Avinurme vallavadi külaga puutusin esmakordselt kokku kaks aastat tagasi kui külaelanikud võtsid nõuks taastada ajalooline vadi koolimaja, millest ühtaegu saanuks siis ka kooskäimise koht pidupäevadel ja koori ja näitemängu harjutamise paik. Argipäeviti. Vadi külal on ajalugu 400 aasta jagu. Täna on vadi kimpus samade probleemidega, millega teisedki Eestimaa külad. Pole tööd ja pole noori, kes oma tulevikuvatiga siduda tahaksid. Aga midagi on seal ka teisiti. Ühel hetkel leidsid aktiivsemad hinged, et ega keegi väljastpoolt vadi väljasuremisest päästma ei tule. Ise tuleb midagi ette võtta ja leiti, et kui oleks üks koht, mis kõiki külas seoks, siis see oleks juba suur samm edasi ja et selline koht saab olla ainult vadi koolimaja, kus hariduse andmist alustati juba 16. sajandi keskpaiku. Praegune koolihoone on muinsuskaitse all. Aastatepikkuse töö ja mitmete projektide tulemusena on nüüdseks jõutud nii kaugele, et restaureerimistööd koolimajas käivad ja kohalikul laulu ja mängu seltsi metsakaja, mis tähistas sajandat sünnipäeva online Lootust, et korralikud harjutusruumid kunagi ikka valmis saavad. 1903. aastal asutatud vahepeal aastakümneid unustuse hõlmas olnud selts metsakaja seob vadi küla lapsed, noored ja eakamatki üheks pereks. 91 aastane Linda mäletab veel metsaga ja tegutsemist enne 1900 neljakümnendat aastat mil vadi oli täies elujõus küla ja selts. Noorte peamine kooskäimise koht. Kui palju oli omal ajal vadi külas elanikke, kas siis oli siin selline, kui teie roolilt oli siin selline elav seltsielu väga elav, kui mina olin siis kui mina olin meilegi uus rahvamajja, just tehti see valmis. Meil oli väga tore õpetaja Joosep väljakes olime kooliaeg õpetaja ja siis oli mu laulukoorijuht ja Vadil peeti näidendid, muusika oma orkestrile oli noori mehi oli nii palju, kui meie olime seal ja ma ei oska, rääkis pool rahvamaja oli täis, kui meil juba tantsu tantsuq hakati mängima ja siis jooksuga vot selline kõik tantsutüdrukud, seal maatüdrukud ja omal ajal, kui siis Vadil olid siin sellised peod, siis ümberkaudsetest küladest noored tulid ka kõik siia, kõik Avinurmest, Tudulinnast lohusust, meil väga suur rahvamajja ka ja kõik tuli, vaat siia kokku. Kas sellesama vana koolimaja tegutsemist teiega veel, mäletate selle vadi kooli ei ole siin õppinud siin koolimajas ja minu lapsed on ka kõik silmad nii koolis, kui oli lõpetanud mitu klasside siis siin vadi koolis lõpetasite, lõpetasin Eli, 15 aastaselt laulukooris käima. Ja niiet ka tugev selts ja vadi külas oli, maja oli maias kinni, nii palju rahvast, et et no ma ei oskagi arvestada, nüüd ei ole siin võib-olla sõrmede peal ära lugeda, kui pallid siin on, kui tihti siis metsakaja, laulu ja muusika seltsis kuusk täis ja mida nad korraldasid siin vadi külas? Meenutage midagi, no iga nädal kord harjutasid laulukoori ja orkestriharjutused jäädi iga nädal, iga laupäevane päev oli ja pidusid oli meiega, iga kuu olid need omad. Nii kaua, kui see rahvamaja ära põletati juba sel koledal ajal, mis, mis me kõik üle veel elasime, seda ei taha rääkida, aga see on hirmus hirmus asi, mis meid küüditati, pidid ära ja oi need laulud, mis praegugi laulda, see need olid. Need olid ka seal minu ajal juba. Oh, laula ja hõiska ja ja siis oi Sul on praegu meelde küll kõiki, aga tantsud on vist nüüd küll teised. Teised sind haljas, Talts, viron, muud mitte kedagi enam sel ajal, kui elul oli, vaata neid lugeva tõstep. Supota, Kraku, Jakko, valts. Ja padespaan võtmist mile tulid Neil ja orkester mängis kõik need lõhud ära näisuks, seega orkester mängis tantsuks. Ja need olid minu äärsed täisud. Aire Jago, teie olete vadi külavanem. Ma tegin vadi külas intervjuud üks kaks aastat tagasi ja siis tulite küla tuleviku pärast mures, kuidas on täna, kas te julgete nüüd öelda? Vadiküla ei ole väljasurev küla. Asi on muidugi palju paremaks läinud ja julgust on juurde tulnud, sellepärast et meie muret on kuulda võetud. Me oleme juba saanud koolimäele alla uue vundamendi peale uue katuse. Vähemalt praegu jääb ta kindlalt seisma ja ta ei, ei lagune ära. Ja usk on, et me läheme ikka edasi ja me saame ka selle maja valmis, see on meile jõudu andnud. Kas on vahepeal tulnud külasse elanike juurde või sündinud juurde? Külasse on juurde tulnud üks suur, kus on kokku seitse last ja kõik need pisikesed pesamunad on juba nii palju suuremaks kasvanud, et nad juba tulevad koos meiega siia ka lavalaudadele, aga juurde on ka sündinud kaks last. Kui te heidate praegu pilgu siia peoplatsile, siis kas siin on kogu küla koos? Jah, praegu realist kahte peletsin. Aga küllap üks on praegu välistillukesega kodus võib-olla veel. Kas see on viimasel ajal traditsiooniks, et kui metsakaja midagi korraldab, siis kõik tulevad kohale? Ikka me teeme kogu peale ja me ei tee mitte ainult külale, vaid me ootame alati neid, kes on meilt ära läinud. Meil on nendega head sidemed ja me kutsume ikka, kui palju on säilinud materjali metsaga ja algusaegadesse, on ikkagi 100 aastat tagasi, fotomaterjali on säilinud päris palju ja on olemas kooliõpetaja Joosep paljaku poolt kirjutatud 25.-ks seltsi aasta päevaks kus on päris põhjalikult kõik kirjas. Siis on meil mälestused kirja pandud, kes on juba praegu üle 90 ja isegi täna siia ei jaksanud enam tulla nende mälestused. Aga me tahame ikka neid veel juurde otsida. Milline metsaga ja tulevik ikka edasi koos lastega, et vadi vanast koolimajast saaks tõeliselt kena keskus selleks kokku 1,7 miljonit krooni 700000 olete saanud, miljon on puudu, kus teil oodata selle raha leida? Ikka loodame, et kui me oleme nii tublid ja tõestame ja ka teised näevad, et, et me oleme suutelised seda majaga üleval pidama Vadil elu edasi arendama, siis me loodame ikka saada seda raha ka Euroopa Liidu struktuurifondidest. Jürjens Uueda vadi arukas alates 96, mai ja 98, kui metsaga aja taasasutati loomulikult partuse metsaga ja minu nimi on Neeme saareveli MINA OLEN, Estonia teatri kontrabassimängija, aga minu ema oli siin metsaga liige juba neiupõlves, siis ta oli vahepeal radu tulina külas ja siis elu keerdkäikude tõttu tõttu sattus ta siia oma isa talu tagasi ja siis enam küll ei olnud seltsi liikmena sest sel ajal seltsi ei eksisteerinud või tegutsenud vähemasti aga siis ema kaudu ja nüüd siis, kui selts taaselustati siin Jüri Uuetoa Maire Jaagu eestvõtmisel, siis siis kutsuti ka mind kaasa ja siis ma olen sellest ajast olnud siin juhatuses ja jõudumööda kaasa aidanud. Miks see koolimaja teile nii tähtis? Jah mina, mina pean tast lugu kõigepealt sellepärast, et ma tunnetan ise, kui ma siia kolisin, et inimestel on vaja kohta, kus kokku saada koos õhtuid veeta, rääkida ükskõik mida on vaja niisugust kohta, kus inimesed koos käivad ja, ja kuna lapsi on siin juba 30, no siis loodame, et, et see, mis me siin alustanud oleme, et segame koos meiega ei hääbu ja ma olen kindel, ta ei hääbu. Missuguseid muudatusi teie olete tunnetanud vadi külaelus, no ütleme viimase 10 aasta jooksul näiteks areng missugune see on olnud teiega. No tegelikult, ega, ega selle aja jooksul nüüd niisugust silmatorkavad arengut ei ole, pigemini vastupidi et põllud otis, laudad lagunevad, koolimaja lagunes, aga, aga no põhiline ongi ikka see teed see koolimaja tähendab tema päästmine nagu, et see sai alustatud ja see on nagu peal. Aga muidugi raha on väga palju selleks vaja ja oma inimesed on selleks väga palju ära teinud. Külaelanikelt peab olema mingisugune kooskäimise koht ja kui seda ei ole, siis sulguvad kõik oma oma kodudesse ja televiisori taha ise enam ei tehta midagi, kui seda kohta ei oleks. Aga loodame, katus on peal, vundament on all ja küll ta saab päästetud. Ja muidugi väga valulikult suhtutakse sellesse, et põllud on harimata, ei ole jõudu, ei ole jaksu ja kui seda jaksu ka oleks, ei ole turgu asja, sest enam keegi ei tunne muret sellest, mida sa siin teed, mida sa toodad, kuhu sa ta kelleltsada müüd, kõik toob endale ajada ja paljud on löönud lihtsalt käega, sellepärast. Kus teie võtate jõu, et kõike seda asja ajada, tööl käia ja siis veel metsaga ja seltsiga tegeleda ja, ja küla eest võidelda. No ma ütlen, et ma õudselt õnnelik, et ma siia kolisin, ma olen leidnud omale nagu väljundi linnas, sa kaod teiste samasuguste hulka nii ära, et noh, sa oled olemas, aga, aga ma olen siin, ma olen natuke rohkem, kui ma olen olemas, ma olen saanud siin laulda, ma olen saanud siin näitemängude jaamal saanud kõike teha, mida paraku linnas. Noh, ma ei ole niuke pealetükkiv ja inime häält. Aga ma ei läinud kusagile laulu peale kooli, aga nüüd ma seda teen ja mul on väga hea meel, et ma siin olen, ma ei kahetse mitte momendiks keetma, siia kolis.