Tere, mina olen Igor Emre. Jätkame siis oma Hiina võitluskunstide teemat ja vaatame nüüd lähemalt Hiina traditsioonilisi võitluskunste, millise metoodika järgi? Meil on jaotatud. 1900 kuuekümnendatel aastatel võttis Hiina kommunistlik partei ning hakkas reguleerima hiina võitluskunste. Võttes kokku erinevaid lojaalseid, meistreid ja ajaloolisi, jaotasid nad ära Hiina võitluskunstid järgmiselt. Kõigepealt võitluskunstide iseloomu järgi. Võitluskunstid jaotate, siis välisteks, stiilideks ja seismistekstiilideks. Väliseid stiili iseloomustab lihasjõu kasutamine. Kiire liikumine, sirgjoonelised löögid, sügavad asendid. Seesmist väekunsti iseloomustab inimese energia, Tsee kasutamine kaarjad, liigutused hingamisharjutuste näol, rahulikud pöörlevad tõrjed ja löögid. Tuntumad seismiste stiilide stiilid oleks taidsid Joan singi, Magua välimisi stiile on nii palju, et neid loetleda on peaaegu võimatu. Kui nüüd võrrelda meile tuntud võitluskunste Jaapanist, siis välimised, stiilid sarnanevad karatee katadega karateega. Teiseks oluliseks printsiibiks võitluskunstide jaotamise juures oli piirkonna määratlemine võitluskunstid jaotate siis põhja ja lõuna stiilideks. See oli tingitud sellest, et nii põhjas kui lõunas olid erinevad maastikuvormid ning tuntud on see, et et põhjavormid olid igal seisvad niinimetatud lühikene rusikas ja lõunastiilid olid siis liikuvad nii-öelda pikk rusikas. Kolmas oluline jaotuse osa oli niinimetatud Hiina võitluskunstide sünnipaikade kohtade järgi määratletud võitlus, mõistsime süsteemid üks olulisemaid siis võitluskunstide sünnipaiku oli Žaoliin Shaolini tempel Fenaani provintsis. Arvatakse, et sealt on pärit 360 erinevat võitluskunsti. Teine oluline koht, mille järgi määratakse võitluskunste Hiinas on puutangi mäestik mida peetakse siis pehmete vormide sünnipaigaks ja mis on tuntud kui taoismi Meka. Kolmas võitluskunsti mõjutanud piirkond on Ermei mägede piirkond Sitsiooni maakonnas. Hiina võitluskunstid on arenenud tegelikult huvitavalt. Need on arenenud niimoodi, et inimesed on jälginud loomi ning sellest välja kujundanud erinevaid stiile. Teatakse olevat umbes 100 erineva loomastiili, alustades näiteks tiigrist, sest tiigristiil loetakse olevat kõige esimene kungfu või pushustiil. Siis on olemas maastil, Kotka linnustiil või Kurestiil ja palju palju muid, isegi hobuse ja liblikas kiil on olemas, rääkimata palvetaja mardikastiilist. Üks huvitavamaid stiile muidugi on ahvistiil. Stiil on sellepärast nii palju, et nendest on tulnud erinevaid modifikatsioone. Ja teatakse olevat niimoodi, et 20. sajandil on loodud isegi niisugune stiil nagu purjus afi stiil. Miks see niimoodi on? On see sellepärast, et purjus ahv ilmselt käitub enneolematult ja ükski inimene ei tea, mida ta tegema tegelikult hakkab. Nii on pandud tähele toff kratsides kõrva nokkides nina tegelikult valmistab ette kas rünnakuks või kaitseks. Loomastiilide juures üritatakse jäljendada looma mitte ainult võitluses, vaid ka nii-öelda tavaelus. Kuidas ta käitub siis, kui ta puhkab kui ta näiteks ujub või liigub lihtsalt metsas ringi. Kõik see on õpetanud inimest jäljendades loomi ka võitlema ja kasutama neid häid omadusi ka tavaelus Hiinas.