Tere, mina olen Igor neemre, karateklubi Vado treener. Täna räägime hiina võitluskunstidest. Nagu kõik võitluskunstid algavad kusagilt ja sisaldavad suuri müüte ja legende. Nii on ka Hiina võitluskunstidega. Kõige rohkem tuntakse hiina võitluskunste ilmselt termini kungfu all. Samal ajal kui tõelise terminiga wushuust ei tea paljud inimesed üldse midagi. Kõigepealt vaatame need terminid üle ja jõuame siis kaasaegse Hiina võitluskunstimaastikule. Termin kungfu tegelikult tähendab meisterlikkust, oskust, aega ning kupumeister ei pruugi olla mitte võitluskunste suuroskaja vaid ka joonistaja, tantsija, laulja, pagar, sadulsepp, ehitaja ja nii edasi. Seega kungfu tähendab tegelikult meisterlikkust ja oskust mingil alal. Teiste sõnadega kompu tähendab siis energiat, kung ja aega puu. See tähendab seda, et selleks, et saavutada meisterlikkust läheb aega palju aega ning selleks, et saavutada taas jälle meisterlikkus, oleks vaja palju energiat. Termin wushoo, mis kaasajal näitab Hiina võitluskunste on tegelikult pärit 1953.-st aastast. Wushuu tähendab siis hiina keeles tegelikult sõda tähendab sõda ja suu täheldab kunsti. Seega Devin usu on Hiina võitluskunstide täpne nimetus. Kui vaadata nüüd ajalugu, siis võitluskunste saab alati ühendada inimkonna ajalooga kuid me ei lähe sinna tuhandeid aastaid tagasi, vaid vaatame lähemalt neid persoone ja legendaarseid kujusid. Kes on mõjutanud Hiina võitluskunste. Kolmandal sajandil arst Huato jälgides loomi, lõi niisuguse võitluskunste süsteemi, mida nimetatakse viie loomamängud. Ta uuris erinevaid loomi, tiiger, karuahv, hirv, jagurg ning lõi või no eesharjutused, mis sisaldasid venitamist, jõu, arendamist ja hingamisharjutusi ning seda peetakse esimeseks niinimetatud terviseharjutuste vormiks, mida nimetati džigung. Tuntud nimi kindlasti võitluskunstide harrastajale. On Body Tarmo. Body Tarmo oli siis mees, kes aastal 527 meie aja järgi tuli Indiast Hiinasse õpetama zen-budismi. Ja lõpuks ta saabus Shaolini templisse, mis on üks kuulsamaid võitluskunstide Mekasid Hiinas. Tulles õpetama sinna zen-budismi, panin tähele, et mungad ei suuda mediteerida, jäävad magama või vajuvad niisama kokku. Pani tähele, et nende füüsis on nõrk ning siis ta lõigi harjutuste vormi nimetatud 18 Shaolini kätt. Tõi selle vormi kohustuslikuks kõikidele munkadele. Need on siis niuksed, esimesed harjutused, millest on tehtud legendid ja mida seostatakse hiina võitluskunstidega tol ajal loomulikult need harjutused ei olnud mitte rakendusliku väärtusega, vaid kehalise tugevdamise harjutustena. Kuid soleeni tempel on väga oluline koht ka Hiina võitluskunstiajaloos ning seda vaatame natukene hiljem. Suure Hiina entsüklopeedia järgi teatakse, et kaasajal Tal on Hiinas kuskil 300 erinevat vurtsu stiili kus kasutatakse üle 600 relva. Seega on see lõputu maastik, kuhu peaks poti sisse minema ja tegema erinevaid saateid. Kuid vaatame nüüd Hiina võitluskunstide süsteemi ja nende jagunemise metoodikat. Aastal 1953. Hiina kultuurirevolutsiooni ajal toimus esimene ülehinnaline spartakiaad, millest võttis osa 75 protsenti. Harrastajatest olid Vuš harrastajad.