Mis ministeerium? Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Seitsmeteistkümnendal novembril avati Tartu Kunstimajas näitus Elmar Kits 1966 mis kujutab endast võimalikult täpset rekonstruktsiooni. 50 aastat tagasi samas Tartu Kunstimaja suures saalis toimunud Elmar kitseteoste näitusest. Kunstikriitilisest vaatepunktist on see erakordselt magus pala. 1966 on veel piisavalt lähedane ajalugu, et on elus näitust kaasajal näinud inimesi. Tänasesse saatesse palusin kunstnik Jüri Kase, kes ütles end mitte ainult näitust, vaid ka selle avamist mäletavad, nagu see oleks olnud eile. Teiseks on kitse 1966. aastanäitus kunsti kriitiliselt erakordselt huvitav subjekt ka seetõttu, et langeb samale aastale rea teiste näitustega, mida kunstiajaloos on hakatud vaatlema kui abstractionismi väljaastumist. Anu Allas kureeris 2015. aastal KUMUs näituse kunstirevolutsioon 1966 mis koondas kõik 66. aasta revolutsioonilised näitused ühe katuse alla ning üritas selgust tuua nendega kaasnenud kunsti poliitilisse reaktsiooni. Allase. Näituse ajendas juba 2003. aastal ajakirjas kunsti ilmunud noorema põlvkonna kunstiteadlase Margus kiisi artikkel 1966. aasta eesti kunstirevolutsioon ning sellele järgnenud Jüri Haini kui 1966. aasta noortenäituse kaasaegse kommentaar ja vastukaja samuti kunstiveergudel. Üritades tinglikult sarnast vormelilt rakendada, palusin kunstiministeeriumile Elmar kitse näituse kaasaegse kunstiajaloolise tausta mõistmiseks intervjuu maileebinilt kes ei käinud küll kitsenäitusel Tartus, kuid nägi seda 67. aasta kevadel Tallinnas ning oli kitse kahetsusväärselt postuumseks kujunenud näituse kuraator 72. aastal Eesti kunstimuuseumis ja on kitse loomingu ja autori isikuga ka hilisemal ajal korduvalt töötanud. Kolmandaks ei ole näituse rekonstrueerimine just igapäevane praktika mistõttu see võimaldab väga erinevaid kunstiteaduslikke aktualiseeringuid. Kunstiministeerium otsustas keskenduda näituse kui sellise rullile kunstiajaloos üldisemalt. Avasin just selle küsimusega intervjuu maileebiniga, kuid pikemalt tuleb sellest juttu kitsa näituse rekonstruktsiooni kureerinud Peeter talvistuga. Ning lõpetuseks, kui me räägime sellest, miks Elmar kitsenäitus on kunstikriitiliselt magus pala siis ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et kuraator Peeter Talvistu on kunstiteadlaste, Tiiu ja Enriko Talvistu poeg. Ning Tiiu oli koos Mare Joonsaluga, Elmar kitse, suure 1994. aastal toimunud retrospektiiv, näituse kuraator, seega kits, talvistute tinglik, perekondlik, pärandatav kunstilooline subjekt. See viimane punkt on liiga kollane isegi kunstiministeeriumi jaoks. Kaasaegsest ajaloolisest ning kunstiteaduslikust vaatepunktist üritasin intervjuusid tehes kitsanäitust siiski avada kuid mul on tunne, et kukkusin läbi. Kriitika, eriti kunstiteaduse teeb sisuliseks, muutus kirjeldus keeles. Kriitika selleks, et ta saaks veel ta midagi uut. Midagi, mida teos ise ei ütle, peab rääkima teises keeles, kui teos. Teaduslikku maailmapilti eristab mütoloogilise maailmapildist just mitmekeelsus. Kui käsitleda Elmar kitse 1966. aastanäitust kui teost, mis koos seda ümbritseva mütoloogiaga moodustab omaette maailma peab selle lahti muukimiseks leidma teise välise keele, milles seda kirjeldada. Tuleb aga möönda, et kukkusin selles ülesandes paraku läbi. Järgnevad kolm intervjuud esiteks kunstiteadlase mai levini siis kuraator Peeter Talvistu ning lõpetuseks kunstnik Jüri kasega kinnitavad ühest suust, et Elmar Kits on erakordne geenius. Kusjuures intervjueeritud kasutavad sealjuures isegi sarnaseid kujundeid nagu näiteks sümfoonia versus tühine popmuusikapala või flöödivirtuoos versus küla ansambli pasuna tärtsutaja ehk kõik intervjueeritud tõepoolest räägivad ühes keeles. Minu ebaõnnestumine seisneb aga selles, et ma ei suuda teieni tuua vastust küsimusele, miks ja kuidas kits geenius on. Vastasin intervjuu May leeveniga kumu raamatukogus. Mainin seda siinkohal sissejuhatuseks selleks et vabandada taustamüra ning et ka teie head kuulajad teaksite, mida peab silmas Mai Levin, kui ta kasutab oma vastustes sõnapaari meie siin see on siis Eesti kunstimuuseumi kuraatorid KUMUs. Tere, Mai Levin. Kuulge, kunstiajalugu natuke üldisemalt, ütleme siis Läti kolleeg alise difentaale hiljuti küll seoses fotograafiaga viitas vajadusele hakata rääkima näituste ajaloost. Kui me nüüd vaatame seda asjaolu, võtame arvesse Peeter Talviste vist rekonstrueerib meile Elmar kitse 66. aasta näituse, siis mind hakkas huvitama, et kui suur on näit. Duste potentsiaal ajalookirjutuses, et mulle tuleb küll kohe meelde 60. aastanäitus Tartus on ja mis on samamoodi nagu selline kunstiajalukku raiutud, et noh, et see on oluline sündmus. Ja hiljuti oli siinsamas kumus k Anu hallase kureeritud kunstirevolutsioon 1966, kus kitsanäitusele üks nendest neljast-viiest näitusest, mis nagu vallase kureeritud näituse tuuma moodustasid, et kui oluline roll näitusel sellise kunstiajalookirjutuse seisukohalt olla. No ma arvan, et see on olnud väga oluline. Meie see rahvuslik kunst ja on niivõrd noor, et paljude suurte meistrite isikunäitused toimusid alles peale sõda, missugused esimesed isikunäitused, muuseumid Tallinnas ja Tartus korraldasid neid ja kui hakati kirjutama kunstiajalugu kunstiajaloosektoris siis muidugi toetuti nendele näitustele, sellele, mis oli seal välja pandud. Nii et neid kunstiajalood seitsmekümnendatel aastatel sai võimalikuks just tänu nendele niisugustele väikestele. Ja muidugi mitmed näitused on naguniisuguse kokkuvõtliku tähendusega, ütleme Tiina Aabel tegime lühem 39. aasta näituse rekonstruktsiooni, kus esines kuus kunstniku, kõik niisugused silma paistnud maalijad, kolonistid mis nagu näitas seda maalikunstitaset, et milleni siis tol ajal oli jõutud, see oli nagu niisugune eriti hea valik ja, ja ka nagu seda oli väga tore ka tagantjärgi vaadata. Mõjusid sellise kunstiajaloo historiograafia puudutava üldistuse teha, et ütleme mulle endale märksa noorema vihaldasid mulle, kui ma vaatan seda, kuidas kunstiajalugu hetkel kirjutatakse või mis on nagu oluline või ütleme, et kui ma ka kui ma mõtlen kasvõi sedasama, kuidas ma käesoleva saate jaoks materjali hakkasin korjama, mida ma esimese asjaga näiteks Peeter Talvistu käest küsima läksin? Naisena mind tegelikult huvitas ütleme, selle näituse retseptsioon. Et kas me võime teha üldistuse, et nagu te ütlesite, siis selline see kunstiajaloos sektsioon, kui hakkab tööle selle rahvusliku korpusega, siis ta siis ta hakkab tööle näitustega. Näitused on nagu olulised, need on nagu need dokumendid, mis meil on tinglikult. Kas me võime rääkida kunstiajaloos, kunstiajaloo kirjutamises nagu sellisest? Nihkes, et miks ma selle näituse olulisuses kahtlesin, oli see, et mulle kogu aeg tundub, et kunstiajalugu hetkel on väga nagu tekstipõhine. Et väga oluline on see noh, kaanon, mis on juba valmis kirjutatud ja, ja väga suur osa kunstiajaloost tegeleb kogu aeg selle kaaluni praegu ümberkirjutamisega, et mulle mulle sellepärast tekkis selle näituse enesekunstiajaloolise rolli suhtes nagu mingi küsimus. Noh, ma ei tea, ühesõnaga kaanoni või, või juba kujunenud traditsiooni kunstiajaloos peabki tundma kahtlemata, aga paratamatult iga aeg lisab midagi uut või igavesti ajastul võetakse asja vastu teisiti, nii et üht näitust korrates kindlasti ei saa sedasama efekti loota. Aga nendele inimestele, kes elasid tookord kaasa sellele näitusele, kindlasti see tekitab mõningaid mälestusi ja, ja see, see on ka osa retseptsioonist, eks ole. Aga muidugi on nagu, väga huvitav, mis, mis mõju ütleme sellel kitsenäitusel praegu on. Ma arvan, et ühe põlvkonna esindajana vana kuu ei saagi eriti hästi, võib-olla noortepositsioonile asuda ja eriti püüa ka ausalt öelda. Et ma olen võib-olla ikka nisugune vanakooli maaligurmaan ja ühesõnaga, mind paelub väga kits nii värvimeistrina ja minu meelest ta jääbki minu, millest üheks ületamatuks värvimeistriks meid, kelle kõrval võib-olla mõnigi hinnatud kolorist mõjub nagu mingi küla pasuna tõrtsutaja, flöödivirtuoosi kõrva. Aga, ja minu meelest see värvifantaasia ja nagu kõik varjundite esilemanamine, see ongi üks seid maalija professiooni juurde kuuluvaid kohustus. Aga muidugi selle kõrval on palju muud. Ma pean ütlema, et omal ajal kitsenäitus muidugi mõjus selle vormila sellepärast, et siis oli nagu kõik tunglesid abstraktsionismi suunas ja kits oliivi muidugi sellel teel liikunud juba tükk aega ausalt öelda. 94. aastanäitus, Elmar kitse fenomen. Kuu oli välja toodud väga palju töid, mida seni polnud nähtubki. See näitasid, see kitselaad hakkas kujunema üsna vara juba neljakümnendatel aastatel. Aga siis no kui ma nüüd vaatasin, siis torkas mulle silma rohkem süžeed, ma pean ütlema, Kits oli võllugi elule igati tee avatud ja muidugi eriti tähtis oli talle kõik kunstiga seonduv ja ja palju on seal tema loomingus, kunstile, loomisele, samuti muusikale tantsule pühendatud töid. Aga noh, selle kõrval ka 64 vist ilmusid biitlid jah. Nagu kuuekümnendad on niisugune bändi ja noorte kultuuriaeg ja ma arvan, et, et see nagu kajastub ka selles tema töödes sel ajal, liiatigi et tema oma lapsed musitseerisid tema ise musitseeris muide ka ja ja siis muidugi nagu on minu meelest see tema laad hakkas liikuma selles suunas tänu või tänu sõjale või tartus. Ta nägi ikka nagu üks varemete rägus välja. Ja see nähtavasti sundis kuidagi laadi muutma, on käekirja, niisuguseks ekspressiivsemaks ja ja, ja see niisugune minu meelest niisugused, need sõjamälestused isegi elavad nendes 66. aasta töödes kah kuidagi edasi, ehkki muidugi nagu praegugi nii ka kuuekümnendatel kuskil ikka möllasid sõjad tol ajal. Kits oli avatud igasugustele nähtustele siin elus. Ja muidugi selle noh, Tartu Kunstimajatäie piltidega tema looming neil aastatel ei piirdunud, sellepärast et peab arvestama aga neid suuri monumentaalseid töid, mis ta sel ajal reisi Põlvas siis Tarvase Scrafito pannud. Hiljem lisandusid veel mõned Nissi kultuurimajas ja mis hiljuti restaureeriti ja jah, need teha, pildid on täis ka nagu selleaegse elu kajastusi. Kuidas seda 66. aastanäitust peaks nagu vaatama, et kas ta on pigem oluline nagu kitsa enda seisukohalt või, või on ta ikkagi ennekõike nagu selline põhi teha kunstipoliitiline sündmus ka või ja kui suurde mõju toona ikkagi oli, et noh, kas ta jäi nagu väga Tartu keskseks No kõigepealt ei jäänud Tartu keskseks, et kui noh, avamisel küsiti minult, et selle näituse kestus, miks see Tallinnas oli nii lühike siis ma ei osanud midagi erilist vastata ja mõtlesin, et võib-olla tõesti mõni ülemus haugatas, aga siis ma vaatasin kuupäevi, kitsenäitus Tartus, õli detsembris ja Tallinna näitlus siis 67. aasta kevadel. No tollal ju ka planeeriti ikka näitusi terveks aastaks ja Tallinna kunstihoones täpselt samuti, aga nähtavasti nad tekitasid sellesse Näitusi jadas võimalikult kiiresti ühe augu. Et seda kitsetööde komplektiga Tallinna publikule tutvustada, eriti muidugi kunstnik konnale. Sellepärast et just kunstnikud eelkõige nagu tahtsid seda näha. See oli ikkagi väga eriline, sellepärast et noh, ütleme sadakond nagu ühe hingetõmbega, luhtunud tööd selles stiilis ja kõik omamoodi huvitavad. See oli ikkagi suur tegu, vaatamata sellele kitse muidugi tunti tema võimekust ja võimekust teha niisuguseid erilaadseid asju samal ajal ja ja siis tema töövõimet ja ta oli ennegi niisuguseid suuri näitusi täisi maalinud. Kits ei teinud ikka kunagi midagi lihtsalt moe pärast, vaid või jumalpidise nagu endast välja kasvama või see pidi olema ikkagi nii isiklik see looming ja on tähelepanuväärne ta sellesse näitusse. Lülitas ka aastaid varasemaid töid, nagu needsamad mõtted mustas seast, mis praegugi on väljas, need on aastast 58 siis maalistaga Rakvere turu ja veel hulga asju ja kujundas suitsu luuletuskogu nisust, Labelikke illustratsioonidega ja ja nagu ma ütlesin, et niisuguseid abstraktseid Töid oli tal ju varemgi, isegi ütleme, 49.-st aastast, need jäävad. Nii et tema loom elus oli see kindlasti tähtis, tuli niisugune suur tuhin peale, võib-olla oleks tulnud varem sellepärast et noh mingil määral see vahepealne Stalini-aegne, see kunstipoliitika ikkagi pärssis tal edasiminekut. Ta küll maalis seal esimese mai aktuse ülikooli aulas sama hästi kui abstraktselt, aga ikkagi see ei olnud nagu päris see või. See oli jah, niisugune hõlma all sisse sokutatud abstraktsionism, nii-öelda. Jääolud läksid siis kergemaks ja mis siin on viimasel ajal ka palju räägitud sellest, et 57. aasta Moskvas käik, kus noorsoofestivali aegu nägi abstraktseid väljapanekuid ja suguseid polloki järglasi ja see nagu tiivustas kunstnikke väga ja terve Tartu Kunstimaja oli siis kaeva elevil. Mitte ainult kits. Kitsel ei õnnestunud Pariisi ja üldse kuskile sõita, aga kõik igasugused kunstiuudised, need nagu levivad üle igasuguste piiride ema ja linnutiivul võib-olla et lihtsalt, et niisugused erksad kunstnikuna tulevad nagu aja pulssi ja ja aimavad, kui nad kindlasti ei tea või näinud ei ole, siis nad aimavad, mis suunas asjad liiguvad. Ma olen täitsa veendunud, et see on üks, kuues meel. Kunstnikud niisugune ajakaevu. Aitäh, maileril jah, nojah, ma ei tea, mis oskasin rääkida. Kui ma rääkisin mai levini ka sellest Elmar kitsenäitusest, mille sa just rekonstrueerisid siis ta väitis mulle, et eesti rahvuslik kunstiajaloo korpus ja selle kokkukirjutamine leiab aset suuresti pärast teist maailmasõda, nii et need ka need olulisemad näitused, mille põhjal seda kokku kirjutatakse, seitsmekümnendatel, kui ilmuvad need Eesti kunstiajalooköited need suuresti nagu põhinevad näituste peal, mis toimusid pärast teist maailmasõda. Ja sellesse perioodi langeb ka see Elmar kitsenäitus. Mina selle peale ütlesin, et mulle tundub, tänapäeval keskendub kunstiajalugu märksa rohkem sellise noh, nüüdseks juba loodud kunstiajalookaanoni ümberkirjutamisele ehk et ehk need mingid sihuksed tekstid ja kogu see ajalooline dokument just tekstile ja dokument ja, ja siis selle seni kirjutate, nagu ümbermõtestamine on minu arvates see, millele tänapäevane kunstiajaloo kipub nagu keskenduma või ma ise nagu kunstiteadlasena tunnen end just seda ennekõike tegevat. Aga selles suhtes ei vasta tõele kunstiajalugu hakatigi suuremal määral kirjutama peale teist maailmasõda, fantastilisi raamatuid on ilmunud ka ennem teist maailmasõda üksikutest kunstnikutest ja siis ka natuke üldisemaid. Aga ega seal seda väga palju ei ole, me peame meeles pidama seda, et enne teist maailmasõda ei toimu ju tegelikult eriti palju. Üksik näitab ka väga vähe siukseid, väikese grupi näitab selgelt, et kõige rikkalikum valik, mis meil siiski on, on ju grupinäituselt suured, sellised kevadnäitus, sügisnäitus, Pallase näitus ja nii edasi, et et selles suhtes siukseid väiksemaid näituseid, kus, kus oleks näha võib-olla ühe kunstniku loomingut hästi palju, siis need on sageli olnud ja see on just nimelt pigem memoriaal, näitatud mägiraud Köhler. Ja siis loomulikult see 39. aasta kuue kunstniku näitus, mida on ka nüüd siis uuesti tehtud tegelikult isikunäitused ja tulevad alles hiljem Tartu kunstimuuseumis. Esimene elusoleva kunstniku näitus, ennem seda on toimunud kõigi nende kunstnike sõja ajal on hukka saanud välja arvatud pärsimägi, nende näitused. Esimene isikunäitus elus olevale kunstnikule, eestlasele on siis 56, Elmar Kits on ju, kits on üldse 46, siis kui sõda lõppenud, siis kui ei ole mitte midagi, tegelikult ju see on ikka see olukord on väga masendav tollel hetkel siis ta suudab teha oma selle esimese näituse, see, kus nagu räägitakse noore kunstnikuna, ta on ikka suhteliselt noor, 33 aastat vana, duaalse meisterlik noor kunstnik, toon see, kust, kus on tal veel, et kasvatada need eestiaegsed värvid, see, mille põhjal kõik kitsa värve hindavad mille sa teed, 56 teeb järgmise esitada 66 järgmiseni, tähendab kolm niisugust suurt tema elu eluajal olevat isikunäitus, siis üks, üks näitus koos paari teise kunstnikuga. Aga tegelikult ta ju üldiselt ikkagi tegi grupinäitusel nagu nad kõik. Ja ega see kunstiajalugu oli tolleks hetkeks suhteliselt õhukene, et ega mis meil seal ikka rääkida on. Ja siis sa hakkad seda kirjutama, seda kokku panema. Toona ta ei olnud tekstipõhine, et nüüd nüüd me oleme paratamatult sinna läinud, sellepärast et mul on tunne, et tekstipõhist kunstiajalugu on lihtsam teha. Kui me loeme, ütleme, kompuse või kelle iganes kunstiarvustusi, siis me näeme seda, kuidas räägitakse motiivist värvist, võtetest, see on selline tehniline ja samas poeetiline esteetiline jutt, mingi sügavuti teose sisse minek, ta on väga keeruline teha, sellepärast et selleks peab sul olemas on mingisugune nägemise võime tükk maad, lihtsam on võtta aluseks tekstiga mata aluseks mingisugune materjal ja hakata neid siis analüüsima. Et seal sa saad peaaegu juba sihukeselt tehniliselt läheneda asjale. Ja ega mina tegelikult terve selle näituse tegemise. Tegelikult lähtusin ju ka tehniliselt selles suhtes, et ega ma ei saanud seda komplekti, üksikutel hetkedel sain viis maali kõrvuti enamus aega, ma nägin neid ükshaaval, ma nägin neid mustvalgena. Ja siis ma lihtsalt nagu tegelesin selle detektiivitööga, tegelesin sellega, et ma vaatan mingeid arhiivimaterjali fotosid edasi ja proovin sellest kokku panna mingisugust pilti. Ja siis, kui see lõpuks nüüd siia saali sai, et siis ma sain nagu aru, et et see on nagu reaalne näitas, et ma saan reaalselt midagi teha. Sest siis ta hakkas mõjuma sisse, tundus täielikult õigustatuna, et sellist asja teha. Minu jaoks oli suurim kompliment, kui Evi tihemetsa astus esimest korda Raintide saali. Ja kui tal sõna otseses mõttes läksid põlved nõrgaks, ma suhteliselt nägin seda mõjub inimestena ja siis hakkas ka see pihta, et kus sa hakkad nägema seda, et see, mis mustvalgetel fotodel tundubki juhuslik, et võib-olla kitsam nagu juhuslikult mingeid asju teinud pannud juhuslikult paarid kokku, sellepärast et ta teemade valik on ka niisugune äärmiselt lai, et tal ei ole üks näitus, üks teemamaid tal, see valgub meeletult laiali. Sul tundub, nagu näitasid näituse tegemise ajal, et see võib-olla kõik on juhuslik ja siis ta hakkab, kui ta on värviline, et on, ruumis, hakkab kokku tulema. Ja siis sa saad hakata seda nagu niisugune ütleme tänapäevases mõttes näituse tegemist tegema, et kui sa hakkad kõrgustega mängima hakanud mingeid gruppe looma, kus sa, kus on seal millimeetri mängijad, sa saaksid selle nagu noh, et mida, ütleme tavavaataja võib-olla üldse ei pane tähele seda, et, et on mingid grupeeringud, et mingi töö, niuksed, teisele läheme, mingid jooned jooksevad siis saad hakata seda tegema. Ja see on see, mida ma arvan, et mina ja Peeter Krossman kujundajana. Et võib-olla see on see, mida meie nagu sinna juurde andsime, et mulle tundub, et kits oleks rahul sellega, et me olemata näituse teinud puhtamaks, et see, mis, mis ta toona oli keeruline saavutada, et me oleme selle joone võib-olla saanud veelgi paremaks, kui ma julgen öelda. Kui ma üritan mõtestada või mõistatada seda, kuidas sa käesoleva selliseid rekonstrueeritud näituse kontekstis kitse kui kunstlikkusse suhtud siis tundub mulle, et tegemist on igati sellise noh, tänapäevases mõttes nagu kuraator kunstniku suhtega. Et see, mille sa tegid, ei ole minu arvates ajalooline näitus, et seal see ajaloonurk küll olemas, aga tühja sellest on ju. Kui ma selle kõrvalt vaatan, siis mulle tundub, et sa kureerisid seda, seda näitust täpselt samamoodi nagu näiteks Diana romaane, näitust, mis sul siin aasta tagasi oli? Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis? Ok Elmar Kits on kõigest hoolimata siiski surnud, aga, aga sa oled lugenud kitsepäevikuid. Ja siis nagu sellelt baasilt küsiksin, et räägi, kuidas su näituse ettevalmistus kulges, jah, noh, sisuliselt 100 uut tööaasta jooksul, et, et see, see ei olnud kindlasti lihtne ning kuidas kunstnik vastu pidas. Nonii, saba tööd vorpides ja kuidas teil omavaheline suhtlus edenes ja sealjuures ka kaaskuraatoriga. Voldemar Erm ei ole samamoodi selline poolmütoloogiline figuur nagu nagu Elmar Kits, et kuidas autorite ja kolleegidega läbimine sujuks. Ma olen jah, kitsega nüüd vähemalt kaks pool aastat just nimelt päevikute kaudu kokkupuutes olnud ja temaga proovinud kontakti leida. Elmar pidas seda päevikut päris korralikult, kuigi noh, kunstiajaloolasena ma pean ikkagi nagu vahepeal siunama täpselt selle koha peal, kus mul läheb nagu võib-olla nüüd kõige huvitavamaks, et kus ta hakkab nagu ütlema seda, et mis on tema mingid tõekspidamised või midagi taolist, et seal ta jätab jutu pooleli. Päevikud sisaldavad kõige rohkem on ju hommikust temperatuuri tõusmise kellaaega, kasvuhoonekirjeldusi, seda, kuidas kala püütakse seda, kuidas valgemad seal elu on ja siis loomulikult seda ka, kuidas on parajasti suhted Lindaga, kuidas on rahaline seis ja nii edasi. Aga ma olen aru saanud, et see oligi tema elu Nendel piltidel küll sellel näitusel meie kohta kordagi valgemetsalt või Ahjat ennast. Aga see on see ümbrus, kus ta teeb seda, sest samamoodi me ju näeme tegelikult nende piltidel sedasama värvi keelt, värvi kirja, mida me kohtume nendel meeletutel võsa vaadetel, kinnistel, maastikel, mida ta seal jõe ääres järjest maalis. Nii et, et mind hakkas pigem huvitama see ümbrus, milles kits, loll, sellepärast et mulle tundub, et tema jaoks looming on äärmiselt oluline, aga seal loomin toimub nagu kõige muu keskel. Maalimine kui akt on lihtsalt samasugune nagu kohvijoomine. Et sa pead seda tegema, et sul on, nagu, kui ta jõuab, hostas siis ta nagu kaks muret on, kust saada kohvi, kust saada maalimistarbeid ja siis tuleb siis kuna need maksavad, siis on Kärne kohe, et kust saada raha. See on niivõrd loomulik ja siis ongi see, et kus see elu, mis teda mõjutab, et see, see ju tegelikult tuleb ka siit näitusest välja ja kaevust talle 166. aasta päeviks algab alguses väga ilusti ja ma näen seda, kuidas ta järjest loob seal ta, see on tegelikult fantastiline, et ta tegelikult ju ei teenet aastaga ta DNA poole aastaga, sest ta aasta alguses ennem kuskil esimese kahe kuuga ta ei ole eriti midagi teinud, siis ta, tal on tervis suhteliselt kehvad tol aastal, muideks. Ja siis ta läheb hostasse Gruusiasse järjekordsel komandeeringusse kus ta ka kogu aeg hostaga, tal on alati see, et ta esmalt esimene nädal, ta on niisugune jube rõõmus, et nüüd saab maalida, siis edaspidi on ka kogu aeg see nagu motiiv on, igale ei saa seda ikka teha. Ja, ja siis ta seal kevade paiku tuleb tagasi aprilli, mai vahel, siis ta hakkab tegema. Ja siis on see probleem, et siis päevik katkeb. Sellepärast et mul on tunne, et siis, kui ta nagu reaalselt tegi, siis ta ei kirjutanud, kuigi võib ka olla, lihtsalt see päevik on puudu, kus on kirjas nad aasta teine pool. Aga mulle ikkagi meeldib mõelda seda, et ta lihtsalt siis, kui ta teeb tööd, siis ta ei kirjutanud. Sellepärast et muul ajal kõik need suured tööd suudab ta teha niimoodi kasvuhoonepidamise kõrvalt kiirelt ära. Et nagu, et kui kõik need, mida meie kusagil kolhoosis heina peal hindama, et nagu noh, need juhtusid niisama, paari hommikuga. Kui lugeda neid samu kirjeldusi, siis see, kuidas nad koosnevad värvidest, varjenditest, mingisugustest, siukest, pisikestest visuaalsetes, tähelepanekutest, mingitest rütmidest, et siis sa näed tegelikult kogu seda asja, sa näed, maalides selles suhtes on see väga huvitav lugemine ja ma arvan, et et aasta lõpus kui näitust vaadata, eks ta sai ikka päris hea asjaga valmis. Nagu ma ei väsi kordamast, siis mina ei näe antud hetkel võimalust, et Eestis eksisteeriks kunstnik kes suudaks tühja koha pealt see tühi koht, aga siiski aasta jooksul tulla. Sellise komplektiga, selline eklektiline, aga samas tohutult hästi kokkusobiv, niivõrd suur komplekt, seal on väga üksikud sihuksed kehvemapoolset või et see on ikkagi väga kõrge tase. Üks neid põhjuseid, miks ma rüütel väite ja et sa kureerisid seda näitust samamoodi nõusalkureeriksinud mõne elusa kunstniku näitust justkui see, et seal on näiteks ka praegu oma vastusesse, keskendusid ära Elmar kitsele ja küsimust, kui teadlikult küsides meelega kirjutasid ise Voldemar Ermiga sisse, sest mul hakkas sellega silma, et et kuigi Herman seal ka temata varasemate personaalide taga Ermandast enne seda näitust monograafia või niuksed tõsisema raamatu välja andnud ja et kas suusanäitust ette valmistades kas sulle Ermiga ei tekkinud mingit kontakti või miks mind just huvitab see näituse roll ja miks ma siin eelnevalt viitasin ka sellele ütleme kaasaegsele kui tänapäevasele kunstiajaloole ja selle huvile tekstide vastu oli ka ütlesid, et tegelikult jube ootuspärane oleks selline keskendumine ERM'ile ja ka just seetõttu, et noh, minu jaoks hirm tundub nagu sihuke just poolmüütiline kolleeg, et mul ka selle näituse ja sinu jaoks küsimus ette valmistada selle näitusematerjalidega töötades. Mul tekkis kohe kiusatus. Nii et ma arvan, et ikkagi ERMi nagu kogutud artiklile Eesti mõtteloo sarjas nagu teostada lihtsalt selleks, et saada nagu aimu sellest nagu komplektist, et sa oled Ermiga ilmselgelt märksa rohkem töötajad ka tänu sellele näitusele või noh, nagu paratamatult kuidagi hirmanni igavesse jätsite kõrvale. Ma arvan, et ta lihtsalt ei mahtunud ära, sellepärast et sinu idee anda see kogumik välja, see on ilmselge hullumeelsus, sellepärast et, et ma arvan, et kui me reaalselt hakkama kokku panema nagu nimelist loendit Eesti kunstiajaloolaste poolt kirjutatud artiklitest, siis me jõuame paratamatult tõdemuseni, et kõige rohkem on kirjutanud err. Sellepärast et mina ei kujuta ette, kuna ta magas tal on nendes mähkmetes, mida tal on tuhandeid lehe, kümneid tuhandeid lehekülge seal on ühte ja sama mingit artiklit või mingisugust aruannet, sellest on kolm korda kolmes variandis ümber kirjutatud käsitsi trükimasina, uuesti trükimasinaga, siis on see meeletu kogumine, see on hullumeelne, ta korjab erinevatest allikatest kokku sammu, ajalehti, ta mingeid, tal on käepärast ka Pärnu kommunistide, kõik muud ma ei tea, kus ta on, kõik selle saanud on taolise ma julgeksin öelda, esimese põlvkonna kunstiajaloolane tegelikult kes teab, et tema peab looma seda baasi puhtalt, kus, et tema ei peagi tegelema veel väga palju interpriotatsiooniga, aitab lihtsalt neid andmeid koguma. Sellepärast oleme me kõik talle tänu võlgu. Sest noh, et mina puutusin kokku pikemalt arhiivis töötades, ma puutun tega kokku naguniikuinii pidevalt, aga ma puutusin kokku just siis, kui ma eelmine aasta oli Tartu kunstimuuseumi 75. juubelitrükis ja kus esimene ots tuleb ikka kokku puhtalt nagu tema põhjal, et sellest ei ole mitte kusagil nii ERR-is ja allikaid, et tema on ainukene, teda võib üldiselt usaldada. Ja kui ta, kui ta kirjutab natuke vähem formaalselt, siis ta on ikka piisavalt värvikas ka. Vajan seda ruumi kunagi, kui ma võib-olla jõuan sellest näitusest pikema kirjutamiseni, et siis me võtame selle temapoolse panuse sinna. Aga samas on tema vastu meeletu respekt. Aga mul ei ole tema vastu enam sellest aukartust, et ta tundub mulle siukse inimesena, kellega ma nagu kogu aeg suhtlen. Ega ERM ennast, eks planeerinud r oli seal kulisside taga ja mis on kõige huvitavam kitse, kui nad elasid Lauristaminaalses hermelast sealsamas lähedal ja pärast pole ju ka kogu aeg kits. Ermiga suhtles, päevikutes pole mina tema nime kohanud seitsme teisel aastal term, kuuennem, kitsasurmad, et temaga intervjuu tehakse mitmel päeval, sest sest kitse võrdselt rääkida. Ja, ja see tehakse siis on mitmele magnetofoni endile. Sellest on juba tollest ajast on koheselt olemas transventilatsioon ja see on ka ilmunud, on Tartu kunstimuuseumi almanahh, siis noh, et see on selles suhtes tuntud materjal, see tekst, aga ma ei kujuta ette, kas peale Voldemar Ermi on ja need lindid on siis Tartu kunstimuuseumi arhiivis ja ma arvan, et mitte keegi ei ole näinud mitte kunagi hiljem kuulanud sest nüüdseks puudub muuseumil ka tehnika ja ma lasin sellel digiteerida selleks, et seda näitust saastas filmis kasutada. Ja siis, kui ma selle nagu esimest korda peale või siis need kaks seal olid täpselt sellised, nagu nad minu pea sees on. Ermil on niisugune natukene kuiv hääl, siukene natuke kerge ninahääl. Et niisugune täpselt niisugune faktide kogumise hääl siis kitsel on täpselt selline hästi tasakaalukas ja samas hästi tagasihoidlik sihukene kunstniku ajal. Nii et see vastas minu jaoks täpselt sellele niisama, arvasin, et kuule Olenemata sellest, et ma hoidun su näitust sellise kunstiajaloo Liisena käsitlemast siis paratamatult paigutub see kitsa näituse rekonstruktsioon selliste teiste taasloodud. Nojah, ütleme ajaloos oluliste näituste foonile aga kas ja kui palju sa seda noh, sellist nagu varasemad traditsioon niukseid näitusid taasluua selle kitse näituse puhul arvesse võtsime, kui oluline, kas üldse oluline Eestisse on siis tehtud neli näitust, uuesti on esimesena Krista Piirimäe 85. aastal Moskva 35. aasta näituse siis on tehtud 19. aastanäitus, siis on tehtud Harku 75 ja siis on tehtud kuue kunstniku näitus 39. aastal. Ma ütlen, kõigil on mingisugune trükis ka olnud, aga nad on olnud selle teose, kes nagu lihtsalt teose keskel, et nad on näidanud eelkõige just nimelt neid teoseid, mis tollel näitusel olid mina, mina teen ka sõna, aga mina pean siiski väga oluliseks ka seda, et ma olen näitusele presenteerinud sealsamas Arci arhiivinurgas ära kogu selle taustinformatsiooni, mis mul on, et kui vaataja viitsib sellesse süüvida, siis ta on täpselt samal, peaaegu samal tasemel, kus olen mina, et nagu et on võimalik näha seda, et mis on need sammud, mida ma olen teinud, et kuidas mani identifitseerinud asju ja nii edasi, et seda on võimalik nagu kindlaks teha, pakume arhiiviga seal mingisugust tausta, ütleme sellele näitusele. Et ikkagi tuleb nagu seletada, mille pärast seda näitust peetakse oluliseks. Ma ei ütle nagu kordagi välja mingisugust. Ma ei oska öelda arvamust, ma ei ütle välja hinnangut. Panen vaataja, et need teosed võimalikult algsel kujul või vanemad, et küll üksikute kommentaaridega, aga siiski ma panen tema ette selle materjali, millega mina olen tegelenud selle kunstialase materjali. Ja siis ma natukene Andra tausta, aga nagu see, et mina ütleksin talle hinnangut sõnama. Ma proovin seda mitte teha, kuigi loomulikult sellele ju räägib koheselt vastu, kui ma ütlen seinatekstis tegelikult seda, et mingisugune ülimalt positiivne Astuga või et verstapost Eesti kunsti ajaloos, et see ju tegelikult on eelhäälestus. Aga ma siiski loodan seda. Minu soov on, et vaataja kogeks midagi sellist, nagu kogesid need vaatajad, kes 66. aastal astusid sisse, et see oleks võimalikult neutraalne ümbrus, et sa saaksid kogeda lihtsalt seda kitse. Ja mul on kahtlane tunne. Nüüd jõudis tagasi sinna, mida ma kuskil seal alguses rääkisin. Et mul on kahtlane tunne. Et vahepeal on kaduma läinud mingisugune maalilugemise oskus ja, ja mul on sellest kuradima kahju. Et inimesed oskavad lugeda tänu oma personaalsetele kogemusele ühiskonnaga nad oskavad lugeda, ütleme, mingisugust poliitilist või, või, või suitsukriitilist, kunsti ja ka ütleme seal mingisuguse kontseptuaalse kunsti mõtestamise oskus on olemas, aga maalimõtestamine läbi puhtalt selle tehnika ja võtete ja mingisuguste värvi küsimuste ja motiivi valiku. Et, et see hakanud kaduma ja, ja ma arvan, et see on, see on väga halb. See tuleb üles leida. Treerivaisk moi leer ütles, et selle Elmar kitse näituse stream'i toimis Elmar kitsenäitus hoidutsiga näituse retseptsiooni tegelikult väga oluline osa on ka kui sõna otseses mõttes nagu mälestused või noh, ütleme see kogemus juures, inimestel on, on näitusest. Sa olid 50 aastat tagasi näituse avamisele ja vähemalt hetkeks oleme suutnud isegi seista umbes täpselt selle sama koha peale, kus sa avamisel olla seisnud. Kas võrul meenutaksid? Aga seda tabamist? Jah, see on tõsi. See koht on põrandal täpselt seesama, kus ma praegu seisan. Ja õige on ka see, et mälestustele on oluline koht ja on neid jätta mällu pildi ja need, mis on nagu oleks olnud toimunud eile. Ja see Elmar kitsenäitused olid minu jaoks tema nats avamine see elevus ja maast lahtioleku tunne, et see on, see oleks nagu see kestab tänase päevani. Ja Ma olin kunstikooli esimese kursuse õpilane, õieti juba teisel kursusel otsapidi. Ja, ja noh, see oli ainult kinnitus sellele, et on õige koht hiilgeaeg ja õige ala, et millega tegeleb. Ja noh, tol ajal ka sõnastasin endale õpetaja ei pea olema see, kes sind iganädalaselt otseselt juhendab vaid see, kelle töö sind mõjutab. Ja noh, kitsas just see tema mõju on tegelikult kestnud aastaid võib-olla tänaseni. Kas palju sul kitse endaga kokkupuudet oli selles mõttes, et ta oli ikkagi väga nagu selline prominentne figuur tinglikult, et ta kogu aeg spekuleeris kuskil. Tema endaga ei kohtunud ka see, mida ta tegi, et sellel hoidsin silma kogu aeg ja noh, selles mõttes, et Elmar kitse või iga nädal või ta lasi tuua raekoja platsi kunstipoodi oma väikseid kvas tempera kompositsioone. Samas formaadis nagu siin suure saali keskele. Ja isa täna tulid sinna uued tööd ja ikka summale lähebki raekoja platsis, seal kunstipoiss mööda läksid, astusin sisse ja, ja see oli üks asendama. Ja ma olen kogu aeg mõelnud, kuhu küll kõik need jalutasid sealt, sest ma ju nägin noori elegantseid Taavet jalutamas, jällegi üks väikene kompositsioon Käärses kuulus nagu tolle aja elu juurde. Ja kui enesega intervjuus sotside kits ei olnud ise olnud oma 66. aasta näituse avamisel, et me siin Peter tarvis ka seda täitsa tabades tegime nalja, kuidas kits on nii kõva staar tuleval avamisele ja nagu sellest aru said, vist oli ikka teed, kus, kus ka juba nii kõva mees, et ta ei pea ise rekka tulemas. Jah, et me ootasime seeni üks tund aega võib-olla isegi rohkem läks ja kõik teadsid, et ta tuleb. Sumin käis aeg-ajalt läbi, nüüd ta tuleb. Ja aga ta ei tulnud suve pähe ja ta suutis niivõrd võimsa ruumi luua ja olla saab peres. Jah, see võimaluste hulk ja fantaasia hulk ja enesekehtestamise võimalus ühel väikesel pinnal enesekehtestamine, nii nagu Peeter Suur võis seda teha või Aleksander totaalne võim ja vabadus, samal ajal on nendes maalides. Ja noh, see mõjus ja haaras. Ja noh, see on niisugune väga turvaline ja ülimalt loominguline atmosfäär. Kuidas sulle oma isiklik Se näituse vaatamise kogemus selles mõttes on, et kuidas on 50 aastat hiljem taas kohtuda? No tegelikult on see Peeter Talvistu hiilgav idee uuesti üles panna. Sest noh, see on üks, üks verstaposte, mis on kogu aeg mind saatnud ja ja ma olen pidanud 104 aastat 65 69. Tartus õppisin elu õnnelikumaks ajaks ja kindlasti oli kitsas suur roll selle, see tõstis lati nii kõrgele ja samas avardas nagu vabaks ja, ja Avagsele kunsti põllu- või maailma. Ja, ja selle näitusega oli täiesti selge, et Eesti kunstikese on Tartus. Et siis, et igasügisesed vaata näitas, et vallikraavis oli tähtsündmused. Et alati oli põnev minna, mina nüüd Elmar Kits on Ilmar Malin teinud Milleri kuju. Alfred Kongo on valmis saanud, et need mehed olid need, kes tol hetkel nagu tõstsid kunsti piirid live edasi meie uute kohtade peale laiendasid seda, seda Eestis. Aga kui oluline see ütleme, abstraktsuse küsimus näiteks oli jällegi kui kitse näituse streigib, eks ole, siis ka sellest, kuidas nüüdne meister tuleb ikka nagu abstraktseid töid teha. Et kuidas sul too hetk neid töid vaadates ka ühtlaselt nagu noore kunstnikuna, kui oluline see, see abstraktsuse küsimus oli, kas, kas, kas seda sai niimoodi sõnastada või kas sa iseenda jaoks sõnastasid seda probleemi üldse? Sakslus nagu ei olnudki omaette nagu, nagu väärtust. Aga see mees, üks mees, üks kunstnik on leidnud oma keele täieliku vabaduse noh, nagu rääkida omas keeles. Et see, kas ta nüüd niisugune abstraktne või noh, nüüd tagantjärgi ma tean, et see asi on võib-olla 10 15 aastat nagu hiljaks jäänud. Maailmas on mujal ütleme samalaadset abstraheerimis küll ja küll tehtud. Aga kits lõi oma keele, ta suutis midagi seal sees ühendada ja keegi teine ei ole selleni küündinud. Aga siin räägib pits et just see komplekt või ütleme selle perioodi, millest 65 66 tööd et on kuidagi sisemiselt seotud, kui tööd on kuidagi mingi sisemise loogikaga seotud tennisest tulenevad. Ja siis samal ajal ta tegigi selle Tarvase pannoo, et 65, kui ma tulin, siis oli just selle pannoo avamine, pagesin pannoo saatusesse Tarvases. Et see on ka veel sellest sellest ajast, mis omab ainuüksi sellele, viitab modelleeringu Peetrialiste mõlematega, rõhutavad, et vot see aitäh, Jürgesk, palun. Kunstiministeeriumi näituse soovituseks on Mihkel Kleisi näitus foto forte Temlikova ja Kasela galeriis Kleis on minu teadvuses ennekõike kui B-kategooria õudusfilmidest inspireeritud maalide autor ning seejärel kui psühhedeelne illustraator. Kleisi värske näituse saateteksti kirjutas Kiva, keda võib ilmselt koos Margus Tammega pidada pädevaimateks Kleisi Loomingu tundjateks. Kiva tekst annab kindluse väita, et Kleisi värske graafikasari on tõepoolest oluliselt erinev Kleisile seni omistatavatest psühhedeelsed popkultuuri tsitaatidega töötanud kompositsioonidest. Klein pöördunud abstraktsionismi. Ta käekiri on endiselt küsimusteta äratuntav, ent tsitaadi koorem on kujutiselt eemaldatud ning atraktiivsuse asemele on Kiva iseloomustusi kasutades asunud aristokraatlik mõtlikus. Aga te kuulasite saadet Kunstiministeerium tänases saates kõlasid intervjuud kunstiajaloolase Mai levini kuraator Peeter Talvistu ning kunstnik Jüri kasega. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.