Maantee see on kui pulseeriv tuiksoon mis kannab edasi maaeluks kõike vajalikku. Sõidab autobuss, kui teaks, keda kannata, kiirustav süli võib-olla noort andekat inseneri, mõne uue kaevanduskarjääri ehitusele võib-olla linnast asjaajamistel tulnud suurte kogemustega kolhoosi esimeest tema tänuväärse töö juurde. Kooliõpetajad, kes päevast päeva külvab kuldseid teadmisteteri laste hinge, kasutab kõige kaunimat saaki meie maa tulevikku. Radistab mööda piisoni rinnaga raske ise kallutaja. Järelvankriga pikaks venitatud palgikoorem kirjustab piimatsistern ja leivafurgoon. Diagonaaltriibuga postiauto ja otsmikul punast risti kandev heledas arstikitlis Simm sõidavad jalg- ja mootorrattad mõõdavad emakese maakamarat, jalakäijate tallad. Ja kogu sellel liikumisel. Kõigil neil inimestel on oma kindel siht oma ülesanne. Maantee on otsekui tuiksoon, mis pumpab verd meie maa südamesse. Niisugune mõte tekkis meil siis, kui oma raadiomasinaga peatusime teel kunagise püssi mõisa kohal Kohtla-Järve rajoonis. Tee veeres seisab pikk madal puuhoone, mille ühes otsas asub sidekontor. Seal uksest käib sisse ja välja palju inimesi. Aga hoone keskele akende vahelistele tumedatele voodrilaudadele on kinnitatud marmortahvel. Marmortahvlite Keilon minevikku keel ja sellesse siin on raiutud tähed, mis räägivad, et samas hoones tapeti 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Mihkel Aitsami. Koosta võitluskaaslaste Jüri kalmuse ja Rudolf bimbergiga. Siin niisutas maad eesti töölisrevolutsiooni esimeste ohvrite veri. Selles hoones elas kunagi püssi mõisavalitseja Walden. Siia hoonesse paigutas seitsmeteistkümnendal aastal koos 12 puna kaardlasega mõisat üle võtma sõitnud Mihkel Ainsa vahi alla. Püssi krahvi Stackelberg koos valitsejaga. Selle maja ühes toas kõneles aitsem mõisa poolakatele. Õpetas neid unistama uuest elust plaanitses vaba töö, esimese päevi esimest enda jaoks külvatud Ki lõikust neilt samadelt maadelt. Siin valiti endistest moonakatest püssi mõisa juhatus. Ja siinsamas maja trepil langes herra paruni poolt krahvi vabastamiseks palgatud valge kaardlaste kuuli läbi. Mihkel Aitsami. Siin lõigati läbida elusoon. Siin katkesid tema unistused paremast elust moonakatele ja nende lastele. Kuid. Kuid unistused ei surnud. Need elasid edasi Aitsami taolistes inimestes ja said tõelikkuseks, said meie tänaseks päevaks. Endise krahvilossi varemeil asub nüüd Püssi keskkool. Me möödusime internaadihoonest. Nägime läbi akna Puurseta põlledest poisse höövelpinkide taga koristamise kärmusest või pliidi soojusest ühendavate valgetega pisikese perenaise jooksmisel õue. Kuulsime, kuidas võimest tungisid välja kaasakiskuvalt ergutushüüded korvpallimängijatele. Ja me teadsime, et need lapsed on põlvenenud endise püssi mõisa moonaka peredest. Õpetajate toas. Kooli direktori Olavi uuema ajaloo õpetaja Erika Rohumäe ja 10. klassi õpilaseks kommunistliku noore Kiira elmanniga paistis silma, et siin valmistutakse millekski pidulikuks. Ja Erika rohume viiski jutu sellele. Siis, kui mõis põles, siis otsustati selle mõisavaremetele ehitada uus koolimaja ja 1926. aastal valmis uus kuueklassiline kool. Et need on juubel. Ja nüüd me püüdsime neljakümnendat aastapäeva. Aga kuidas siin varem üldse oli? Koolielu, külastame minevikus. Varem käidi Lüganusel koolis, Lüganusel oli neljaklassiline kool ja nii nagu jutustab meie õpetaja soolest, kes seal koolis on õppinud. Et koolitöö toimus ühes toas, istuti pika laua taga, pikkadel pinkidel. Ees olid mõned raamatud, kirjutati kühvliga tahvlile ja niiviisi õpiti laulmist, näiteks õpetas õpetaja hääle järgi üldse muusikariista. Vot ja võimlemist, kui üldse õpilased ei tundnud, vaid võimelist tundidel oldi väljas, joosti, mängiti, peeti lumesõda ja Niilisusis möödusid kehalise kasvatuse või võimlemise tunnid alles võib-olla nõukogude koolis. Meie koolis praegu õpilased puutuvad kokku tõelise kehalise kasvatusega. Aga meil on olemas koduriot, rind kohe või kuidas seda nimetada? Jah, neil koolis on kodu-uurijate ajalooring. Sõjalugu on samuti uuritud, ümbruse ajalugu oleme ka uurinud, meil oli siin mõni aasta tagasi oli jaotatud pioneerirühmade ja komsomoligruppide vahele kodu-uurimise ülesanded ja uuriti kolhooside ajalugu. Ja kõige tähtsam kindlasti oli see, mis oli seotud Mihkel Aitsami ka selles osas tegi väga suure töö ära praeguse 10. klassi komsomoligrupp, kes kogus väga põhjalikku materjali ja see on esindatud nüüd albumis ja kus on tõesti väga väga palju Mihkel Aitsami kohta selgunud. Nüüd saime ka teada, et üks innukamaid kodu-uurijaid ongi kiire. Ta jutustas, kuidas lapsed nägid vaeva kõige selle taastamisega, mis on seotud Mihkel aitsemiga. Kuidas nad otsisid tema võitluskaaslasi. Lõpuks ma leidsin ühe soovarese tuli välja, et ühe meie õpilase isa tunneb saarest ja nii, aga juhuslikult tuli välja, et seltsimeessoovares on samuti jätnud osa neist sündmustest tunnetavastiiklatsionit Jeremy, siis saime lõpuks ka tema aadressi. Siis otsustasime ta paluda omale külla. Muidugi ta teadmist võrdlemisi kaugel. Viljandi rajoonis Mustla lähedal. Sellise asja juures ei tohtinud kaugused muutuda takistuseks. Direktor uuema sõitis ise autoga Mulgimaale ja Tõi seltsimeessoo varase püssi keskkooliõpilaste keskele. Kohtumine seltsimeessoo varesega oli suureks elamuseks kogu meie õpilaskollektiivile samuti õpetajatele. Ta rääkis sellest, kuidas ta olles telefoni keskjaamas igavesel valves tuli, sealt ära tuli selle postkontori maja juurde. Kui parajasti tulistati Mihkla eksamite tema võitluskaaslasi, tema nägi Aitsami langemist pealt, siis jah, tema isiklikult nägi kõike seda oma silmaga pealt. Ja ka ta ise sai selle juures haavata. Ja see kuul üks nendest kuulidest, millega teda tulistati, on praegu veel tema kehas. See asub tema seljas ja me kõik oma käega seda katsusime. Ta käis läbi kõik siin hooned kooli ümbruse tuletas meelde, kuidas kõik oli vanasti ja tal oli väga hea meel, et teda üles otsiti, teda leiti ja neid vanu sündmusi meelde tuletati ja mida oli rääkida temale, oma koolielust. Koor on nüüd tänapäeval keskkool oma õppekabinettidega, meil on internaadihoone, treeneri mõisahoone ja samuti avar spordihoone samuti endise mõisahoone baasil ehitatud ja see jättis temale ka väga toreda mulje. Ja kuidagi andis tema elule uut rõõmu, juurdeavad laual fotosid, tuleb välja, et teil on puhkpilliorkester ka valule. Jah, puhkpilliorkester töötab meil teist aastat ja enamus sellest osavõtjaid on kuuenda klassi poisid. Koolis töötab meil näitering. Eriti aktiivselt töötab kehakultuurikollektiiv alma ö. Organisatsioon, kinotehnikaring ja veel mitmed teised ringid võiks eriti märkida ka just häid sidemeid meie ümbruskonna kolhooside ja teiste asutustega. Nii abistavad meie kolhoosid õpilasi toitlustamisel. 123 õpilast saavad kolhooside poolt tasuta lõuna samuti kooli ettevalmistamisel uueks õppeaastaks remonditöödel väga tublisti aitavad kaasa kolhoos, komsomol, kolhoos, hiie, püssi, elektrijõujaam ja teisedki asutused, elas ja paljud lapsevanemad. Komsomoli nimelise kolhoosi kontorihoone on koolimaja lähedal. Üle tee asub kauplus mõnekümne sammu kaugusel, sillerdab sügispäikeses jõepael. Kontorihoone isaga tuletab tahtmatult meelde minevikku. Siin asus kõrts, kus lasipuu küljes koonutasid hobused, kus tubakasuitsuses ruumis nii mõnigi raskest elust kergendust otsiv moonakas vastu kõrtsiletti lõi keisri hõbedase näo. Komsomol nimeline kolhoos paikneb tervenisti endise püssi mõisa maadel. Neil maadel, kuhu moonakat Mihkel Aitsami kõnet kuulates tahtsid visata mulda endi jaoks esimese rukkiseemne koguda terad oma salvedesse. See asub neil maadel, mille ülevõtmise eest tuli tasuda verega neil, kelle nimed on raiutud marmorisse endise valitsejamaja seinal. Kuid ka see unistus ei surnud. Neil põldudel töötavad need püssi, mõisarentnike ja moonakate järglased. Sellest maast sellest verega niisutatud maast, rääkis meile kolhoosi esimees Rudolf trummar oma kirjutuslaua taga ahjusoojas kabinetis. Noh, siin on meil häid maid ja on ka albumeid, muidugi need mõisasüda muidugi oli sügavad Mullemad ilusat maad siis siin teine pool, kus Lüganuse küla praegu siin rohkem sinu paepealsed ja siin on muidugi rohkem halba kui head. Ta saab, et on kasvanud ikka tublisti, kui me alguses saime siin 10 12 13 entressist kaasa, laastamine 23 tsentneri möödunud aastal, mõni tublist parem möödunud aastal 34, ligi 35, circa 30 elumaja on ehitatud kolhoosnikud, individuaalmajad siis on, hooned on kolhoosil väga palju, autopark on meil kümmekond autud traktorid ja 15. Et elu praegu või ei saa võrrelda kolhoosi algusega põllutöödel mehhaniseeritud, 100 protsendiliselt, siis heinatöödes kuigi peale kasvatab hobuseid. Et enamvähem ikka kõike, masinate töö, inimeste osatähtsus, muide ka tähele pannud, et nii peab olema õppinud mehhalüsaatorid, kes seal masinaid juhivad isegi meie kolhoosnike individuaalaiatehnikaga ikka elutingimused muutuda hoopis teised, kui praegu oligi riske tendents, et juba tuleb meil noori juurde. Kui kolhoosi alguses oli muidugi palgad olid väiksed kolhoosikohustused, mis me riigile müüsime, olid väga odavad, siis muidugi rahvas ei taha, noored kadusid ära ka praegu, meie sugugi ei maksa vähem kui praegu linnas ja Inguy inimese individuaalmaas ja annab teiste verd juurde, nii et praegu inimeste puudust ei ole. Laudas meil on siin farmis üle 100 rubla, sigalates muidugi rohkem, see on siis traktoristid ka 150 kevaditi pingelised üle selle 200 ümber kombaineri, muidu need, need tiirlevad seal üle kolme rubla 400 rubla kuus sügise seal samuti erakordselt tähtis kombainer seal meiega koonderdama ei hakka, et see oli väga tähtis töö, olgu seal halvasti teha, siis muidugi auto selle vilja ära jälle. Üldiselt kolhoosis ehitavad praegu maju ja palk on täitsa normaalne. Täitsa eraldi ja loomakasvatus on kõval järjel. Jah, loomakasvatus meid ka rahul olla, möödunud aastal 65. aastal saime lehme kohta, saime 3627 kilo piima, siis 100 hektari kohta 651 tsentneri, nüüd ka vabariigis juba seal ikke 10. kohal oli möödunud aasta järgmisel aastal on kavas veel ehitada kolhoosid, moodne laut, kus me seame sisse torustikku, lüpsikuule, kolhoosil torustiku lüpsi olemas praegu veel ei ole, kuna nüüd varsti pidanud pikad ja igavad talveõhtut, millega siis tegeldakse kolhoosist õhtuti kolhoosis, meil on siin õpe ringi siis kolhoosis oma klubi olemas, klubis töötab siin naisansambel naiskoor, orkester on tantsuorkester noortele olemas. Õhk, kinod on tihti väga paljudel inimestel kodudes, televiisorid nüüd läheb ja töö on ikka päeval, kui töö ka nüüd ei ole nii igavest karta. Juba uksel seistes lisas esimesed, kaua selles endises kõrtsihoones enam ei olda. Kahe aasta pärast kolib kontor uutesse ruumidesse. Aga veel varem saab katuse alla kaheksa korteriga kolhoosnike elumaja, kus saab olema nii keskküte gaas kui ka kraanivesi. Ja jälle oleme teel, mis läbib endise püssi mõisa maid. Teil me kohtusime juhuslikult mu vana tuttava Olev Clintoniga, kes elab siinsamas, kui töötab Kiviõli kaevanduse maapealses osakonnas brigadiri na. Me käisime ka Kiviõlis, tundsime rõõmu selle üle, et kaevandus on kasvanud uue karjääri võrra. Kuid meid huvitas ikkagi kõige rohkem see, mis on otseselt seotud endise püssi mõisamaadega. Ja olev Gentel rääkis. Aga nii palju, kui ma tean, püssi mõõda maadel rajatakse uus kaevandus karjäär number kolm, mis tuleb Eesti NSV-s kõige suurem ja kõige suuremat toodanguga karjäär. Sinna tulevad nisukesed, sammuvad ekskavaatorid, mida meil Eesti NSV küll praegu siiamaani ei ole olnud. Ja ehitatakse niisugused estakaad, kus hakkavad laadima väga suured masinad. Ja nii, et püssi mõisa maad kuuluvad selle karjääri alla. Kuulsite sealgus moonakat kunagi küürutasid mõisa maadel oma selga hakkavad nende lapselapselapsed kaevandama kõige moodsal kombel põlevkivi millest saab valgust ja soojust mitte üksnes neile enestele vaid meile kõigile. Tuli koju meelde. Aevuriidi vermid. Last ei anna alla. Ja ta seenega. Saale järglaseks. Sain ta käest kaevuritarkust Vento ükshaaval läks. Läks. Läheks? Reeli Tseenetu. OMA siin ammu kaval. Käes kord RK Lepistavailanni kursa algi, nüüdse. Ja on ka ees. On? Teadsime, et olev kindel on ka innukas ise tegevuslane. Ta on mänginud paljudes näidendites. Kuna püssi jõujaama kõrval asuva kultuuriklubi juhataja aga oli ootamatult linna sõitnud siis pöördusimegi kohaliku kultuurielu küsimustes tema kui asjatundja poole. Ja ta ütles. Siin on, meil on kombinaadi klubi ja kaevanduse klubi, ikkagi nüüd need kuulupeo ühte, seal on meil draamaringid, muusikaringid, tantsuringid. Mida sa ütleksid pühvli klubi kohta? Niisugust gloviku püsiklubi on meil rajoonis väheseid juba hoone välisilme ei ole viga, eks ole, ja hoone välisilmelt, päike, pargikene seal ees tihti, seal korraldatakse kohvikuõhtut väga hästi sisustatud kohvik, õhtuti draamaringid, seal väga tugevalt töötavat muusikaring on tal väga hea seal hiiglad ja estraadiorkester siis on seal väga tugeval jalal on puhkpilliorkester väga tugeval jalal on seal koorilaul, mitte ammu. Me pühitsesime koorilaulu juubelt 50 aastat. Sügis, biome pidasime Nigulas tarvis, kõikidest kolhoosidest tulid esindajad. Me kihutasime jälle maanteel kaasas mikrofoniga kogutud terad, õige mitmest salvest. Maantee tuikson. Pumpasaga väsimatult verd meie maa südamesse et me saaksime hingata täie rinnaga.