellele mõttele, kust te pärit olete. Meenutab helilooja Tõnu Kõrvits. Tegelikult viimastel aastatel Maveliaga päris mitu korda kohtusin ja me rääkisime pikalt muusika kirjutamisest heliloojaks olemisest erinevatest aegadest. Ja mis see tähendab loojale kuidas ta peab reageerima, milliseid valikuid tegema? Need olid ühed väga huvitavad vestlused ja ka mulle temast palju nooremale loojale oli seal palju sellist, mille peale tasub mõelda ja, ja mida peaks panema kõrva taha. No kasvõi see, et ahel sellisel vestlusel ta ütles mulle, et helilooja paremad aastad on 40-st kuni 55. eluaastani või, või umbes nii et see on huvitav mõte. Neljapäeval toimus Estonia kontserdisaalis Veljo Tormise mälestustund, kus astusid üles Eesti riiklik sümfooniaorkester, Eesti rahvusmeeskoor, Eesti filharmoonia kammerkoor, tütarlastekoor Ellerhein, Rahvusooper Estonia poistekoor ning orelimängijad Piret Aidu looja Ene Salumäe. Dirigendid Tõnu Kaljuste, Olari Elts, Mikk Üleoja, Ingrid Kõrvits, Hirvo Surva. Möödunud laupäeval andis Eesti kooriühing Estonia kontserdisaalis välja koori- ja puhkpillimuusika aastapreemiad. Aasta kooriks nimetati Tartu Ülikooli kammerkoor. Panuse eest kultuuriruumi sai aasta koori tiitli Viljandimaa kammerkoor. Aasta dirigendiks valiti Ingrid Kõrvits, dirigent muusikaõpetajaks Vilve Maide. Aasta noore dirigendi tiitli sai Tiiu Sinipalu ja Ülle Tuisk puhkpilliorkestri, kes valiti Tallinna tehnikaülikooli puhkpilliorkester. Aasta orkestridirigendiks tunnistati Priit Rusalep. Koorihelilooja on Rasmus puur, aasta tegu. Koorilaul aasta toetaja tiitli pälvis Eesti rahvusringhääling. Kooriühingu koostööpreemia sai Ene Salumäe. Neljapäeval tunnustati nordea kontserdimajas Lõppeva aasta parimaid Eesti muusikuid. Auhindu jagati aasta parimatele kodumaistele tegijatele kõikides tähtsamates muusika kategooriates. Parimaks aasta klassikaplaadiks tunnistati Vox kremantise möödunud septembrikuus ilmunud album Arvo Pärdi muusikaga tiirs Gray. Vox Clamantis jaoks on need lood kõik väga väärtuslikud, omamoodi pärlid ja mille pärast sellepärast et mitte ühtegi nendest lugudest ei ole võtnud oma repertuaari nii muuseas või, või lihtsalt tegemise pärast, et kõik nad on uuesti sündinud läbi tööprotsessi, läbi õppimise, läbi väga paljude kontsert, tõde, nii et neil on kõikidel omamoodi ajalugu ja omamoodi mälestus. Omamoodi ka ikkagi juba pikk teekond. See on nagu ma ütlesin, täis mälestusi ja, ja, ja kindlasti mina kuulan seda teistsuguse kõrval, kuidagi teine kuulab, aga, aga ma väga loodan, et inimesed, kes seda kuulevad, lähevad sisse sellesse, selle muusikamaailma, mis on piiritu. Minu jaoks on see piiratud maailm, mis toetab nendele tekstidele sellele muusikale, mille Arvo on üles leidnud ja kirja pannud. Ja ma väga loodan, et et see suudab kõnetada väga paljusid inimesi. Aasta parimaks klassikaalbumiks tituleeritud Vox Clamantis plaati saab kuulata kolmapäeval albumi tunnis. Teisipäeva õhtul soleeris Estonia kontserdisaalis särav pianist Kristiina rakashevitš ulatuslik soolokava, mis meid lüürilisele rännakule klassitsismiski Ungari romantismi ja modernismi pärast kontserti ja kas toimetaja Anne proomikule vahetuid muljeid pianist Martti raide Minu jaoks see kava väga hästi, moodustades ühe terviku ja ja võib-olla just tänu sellele, et see Kristiina ise oli see, see ühendav lüli, sellele väga oli tunda tema isiklik suhe nende kõigi autoritega nende kõigi teostega see läbimõeldus tema poolt ja need olid tõesti talle nagu natuuridega hästi sobivad loodia sobivad autorid ja samas nagu hästi põnev oli see, et see oli väga vaheldusrikas, nii et minul oli nagu väga kerge kuulata teda ka sellepärast Kristiina on hästi harmooniline natuur ja, ja seal on väga veetlev, kuidas on niisugune intellektuaalne selgus, on sellise hingelise tundlikkuse ja detailirohkus ja nüansside õrnusega harmooniliselt ühendatud niisugune hästi siiras on tema esinemislaad ja, ja teisest küljest on see näha sellist selget muusikalist mõtlemist ja selgelt muusika noh, nende kultuuri süvakihtide tundmist ja mida ma eelkõige tahaks rõhutada tema puhul kõrgelt kõlavalt tuuri. Et see, kuidas ta suhtub helisse, kuidas ta suhtub klaveri kõlasse, et see on seal silmapaistvalt kõrgel tasemel ja see valmistab nagu kuulajaga palju rõõmu, ta, ta viib meid nagu sinna sihukse peenmateeria maailma ja avab niisugusi, pisikesi detaile, et kuulaja nagu häälestatud palju peenemale tundlikkusele ja ma arvan, et selle meeleseisundiga siit inimesed võtavad siit kontserdisaalist kaasa oma ülejäänud ellu. Reedel algas MustonenFest avakontserdil Estonia kontserdisaalis astusid üles pianist Marja Meyerovitš trompetisolist Sergei Mcarjako. Eesti riiklikku sümfooniaorkestrit juhatas festivali juht Andres Mustonen. Ma olen teinud 28 korda festival, see on põlvkond juba ja ma olen peaaegu et 28 korda ka öelnud seda, et mul ei ole keskset ideed. See on minu esteetiline ja vaimne maailm, mis koosneb nendest lõikudest. Ükskord on tugevdatud, võib-olla koorimuusika pool, teises kohas on, on barokkansamblid võistlete nagu muutub, aga, aga elemendid ma võin muidugi loetleda ülesse, mis on, on loomulikult Ta kõrgemal tasemel interpretatsioonis kunst kelleks praegu on sisenseerimagnacariaakov, Alden, burger, kes tuleb mängimas Bachi. See on üks, nii on alati olnud, et sellised, ma ei taha kasutada sõna maailmanimed, aga inimesed, kes paljudes kohtades astuvad kogu aeg ülesse väga paljude dirigentidega, sealhulgas ka minuga rikkunud seotud nagu minuga. Teine on teosed, kas uus teos tundmatu teos tähendab Lähis-Ida? Timur esindatud, see regioon on minule ja minu hingele väga-väga oluline, see puudutab mind tegelikult kõige rohkem, sellepärast et seal ma näen ehtsat ja tajun seda esteetikat, mille peal kõik rajaneb. Helikaja peatub täna pikemalt kolmeni möödunud nädala erilisemalt sündmusel. Esmaspäeval andis Mustpeade maja valges saalis soolokontserdipianist Kristjan Randalu, esitades enda uut, aga ka vanemat muusikat, mida ta seni mänginud oma põhjamaiselt Riioga. Viimati esines Randalu soolokavaga Eestis viis aastat tagasi. Teisipäeva õhtul vallut saga kultuurikatla väikse saali ansambel luu oma kavaga urr, mille keskmes oli sel korral Islandi nüüdismuusika. Kavas olid turi tõrjonstater Jesper Pedersen, annad Harvard, Stotter trenni Helmarsson ja David Premier Franson. Neljapäeval andis suurejoonelise kontserdi Tallinna kammerorkester dirigent Risto Joosti juhatusel kontsert sarjast Kõikvõimas kandis pealkirja black Engels mustad inglid. Sel õhtul eksperimenteeriti nii kava kui esitusvormidega. Esiettekandele tuli Kristjan Kõrver uudisteos Concertlik visanud, kus kõik orkestri 19 mängijat on solistid ja ükski partii ei kattu teisega. Samuti kõlas esmakordselt helilooja Tõnu Kõrvitsa nägemus Jon tablandid tuntumast mõjukamast laulust Laumaithrs. Solistina astus üles kontratenor Risto Joost. Lisaks kõlasid kontserdil Ameerika avangard, helilooja George krambi pläkaynczes võimendatud keelpillikvartetile. John Gates'i tuntuim teos neli minutit ja 33 sekundit ja õhtu võttis kokku Arnold Schönbergi helipoeem kirgastama TÖÖ. Kontserdimuljeid jagavad kunstikriitik ja Eesti kaasaegse kunstimuuseumi kuraator Rebeka Põldsam moedisainer ja EKA moekunstiosakonna juhataja Piret part, pain Faiv tantsuteatrikooli looja ning eestvedaja, tantsija tiine Ollesk ja kunstnik Kaido Ole. Fookuses on Kristjan Randalu soolokontsertansambel luukontsert sarjast urr ja Tallinna kammer. Orkestri õhtu pealkirjaga pläkein Charles. Kuidas teile selline intensiivne? Kontserdikülastus muidu istub, et nädala jooksul käia kolmel kontserdil on üsna tihe intervjuus, et kas selle ajaga midagi kuulates vaadates muutub ka Rebecca sellist käisid kõige rohkem. Ja rebin kolmel ja väga intensiivne nädalal istud kolmapäeval veel Sandra Jõgeva filmi esilinastus, mis oli ka väga intensiivne kogemus, oli väga hea film, mida soovitan kõigil vaadata. Väga-väga huvitav oli seda kolm, sellist hästi eriilmelist kontserti ei kuulata, et esimesel päeval oli siis Kristjan Randalu selline kellegi soololooming seina, nagu Keenias mängib, teisel päeval oli jällegi selline avangaartsev perfomance laadsem, hästi eksperimentaalne ansambel U Islandi muusikaga, mis oli tõesti hästi vabastav, see lihtne minu jaoks juba kõige loomulikum. Kunstis on väga tavaline käia perfomance seda mõnusasti jälgida ja siis vahepeal midagi juhtub ja see on päris armas ja Tarmo Johannes on nagu väga kaua aastaid meeldinud. Ja siis neljapäeval kontsert, et siis tõesti nagu eriliselt toodetakse lihtsalt Tallinna kammerorkester. Risto Joost on tõesti selline. Mulle isiklikult kuskil 10 ja rohkem aastat tohutu iidol masinatest hästi rõõmus, ei vahetu hästi andekas inimene. Ja siis ta on alati nii lauljana kui dirigendina mulle väga meeldib ja siis kontsert, koondas need mõlemad ja siis igasugused läbi mõeldud kõige mastaapsem, õige, sest see on tõesti kõige läbimõeldud kontserti kõige tugevam ja intensiivsem kõige nimel, et kohe juba esimesest noodist peale pisarad hakkavad jooksma, siis lõpus mängitakse lisalauana kevade. Et kui enne veel kere väriseb, nüüd siis lõpus kindlasti äriliselt selles mõttes kulminatsioon jäävad ülesminek oli minu jaoks sel nädalal. Aga ikkagi, mis selle kuulamiskogemuse juures on see, et kuhu teie oma mõtted fokusseeritud, millele või mida te otsite nendel kontsertidel kõige enam? Piret noh, see on selles mõttes nagu minu jaoks üldse muusika on väga huvitav nähtus, kuulmine sellepärast, et ta tegelikult igapäevaselt minuga väga kaasas ei ole, et meil on küll helid ümberringi ja muusika on ju see, kui sa nii-öelda pigem saad seda valida või nautida või, või sa keskendud sellele, et ma olen tohutu nagu vaikusearmastaja ja, ja selles suhtes oli minu jaoks just see oligi väga põnev, et ma sain nagu teisse usku mõnes mõttes pühitsetud tõesti kammerorkestriga kontsert. See on ka siin nagu dramaatiliselt lisada, et ma olin ka pärast pisarais ja nagu rokk-kontserdil ta läks ära tulnud, kus nagu lihtsalt aplaus ei lõpe ja kõik on emotsionaalselt ka tegelikult mängijate enda silmad, läikesid buss, nii et ma arvan, et see oli kõigi jaoks selline hästi hästi nagu tugev elamus. Aga kui sa küsid, et millele me nagu keskendun siis minu jaoks hästi tähtis on ikkagi see, et ma olen seal kontserdil kohal, sest et siis mul on Visual ka, see on ilmselt lihtsalt erialast lähtuv selline omapära. Et ma pean sama palju nägema kui võib-olla kuulma kuulmismälu ongi minu jaoks kõige halvemaid mälusid. Ja kui ma näen, siis kas mingid väiksed nagu valgusvihjed või värvid või need aitavad mind nagu viia sügavamale sinna meeleolusse ja kuidagi seda kõike endast süvitsi süvitsi läbi lasta. Kummalisel kombel ma ise tajusin ka kogu seda nädalat läbivaks jooneks oli just see visuaalne pool ja mitte ainult nendes värvides, mis kontserdisaali seintel või lagedel olid. Aga need värvid muusikas ja teiseks interpreedi enda olek, mida me ju ka näeme, et näiteks Kristjan Randalu kontserdil ma tõesti nautisin seda, kui ma kontserdi teises pooles natuke teise koha peal istusin ja teda ka visuaalselt nägin. Kaido Tiina, kuidas teie mõtted nendel kontsertidel selle visuaalse poolega kohendasid? Ma hakkan tagant ettepoole, et ma kuulen siin kadedusega Line kõige paremas kontserdist ilma, saavad objektiivsetel asjaoludel kolmandat kontserdid vaatama tulla ja ma nägin ainult kahte esimest ja ma sain aru, et kolmas oli parim minu kogemusele unikaalseks, aga taustaks veel seda, et tegelikult ma ei käi kunagi peaaegu kontserditel, ma ei ole kontserditel käia, et ma olen ühest küljest küll nagu melomaan, ma ei tee oma omi asju kunagi ilma muusikata. Võib-olla seal mingi alibi, miks ma siin olen, mintsa kutsuti, mind kutsuti kontserdile, siis mõtlesin ja loomulikult, et tahtsin vaadata, mis, mis nagu juhtub, aga kontserditel ma käin ülimalt arva. Ja ma ei tea, kas see on sellepärast, et ma kuulan muusikat ilma selle nagu orgaanilise visuaalita, mis sellega kaasas käib, et noh, ma ei näe kunagi nagu pillimeest mängimas, ma kuulan seda, kas plaadid CD pealt mõnikord harva, kui ma satun kontserdile, siis ma paratamatult kõik see, mida ma muidu ei koge, see vallutab eelkõige mu meeled, et ma just nimelt Ta on, noh, ma arvan, mitte sellel tatral põhjusel, et ma olen visuaalne kunstnik, et siis ma nagu vaatan, aga Ma arvan lihtsalt kui inimesena, et mul on nagu äärmiselt huvitav siis kõike seda näha, et kuidas seda tehakse, kuidas seda kuulatakse, kuidas seda vaadatakse, vahin publikut. Ma vaatan esinejat, ma vaatan seda ümbrust, vaatan kõike seda siis mis sellega paratamatult kaasas käega, mis on nagu ebaoluline, et noh, tähtis on tegelikult ainult muusika, see, mida me praktiliselt ei näe, aga, aga see tohutu koguse neid asju, mida on näha, et see on nagu väga põnev, et esimesel randade kontserdil ka ma noh, nuiasid kohe algusest peale saama sellise koha peale, kus ma nagu näen teda mängimas ja no õnneks seal ka natuke toimis, ikkagi see efekt esimesse ritta väga ei tormanud, nii et kuigi ma olen ka esimeste hulgas sisse ei pääsenud, siis olid nagu parimad kohad minu jaoks ikkagi vabal, ma sain täpselt esimesse ritta sellise koha peal ja siis ma nägin teda otse eest vaadates mängimas ja ja see oli jah, väga huvitav see vaatamine, kuigi noh, ta ei olnud nii vitaalne ja nii füüsiline noh, tema stiil, et mida ma enne ei teadnud. Aga ikkagi, ta oli nagu päris selle asja juures, et üks, mis nagu kunstisalati puudub, on see, et ei ole näha, kuidas neid asju tehakse, mõnikord tahaks küll dokumentaalfilme ja siis võtab kunstnik mingeid poose, kuidas ta, kuidas ta siis nagu teeb neid asju ja siis noh, võetakse ikka tõe pähe, juuda slani ideega. Fex kunstnik pingutab siis ihust ja hingest, et olla loomulik, aga noh, raudselt ta ei ole seda loomulikult. Aga muusika pluss on see, et ükskõik kui professionaale, kui kalestunud sa ka ei ole, et selle professionaalsuse käib ikkagi kaasas see, et sa pead selle asjaga füüsiliselt kaasa elama, muidu noh, lihtsalt ei tule see niimoodi välja, et, et noh, natuke ikkagi nagu ma arva nagu nukuteatri näitleja, et sa pead selle väikse käpikloomaga, kes sul selle kämbla otsas on, et sa pead sellega samastuma ja mitte ainult piiksu häälega kogu oma karakteriga. Samamoodi. Sa pead sa avastama klaveriga selle teose ja kõige sellega, et sa pead nagu muutuma selleks ja siis paratamatult paistab sul näost ja kehast välja ja see on nagu lahe see et muusik, noh, ta ongi niivõrd kaitsetu sellel hetkel, ta peab ta nii. Ta nii lollilt alasti selle idee taga, mida ta esitab, et ükskõik kui õilis idee olnud paljudest ideedest, seal alati naeruväärne positsioone. No tegelikult saab ju väita ka mingeid muid asju, sellel hetkel pead sa 100 protsenti väitma ainult seda ja see on jah, alati natukene totakas olukord ikkagi saad kuidagi väga siuksest nagu monomonorallis, et ainult ja siin ja praegust ainult selle idee eest väljas ja seda on nii tore vaadata, sest ega see künism ja see selline teatud elutarkusega alati kaasas käiv teatud selline ambivalentsus kaob sellel hetkel ja sa oled siin ja praegu siis oli ainult üks idee, et see on, see on torega. See paneb natukene nagu kaasa tundma ka kuidagi rohkem kaasa elama. Ja kaasa tundma, see on väga hea, sa seda ütlesid, et seal ka võib-olla see asi ju noh, millest me alati tunneme ikkagi puudust, et me, et me ei tunne nagu teistele nii palju kaasa ja siis tundub, et mis see stereotüüp peaks tundma kaasa kuidagi nõrkadele väetitele ja Santidele seal ka mingisugune klišee, eks ole, siis neid tõtatakse aitama kaasatud McCain ju selle nii-öelda, aga sellest punktist ta jõuab tagasi kuhugi mingile sihukesele null-tasandile, ta teeb kõrget mingi ringi ära, siis ta jõuab selle null kõige inimlikumalt Landile, mis muuhulgas nõuabki kaastunnet, et sa, tema enda puhul on tundnud ka sihukeste inimlikkus siis kui ma näen mingisuguseid selliseid natuke veidraid inimesi, siukseid, et kes on haavatavad tegelikult oma veidruses ja siis ma kuidagi nagu heldina, siis ma saan nagu aru, mida tähendab inimlikkus ja kuidagi näen iseennast natukene seal ja saan aru, et, et noh, kui tore, armas ja kaitset on ikkagi inimene ja mingi tatral kombel täiesti, kui sa lähed nii-öelda maestro kontserdile ja kui ta on ikkagi tõesti oma parimas vormis ja ta ei veider ta seal, et siis sa näed uuesti seda, seda inimest seal, kes innukalt vajutame klaveriklahve ja usub, et see on nagu parim, mis ta hetkel saab teha. Tiina, kuidas või millega Kristjan Randalu võlus oma soolokontserdil? No kõigepealt tantsijana, jah, ma puutun muusikaga päev kokku ja, ja see on nagu teine osa minust. Ja mul on väga, väga suur aumuusikute, sellepärast mulle tundub, et kui muusika on, on laval siis tema füüsiliste Mahlekansaja, nii õige olek, et et kui pallutakse juurde tantsijad või edendajad tundub nii üleliigne, et ta on juba seal kõik öelnud ja ja selles tema mängus on. Seal on kõik 100 nii puhas ja nii intiimne ja nii isiklik. Jah, visuaal on see, mis üks asi on, kõlamissin kõrvas. Tekib tegelikult heli ju kõrvas on esimene füüsiline liigutus, mis, kuidas inimest muusika puudutab, et ta paneb kohe minu keha võnkuma. Konkreetselt Randalu kontserdi puhul imetlesin imestasin, et kuidas on võimalik, et ühel inimesel nii aktiivselt sõrmed liiguvad ja tema keha nii rahulik see tähendab tohutut vilumust, sest kui vaadata nooremaid iste, siis sa näed seda pingutust. Tal tuli kõik nii pingutuseta välja, rääkimata nendest helidest, et see on tema autorilooming. Ja ma mõtlesin sellele, et kuidas keegi teine interpreteeriks tema muusikat. Et see saaks olema vist väga-väga keeruline, tundub olevat niivõrd tema muusika. Ja see on väga erineva helikeelega muusika, kui oli teosed, kus tundus, et üks idee ajab teist taga, et ma ei jõua neid jälgida. Mas järgmine teos tuli väga teemat, arendab et hästi ühtpidi rikkalik, teistpidi väga valitud. Minu meelest väga huvitavad mõtted on Tiinal, et nii hästi analüüsitud, aga mina istusime kõikidel kontserditel suhteliselt ees, ma näeksin muusikat, et minu jaoks kontsert ongi selline nagu vorm, kus siis ma tahan väga näha, niipalju kui üldse on võimalik, et ma tahan näha neid. Kristjan Randalu Sõrve, mis liiguvad ja tema seda võimalikult lähedal tale olla, aga pisut kaugel. Aga teistel ettekannetele on kuidagi väga oluline olla seal selle tegevuse keskel, et sellest maksimaalselt see performance kätte saada. Et kui ma kuulan hiljem kas siis Youtube'ist videosalvestiste raadiosse, et siis on niivõrd teistsugune kogemus, on nagu absoluutselt teine kogemus, et sa perfomance kontsert seal, see vahetu kogemus, kus ma ise olen osaline, mulle see ka kunstinäitusel meeldib kõige rohkem, kui ma tunnen, et see, see, kuidas ma vaatan seda teose, muudab seda teost või, või noh, ma olen nagu ka palju seda kogenud, kuidas näitus ka täitsa ruumi sisse elab. Et see kõik on kuidagi, see vahetus on nii eriline elamused ja sellepärast ma ei lähe näiteks pärast maratoni läbi läksin koju, ostsin endale viis kontserti, piletid, järgmiseks. Jääks midagi vahele. Jäävad aga, et kui ma paar aastat tagasi endale lubasime, need käivad ka rohkem kontsertidel, väga igatsen seda formaat. Ta on mõnus, et see kontsert on väga visuaalne ja selle üle kehaline kogemus. Kohalolu kindlasti hästi palju rikastab, et kas või selle pläkangelsite palade kuulamisest ainuüksi tegelikult ju ei piisaks, et seal kohapeal need erilisedinstrumendid nii-öelda või siis sellised mängulised instrumendid, mida muusikud kasutasid, seda lihtsalt ongi vaja näha, sest et kuulates võib-olla mõne heli puhul me isegi ei oskaks kahtlustada, et see on tehtud jah, täidetud veiniklaasi ja poognaga, eks ole. Ja samamoodi väga huvitav oli ansambel kontsert, kus mul viiuldaja oli kukla taga ja ma ei teadnud seda. Ja kui korraga see heli tuli, just Guysid aju kuskilt tagumisest sopist ja ma ei saanud aru, mis asi, kuidas see võimalik on, siis ma taipasin, et Ozzemolongi kukla taga sa pead oskama valida sellise kontsert, sa saad seda kogemust, et tõesti väga huvitav kontsert, jällegi ansambel luuga seoses. See oli siis tuuridor, Jon Stotteri teos, saare esimene ja ansambli liikmed olid paigutatud siis publiku vahele, niimoodi. Selle kontserdi algus oli natukene ootamatu, et seal päris hästi valgus ei tööta. Nüüd niimoodi inimesed valisidki üsna pimedas ja juhuslikult oli suvistest ja ootamatuna mõjuda. Aga muule on selline eksperimenteerimine omane. Mul on üks asi, mis seal kontserditel on alati see, et sa koged, seda, seda, mida sa koged suure hulga inimestega koos. Et noh, see vastandus, et kui pahatihti kurdetakse, et näitustel, et inimesed on solvunud, et nad on üksinda näitusele nendega äärmiselt ebamugav. Noh, ma arvan, mille taga on muidugi see, et nad kardavad, et äkki see on lihtsalt nii nõme, näitas, et keegi teine külastaja, temal nüüd ainukene rumal, kes seal on, ta ei tunne, nad ei saa nagu jagada vastutust kellegagi, et noh, kui on palju inimesi, siis järelikult on õiges kohas nagu välismaalgi turist öeldakse, minge sööma sinna, kus kõik kohalikud söövad, siis ei eksi, et see kunstiga samamoodi satuvad üksinda sinnad järelikult vale koht, aga mulle tundub, et inimene on üksinda hästi nagu avatud ja just nimelt sellepärast, et ta ongi nagu natuke kaitsetud, kõik sõltub temast endast, et ongi tema ja siis see teine kontserditel teatris ei ole kunagi nagu sellist võimalust, et sa ikkagi nagu suures summas oled garderoobis siis suures summas lähed saali siis suures summas, oled sa seal koos, näed eesistujasoengut, vasakpoolse inimese parfüümi tagumise köhatusi, noh see on ikka niisugune tunnitrolle. Ja siis pluss siis see, mis seal ees toimub. Sa pead suutma sellele kusseerida, et see kontsert oli, oli selline lahedai nagu mingi vabamüürlaste looži kokkutulek, et see kultuurikatlapeauks oli kinni minema korjamata, rollime, lõgistasin siis ma taipasin seal korstnal sisse hingelisi restoran nagu ei töötaks või noh, kuskilt kaugelt ma nägin kedagi, siis ma jõudsin natukene liiga vara, see kõik täiesti tühi. Siis ma käisin seal üleval katlaruumides täiesti tühja siis hakkas paar inimest tulema ja siis lõpuks. Me kogunesime sinna väiksesse ruumi, lõpuks tundus ikkagi, seal ongi ainult niisugune omad omad, et seal ei ole nagu sellist publiku selle sõna klassikalises tähenduses massid saabuvad, et sa oled, sinna saabusid piisavalt vähe inimesi ja oligi nii, et noh, lihtsalt nagu muusikud ja mõned sõbrad siis. Ja see alguse väike login, et see käis asja juurde, et see ei olnudki nagu sihuke pidulike üleval natuke veel midagi putitati ja siis natuke itsitate sakslasi pisitasatööle, et et see oli nagu üllatavalt sihukene pärised. Sa saidki nagu kuskil nagu peaproovil või kuskil sellises kohas olla sellist tavalist ülemust ja järjekorras seismist, seda ei olnud seal ka seal pluss tema eksperimentaalne iseloom ka siis sinna juurde väljum. Ükski kunstist ei ole objektiivne, kuna kuigi me tahaksime olla asjaga kursis ja see haridus alati nagu annaks siis mingisuguse üldise siukse platool, et väga rumalalt asjad ei lähe, aga randale kontserdi ma kogesin, et kuna selle klaveriga on mingisugune oma oma kiiks ja selles mõttes Randalu, klaver sobist happelt sellesse tüüpilise rolli, nagu minul selle klaveriga oli, et noh, kindlasti ning Elton Johni krokodilli rock on selline natuke teistsugune klaver, mis võib olla niisugune lõbus ja kerge ja ei, peaaegu nagu tühine, aga ka minu arust klaver on ikkagi selline tõsine pill. Klaveri kõla on juba selline, et ma kuulen klaveri kõla, siis ma muutun nagu natuke nukraks ja, ja niisugune nagu naeruisu kaob ära ja mul Siuke täiskasvanulik on see asi, et see täiskasvanu ikka sulle seostub, noh näiteks lapsepõlves, kui ma olin veel väikene ja asjad tundusid nagu lihtsalt kurvad asjad on kurvad ja lõbusad asjad on lõbusad, on, need omavahel ei segune nagu, aga kui oli selline nagu lõbusam momente, mulle tundus, et kõik on nagu hästi ja siis kuskil selle kuskil selle lõbususe veel nagu hoo sees. Äkki näiteks vanaema ütles, et kuidagi niimoodi ja jah, ja siis vaatas kuhugi kaugusesse, siis tuli niuke imelik ilme näol ja siis ma sain aru, et midagi on nagu veel ja see on midagi, mida tema nagu aru saab, et lõbusele ainult lõbus, aga seal mingi jajah ja siis nagu nukker pilk kaugusesse, et midagi on veel ja see midagi sellist, mida mina ei tea ja vana ma isegi ei oska seda seletada kunagi hiljem ma saan sellest kõigest aru ja siis need asjad nagu segunevad tõsine ja kurb ja lõbus ja kõik saab kuidagi üheks. Klaver on midagi sellist, kus kõik need asjas avad nagu üheks ja ja siis sa tõsidust tõmbab nagu mingisuguseid sordiini alla isegi selle lõbususe, nii et see Randalu sihukene, Virtoosne mäng ja, ja mulle tundus, et see vist peaks markeerima mingisuguseid siukseid, unistusi ja mingisugust siukest noh, pigem nagu natuke nagu sihukseid lõbusamaid meeleolusid ka, aga, aga minu jaoks see kõik oli ikkagi selline. Noh, ma olin kuidagi tundsin, et ma tundsin, et täiskasvanuna kuulan selliseid ikkagi tõsist teost, vaatamata kõigele, see oli tänu sellele klaverile ja sellele kiisule, mis mul selle klaveriga on Steinway ja kõik see, see kõlas, oli täpselt selline, et, et ei olnud siin mingit vetevoogude vulinatega suvepäevaga sihukeste longer suvepäevaga äike ei ole enam kaugel ja tuppa joosta. Küll mul on tegelikult hea meel, et sa selle klaveri ütleks nüüdsest Mustpeade majas sel esmaspäeva õhtul taipasin end mõttelt, et ma ei olegi vist kunagi nii tähelepanelikult neid klaveriteoste lõpunoot nagu kuulnud seal helisemas. See noot, teine, kui palju pikemaks ajaks sinna saali, muideks keegi panin ka seda tähele või seal minu enda kõrv, mis ta niimoodi tabasid, absoluutselt iga lugu, kas nagu mingi järellainetus või mingi aja pärast niimoodi, et inimesed ka ei tormanud kohe plaksutama ja võib-olla ma isegi ei olekski tahtnud seda aplaus ja sinna lõpp kohati. Vaata, see oli väga linnaruumi kõla. Mustpeade maja on seal, saal on sellise Klagahed tahaks nagu lõpuni ära kuulata, nagu ei julge plaksutada sinna sisse. Üks asi, mis meil nende, selliste teatrikontsertide massiürituste juures, see, mis mind väga nagu häirib, on just see nagu plaksutamine ja plaksutasid, doseerimine, et sa pead nagu täpselt siis oskama nagu pärast seda nagu tänu kogus nagu üle anda ta sulle just saanud nagu mingisuguse laksu sa veel isegi ei tea. Noh, ma ei tea, hea-halb kui suur või midagi ja siis sa kohe pead nagu eriti vähemalt kontserdi lõpus. Sa pead siis teadma, kui palju sa plaksutab, mitu korda kutsub tagasi, et kui liigutatud sa siis oled, eks ole, ma tahaks tegelikult sel hetkel täiesti üksinda olla ja natuke ennast koguda ja üldse anda ise ka mingisugunegi hinnang, mis see nüüd siis oli kohe nagu vahetama seal ümber mingis mõttes ikkagi peaaegu nagu peenrahaks, et lillekimbu suuruseks aplausi pikkuseks tohutult häirib, aga see on üks asi, miks ma väga ei armasta käia teatris ja kontserditel, et et selle kõige ilusam on hetkel see asi läheb kuidagi. Ei noh, muidugi loomulikult ma olen tänulik, aga noh, just nimelt kas viis minutit või kolm minutit, et see nagu nagu nii nõme, et ma saan aru, kuidas meie lõpuks teeb tegelikult mingi massipsühhoos, kuidas tagasi plaksutamise võistlus peaaegu nagu teatris väga mitu korda kogenud nagu saalist tajun, et tegelikult see tükk ei lähe nii väga peale, aga plaksutame seni siis nagu tekib mingi omaette hasart täiesti lausa ja kuidagi niisugune, et noh, kuidas me nüüd siis ei. Ja see, see on mingi selline täitsa lahus juba sellest sellest sündmusest ja ja jumal tänatud, et kunstinäitustel seda ja oled seal sellel hetkel tõesti publik ja see asi on nagu lahutatud publik ja siis see näitab, et sa ei pea andma nii täpset hinnangut, sa võid minna mossis näoga uksest rahulikult välja, aga järgmine päev rahulikult mõelda ei olnudki nii hull, et täitsa tore oli. Ja noh, see jääbki täpselt sinu enda sisse ja sa ise saad pisitasa otsustada, mis ta siis oli ja kuidas ta siis oli, aga kontserditel see on selle vahetuse nagu pahupool tõesti, et sa saad kohe ka mida sa saad anda hinnangu, sa pead andma hinnanguga. Ja teisipidi see, kes saab 100 hinnangud, lihtsalt mina inimesena, kes ma käin laval seda aplausi on olnud vahe küll ehmatuse ja niimoodi omavahel räägime, et mis täna valesti oli, et miks aplaus nii hilja tuli ja nii natukene pärast oleme saanud tagasiside inimestelt, et nad ei julenud plaksutada ja oligi see, et, et ei taheta seda hetke lõhkuda, et, et tegelikult edendad veel sellega, nagu ka muusik. Ma arvan, et ta sellega arvestab ka, et Need on hetked, kui ei, ei saa öelda. Kui me nüüd omalt poolt püüame anda hinnangu sellele kuuldule ja nähtule, mis sel nädalal aset leidis, siis kontserdist me ei ole nagu väga palju muusikalisest poolest visuaalsest poolest rääkinud. Selle õhtu keskmes oli Islandi nüüdismuusika ja mind küll üllatas, tegelikult kui värvikirev on see Islandi nüüdismuusikapind. No mulle köhoministlikule kunstikriitikuna meeldis, oli see puukontsert ka sellepärast, et erinevalt kõigist teistest kontserditelt sel nädalal esitati ka naisheliloojate loomingut, see oli väga tore ja teiselt poolt need eksperimendid, mida seal tehtud Rolli videoeksperimentide skulptuuride nimede skulptuur, kolm mis visuaalselt nägi kohati täitsa lollakas välja, aga see oligi tahes suurepärane, et nad võtavad selleks elemendi, mängivad sellega ja jällegi oleme selle osa ja see on kuidagi nii noh, nihukest väga hästi toimivas neljast nurgast heli ja see pärini füüsiline, see oli nagu nii huvitav ja siis tule aga ka meil tegelikult kaseoksa lugu kus Krigul rääkis seal, kus aga pikalt kuidas see lugu alguse sai ja siis ongi ööd alguses murdis neid oksi, siis arvuti mõõtis oksa murdumise heli ja siis ta pärast mängis veel selle Elivusena nagu uuesti karaoke versioon, et see oli väga vaimukas ka esimene, see saar oli kuidagi uskumatult selline. No oli väga naljakas lugu, et ta mingi raamat seal õpetajana selline paras ärevus, et selles mõttes see kontsert oli kõige visuaalsem ja kõige kaasaegsem nagu kõige päevakohasem selles mõttes võib-olla või nagu igapäevasel argisemate teemadega. Selles mõttes mulle väga meeldis, aga noh, et, et realistlikku kunstikriitikuna veel lisaks seda, et väga tore oli neljapäevasel kontserdil, kus institutsioon, kes on maailma kõige kuulsam Key helilooja ja eriti tema lugu siis neli, 33 väga hästi pingestatud vaikus, mis eila esitanud ja mis siis on uskumatu, kuidas inimesed üldse ei köhinud peaaegu väga laike, keha käis sealt läbi ja see pidi ikkagi tolle nimi olema, et et see, see, kuidas tema vaikust on kunstiajaloos interpreteeritud just selle tema enda kapis istumise vaikusega CD las Merzkaani jaamiga koos kogu elu praktiliselt. Et see oli selline avalik saladus ja siis vaikimise esitamine kontserdil, et see on ka selline avalik saladus. Hästi vali tuule oli see väga nagu ootamatu elamus, et ma olin kujutanud seda ette kuidagi sellisena nagu lodevamana võib-olla muusikate poolt. Selgeks põnev asi, mida tegelikult oodata selle kontserdi jooksul, kuidas see siis nüüd hakkab välja nägema, sest et meil teame mõnes mõttes, mis see sisu on, et just jälgida seda muusikute poolset ülesehitust ja kuidas siis dirigent on seda ette näinud, mängida? Ühesõnaga, see neljapäeval seda oli üleüldse väga pingestatud ja väga vahiks läbivalt, aga lihtsalt see sotsiaalkäid seal midagi ikka kogu aeg oodanud ja siis see oli nagu see mõist kogu aja itsitasin, et see oli niivõrd vajukese juures. Sinu itsitust ei olnud kuulda, kusjuures kultuurne inimene vaikselt tajusin seda, et inimesed tegelikult ootasin nagu erilise tähelepanuga, et midagi juhtuks või selle loojaks ka lülitati välja need hirmsat häält tegevad prožektorid, mis kogu saali olid vallutanud tundus selline täiesti keskendunud pinev vaikus ja isegi see aja tajumine nagu muutes segasemaks, et ma ei saanud aru, et kui pikalt need tegelikult me seal vaikuses oleme olnud, sest Gatesi tõusen ka kolmes osas ja orkester võitis seal iga osa lõpus nagu aja maha ja sisendis dirigent jälle uue austaktid. Mul tekkis küll küsimus, et mis aja muide, nüüd siis tegelikult on juba olnud. Ma ei tea, minu jaoks on peas neid numbreid lugema lihtsalt sekundit. No muidugi helistan, ma ei tea, miks see kuidagi aitas mul seda seda aega läbida, ma teadsin ka, lugesin enne kavastad, esimene osa neist 30, teine üks, 33 ja kolmas kaks millegiga. Et see kuidagi meeldis mulle. Muidu võib-olla oleks tõesti olnud metsikult pikk see neli, 33 ja mulle väga meeldis see keskel, tänavad läksid, mingid karjuvad inimesed ilmselgelt veidi vintis ajasid veidi lolli juttu, täpselt õnneks polnud kuulda see vaikuse hääli väga selline. Seda jagada suure massiga ikka väga naljakas. Sa küsisid kontserditel kvaliteedi kohta, et noh, üks on see kvaliteet, kui näiteks muusikakriitik ütleb ta, võtab need professionaalsed parameetrid kõik läbi, et teos ja kuidas teda interpreteeritud ja ma ei tea, nooti mängitud ja professionaalses kontekstis natuke huvitavad välja pakutud, aga ma arvan, igasuguse kultuuri tegelikult kvaliteedi mõõt on ikkagi sealt tuleb kahest poolest on selle vastuvõtja ja siis selle tegija üks paneb ühe poole, teine paneb teise poole ja kui siis selles summas tuleb mingisugune pluss tulemus, et see, see on see kvaliteet, et noh, mina ei saa ja ma paratamatult nagu mõõdan seda kultuurielamust selle järgi, mida ta minuga teeb. Kas ta teeb midagi või ei tee, midagigi. Tead, ma võin öelda, et tõenäoselt oli see näiteks väga hea esitus, aga paraku minuga juhtus oodatust vähem. Noh, ma muidugi me omalt poteim ka mingisuguseid pingutusi, ma pean ka nagu kätte saama, aga, aga noh, kindlasti ma sirutan kätt natuke teistesse kohtadesse, kuhu keegi teine sirutas, jumal tänatud. Pluss, teine asi on see, et kõik see asi võtab nagu aega, et noh, ma järgmine päev ei saa veel öelda või tähendab see, mis mõte on järgmine päev on üks asi ja mina võtan kahe kuu pärast võib-olla midagi muud ja mida mõtlen, kolme aasta pärast saab midagi hoopis kolmandat veel olla, nii et see kvaliteedi hindamine keeruline asi, ma arvan, noh, võib-olla üks suur viga, mis alati tehakse, ongi see, võib olla, mis on meil tänase eksperimendi üks mõte on ka see, et me oleme nagu natuke nagu valed inimesed seda hindama, eks ole, noh otseselt muusikud, aga me nüüd räägime nagu muusikast, et siis ongi, et kas me üritame olla nagu profid muusika, arvustajad või siis me oleme need, kes me nagu oleme, sest ega muusikat ei tehta muusikute jaoks ja kunstidelta kunstnike jaoks ja, ja, ja nii edasi. Tegelikult see läheb kultuurist välja poolega. Ja mina läksin sinna vaatama, mis muga nagu juhtub olles nagu avatud, ükskõik milleks võib-olla oligi tegelikult väga positiivne kogemus, ma käisin ühel ansambel kontserdil enne ka, kui nad tegid aasta lõpus sõda konservatooriumis ja siis pärast Tarmo Johannesele rõõmuga teatasin. Kontsert vist oli mingi umbes pool tundi mitte eriti pikk, et kontserdi jooksul ma mõtlesin välja oma uue teose idee täiesti algusest lõpuni. Kusjuures mul ei olnud absoluutselt sellist plaani, ma ei kavatsenud nii pragmaatiline olla siin mingit oma rida ajama, aga midagi mõteldakse mingeid imelikke uperpalle tegema ja kõik need veidrad helid, mis sealt tulid, ajasid mul mingid juhtmed peas kokku, äkki hakkas nagu midagi paralleelselt peas jooksma, siis ma kuulasin, mis seal juhtus ja siis mõtlesin mingeid omi mõtteid, äkki hoppa lõbus oli, olin tulnud mingisuguse, täiesti enda jaoks töötama mõtteni niimoodi, et võiksin öelda, viilisin nende kontserdile, ajasin oma asja ja tegelikult see juhtuski ainult tänu sellele, mida nad seal tegid, ja kuna kuna see tabas mind suhteliselt nagu allapoole vööd või ükskõik kuhu ülespoole vööde lõimu nagu harjumuspärasest rajast natukene välja, siis mina sellise nagu hea kontsert. Ma ei tea, kas nendega sõjaga on seda mina sõjakontsert, kuna midagi juhtus seal ja ja noh, samamoodi nüüd need kaks esitust, mida ma, mida ma siin kuulsin pigem ma lähen siin näha, et see oleks mingisugune häire ja et kui ta nagu läheb täpselt nagu mingisse pessa, kus sa mingi pesa juba ettevalmistatud ilusti püsima, siis siis ta pigem nagu ei ole ja kas ta seda sellel ei sünni midagi muud, ta peab olema ikkagi mingisugune võõrkeha, millega organism hakkas siis alles kohanduma ja siis noh, nihukesed pärlikke sünnivad, et seal mingi efekte siis ta selle efekti ümber tekib mingisugune asi, mis hiljem osutub hinnaliseks, et ma tahan, et ta tekitaks mingit efektiga. Ja ta pigem ta peaks olema nagu vale, et ma peaks olema natuke nagu häiritud ja hakkame kiiresti nagu mõtlematult. Oot, mis asi see nüüd siis on ja kuhu ma ta nüüd paigutan, et noh, ikkagi sa pead ta kuhugi ära paigutama sellega edasi elada? Aga kas teiega midagi juhtus siis nendel kontsertidel? Piret. Ma kuidagi tundsin lihtsalt seda, et ma olen vist natuke oma selles tohutus vaikuselembuses jäänud ja millestki ilma varem. Et käin küll kontserditel, eks ole, ja ja vaatan avatud silmadega ringi. Aga seda avatud kõrvale ka ringivaatamist on olnud nagu vähem. Et mõnes mõttes, kui sa küsid, mis, mis see muutus on siis see, selline sisemine. Ja see on nagu väike lubadus või või soov proovida sellist sellist tüüpi külastusi siis endale rohkem nagu ajakavasse lülitada. Aga jah, ma kuidagi olin kaunikesti nagu emotsionaalne nende kontserdite ajal ja see oli mulle endale selline üllatus või, või natuke ootamatu lähenemine, sest Kuima armastan muusikat kuulata siis tõesti selline ta peaks olema sihuke hästi ühedonaalne või, või jäta mind nagu väga ei mõjutaks meeleoluliselt aga kontserdite käigus seal kohal olles nagu nautisin neid meeleolud sellist Ameerika mägesid siis või üles-alla silmad siin, silmad seal, kõrvad siin ja seal ja kõik sellised enda sees toimuvad erinevate mingite mälestuste nagu välja tulemine vahepeal ja siuksed, väiksed pisikesed fragmendid enda seest. Tiina tsink kadedust ja hea kadedus sellepärast et miks meil tantsu valdkonnas ei ole sellist aktiivset tegevust, etendus kontserditegevus, nii nagu on muusika valdkonnas ja hea meel kuidagi uhke tunne oli, ma olin teadlikult teinud endale väikse pausi, et ma olin Eestis natuke ära ja ja ei olnud käinud teadlikus muusikat kuulamas ka etendusi vaatamas, et saaks nagu sellise vaikuse ja tühjuse ümber enda, millest elagata looma. Siis võtad esimese ettejuhtuva nädala. Sa võid saada sellise elamuse kaasaegses muusikas. Et kuidagi väga uhke tunne tekkis, et meil on niivõrd tugev aktiivne muusikaelu, nii kvaliteetne, professionaalne, et, et, et ükskõik kuhu sa satuta nagu nii pühendunud tegijate poolt. Ei lihtsalt see nädal veel öelnud, aga täiesti erakordne kontsert nädal ka, et võib-olla Eesti muusika Nad on järgmine, kui nii tihe programm, et kui ma ikkagi otsin tavaliselt niimoodi, et no et siin selle kuu jooksul ma tahan minna kontserdile, et siis see kava ei pruugi üldse nii, nii üleval. Oligi iga nädal ei ole nii mitmekülgne, oled sa kindel? Mind pettis väga ära, ma olen pea, mõtlen, et no mis need, kuidas need nii on olnud, et ei ole festivalide raames tavaliselt minu meelest selliseid huvitavaid valitud kontsert või juhataja Kristjan Randalu kontsert, mis on nagu Eestis niikuinii rariteetne asi, et see saade samale nädala oleme ikka sisse Tallinna kammerorkestri kontsert ja, ja uu ka kartus Marika saaga istub, et minu meelest seda peaks rohkemad inimesed natukene avastama ja nii, aga Tallinna kammerorkestrijuhte nende kohta ei saa mitte midagi halvasti öelda, et, et Risto Joosti kontsertide ajaks kuidagi kogu aeg ja igalt poolt kuulata. Ma pean veel mõelda ka ju niimoodi, et ega see ega muusika ei ole ainult siis, kui kontserte antakse. Me lihtsalt teame, et kuivõrd palju väga häid muusikuid, melon, kes intensiivselt töötavad ja nad töötavad ja kogu aeg, isegi siis, kui nad ei astu püüne peale, nad on endiselt olemas, kõnnivad ringi, mõtlevad kogu aeg intensiivselt selle peale, mida nad teevad ja nad teevad seda kusagil. Et noh, ega see ju noh on, eks ole, nii materiaalne, et noh, hetkel nad esinejana nüüd ongi nagu auk, mingit auku ei ole, nad on endiselt olemas ja meie ümber ja tegutsevad. Vann nõus, aga samal ajal näiteks eile ma juhuslikult juhtusin Toomas Siitan iga ja siis ma kaitsen talle, et eelmisel aastal Haapsalu muusikafestivalil lepalind oli nii eriline, et ma nägin sellist Kalsed üle, millal ma ütlen, ma arvan, üle päeva, see oli nii eriline kogemus. Et selles mõttes me ei ole sinuga nõus käida, et sa ütled, et nad käivad iga päev ringi muidugi hetkel ringi, aga mina ei saa käia nende, et kuulamas iga päev ja see kogemus lihtsalt, mis kontsert võib anda, see on niivõrd. Noh, ma ei ütle, et see on kogu eluks, võib-olla vahel on, on nagu väga mitmete kontsertidega väga-väga sügavad emotsioonid ja mälestused ja nad kindlasti on meil kujunenud, et see on nii eriline, et kui ma lähen kontserdile Muidugi hea, aga näiteks kui ma näen, ma tean, et see on suurepärane kirjanik, ma näen, kuidas ta näiteks jalutab mööda tänavat ja vaatad, näed, pühendunud kirjanik, et on siin 10 meetri kaugusel kuidagi rikastab minu päevaga, kuigi ma sellel hetkel ei loe ta romaaniga, ma tean, tema kvaliteet ja see kvaliteet õhkub ka sellest, kuidas ta jalutab, et on olemas, et on endiselt siin, et see on võimalik, see on siinsamas, võimalik ta meid eristab siin pärast 10 meetrit asfaldi peal, et aga miks siis mitte mina? Et see, see on võib-olla isegi mõnes mõttes kontserdid ja noh, need nii-öelda päris hetkedel võib-olla need ongi natuke veel liiga nagu ekstra, eks ole, et noh, tema laval, mina saalis, eks ole, tema noh, ma ei tea, kirjutusmasina taga, aga see, kus me mõlemad lihtsalt inimesed tänaval ja ma tean, et sellesama jope alla on selline nagu kirgastunud inimene, see paneb nagu kuidagi rohkem mõtlema, aga mis siis minul puudujääk või temal või tema, me võiksime kõiki astuda veel kaks sammu ettepoole ja kaugemale ja maailm on jälle natuke parem koht ka. Nii et noh, võib-olla ongi hea, et kui kogu aeg ei ole need kontserde, muidu jääbki nagu miski või noh, etendus ja nii edasi, jääb miski nagu eristama, et noh, tema on omas liivakastis, kus ta peabki olema. Aga kui ma näen teda väga tihti ka lihtsalt nagu inimesena, et see, see on see sport, kindlasti säiliksid pausid kontserdite vahel. Et see toob ta tegelikult osaliselt mulle veel palju, nagu ligemale teeb nagu käegakatsutavamaks selle eeskuju, mis ta annab ka. Samas selle emotsionaalse kogemuse tegelikult annab pigem see tervik mitte niivõrd interpreedi mingi valmisolekut, et mulle tundub, et Tallinna kammerorkestri kontserdil ületas selle igasuguse interpreedi kuvandi või mõtlemise just see kava visuaalvärvid ja see kogu tervikpilt, et ma tundsin, et see on nagu üks film, millel on algus ja lõpp ja see oli nii tugevalt läbi mõeldud, et ma ei tea, kas seda kogemust siin järgmistel kontsertidel üldse saab uuesti läbi elada. Ja seeläbi majanduse täiesti fenomenaalne, nagu ma kuraatorina vaata näitajaid, mis on niivõrd loodavalt läbi mõeldud tihtilugu ja lihtsalt väljapanekut, kus pildid on pannud seinale, et siis vaadata nagu sest taga läbimõeldud kontsert siis lihtsalt hing laulab. Üks asi meelde, see seal saab pärast välja lõigata, aga seesama seoses ansambel luuga, et igal asjal on alati kaks külge, et rannad ka seal kasutasid nagu juhuslikke helisid ja kas päriselt juhuslik või nagu juhuslik, et kõik hakkas ei tea kust ja siis ta lõpuks formeerus mingiks struktuuriks süsteemiks või nimetamise muusikaks. Ma olen ka paar korda osalenud sellises projektis isegi korraline Tarmo Johannes ka seal see oli mingisugune kombinatsioon erialade inimestelt ja siis oli ka küsimus ikkagi nagu sellest, et, et me kasutame ära mingeid helisid ja siis ühel hetkel me nagu muudame nad millekski rohkemaks muusikaks või mingiks süstemaatilise emaseks. Ja sealt tuli see vahe nagu välja, et kuidas, nagu muusikute jaoks oli see asi nagu väga kerge, sest nad elasid helide maailmas, nad nägid, kui vähe. Kui väike erinevus tegelikult müral ja muusikalikkuse natukene midagi nagu ümber kohendanud mingeid pisikesi detaile, siis ta muutub hoopis teiseks. Ja mina, kes ma seda ala nagu ei jaganud. Ja ma ei saanud sellele pihta, see on minu jaoks oli seal absoluutselt selge Berliini müür vahele ja mina jäin alati sinna mürapoolele ja nemad olid juba priori seal tegelikult selle, selle struktuuri ja muusika poole peal ja kuidas nad ikka ei proovinud üle selle müüri aidata, mina sealt üle ei saanud, sest ma ei näinud seda võtit, kuidas, sest mida iganes ma ka ei proovinud teha, seda hullemaks asi läks ja nemad pain nagu näpu juurde ja tõesti, ma saingi aru, et ja tõepoolest seal on juba mingi süsteem, kuidas nad seda tegid, proovi järgida, mitte midagi välja ei tule. Ja noh, see ongi siis, kui Brow tahaks nagu natuke laenata sealt müra poole pealt, siis seal kontserdiga ma sain aru, et nende oskused asjaga, müra ei ole olemas nagu mängida ta nüüd nagu kaos ja siis me juba siis ei ole seal kaos, sest nad juba siis näevad, nad tekitavad nagu mingi kaose või mängivad seal kaos natuke aega, et nad saaksid sealt midagi tegema hakata. Nende jaoks ei ole olemas sellist isegi õige toormaterjal ei ole olemas, sest nad näevad seda potentsiaal seal liiga liiga nagu ruttu ja teiste jaoks, vastupidi, nemad ei suuda kunagi sinna selle selle korrastatud poole peale jõuda, sest mingisugune kõrv, mis iganes see nägemine on, on puudu, et noh, jälle, et mõlemad pooled saavad 11 nagu täiendada ja mõlemad pooled natuke nagu kadestavad 11, mitte muusikud, pigem nagu kadestavad muusikuid, kujutan ette mingi muusika hakata kadestama, tahaks natuke seda kõike seda, kus ma seda noh on, aga ta ei näe seda enam tema jaoks seda enam pole olemas, sest ta juba näeb kogu maailma läbi selle pilguga, et vaatamata väikestele erroritel aga seal kergesti muudetav jälle, et siin tegelikult ei ole mingit probleemiga. Midagi halba me ei öelnud. Kontserdielamuse pluss ongi see, et et kõik asjad on huvitavad, aga Kvaid palast kuulaksin kodus, siis ma paneksin võib-olla ära teinekord, et, et iga lugu ei ole nii huvitav, et ma tahaksin teda kindlasti kuulata, kontserteid ma jälgindada ja, ja siin ma arvan, igal kontserdil midagi, milleta ma oleksin väga rõõmsalt edasi astunud, aga lihtsalt sellest tervikust oli väga tore. See preesnemy paki, mis on tegelikult kontserdiloogika ikkagi, et ega sa ju ei lähe uksi paugutada siis välja, et see, mis on kokku pandud, selle, sa kuulad ikkagi ära, mõnikord isegi hea, kui siin natuke sunnitakse, et varastatakse, tänulik ja saad aru, et selles tervikus ongi hea. Anname igasuguse hea plaadi peale, et peab olema ka natuke, kuidas öelda lahjemaid lugusid ses kudagi raamistab, juhatab ühest teise edasi, et sa ei saa mingitest ainult sellest kõike kokku panna, siis ta läheb kuidagi läilaks kätte, et et üks ülev emotsioon ajab teist taga ja siis ongi ju poole peal hakkas minu meelest haigutama, nii et jah, sihuke sundus on, sundus on hea. Ja samamoodi alati peab arvestama, et võib-olla see, mis mind väga ei puuduta, puudutab seda inimest, kes on minu kõrval demokraatlikult aitäh tulemast ja edaspidiseks siis palju kirevaid kontserdi sündmusi. Millal siis järgmine kord kontserdile? Heligajavates täna tagasi möödunud nädala tähtsamatele muusikasündmustele peatusime pikemalt Kristjan Randalu soolokontserdil ja jagasime muljeid ansambel luukontserdist sarjas urja ühe erilisema sündmusena. Sel nädalal jäi meelde ka Tallinna kammerorkestri õhtu pealkirjaga pläkangers. Kontserte külastasid Rebeka Põldsam, Piret Pupart, Tiina Olleskia, Kaido Ole. Saatejuht oli Johanna Mängel.