Kui täna hommikul jõhvis sõitma hakkasime, valdas kuidagi niisugune eriline tunne südames. See ei olnud tavaline laulupäevale sõit, nagu me oleme juba aastaid praktiseerinud siia Toila oru parki. Teadmine oli siiski sellest et tegemist on 100. aastapäevaga, mil üldse Eesti mandril alustada tee laulupäevade korraldamist ja seda huvitavam on asjalugu, et just siin põhjarannikul jõhvis nimelt meie segakoori baasil viilisi esimene laulupäev läbi. Seekord laulis jõhvi laulupäeval 1865. aastal teisel juulil ta toimus 119 inimest. Osa võttis Jõhvi koor, Lüganuse koor ja Viru-Nigula koor. Vaivara koor, mõningatel põhjustel jäi tulemata. Tallinnast oli tellitud rinnamärgid ja laulupäev äratas väga suurt tähelepanu kogu Eesti mandril. Huvitav märkida. Nagu ajalooandmed näitavad, seda kirjutab Pärnu Postimehes väga selgesti Viieteistkümnenda augusti 1865. aasta numbris, et laulupühad on, kui soe vihmacey miskeid kasvama ajab. Ja tõesti, eks laulupäevad pole tõesti andnud võib-olla omajagu juurde meie väikese rahva töökusele koduma armastusele kahtlemata rahvaste sõprusele. Muidugi. Jällegi huvitav on siinjuures see asjaolu, et kogu aeg on muidugi siin jõhvilased laulupidudest osa võtnud ja väike detailikene võib-olla sellest, et esimesele laulupeole sõites Tartusse jäi üks mees esialgu jõhvis minejatest maha. Muidugi, seekord ei olnud sõit sugugi rongiga ega bussidega, vaid see sõit oli hobustega logisevad ja kolisevad vankritega. No muidugi, mitme päeva jooksul jõudis sinna Tartusse, aga üks mees, kes maha jäi, süüt oli tema nimi, see, kui Tartusse jõudis, oli juba laulupidu läbi. Ta jalgsi läks tartlasi järgi. Ja muidugi mees oli väga nördinud sellest, aga siis, kui teada sai, et laulupeol Jeffi koor juba seal hauginalisele kohale tuli võidulaulmisel, siis ühine rõõm kaotas ka selle väikese mure, kes siis koori juhatas. Siis juhatas koori Joosep Saar, kelle kalm on jõhvi surnuaial ja kelle kalm muidugi iga suvel ja kevadel hoiame kooriliikmete poolt korras. Aga muidu meie koor on osa võtnud kõigist üldlaulupidudest. Võib-olla sellest. Laulab paljudes jah, laulupidu peaaegu kõik, igal juhul mina olen koolis käinud 40 aastat niipalju kui laulupidu annab, tigu tähendab osa võtnud, meil oli koorene väiksem, kui me käisime, aga noh, nüüd ikka kasvas, kasvas, meil oli kõigest 40 Vislased alguses 40 veel üks vana, siis aasta-aastalt kasvanud ja kui me siin käisime ülevaatusel, siis me saime seal ka see meie Koorti siis sealt hõbemedali. Nii et meie koor on saanud ikka mitmedki korrad kiitust ja auhindasid 100 aasta jooksul 100 ja 100. Et 100 aasta jooksul on koor kasvanud ka sajaliikmeliseks. Alguses oli kooris 19 liiget, kui ta üldse tegutsema hakkaks, kas muidugi alguses naisei olnud, oli tegemist ainult meestega ja poistega kihelkonna kooli najal see koor tegutses aga muidugi siis mõnekümne aasta pärast tunnis muidugi naised juurde, siis sai ta segakoor. Huvitav on siinjuures veel see, et seekord, kui jõhvis esimene laulupäev eesti mandril toimus, siis tuldi, kui juba päev varem ka seekord toimusid kooriproovid ja järgmisel päeval, kui oli määratud esinemiseks, kas kindel algus, siis juba kaks, kolm tundi enne seda maamehed olid tulnud kohale, et vaadata omade tublide talupoegade entusiastide esinemist ja rongkäiku ja nii edasi. Isegi mõisasaksad olid sellest osa võtnud tulla vaatama, mis nende talupojad siiski välja nuputavad. Aga kui nad muidugi olid läinud, on näinud ja kuulnud nii tublit esinemist, siis nendelgi oli suu kinni jäänud, aga igatahes sellest laulupäevast kõmu oli suur temast, rääkis Perno Postimees. Tartu Postimees, siis saksakeelne, tõi härra suure reportaaži ja kõik õhtut tasid jõhvi laste eeskuju järgnema üle vabariigi. Ja muidugi ei ole üleliigne arvata, et kuigi palju muidugi see aitas kindlasti kaasa meie tänastele laulupidudel. Laulupäevadel.