Tere päevast, head kuulajad, saates helikaja, teeme detsembrikuus muusika, aasta kokkuvõtteid. Mina olen tänane saatejuht Ivo Heinloo. Džässielus on aasta 2016 olnud äärmiselt kirev ja mitmekesine. On olnud ka kurbi sündmusi. Oktoobris lahkus meie seast Eesti džässi edendaja Valter Ojakäär, kelle teened Eesti džässis on olnud hindamatud. Ja maailma Tšassiss. Kaotasime sel aastal näiteks Belgia suupillivirtuoosi, tood stiilemal siia džäss ja bluusmuusiku Mous, Allisoni bassimängija Bob Crash. Aga Eesti kontserdielu on olnud väga külluslik ja jõudnud sellisesse staadiumisse, et igale poole ei olegi üldse võimalik kohale jõuda. On ilmunud ka palju uusi heliplaate. Nimetan siin mõned neist, mis esimesena meelde tulevad. Jaak Sooääre juudas Kunnase duo hevib jutti, andis välja plaadi propaganda. On tekkinud eesti džässimaastikule mitmeid uusi noori kollektiive. Üks neist on trump kontsept, mida veab bassimängija Janno Trump. Ja nemadki andsid tänavu oma plaadi välja. Neid on nimetatud eesti oma versiooniks maania kuulsast Snarki papi nimelisest ansamblist. Uue plaadi ilmutas Tanel Ruben koos Victoria passuraga ja André maaker andis välja flamencohõngulise albumi Andal luuson, illusion. Uus plaat valmis ka näiteks toomas rullil. Selle nimi on crowds ja Robert Jürjendal Ki andis välja albumi lihtminevik. Ja loomulikult Kirke Karja kvarteti daat, derbi ülents ja. Dissündmus sellest saastast on vast seegi, et Tõnu Naissoo Trio vinüülplaadid anti uuesti siin sügisel välja. Kuigi tänane heligaja saade keskendub Tšassile, siis kindlasti peab rääkima natuke ka lõppevast aastast meie pärimusmuusika kontekstis. Folgi aasta tippsündmus oli kindlasti EBU folgifestival mis on üks Euroopa rahvusringhäälingute liidu olulisemaid muusikasündmusi ja mis tänavu toimus ühe osana Viljandi pärimusmuusika festivalist. Osalejaid oli tänavu rohkem kui 20-st riigist. Väga rahvusvaheline festival, niisiis ja klassikaraadio tegi kõikides kontsertidest otseülekanded. Need kontserdid jõudsid ka paljude teiste euroop, papa raadiokuulajateni ja festival sai väga head vastukaja. Seda peeti koguni kõige paremaks EBU folgifestivaliks, mis üldse siiamaani on toimunud. Aga loomulikult ei olnud Viljandi folk ja EBU folgifestival ainsad festivalid, mis tänavu toimusid erinevaid folgifestivale, on väga palju ja kindlasti peab mainima rahvusvahelist pärimuspidu. Baltica, mis leidis aset tänavu juunis. Eesti pärimusmuusikud on aina rohkem esinemas välismaal ja mõned neist on saavutanud juba täiesti arvestatava peaaegu et heas mõttes staari staatuse, nagu näiteks Trad, Attack kes on ilmselt kõige enam kastrolliv kollektiiv üldse, meil aga näiteks ka mari kalkun. Alles hiljuti novembris andis kontserte Jaapanis neljas erinevas linnas. Ja loomulikult on väga aktiivne rahvusvaheliselt ka jätkuvalt maarjanuut. Uusi pärimusmuusikaplaate on samuti ilmunud, päris palju. Mainima peaks ilmselt näiteks Jalmar Vabarna sooloplaati minapilt. Samuti on noor kitarrist Paul Neitsov andnud välja sellise folgi sugemetega albumi, nagu Karlovas on peaaegu kevad. Ja septembris ilmus ühe mehe bändilt pastakas. Ehk siis Ramo Tederilt üle mitme aasta uus sooloalbum pohlad. Kolm noort Võrumaa naist moodustavad Trio Soon Piho Lepasson kes tänavu oma debüütplaadi välja andis. Tempodi Vals on selle plaadi nimi. Ja Maarja nuut ilmutas oma teise sooloplaadi une meeles selja Roose regioonia Triskele. Vanadest rahva korallidest koosnev album, maa ja meri kiidavad, on samuti ühed väljapaistvamad folgialbumid. Tänavusest aastast. Aga nüüd tagasi džässi juurde kutsusin klassikaraadio stuudiosse tänavusest eesti džässielust rääkima mitmeid erinevaid inimesi. Džässliidu juhatusest, Ivy Rausija, Tõnis Tüür. Samuti saab tänases saates sõna Jazzkaare korraldaja Anne Erm ning džässkitarrist Jaak Sooäär ja kontserdikorraldaja Guido Kangur. Räägime siis lõppevast džässiaastast, on aeg teha juba aasta kokkuvõtteid, aga räägime siin muuhulgas ka eesti džässliidust, kus on päris suured muutused toimunud juhtkonnas. Eelkõige ja ilmselt ka peegeldub see siis diastidu muudes tegevustes. Stuudiosse tulnud Tõnis Tüür ja Ivy Raus. Tere. Tervist. Tervist. Teie olete mõlemad nüüd eesti džässliiduga tihedalt seotud. Alustaks võib-olla kõige üldisemast, et millisena teie jaoks see muusika kaasta just meelde on jäänud, kui te tagasi mõtlete sellele aastale kas saanud midagi sellist, eriti säravat? Džäss oma loomult on minu meelest juba nii põnev ja nii särav, et, et seal võib olla selliseid väga erilisi asju välja tuua on päris raske. Kuna jätskaar annab meile ju kogu aeg sellist väge kaliku džässivärvi balletiaastaringselt, et suvi on võib-olla ainuke selline aeg, kus siis inimesed saavad natukene linnas puhata, aga siis jälle maakohtades toimuvad aga põnevad džässisündmused. Aga minu enda jaoks võib-olla see džässi aasta ausalt öeldes hoopiski natukene kurb. Sellepärast et me kaotasime ühe väga olulise inimese kes nii-öelda läks teistesse dimensioonidesse. Et selles osas võib-olla see värviballett siin aasta lõpus ei olegi enam nii värviline, ta on pigem selline kurvapoolne jutt käib siis Valter Ojakäärust. Jaa aga räägimegi siis džässliidu tegevusest, et kui nüüd tegelikult džässliidus on päris palju muutusi toimunud, et millised need põhilised muutused on, mida see aasta on kaasa toonud ja kuhu suunda nii-öelda see džässliit on, on liikumas? No meie selline põhiline eesmärk sellel hooajal on muutuda palju, palju nähtavamaks tavapublikule. Eesti džässliit on tegutsenud ju väga pikka aega ja ta loodi 2004. aastal, ehk siis paari aasta pärast hakkame siin tähistama jälle uut juubelit. Kuid kui sa tavaliste inimeste isegi muusikainimeste käest küsida, et kas sa tead midagi eesti džässliidust, siis ikkagi väga tihti kohtad seda vastust, et ega nagu päris täpselt ei tea, et kui selliseid noos oled käinud teadsa klubis, siis seda seda kohta teavad enamuses kõik. Aga et see, et sa nagu jazzliiduga seostub, et seda nagu väga paljud ikkagi teha. Ehk siis jah, see nii-öelda nähtavaletulek ja, ja see pidev jazzee ja et eesti džäss soovitab. Ta esitleb, et, et see oleks kogu aeg nii-öelda silmapiiril. Et mis sassi liidu eesmärk on, et kardaks üle, et põhimõtteliselt seda džässmuusikat siis propageerida erinevaid viise kasutades, ehk siis meil on nagu džässklubide võrgustik, kus meie organiseerime kvaliteetset džässikontsert, aitäh, ja teine osa nendest tegevustest on siis uue publiku kasvatamine, ehk siis koolikontserdid ja kooliõpilaste toomine džässkontserdile. Ma ütlen ausalt, et minu kokkupuude džässmuusikaga oli ka esimest korda 20 esimeses keskkoolis, kus tellisid mingi välismaalt, sest bändi ja mis jättis mulle väga sügava mulje. Kuigi ma tol hetkel ei teadnud sellest muusikast midagi, lihtsalt see energia, mis seal tuli, oli nii mõjuv, et see on mul tänaseni nagu meeles, ehtsas liit propageerib ka teisi vahendeid kasutades, näiteks on andnud välja eesti džässi Riilbuki, kus on tuntud Eesti džässmuusika teemad. Nateerituna sees ja veel erinevaid tegevusi, nagu Eevi juba mainis, et see uus uus tulek on pigem laiemalt propageerida laiemale publikule seda muusikat, mis muidu on teenimatult ainult võib-olla varjumis elitaarseks. Jah, tõesti, Eesti Chuck Norris on ka üks selline. Oluline raamat, mis ilmus ka tänavu ja mis on ka tegelikult üks oluline saavutus sellest aastast ja kui me räägime nüüd koolikontsertidest, siis kui vaadata just tänavust aastat, et kuidas käsi propageerimine on õnnestunud, siis kooliõpilaste seas seni Kevadel toimus päris palju koolikontserte ja see projekt, mis ellu kutsuti, oli mõnevõrra erinev sellest, mida näiteks Eesti sealt pakub. Et Eesti Kontsert läheb muusikutega koolidesse kohale ja, ja ma tean, et Jazzkaare ja üleüldse jätka rajal ja sellel nii-öelda aprillikuul on ka džässmuusikast tehtud seda, et, et on mindud koolidesse esinema. Aga see aasta esmakordselt siis kevadel viidi ellu selline projekt, kus need koolilapsed toodi džässiklubisse Philly Joe's seal. Ja selle nimi oligi džäss, elab džässiklubis. Et just nimelt anda edasi seda päris džässiklubi hõngu, kus need asjad toimuvad ja, ja mida see endast kujutab. Ja ma usun, et need kontserdid läksid väga toredasti. Ja see tagasiside õpilastelt oli hästi positiivne ja sellega me kindlasti jätkame nüüd ka kevadhooajal, kui meil vähegi finantsiliselt õnnestub. Ja eesti džäss muidugi välismaal ikkagi džässmuusikuid hästi palju esineb välismaal ja ma tean, et jazzliit on ka väga palju selle nimel tööd teinud, et kuidagi seda džäss ikkagi propageerida. Välismaal. Kuna meil on sellised vahetusprojektid eelkõige siis välisriikidega on meil bändide vahetusprogramm, kus siis eesti bänd läheb välismaale ja sealt tuuakse siis teine bänd vastu. Ehk siis missat sassi liidu eesmärk veel on, on vahendada neid kontakte ja suhteid erinevate riikide organisatsioonide vahel, kes korraldavad siis ses festivale ja džässigruppide töid, eks. Kas sel aastal on olnud veel selliseid suuri Eesti džässi, ütleme tutvustamisi kusagil väljaspool Eestit? Ikka on jah, et meie käisime koos kadriga, kes on meie uus turunduskommunikatsioonijuht Vilniuses ja Vilniuse sellel Momo džässifestivalil, mis oli ka väga tore festival, kus oli väga palju esinejaid ja oli kõigest nalja poolt toodud erinevaid kooslusi ja see pilt oli tõesti väga kirju ja, ja noh, näiteks seal Vilniuses, kui me seal olime, siis meil oli ka seal üks kohtumine nii-öelda network king. Ja siis oli tore aru saada sellest, et iseenesest meil siin Eestis on selle džässi ka need lood päris hästi. Ja selleks, et sellest aru saada, pead sa võib-olla korra käima väljapool. Et ikkagi leedukad ja lätlased on meie peale hirmus kadedad. Sellepärast ja, ja siin on kindlasti väga suur töö olnud, mis on tehtud Jazzkaare poolt, mis on Baltikumi vanim ja suurim džässfestival ja kindlasti ka jaaksooäärel, kes kunagisele džässliidu ellu kutsus ja alguses mitu aastat seda üksinda vedas. Ja siis, kui Tanel Ruben liitus ja noh, praktiliselt ütleme 10 aastat vedasid nad kahekesi kogu seda asja ja selle eest ikkagi suur-suur tänu nendele ja nemad õppisid ka väljapool. Ehk siis oligi see, et nad käisid väljakul, nad tõid selle nõu hau siia või džässliidu rajasid muusikaakadeemiasse Jatse osakonna ja noh, sellepärast meil on täna nii hästi, nagu on. Aga kui me räägime veel Eesti džässmuusikute kontsertidest välismaal, siis on teil aimu, kui palju ütleme, võrreldes eelmiste aastatega neid on olnud ja võib-olla tuleb meelde mõni selline olulisem sellest aastast ka näiteks, sest ma tean, et ka praegusel ajal tegelikult ju siin kõige viimatine on ju Peedu kass tuuritab oma trioga igal pool Lääne-Euroopas just praegu. Just Kirke Karja käis, aga ma pean tunnistama siinkohal, et eesti džässliidus statistikaga on suhteliselt nukrad lood. Seal nüüd võib-olla üks selline asi, mis ei ole kindlasti peaeesmärk, aga see on kindlasti selline asi, mida me tahame ka parandada. Et me siiski jätame jäljed kõik sellistest asjadest, kus meie muusikud on käinud ja kes on käinud ja kui palju nad on mingeid asju teinud. Ma tean nii palju peast, et, et jaaksooäärel Tanel Rubeni nüüd Kirkel Peedul. Et nendel kõigil on olnud väga-väga palju mitmeid erinevaid koostööprojekte. Ja mitte otseselt siis džässliidu egiidi all, eks ole, ainult vaid ka muidu. Ja muidu, sest et kindlasti üks ääretult vahva koht, kus saab väga palju väga häid suhteid luua, on Tšašeed mis toimub kevadeti ja noh, selle kaudu on meil praegu näiteks kohe prantslastega üks üks projekt, mis on küll veel nii-öelda paberil aga loodetavasti see saab toimuma ja noh, meil on olemas ka prantsuse siis Eesti saatkonna kultuuriatašee poolne toetus sellele, kes iseenesest ju ka katsetada tapp ja kutsus kellusele Peedu kassi nii-öelda tuuri Euroopas, et hästi hästi põnevad asjad siis on veel see Kriscross, Chriss Cross on ka täna nii-öelda projekti tasemel, mis on kuue erineva riigi koostööprojekt kus siis noored muusikud tuuakse kokku erinevatesse kohtadesse ja, ja siis luuakse selline nii-öelda džässorkester ja musitseeritakse Seal on siis erinevatest riikidest muusikud, koos valitakse välja üks tuntud muusik, kes on see siis selle orkestri liidriks. Tema paneb siis kokku, et. Aga milline teie endi suurim kontserdielamus on sellel aastal olnud, niipalju kui teil on võimalustanud külastada kontserte olles ise ka ju muusikud? Neid on hästi palju, Kristjan Randalu kindlasti oli, aga Kristjan Randalu Trio esines Philly Joe's kahel õhtul järjest. Ja muidugi Philly Joe's džässiklubis on ka järjest rohkem ikkagi tõelisi maailma tippnimesid esinenud ja džässi Turun ka Philly Joe ikkagi väga tugev koostöö. Ja me teeme seal igakuiselt kontserte. Oli just soomlaste trio seal Aleksei tuva Marila ja soomlastega, meil on jällegi selline hästi tore soome džässliiduga vahetusprojekt. Et kaks korda aastas käivad nemad siin ja kaks korda aastas, meie muusikud lähevad Soome. Üldse, kui rääkida numbritest, siis suurusjärk umbes 130 kontserti korraldab Sass liit aastas Eesti džässklubides. Kas väljaspool Tallinna on ka mingeid uudiseid sellest aastast? Uudised on praegu sellised, et võru džässiklubi võib-olla millest tavapublik nii palju ei tea, on nagu järjest rohkem saanud selliseks tõeliseks. Ehk siis seal on kolm väga entusiastlikku noort naist, kes seda veavad, ikka naerame meilt, sest liidus käib, viimasel ajal on see nali, et see fiimil power ikkagi lükkab mägesid ja seal ja seal tõesti toimunud kontserdid igakuiselt. Et seal vist on ainult jaanuar ja detsember, on need need ajad, kus on paus ja isegi suvel toimuvad kontserdid ja see on alati täis ja inimesed alati lähevad sinna ja nendega on meil väga-väga hea koostöö. Pärnuga on väga hea koostöö, Pärnus toimub samuti palju kontserte siis Narva ja kindlasti lame, Tartu meil selline natukene vaeslapse osas. Kuna seal juhtusid teatud asjad sügisel ja džässiklubis nii-öelda Oleg Pissarenko enam ei toimeta, siis see on meil nii-öelda sellisel ooterežiimile me kogu aeg ootame, millal me saaks jälle tark, kuidas see minna. Aga sellised asjad, organisatoorne küsimus. Aga loodame, et need asjad lahenevad ka varsti ära. Tangi kuus suitsulinna ja kokku tegelikult on üheksa paika Valga Haljand, Viljandi. Nii et tegelikult enam-vähem kõik Eesti sellised piirkonnad Ja Rakverega saartel, saartel on, on jälle nii ja naa, et saartel meil sellist püssi kohta ei ole. Täna. Kuigi festivali täna Sõruzzas seal seal on esindatud kõik needsamad muusikud Et suvel ju jääb ja et seal suvel saavad saarlased oma Chessi mõnuga kätte aga siis ikkagi kontserdilauset nii-nii palju. Võib-olla ma ütleks selle, mis on ka üks värskemaid oli kindlasti noos oli hevi Piuti sest et mina ei olnud neid kuulnud varem, kuigi nad on juba tükk aega siin toimetanud, kuidagi mängib ja orja Leedust mingi porri juudas, mängib isegi bass-saksofoni, see on selline ainulaadne pill, mida Eestis ma tean, väga keegi ei mängigi. Ja see oli selline väga, väga põnev kontsert, kuidagi selline teistmoodi ja rahvale väga meeldis. Ega avakontserdil ka viga polnud, avakontsert oli ka väga tore, kahtlevad Aimla olid kah. Nii et kui me vaatame Tallinna džässi laiemalt, siis tegelikult kõik need kohad ja kõik need üritustesarjad mahuvad ilusasti siia ära, et neid ei ole liiga palju, neid ei ole liiga vähe. Et on küll olnud pidevas muutumises, see kõik ja mõned on kadunud ja mõned juurde tekkinud, aga üldiselt on nagu täiesti piisavalt džässi meie ümber. Mulle tundub küll, sest et Philly Joe täidab ikka väga hästi selle džässipessa ära siin Tallinnas, sest et kui nad kunagi alustasid noh, iga algus on raske ja teada on see, et džässi ka mingit kohta nagu ülal pidada, on ikkagi tõeline väljakutse ja sa pead olema ikka tõeline misjonär. Ja Philly Joe on seda suutnud ja see, kui rikkalik seal on see programm täna, siis see on ikkagi täitsa täiesti imestunud, osav, nad on suutnud selliseid artiste sinna tuua. Kontserte tehasel olemas, kui eelarve, naeran, et seal mingi ahvena tärni mingisugune mingi saladuslik. Saladuslik. Aga, aga no igatahes see toimib ja see on väga tore. Ja jazzliidu kontserdid siis jätkuvad ka uuel aastal, loomulikult teater NO99 ikka esimesel korrusel. Just nii, et hulgaga kontsertidele ja saate väga huvitavaid elamusi. Aitäh. Irausi ja Tõnis Tüür, aitäh. Jätkame nüüd juttu sellest, mis on toimunud Eesti džässis aastal 2016. Ja meil on stuudios külas Jazzkaare festivali korraldaja Anne Erm ja džässkitarrist Jaak Sooäär. Tere. Tere, tervist muidugi, jätskaar on jällegi olnud nagu ikka aasta tippsündmus, aga, aga mis teie jaoks on olnud isiklikult võib-olla kõige suurem muusikaline elamus sel aastal? Ning häid muusikalisi elamusi on tõepoolest rohkesti ja minu puhul võib see olla nii sümfooniakontserdil kui ka rokk-kontserdilt. Aga kui ma tagasi mõtlen, siis vist ikkagi nii. Üks suurimaid elamusi oli näiteks passarmarhalisee jazzkaarele, et ta oli oma helikeelelt niivõrd eriline ja niivõrd mitmekülgne, et see Araabia muusikaliin džässis, mis Ibrahim Maluchiga sai meil siin alguse, et see läheb nüüd väga tugevalt edasi ja passarmarhalisee just seda nagu kannab ka. Kuidas üldiselt jazzcale festivalil sel aastal läks tagasi vaadates ja võib-olla ka rääkides nüüd kogu see hooajast tegelikult ju see hooaeg on aastaringne. Ja ma arvan, et see on üks parimaid aastaid jazzkaarele tasime siis 30000 kuulaja piiri. Kevadisel jazzkaarel oli üle 24000 kuulaja ja midagi väga palju toredat oli see, et iga kord teeme ka oma muusikalisi projekte või pakuvad neid välja muusikud. Et näiteks jällegi see väga hariv laste projekt, kus Kristel Aaslaid ja Siim Aimla tutvustasid pilli Kondi jõulujazzil oli ka üks võrokeelne laste kontserte. Väga tore, aga muusikud on alati tähele pannud ka tähti päevi, nii et ja kes meil siin kõrval istub, et see oli üks ägedamaid kontserte jazzkaarel mais Davise 90.-le sünniaastapäevale pühendatud kontsert, tema ja Raul Björgen, Haimi kvartett Need oma projektid ja muideks ka tasuta kontserdid väga toredad, nii et sealt saime idee, et need neli kontrabassi võiksid vahetevahel tihedamini koos mängida, et nii algas see sügishooaeg 2016. Ja siis nendest koostööprojektidest veel. Vladimir Tarastav koos jaaguga ja Kadri Voorandiga oli fantastiline muidugi meie muusikud, kes juba mängivad suuremates saalides nagu Kadri voorem, kvartett või Peedu kass, momentum et nad jõudsid ka sinna Londoni jazzini välja. Et kui tase on ja hea tutvustus on, siis on ikka päris hea lootus, et meie muusikud jõuavad kaugemale. Kui vaadata nagu džässi üldisemalt ja vaadata ilmunud plaate ja võib-olla ka selliseid uusi kollektiive näiteks Eesti džässis, siis kuidas tundub, et kas see aasta oli võib-olla selline keskmisest aktiivsem või paistis millegi poolest nagu eriliselt silma võrreldes siin võib-olla eelmise paari aastaga? Ega väga palju uusi kollektiive vististi nagu ei tulnud, et väga hästi jätkasid Kirke Karja ansamblid ka pae kollektiiv endiselt nagu oodatud ka mitmel pool maailmas. Võib-olla avarus on rohkem pildil olnud, et see viimane projekt koos Iiri muusikutega oli päris päris põnev. Sellise piire ületavad projektid, mulle väga meeldivad. Need Jaak teab siin kindlasti rohkem rääkida. Ja milline see aasta teie jaoks on olnud? Aasta on olnud pikk ja põnev, et pole tegelikult veel ju ka läbi, et et siin on üht-teist veel ka tulemas, aga Ma arvan, et Arne ütles ju palju ära, et minu meelest on just praegu huvitav, et see nädal, mis praegu lõppema hakkab, on ju olnud selline, et tunne oleks nagu elaks Berliinis või Amsterdamis või mingis Euroopa suurlinnas, et iga õhtu on üks või mitu noh, täiesti nagu magan asemel kontserti, et nagu ei jõua ära käia, et mina väga hea kontserdil käia ei ole, sest ma lihtsalt ise ei jõua. Noh, olen kusagil tavaliselt tegutsemas, aga praegu nüüd õnneks nagu on vähe rahulikum ja nagu iga õhtu kusagil väljas olnud ja üks või isegi kaks ja pühapäeval vaatasin kolm kontserti, et see on väga äge, et meil ikkagi nagu nii palju nagu nii tasemel asju juhtub, et lähed vaatama ja teeb rõõmu, et on olnud olnud väga ägedaid kontserte. Jah, Mark Tügree, sellises väikses džässiklubis nagu Philly, Joe's ja muidugi meie kitarristide lemmikvein, krants sellel nädalal, nii et eks need värskemad on kõige rohkem meeles, kuigi mina käisin nüüd jõulujätsi ajal suts ära Luksemburgis ja seal mulle väga meeldis Pascal Schumacher projekte ühe elektroonikaga, prantsuse kitarristi, kas oli ka selline väga põnev? Nii et sellist ühte või kahte elamust äärmiselt raske välja tuua sellest aastast jaanuarit ütles ära, et ütleme, et Marttugree koos luudasematus punasega noh, oli ikka megakontsert ja sama võib olla ka vin krantsikohtadega. Noh, super ja tegelikult kui ma olen natuke nagu kerin tagasi, siis oli üks väga kidra kontsert. Veel see aasta oli kevadel Saksamaal Frank mööbust, Simm black ja Portugali bassimängija, kellega oleme kolmekesi mängisid ja noh, oli ka võimas, et ikkagi nagu ausad muusikud siiralt hästi mängivad nagu mängivad seda, mida nad on, et nad ei, nagu ei ürita midagi müüa või midagi olla, et selline muusika mulle meeldib. Ja muidugi suur rõõm on sellest, et Eesti jazzi nagu sammub pikkade sammudega edasi, et jätke liidu eesotsas on nii tugev noor maiskanded kes hingega teeb asja, et see teeb suurt rõõmu. Ma arvan, et me võime uhked olla oma eesti džässi üle. Lihtsalt need on vaja vaadata rohkem neid kanaleid, mille kaudu siis mitte ainult tutvuse kaudu ei pääseks välismaale ja saatkonna kaudu, vaid tõsiselt oldaks huvitatud ja ja sellepärast on jätsliku jätskaar ette võtnud ka Eesti vabariik 100 suurema väljaspoole vaatava projekti, aga see jääb tulevikku. On teil mingisugune väike ülevaade sellest, et kuidas on need väliskontaktid sel aastal just olnud Eesti jazzil? Tegelikult ongi nüüd kätte jõudnud see aeg, et et kui siin mõned aastad tagasi sai alati teada, et tema on seal ja teha seal ja keegi seal siis praegu muusika tuleb ka juurde, aga see sõitmist on nii palju, et tegelikult seda ülevaadet nagu õieti enam ei ole. Peaks olema üks kroonik jätk liidule vähemalt, kes kõik kirja paneks, kus eestlased on käinud. Et mulle tundub, et nagu ongi Facebookis või kusagil nagu arvuti seal näha, ta keegi on kusagil seal ja keegi siin postitab seda, et tegevus käib ja nii see peabki olema, et mida vähem tsentraliseeritud, see on, seda parem tegelikult, et igaüks peab ise leidma oma need välismaa otsa üles, aga noh, loomulikult on siin ka siis ütleme nii-öelda nagu süstemaatiline, et Eesti jätsi ekspordi arendamisel Aga sellised suured eesti džässi tutvustavad üritused. Sel aastal on mõni neist toimunud. Sel aastal midagi väga suurt ei olnud. No Tallinn Music Week ikka nagu on laiemale seltskonnale. See oli ka nagu meil, ütleme siis nagu sellise just nagu pigem investeeringuna just selleks Eesti vabariik 100 projektiks, kus siis on tõesti mõned nagu suuremad eesti asjad tulemas ja peaks järgmisel sügisel siis hakkama pihta see asi. Juba meil Eestis on siin palju džässifestivale, et tore, et kõik tegutsevad, on aktiivsed, et Sõru džässet on ka väga hea augustibluus. Ta on ju jääb, kes pühitses oma juubelisünnipäeva ideedžasse laienessis oma haardega väljaspoole, tuues siia Ameerika muusikuid, Argentiina muusikuid. Võsu Jazz, mis minu meelest on väga tugeva, toimus aga aias, aedades jah, aga potentsiaal on seal minu meelest väga hea, et aga siis aga mängimas ja tegelikult mulje oli väga hea. Et ruumi on, vähemasti suvel veel. Ma arvan, paaride festivalil Eestis sellist nagu tänuväärset publikut tundub olevat. Ja kui rääkida näiteks uutest plaatidest, siis no mulle meenub muidugi kõigepealt Kadri Voorand, Armo purjus just andis välja oma sooloplaadi. Siis lihtsalt nii efektne. Mõjub kohe nagu, et kui see esitlus oli Tallinn Music Weekil, siis mäletan, kuidas rahvas läks peaaegu pöördesse Kadri esinemist kuulates. Aga on veel mingeid selliseid plaate lihtsalt sellest aastast kuidagi meelde jäänud. Kirke Karja plaat ja Peedu prio ja Tanelil oli Victoriaga. Ei plaate on muidugi palju, aga kindlasti siin meil Berget ka Erki Pärnoja, Sten natukene piire ületav, selline elektrooniline ja tore, et head muusikat kirjutatakse ja ka, kui siin võetakse klassika teoseid esitada nagu Mustonen kvartett, siis see on ka ilus ja igasugust peab olema. Kas võime ka selle aasta puhul mingitest uutest tendentsidest rääkida võib-olla laiemalt kas meie džässielus või ütleme kasvõi ka konkreetselt ma tea, džässihariduses. Näiteks midagi revolutsioonilist sel aastal vast ei meenu muidugi, mis on nagu äge, mis on alanud nüüd juba mitte sellel aastal, kuid juba eelmisel või üle-eelmisel hariduse vallased tõesti need koolid, kes meil siin põhiliselt jätsi haridust annavad, on siis muusikaakadeemia Eller otsa koole Viljandi kultuuriakadeemia on siis pannud nagu oma finantsid kokku, et kordada workshop ütleme, siin ongi jaskar, põhipartneri, natuke heads, liit ja et kui on ikkagi tulnud mingeid suuri olulisi artiste, kellel on olnud aega siin teha workshopis, siis siis me oleme leidnud need kamba peale need finantside, ütleme, ühe koolikaupa nagu ei jaksa neid osta siia. Aga ma arvan, et see tudengitele ja ja võib-olla ka teistele muusikutele, kes on ütleme, tiirelnud seal selles ringkonnas on kindlasti väga motiveeriv, et see on nagu täiesti uus tase. Ütleme sellist nimekirja maailmakuulsatest muusikutest, nagu viimati esmaspäeval ühingrans yle Pill, Loorents seda pole varem mitte kunagi olnud Eestis. Et see mulle tundub, võib-olla. Noh, kui me räägime mingist tendentsist, on teil midagi lisada. Ma arvan, et eesti jazz käib sama jalga nagu maailmas. Millised on suunad? Täiesti, need piire ületavad projektid on väga-väga toredad ühendades erinevaid kunstistiile valdkondi ja kui meenutada siis tänavust suure džässiauhinna võitjat, kes oli saksofonist Maria Faust, siis tema kirjutas festivaliks spetsiaalse teose. PT mis oli mõeldud nii koos visuaalidega koos siis treeningratastega sõitmisega. Sellist asja on päris palju, nagu maailmas või Kristjan Järvi dirigeerib orkestrit ja Hauschka mängib minimalistlikku muusikat repareeritud klaveriga, mis on väga põnev, mis on ka meie publiku üks lemmikuid, et mingis mõttes see uus on nagu unustatud vana, et seda on ka olnud varemed, kindlasti tahaks rohkem värve tuua, muusikud suhtleksid rohkem publikuga või siis peab see muusika olema nii tugev, et ta tõesti kõnetab otsast lõpuni terve kontserdi siis publikut, nii et võimalusi loomulikult on. Eks silme helindatakse nii tummfilme kui ka päris filme, et sellised kontserdiprojektid on ja, ja eks neid neid erinevaid asju leiab. Jah. Ja muusikaliselt ka ikkagi ääretu mitmekülgsus, ma mõtlen, kui vaadata kas või Eesti noorema põlvkonna džässikollektiive. Ja kindlasti erinevaid tegijaid ja ja ma arvan, et igaüks neist tahabki leidma siis endale oma publiku. Jaak on siin nagu eeskujuks, et ta kogu aeg genereerib ideid ja pakub välja uusi projekte, täiesti põnevaid, et mida võiks teha. Nii et üks selline stabiilne ansambel on väga hea, aga uued projektid on nagu uued väljakutsed ja ja kuidas sulle tundub jaak, et kas see aitab nagu endal ka kuskile poole edasi liikuda, kui sa mingi uue asja käsile võtad? Muidugi aitab, see selgub nagu pärast pidanud, mida see aitas, eks ole, alguses vaeva vaja näha. No ikka jah, ei tohi, ideid on nii palju, et ei jõua ära teha, see on selge, aga et noh, Eestis võib-olla ongi nagu väike turg, et siis siis ühe asjaga nagu väga palju kordi esineda ei saanud siis erinevaid asju teha on, on tore, aga noh, ma arvan, et see ongi selles mõttes, et ei tüüta ära, et ma arvan, et siin praegu see vein, krantsi, bänd, vehkisid kaks kuud olid tuuril, et nad olid ikka noh, lood olid väga selgelt muidugi. Aga et eks ta natuke ikka oli nagu raske nagu jääda värskeks. Ja mida uueks aastaks soovida, kui mõelda veel uue aasta peale või mis on need projektid, mis kohe uuel aastal hakkavad juba vaikselt Pihta ei, no ma arvan, uueks aastaks ikka soovida publikut, et ikka publikut jätkuks ja noort publikut, et eks jazzliidu ülesanne on ka nagu ikkagi nagu seda noort publikut üles leida ja see on kõigi meie ühine mure, naeran ja et see on olnud ju ikkagi läbi aegade ikkagi küllaltki noore publikuga Eestis õnneks ikkagi noorteni jõudmine on meie üks võtmesõna ja meil on nüüd seal tõesti siis noor äge naiskond, kes möllab ja ma loodan, et nad mõtlevad ka välja uusi trikke, kuidas publikuni jõuda, sest selge on see, et konkse, mille otsa nagu publikult püütakse ja noori on nagu ka väga palju, kellega tuleb võistelda võrreldes Lääne-Euroopaga peaks ikkagi meeldis džässipublik üsna noor olema, sest just ma rääkisin Aleksander paariga, kes tuli siis raskust ja ütles, et, et seal oli ikkagi publik olnud selline vanemapoolne. Mida suurem riik, seda keerulisem see on, ütleme raha nagu räägib, et, et kõik see vaat kus ikkagi on käive, seal pannakse nagu käpp peale. Laste pealt on tore vaadata, kuidas ütleme näiteks, ütleme, filmides on mingi teatud popmuusika, seda genereerivad teatud raadiojaamade, et see kõik on ikka nagu väga hästi läbi mõeldud kuidas nagu publikut endale meelitada ja nagu tühjade kätega sinna nagu vehkima minna, vastu ei ole, ei ole mõtet valda lihtsalt mõjuvad, peab olema mingi ka väga korralik strateegia, et, et nagu ütleme sellele nagu raha või kommertsmuusika võimule kuidagi vastu saada ja ma arvan, et see on ikkagi noh, meil ikkagi lihtsam kui tõesti mõnes suures riigis, kus lihtsalt ütleme, see algne panus, millega üldse nagu kusagile pildile pääseda, on nii suur, et ütleme juba seadsu jaoks, noh see käib üle jõu lihtsalt. Nii et see on üks ülesanne, millega tuleb tegeleda. Kogu aeg ja pidevalt läbi aastate ja see on ikka mõnel määral vilja kandnud. Aga uuest aastast veel, mida siis soovida? No soovida ikka seda loomingulist uudishimu ja energiat ja oma professionaalse taseme tõstmist ja hästi palju ka teiste kuulamiste ringivaatamist, et see alati innustab. Tegelikult mulle tundub, et praegu muusikud nagu suhteliselt nagu sõbralikud üks ringkond on, et, et võib-olla ajalooliselt on Eestis olnud selliseid erinevaid koolkondi nagu ka mingisuguseid noh, nii-öelda nagu ringkondi või selliseid Jaha nagu parteisid ja ütleme, kas vaatame oma naabri Maidki siis mõnes maas võib-olla kogu maa arengu pärsitud, kuna erinevad seltskondades haaval läbi, et et mulle tundub, et meil, nagu on, on see läbisaamine suhteliselt nagu hea, et see minu meelest on tore. Et meil on selline keskus nagu Philly Joe's, kus muusikud tihti kokku saavad ja ma arvan, et see on olnud ka meie sellisele üldisele noh, ütleme vaimsele õhkkonnale nagu väga kasulik. Ja viimastel aastatel need eriti, sest ennem see NO99 džässiklubi oli kuidagi intiimsem ja sõbralikum. Praegu on natukene ikkagi fuajee tunne. Aga mängida on seal tore, et seda ma võin omalt poolt kinnitada. Minule. Täiesti heligaja stuudios vestlesime Anne Ermi ja Jaak Sooäärega. Ja nüüd on aeg kuulata taas sel aastal ilmunud head eesti jazzmuusikat. Kadri Voorandi plaat Armo purjus ja sellelt lugu, kui need laiad meretuuled On siis ka? Kus ma tunnen ära kõik, see oli? Kuidas päike särab? Hea küll, ma. Iks kõik vanad õued USA mere vetel. Stopp piinas täiuste viivad täius. Still tunti muret teha. Ja kui sul lon päradi jaks. Tulen sulle taadi pilliga. Helikaja saates on siis aeg teha aasta kokkuvõtteid meie kirevast džässielust ja olen palunud stuudiosse rääkima sel teemal ka džässikontsertide korraldaja Guido Kanguri, tere. Tere. Tere. Kui nüüd sellel aastal, et vaadata tagasi ja meenutada, siis mis teie jaoks on olnud selline kõige eredam moment? Või sellised eredamad meelde jäänud elamused sellest aastast, mis puudutab just muusikat, džässi? Põnev on vist juba iseenesest see, et valik on päris suur. Et kui vanasti aastaid-aastaid tagasi lootsid jõuludžässi või et siis tuleb periood, kus on palju muusikat, Tallinna linn ja Eestimaa head muusikat otsast otsani täis, siis mul on tunne. Tänaseks on juba saanud nii, et aastaringselt jäljed maha, midagi maga, et kogu aeg on põnevaid kontserte. Kogu aeg on, on midagi, mida on põhjust minna kuulama, lihtsalt sa ei jõua igale poole ja aga kindlasti minu kõige ilusamast tundest rääkida, siis kindlasti on eelmisel nädalal toimunud Sven Grünbergi autorikontsert. Et see on nüüd jälle selline kontsert, mis jääb sinusse päris pikaks pikaks ajaks. Nii nagu Sven ise on öelnud oma muusikalisi oma tegemistes otsita sellist rahu ja tasakaalu ja positiivsed energiat, et mitte tühja-tähja ka tegeleda ja osata eristada oluline ebaolulisest ja harjusse tasakaalu leidmise moment ja, ja see muusika, see kontsert pakkus sandis nagu jõudu edasi olla ja siis oli fantastiliselt ilus, hea võimas kontsert. Et eks võiks ise ka püüavad jõudumööda teha selliseid valikuid, et et vanus on juba selline, et igas projektis ei jaksa osaleda ja, ja ei ole ka huvitav. Et osata valida just seda, mis sind puudutab ja et see on kindlasti minu tänaseks päevaks veel kontsert, mis lainetab minus edasi. Ma arvangi, et tegelikult see poolaasta on olnud nagu erilisemad elamuste poolaasta, ütleme et aastaid on ju siin üldse toredaid kontserdid olnud, on ära nähtud Batme fiini ja Bilbri sell ja nii edasi ja nii edasi, aga minu jaoks veel aluste alus ma vaatamas käisin, oli Kinkreemsani kontsert Berliinis. Ja see oli tõesti kontsert, mis mind ka väga puudust tas ja sel lihtsal põhjusel, et king, Creamson on minu elus nii kaua olnud ja minu muusikalist maitset nii palju mõjutanud, et see ikkagi aastast me ei pea. 74 75, kui krimpsoni plaat minu lauale ilmus ja sellest hetkest on seal ansambel minu jaoks olemas olnud ja ja kui ma kuulsin, et Euroopa tuur tuleb, siis olin nagu selge pilt, et ma pean seda nägema. Ja see oli nii võimas. Ta on muide, need vanad legendid on ikka kuidagi ainult legendideks jäänud ja me oleme siin kuulnud küll, ma ei tea jess ja ida, aga see kõik ei ole enam, see on mingi paar valamest järgi jäänud ja uued ja aga Ginfrempson on nüüd küll ansambel, mis on minu meelest aastatega ainult ja ainult ja ainult võimsamaks läinud rohkem puudutavamaks ja siis selles muusikas on ju kõik, seal on džäss, elab kõik, eks ole, nagu progebänd, see nii täiuslik muusika, pisarad voolasid ja tundus, et et hingel langes taevast alla. Kui mul on juba praegu kaks sellist asja tuua, siis rääkimata veel Viljandi kitarrifestival, millest ma väga pean väärtmuusika, festival, seal oli võimalusi, anna Akkermanni kuulata, Läksin koju, otsisin vanad fookuse vinüülplaadid ülesse ja kuulasin, et näed, et mul on nagu sellest poolaastast, ütleme väga palju, mida meenutada või mis minus edasi kanduvad, eks ole. Kõik on kuidagi hilisem, rahu ja tasakaalu viitavad suunavad kontserdid, ma arvan, et ma olen ise ka enam-vähem rahu tänavale jõudnud, et. Ja noh, kui me räägime muusikaelust üldiselt ja mitte üksnes Tšassist, siis noh, teisest küljest on olnud ka väga kurb aasta, sellepärast et paljud väga suured figuurid on meie seast lahkunud sel aastal just loomulikult Valter Ojakäär, eesti džässi edendaja ja teisest küljest ka siin Maailmas, eks ole siin David Bowie, Prince ja paljud teised, nii et selles mõttes on olnud ka üsna kurb aasta? Jah, seda muidugi noh, nii on elu, eks ole. Aga tulevad uued ja noored ja Eesti džässis, räägime siis eesti džässi noorem põlvkond on, on väga võimas. On, mida kuulata, kohe väga ja väga, väga. Mis teile Eesti džässielus sellel aastal silma on jäänud, et ma kujutan ette, džässikorraldaja ikkagi vaatab alati ju ka ringi sellise pilguga, et mis on toimumas üleüldse ja mida on rohkem väärt võib-olla tähelepanu pöörata ja millele vähem? Jah, et eks ma ju püüan asjaga kursis olla jah, ja asjaga kursis olla juba sellepärast, et mõelda siis, keda oma suvefestivalile kutsuda või või keda oma väikesesse Riga esmaspäevasesse džässisalongi kutsuda. Et loomulikult ma käin selle pilguga, kuulan, vaatan ka ma ei oskagi nüüd vastata päris täpselt su küsimusele, et kes nüüd eriti või kes rohkem, kes vähem, nii nagu ma ütlesin, et alati on huvitav tav noori kuulata ja, ja oma sõnu džässifestivalil püüame alati nii teha, et et legendide kõrval oleksid ikkagi noored kohal, eks ole. Ja ma olen ainult vaimustuses nendest. Mina olen ikkagi emotsionaalne muusika kuulaja, eks ole ju vähem analüüsin rohkem, kuulan, tunnen mis ning puudutav tabel, mis mind vähem puudutab. Mina jälgin väga positiivselt. Olen õnnelikuma saal emotsiooni ja tunnen, et ah, oh see siin see kontsert lainetab minus edasi. Aga kuidas on läinud teie tegemistel džässivallas sellel aastal just vaadates Sõru džässvaates, teie džässisalongi? No mina olen juba selle üle õnnelik, eks ole, et meeniga esmaspäevane džässisalong, mis on nüüd siis Radissoni hotelli 24. korruse lounge'is, mida me siis kutsume, eks ole esmaspäeva õhtuseks džässiklubiks. Et sellel on ikkagi 10. hooaeg ja ma olen õnnelik, et, et meie saalid on, on täis või siis peaaegu täis, kuigi detsembrikontserdid on juba nõnda täis, et sinna ei mahugi lihtsalt. Ja mul on hea meel, et publik käib. Publik käib ja kuulab ja, ja mille üle mul on veel väga hea meel, et mul on väga hea publik, kes oskab muusikat kuulata, muusikat hinnata, maa kiidan neid ka kontsert lõpeb, et aitäh, et te oskate nii ilusasti muusikat kuulata, aeg on ju nii-nii kiire, et kui meil rääkida veel aega on, aga ega meil väga palju ei ole aega kuulata. Et kui mulle esmaspäeva õhtul kella seitsmeks tuleb saalitäis inimesi, kes on valmis kuulama selle üle, on hea meel. Võib-olla uuendusmeelsed selles poolaastast, see, et me piletid on saadaval, piletilevis, see on ka ilmselt positiivselt mõjunud. Et sinna meile mahub 60 70 inimest ja kui saalid on täis, siis on väga vahva. Ja siit tulenevalt siis juba ongi suveline jaanipäeva 15 16 17 18 juuni tulemas Sõru džäss ja seekord siis arvult 10.. Ja ega, ega Sõru jazzi kava on meil põhimõtteliselt. Ta on paberi peal valmis, eks ole, võib-olla väiksed muudatused, nihked sinna sinna-tänna tõstmised. Aga alustame nagu ikka Orjaku sadamasse läheme kalasadamasse ja kaks päeval Sõru sadamas ja kuna 10. aasta siis püüame kõiki neid kohti, kus me selle 10 aasta jooksul oleme olnud, nii Mansbe kabel kui Emmaste kirik, et et kõik need kohad on siis nagu kaetud ja ja nagu ikka, ega me ei paku ainult muusikat, eks ma püüan rahvale pakkuda, kui ta seda, mis mind ennast puudutab ja huvitab, siin elus. Tore koostöö on ju meil RMK, aga kus me lisaks kontserditel ja teeme ka loodusmatku ja Peipsi ääres, kus on tuletornikontsert, mis on siis arvult kaheksas ja mida me teeme juulil, buss seal siis samamoodi lisaks muusikale me pakume kohalike vaatamisväärsus, eelmisel aastal oli oli matk vanausuliste radadele ja kontsert vanausuliste palvemaja hoovis. See aasta on matk Polu Vernikute muuseumisse ja lisaks siis on matk veel hommikupoole Peipsil uidata telekus loodusfotograaf, Tiit Hunt rahvaga koos matkab ja võib-olla siis õpetab neid ka natuke loodust pildistama või jällegi inimesi suunata, mida vaadata Ta mida pildistada ja kui hästi läheb, siis on ka õhtul juba nendest samadest fotodest fotonäitus, et ma püüan nagu lisaks muusikale selliseid enda armastusi veel välja pakkuda, rahvale ja salongis jätkuvad ka kontserdid, siis juba uue aasta algusest ja salongikontserdid jätkuvad, siis meil tuleb nüüd jõulupuhkus nagu igal aastal ja 16. jaanuaril alustame jälle ja ka segava on valmis, nii et loodame, need, need kaovad varsti ära trükkida ja 16.-st jaanuarist kuni jällegi aprilli lõpuni igal esmaspäeval ja siis tulebki juba Sõru džäss ja siis tuleb tuletornikontsert ja ja siis hakkab jälle uuesti hooaeg pihta, Tallinnas ja. Lisaks muidugi minu tegemised teatris ja filmid ja televisioon ja niimoodi ma oma aega sisustada. Ta on jah, tegelikult džässi osas aasta kokkuvõtet teha, detsembris on selles mõttes kohati keeruline, et hooajad kestavad tegelikult kuni tavaliselt sügisest kevadeni, nii et hooaeg veel alles kestab. Ja et kui ma ikkagi ütlen, et 10. hooaeg džässisalongis, siis tähendab see 10. hooaeg lõpeb ju aprillis ja siis tuleb juba festival ja 11. hooaeg algab. Detsembris seal aga aitäh siis nende kommentaaride eest, aitäh teile ja tulge meile külla ja tulge nüüd külla ja, ja tulge suvel Sõrutšessile. Tänases heligaja saates rääkisime sellest, kuidas on läinud Eesti jazzil aastal 2016 ja natukene ka meie folgielust. Saates olid külalisteks džässliidust Ivirausi ja Tõnis Tüür. Festivali jazzkaar, peakorraldaja Anne Erm, džässkitarrist Jaak Sooäär ja kontserdikorraldaja näitleja Guido Kangur. Kuulasime ka värsket eesti džässmuusikat Peedu kass momentumi albumilt pala palgast Volgaga Kadri Voorandi uuelt plaadilt, kui need laiad meretuuled ja Maarja nuudi kuradi polka kõlas samuti tänases saates. Helikaja saate pani kokku helioperaator Katrin Marikia toimetaja Ivo Heinloo. Soovin teile kaunist päeva jätku.