No selleks hetkeks, kui see lugu nüüd eetrisse läheb, võib öelda, et lavastus ja tüdruk istus, on esietendunud, salvestame seda lugu sel hetkel, kui on parajasti lõppenud läbimäng. Toimumas see kõik siis kultuurikatla väikses saalis Tallinnas räägin Loore Martma, kes on lavastuse. Kuidas nüüd ütlen, autor, lavastaja, muusik ja kõik muud asjad. Üks loojatest ütleme siis niimoodi, üks meeskonnaliige Ma just mõtlesingi, et väga raske on praegu kuulajale öelda, millest lavastus räägib, kui niisugune hästi lihtne pealispind võtta, siis on tüdruk turbarabas, tunneb tõmmet ja läheb lauka juurde. Aga räägi nüüd natuke sellest taustaloost, sest ilmselgelt on siin palju rohkem kistajaga, noh, seda juba igaühele, ma arvan ka enda peas võib-olla isegi individuaalselt rohkem. Jah, meie mõte oligi siis luua selline konteksti luua siis selline ruum, kus siis need mõtted siis saavad sel hetkel siin tulla, kui see maha istuda, eks ole. Lugu ise või loo taust on siis isiklikust huvist teema vastu, milleks on kangelase lugu ja tegelikult ma arvangi vist võis olla rohkem kui neli aastat tagasi, kui ma siis esimest korda hakkasin huvituma siis nii-öelda nagu sellisest kontseptsioonist nagu on, on kangelase lugu või kangelase müüdid ja muistendid ja muinasjutud ja et noh, et kuna neid kõiki nagu läbi põhimõtet tavaliselt üks, seesama ring üks ja sama lugu, siis ma mõtlesin, et oot, aga kese, kangelane siis nagu tegelikult on või, või miks ta läheb nagu sinna sellele teekonnale või mis takistused või mis väljakutsed teda seal ees ootavad. Ja siis neli aastat tagasi Von Krahli teatrist oligi siis välja minu esimene soololavastus, mille nimeks oli soolo. Ja siis kaks aastat hiljem ma sain aru, et noh, et Ma ei teagi mitte midagi ja siis ma uurisin uuesti edasi tõtata, aga võtame nüüd nagu järgmise etapi, et noh, et kui ta nüüd ongi sinna teekonnale läinud, et nad, mis ta siis nii-öelda nagu näeb ja kogeb siis tuli soololavastus, hunt ja nüüd kaks aastat hiljem või õigemini, tegelikult oli see juba eelmise aasta oktoobris vist, kui ma siis dramaturg Tõnis Parksepaga ühendust otsinud kuule kripeldab jälle ja siis Renisega Me siis lugesime ja Tuglasime jälle erinevates materjalides ja, ja kuulasime muusikat ja vaatasime filme ja siis oli minu kõrval oli Liis Vares, kes on liikumise juht ja siis temaga ma pidasingi siis et vot nüüd on selline lugu, et mina ei ole laval. Aga nüüd ma tahaks, et laval oleks keegi tüdruk kes ta on, mul ei ole õrna aimugi, mis ta teeb, mul ei ole õrna aimugi, aga. Ma tean, et tal võiks olla siis nii-öelda selles mõttes nagu füüsiline võimekus, ehk siis nagu ma tean, mis on minu keha ja ma tean, kuidas see töötab. Liisortit oot, mul üks tüdruk on kukla, siis ma küsin seda, ma ei tea, kas tüdruk laulab laval, aga kas ta laulab, onju, ütles, et näed. Vot seda, ma ei tea, kas ta laulab, aga ta heliseb. Ja see on nii, kus see tüdruk on? Siin, saingi Allemaiga tuttavaks. Rääkisin Annemaile sedasama lugu ja siis Annemai nooguta, ütles ütles jah, jah, tahan küll. Ja siis selle aasta märtsikuu, sest oleme me siis vaikselt seda lugu veeretanud ja nüüd pühapäeval, nüüd on siin. Ja aga on, kes on Anne või Anna mai Mutso on siis see inimene, kes seal laval, aga kes see tüdruk on, kes sellised, mis tema taust on üldse? Ta on Viljandist pärit, ta on mänginud tennist, oli võib-olla 10, viis palju aastaid. Ta lõpetas kevadel Viljandis keskkooli ja nüüd täna ta õpib Tallinna Ülikoolis hoopis hiina keelt ja kultuuri. Nii et ma arvan, nii palju, kui me oleme rääkinud, siis tema otsib sedasama asja, mis mina, ehk siis kohalolu. Kuidas ta omadega just nimelt rabasse välja jõudsite? Ma teen soniline, selline ürgnaine, üksik hunt uitamas tundmas kutset mingisugustelt, suurematelt jõududelt on see täiesti välja lõigatud selles keskkonnas, kus me tegelikult elame linnakeskkonnas pidevalt. No vot, see ongi see, et, et see raba võid ju tegelikult jällegi nagu te ise alguses ütlesid, et see võib tegelikult tähistada ükskõik mida nii-öelda ta võib täita nagu selle konteksti, rolli, mis sa ise nii-öelda nagu soovid sinna nagu luua. Lihtsalt see hetkel versioon, milleks on päriselt ongi siis turba pätsid, see oli Anne-Mai päike, töölõik oli siis juunikuus ja siis oligi ta siis Viljandimaal ühel ühel turbapõllul oli ta tööl ja tema tööks oligi siis nendesamade turbapätside ladumine. Ja kui ta meile siis ükskord nagu rääkis seda, seda lugu, et siis oli nõnda ja siis tegin nii ja siis oli teistmoodi. Sest me saime aru, et noh, et ta just rääkis meile lavastuse kulgemise loo. Põhimõtteliselt siis juhib nagu öelda tegelikult siinse nagu ongi. Päris jabur see, mis on praegu sinuga, istume ka ühes väikeses ruumis, kus tegelikult on meil ümberringi terve hunnik turbapätse. Muidugi vaatasin, et see lavakujundus tänu sellele natukene tundub, mingid asjad on õhus, vist tuleb kohe meelde kõnts ja kõik need muud lavastused, kus on igal pool mudamülgas. Aga ma arvan, et ongi see, et nad mingil ajahetkel nagu mingisugused asjad nagu liiguvad, aga, aga see tuleneb, ma arvan, ikkagi sellest, et mis on see materjal, mis siis kas inspireerib või siis mingil hetkel, kas oluline on, et meil sai, lihtsalt sai mitmest asjast sai kokku, et minu hunt lõppes sellega, et tüdruk jõudis lauka äärde ja seesama laugas nüüd jätkab nagu siin sedasama rolli ja täpselt samamoodi oli siis Annemail, kui tema käis seal rabas, käis turbapõllul tööl ja siis temal kõheltki ütelda, et jah, et noh, et mul on rabaga ikkagi mingi klikk ja siis ma saan aru, et järelikult see on siis see materjal, mis, kel lavale jõuab. Kui jutt on kohalolust, siis tundub raba sellise keskkonnana konkreetne raba siis mitte mingisugune metafoor, tundubki selline keskkond, kus on võib-olla seda kõige lihtsam teha, võib-olla mõtlen, et jällegi, kui me siin linnakeskkonnas peame hirmsasti vaeva nägema, et jõuda iseendani tagasi, mida kõik inimesed kogu aeg taga otsivad iseennast, eks ole, ei tea kui kodus, aga noh, et võib-olla see ongi see koht, kus on, kas siis ongi äkki lihtsam seda leida? Henryt on kuidagi küsimuseni ka jõudnud ja vaikselt, aga vaatasin, et seal koduleheküljel oled sa nimetanud seda psühhofüüsiliseks teatriks. Et mis see tähendab, see on mingisugune konkreetne meetod või kuidas siis selleni jõuda, ilma et oleks selline lihtne, mõnus, loomulik keskkond olemas vist vist peab hirmsasti vaeva nägema. Või ei, pea, üldse ei pea vaeva nägema, piisab lihtsalt sellest taotlusest, et ma päriselt, ma nüüd võtan selle hetke, et ma suunan enda tähelepanu näiteks enda hingamisele või enda kehale või siis sellele ruumile või sellel vestluspartnerile, et olla lihtsalt teadlik nagu sellest, mis on sinu ees sinu ümber. Sest pahatihti on ikka ainult juht, juhi ja kõik, nagu käib ümberringi ja, ja seda kohalolemist nagu, kui sellist, nagu võib-olla ei olegi see psühhofüüsiline teater, see on tõesti niux termin, millega mina olen nüüd. No ütleme siis umbes kaks aastat, äkki olen huvitatud olnud, kui luule, Epner, kui ma nüüd lõpetasin kevadel Eesti muusikaakadeemias lavakunstikooli teatripedagoogika ja psühholoogia magistrikursusele luule Epner tutvustas meile ühes teatriantropoloogia loengus sellist õpetajat, meistrit, autorit, pedagoogi, kelle nimeks on Philips aprilli. Ja siis ma otsisin tema materjale ja siis ma leidsin lavakas, oli üks tema raamat, mis ma arvan, siis oligi poolteist aastat oli ainult minu käes ja ma seda kapsaks lugesin. Kuni siis ma eelmise aasta suvel pidin minema tema suvisele Workshop-ile, aga kahjuks tema enda tervise tõttu see jäi ära. Ja siis nüüd sellel aastal olin suisa kolm nädalat selle tema käe all intensiivkursust siis nii-öelda läbimas ja see oli lihtsalt meeletult põnev väga suurt osa nendest harjutustest oleme me siin ka rakendanud seda, seda lavastust luues. Nii prooviperioodil kui ka mõned harjutused rakenduvad ka tegelikult nagu lava peal, et, et see on nagu see pool, ehk siis nagu kus näitleja tegeleb läbi füüsiliste harjutuste, kuhu on tegelikult asjasse kaasatud ka kogu see, mis jääb tegelikult sinu sisse, et see ei pea olema nii-öelda nagu siis Stanislavski oma nii-öelda nagu läbi elamiskunst on vaid nendeni võib jõuda ka hoopis läbi teistsuguste harjutuste ülesannetelt suisa näite ka tuua ühtki neist harjutustest. Minu meelest, kui oli lavastaja kui pedagoogi, tekib nüüd kohe see, et oh, ma paneksin seda harjutust tegema, eks ole, aga no näiteks sissejuhatus ühte, näiteks harjutus on see igatse tood enda tähelepanu enne hingamisele. Lihtsalt märkad, pane tähele, seejärel tood enda tähelepanu, keeldun ta kehale, mida see nagu tunneb ja siis me lisame sinna juurde ühe kujutluspildi, üks harjutus, midagi lipsarilises meie meiega tegi, oli see, et sa kujutad ennast ette kui värvina, mis on lõuendil. Ja nüüd on see, et noh, et sinu enda siis kujutluses on siis see, et milline see värv on, sa võid lisada sellele mingisuguse tekstuuri värvikoloriidi ja nii edasi ja siis kuidas värv hakkab näiteks koorma selle lõuendi pealt ära, võib-olla ta on seal, ma ei tea, näiteks 100 aastat ja kui ta näiteks nüüd ära ja see on väga põnev harjutus, kui seda teha näiteks 15 minutit järjest ja laste nii-öelda nagu inimesele endale nii-öelda puhtalt tunnetada, seda muidugi peab juhendama kõrvalt kaasa, et see ei ole lihtsalt noh, nüüd palun mine. Ja see on väga äge ja väga ägedasse läheb, töölised on väga põnev jälgida ja väga põnev muidugi ise läbi teha, nii et kas proovilale. Eile vaatasin seda kaetud. Selles mõttes on kaugel muidugi sellest klassikalisest dramaturgiliselt lavastust, kus on tekst, peamine näitlejakeskne teatrit, siin on väga palju erinevaid elemente, mis mängivad kõik kaaslased. Siin on valgus, sinu muusika, mis, mis mängib tohutult rolli. Videot on kasutatud. Kas see ongi selline teadlik valik, et kõik need erinevad aspektid on võrdsed? Ja otse loomulikult, sest et mina nimetan seda nagu kompensatsiooniks hästi tihti ma mõtlen või või sõnastan mingisuguseid asju ja olukordi enda jaoks läbi muusika. Ma olen seda vist varem maininud, et näiteks, et kui mina näiteks lähenen enda mingisugusele rollile, mida ma pean lahendama, siis väga tihti ma küsin sellelt prollilt, siis küsin, et kui ta laulaks, et siis mismoodi või millist laulude laulaks ja näiteks enda lavastust siis luues on täpselt samamoodi, kuidas ma kujutan seda ettemuusikana noodikirjas näiteks. Ja ma näen, et siit selle koha pealt tuleb üks mingisugune motiiv ja ma väidan, et see motiiv on näiteks on video siit on toetamas mingisugused näiteks madalat Purdoonid ja ma sain aru, et, aga see on hoopiski mingisugune madal kontravalgus näiteks. Ja siin ma kuulajad on midagi muud enamat ja see on hoopis näiteks muusika alguses minu mõte oli teha täiesti ilma sõnadeta lavastus, aga siis dramaturg ütles, et kuule, noored, noh, et kaua sa selle teksti eest ära jookseb, sest et noh, eelnevad kaks olid ilma sõnadeta, siis seltsid aeglane Läks monoloogiks ja ta kirjutas vapustava monoloogi, mida Annemaiga imeliselt ette kannab, nii et ka see on osa sellest kompositsioonist ja ei saa ju öelda, et noh, et orkestris, trompet on kõige tähtsam pill või noh, ilma viiulite sai sa ikka midagi teha. Et tegelikult nii ei ole, et see kõik kalad kokku Nagu otseses mõttes muusikast siiski ka äkki paar sõna sai, mitte üksinda ei tee seda muusikat, kuidas teil seal käib? Ma pigem isegi taandaksin ennast nagu sellest rollist muusika on loonud Tanel kadalipp, keda ma juba tunnen Viljandi kultuuriakadeemia aegadest. Tema on üks imeline multiinstrumentalist, et tal on ka see muusika, on seest kuuleb midagi, siis ta otsib miini nini, mis pilli mul nüüd on vaja, ta lahendab selle. Tanelil on ikka niisugune päris arvestatav, nagu orkester on tal seal ümber, pärast võib vaatama tulla. Ja siis ühel hetkel ütles, et noh, et kuuled, näed, aga siin on ikkagi on üks laulukoht, ei, siin ole hea, võta sina nüüd see pill ja siis selle koha peal, sa teed nüüd niimoodi niimoodi. Nii et ma pigem olen nagu siin olen teda teda toetamas, et Tanel on ikkagi selle selle helimaastikulooja. Kas võin öelda, et kokkuvõttes on tegemist siiski seisundi lavastusega? Alguses pakute teed ka, mis on minu meelest tore moodus viia mingisugusesse teatud meeleollu ja mulle tundub, et see kõik tuleb niimoodi kuidagi väga toredaks tervikuks kokku. Vaat see seisundiga on lihtsalt on see, et mind ennast võib nagu aeg-ajalt võid nagu ära ehmatada, kui keegi ütleb, et noh, et Maviinseni sellisesse seisundisse, siis ma manipulatsiooni ABC mind isiklikult nagu lavastan ja see ei huvita, kui keegi siin kogeb midagi, siis ma väidan, et see ikkagi on nagu siis tingitud selles samas nii-öelda nagu kohalolus sellest ruumist, kuhu ta teadlikult on ennast siis toonud ja läbi selle, mis siis meie oleme loonud, selleni viib tema õnnestus ise. Et pigem ma tahaks nagu öelda selle kohta võib-olla nagu kogemuslik, aga palun väga, kes ütleb selle kohta, jah, mul oli selline seisund, siis, siis see on individuaalne, nii et olgu Siis kokkuvõtteks saanud lihtsalt veel üle meenutada, et ruum, kus see kõik siis toimub, on kultuurikatla väike saal, lavastus ja tüdruk istus siis ikka tulge vaatama. Suur aitäh.