Kell on 12, Jaan 20 minutit, alustame reedest. Uudisteprogrammi uudis pluss stuudios on Kaja Kärner, Hillar Nahkmann ja Margo Järva ja meiega rohkem kõige rohkem täna räägime, eks ikka sellest pronkssõduriga seonduvast. Jah, mulle tundub, et õnneks me oleme jõudnud nüüd viimase kolme tunni jooksul sellest faasist üle, et me ainult rindeteateid vahendame, et me oleme jõudnud nüüd niisuguste kommentaaride ja, ja olukorra analüüsifaasi ja ka tänases saates on mitmeid kommentaare. Kõigepealt räägib ajakirjanik ja kommunikatsiooninõustaja JÜRI Estam, keda ma söandan pidada ka väga heaks sise- ja välisjulgeolekuspetsialistiks. Ta annab oma hinnangu ühistele sündmustele Tallinna südalinnas ja, ja tema sõnum on eeskätt suunatud kõikidele eestlastele ja võib-olla veel enam oma mõttekaaslastele, kes on oma mõtteid harjunud ka kõige ekstreemsematest olukordadest sinimustvalgete lippude all väljendama, kuulama. Me kohe pärast esimest muusikapala, mida Jüri Estam räägib ja kella poole ühe paiku, siis kui piraat igal reedel on sotsioloogi kommentaar ja täna räägib Andrus Saar. Ta alustab kommentaari ja, ja ta lõpetab selle samuti selle pronkssõduri saagaga, aga seal vahepeal räägib ta võõrtööjõust Ameerikas ja sellest, kuidas probleem Eestis vastu reflekteerub. Ja siis nii-öelda välisuudiste rubriigis on meil täna Tunne Kelami intervjuu europarlamendi liige. Eesti Europarlamendi liikmed naasesid eile Strasbourgist kodumaale just nii-öelda kõige kuumemal hetkel pisut seda südaööd. Ja mida siis Euroopas arvatakse sellest pronkssõduri demonteerimisest ja muudest asjadest, aga, aga ta räägib ühest huvitavast asjast, et europarlamendis juba üks saadik rääkis võimalikest vägivallaaktidest esmaspäeval ja see oli loomulikult Läti venelaste esindaja ei anna. Nii et meil on seal üks väike spekulatsioon. On tehtud, et võib-olla tema teadis asjast juba rohkem ennem kui meie praegugi. Võib-olla veel. Ja järgmise saatetunni algus kuulub praegu sulle. No Eesti humanitaarintelligents, muusikud, kirjanikud Moody tahavad väljendada oma arvamusi selle kohta, mis siin täna öösel Tallinna südalinnas toimus ja, ja nemadki kutsuvad eesti rahvast vaoshoitusele. Ja meil on hästi lühikene intervjuu praegu Londonis viibiva Tõnis Mägiga, kelle repertuaarist me ärkamisajast mäletame niisuguseid laule nagu palve ja, ja Koit, nii et mida tal on öelda Eesti rahvale kevadel 2007 kuuleme siis teise saatetunni alguses. Ja siis me pisut hälbime tänasest üldisest teemast. Ma tahaksin kuulaja tähelepanu tõmmata Hansapanga homsele teabega laevale, mis toimub Viru keskuses ja, ja käisin isegi Viru keskuses vaatamas seda homset. Teave päeva, toimumispaika, räägime seal Art Lukase ka sellest et inimesed võiksid pisut mõelda investeerimise peale ja seejärel on meil oodata stuudiosse külalist, see on siis riigikogu väliskomisjoni vastne esimees Sven Mikser. Ja Me katsume anda kogu sündmustele siin Tallinnas pisut rohkem välispoliitilist mõõdet, et hoolimata sellest, et Andrus Ansip ja ka kaitseminister Jaak Aaviksoo on pidevalt rõhutanud, et tegemist on ikkagi Eesti siseasjadega, ulatub see, nagu saad Tunne Kelami intervjuustki ju. Selle põhjal räägib. Siiski ulatub niivõrd palju välismaale, et me palume kommentaari Sven Mikseri käest. Ja siis võtame telefoniühenduse New Yorgi ka, et rääkida Neeme rauaga. Meil on kokku lepitud küll selline teema, et USA ja Iraaki, et Ameerika Ühendriikide väelased tahetakse sealt nüüd juba päris kiiresti ära tuua. Aga loomulikult president pole sellega nõus. Kongressi ja presidendi vahel on suur tüli tekkinud ja see on vist veel suuremaks minema, aga ma loodan, et me saame küsida ka Neeme käest. Ameerikas on praegu öö, ma ei hakka teda segama kohe praegu. Aga et saame teada, mida Ameerika ajalehed, kui nad üldse kirjutavad sellest, mis siin Tallinnas eile õhtul täna toimus. Nii et natuke muusikat ja siis kuulame juba esimesi kommentaare. Uuris pluss. Tere hommikul astus raadiomajast läbi ajakirjanik ja kommunikatsiooninõustaja JÜRI Estam ja kuulame, mis ta meile südamele paneb. Kui ma eile õhtul hilja hiljandist koju jõudsin ja igaks juhuks kontrollisin e-posti ja interneti, siis muidugi olid uudised ärevust tekitavad. Aga olles mõni tund maganud ja nüüd reede hommik ja vaadates tervet olukorda laiemast perspektiivist on mul tegelikult tunne. Me võiksime õnnelikud olla. Hiljuti tegi ju euro baromeeter uurimuse, mille kohaselt 69 protsenti eestlastest olevat optimistlik oma tuleviku suhtes. Ja ma arvan, et me võiksime teha kõik, mis meie võimuses on, et see nii ka jääks. Kui ma ise natukene kahtlesin varem selles, kas Andrus Ansip ja tema valitsus täidavad oma lubadust eemaldada Tõnis Mäe sõdur sealt haljasalalt siis tegelikult ei anna põhjust kahelda valitsuse kindlameelsuses. Ja ma usun, et Eesti rahvas on, on tänu võlgu Eesti valitsusele ja viis, kuidas me võiksime näidata oma tänu on olla valitsusega solidaarne, see tähendab mitte alluda provokatsioonidele, see tähendab käituda täpselt nii, nagu valitsus ja politsei meile soovitanud on põhjamaiselt säilitada külma närvi, külma kõhtu. Ja ma ütleksin, et, et me oleme ju saavutanud komanik, kõnetaksin sinimustvalgemaid eestlasi. Me oleme saavutanud tegelikult oma oma viimase aasta eesmärgi, see monument on teisaldatud. Ja Andrus Ansip on pidanud oma valimislubaduse ja vastutasuks selle eest. Ma usun, et võiks loobuda vähemalt maikuu vältel saartel ja isegi kauemaks. Vastaktsioonidestile üldse igasugustest meeleavaldustest. Selles tähenduses. Et viimane asi, mida me praegu vajame, on rohkem pinget või konsultatsioone. Jääme koju. See inimene, kes ilmtingimata Ta õlut jooma peab või napsitama peab, võiks seda teha ka kodus ja mitte tänavale välja minna. Meil ei ole põhjust olla pahased näiteks Eesti vene elanikkonna peale otseselt selles tähenduses, et, et eestlaste hulgas on mõningaid noori inimesi, kes, kes räuskavad ja kes võib-olla lihtsalt ebaküpsed ja noored. Ma ütleksin niimoodi, et Eesti vene elanikkond on suur ja lai ja nende hulgas on palju meie sõpru. Lihtsalt sellepärast mõned rumalad inimesed vandaliseerisid Tallinnat ei tähenda veel, et me peame olema venelaste peale tigedad ja see ongi vist minu. Kogu sõnum on see, et näitame oma solidaarsust valitsuse suhtes, oleme tänulikud selle eest, et nad pidasid oma valimislubaduse. Ja isegi Eesti igasugustele rahvuslikele liikumistele ütleksin mina, et jääge koju. Üheksas mai näiteks ei ole mingisugune tähtpäev või kuupäev meie jaoks. Me võiksime õnnelikud olla, et kui sõda lõppes kaheksandal mail Lääne-Euroopas aastal 1945, et pool Euroopast sai vabaks ja me võiksime olla tänulikud, et et Hitler lüüa sai. Isegi kui meie pidime ootama vabadust veel 50 aastat. Nii et üheksas mai ei ole eestlaste mingisugune tähtpäev, sai, sai oma suurt tähendus meie jaoks. Me oleme saanud, mida me tahtsime. Jääge koju ja olge oma peredega, jääge rahulikeks. Ja nüüd Andrus Saare reedene kommentaar Uudis. Kommentaar. Major täna öösel silmatäitki magada saanud, elan Tallinna südalinnas ja kogusibantalism, mis Pärnu maanteel täna aset leidis. Mõni selle otsene tunnistaja. See on shokk, hoolimata sellest, et midagi taolist oli oodatud, aitäh. Mul on lõputult kahju, et mõtlevaid inimesi, kes ühiskonda tunnevad, ei võta üleüldse kuulda. Mul on ülimalt kahju, et integratsioonile Eestis panime me nüüd väga rasvase punkti. Mul on väga väga kahju, et Eesti ühiskond jaguneb taas teineteisest väga kaugel olevateks kogukondadeks. Läbi kogu iseseisvuse perioodi, pole kunagi saanud rääkida tõsiselt poliitilisest vastutusest. Rääkida ju võib, kuid see on tühja tünni hüüdmine, sealt kajab vastu vastuta. Ise. Tänast olukorda iseloomustades tõmbaksin paralleele nähtustega, mis leiavad aset mujal riikides. Kui te käite mööda New Yorki ja soovite süüa, siis näete, et vähemalt 90 protsenti teenidatest ei kuulu nii-öelda valge trassi hulka. See ei puuduta ainuüksi odavamaid söögikohti ning äärelinnarajoone vaetika päris südalinna Manhattani ja prootvi, kallid kohvikuid ja restorane. Kas ameerika saaks olla edukas, kui puuduks selline tööjõud? Vaevalt küll, sest tuleksid küsida, kes teeb ära selle töö, mida praegu teevad valdavalt ära, mitte valged inimesed? Üks asjakohane vahemärkus. Ajaloost on teada, millal rikaste riikide võimud alustasid võitlust narkomaania vastu. Narkomaania probleemi ei teadvustatud mitte üldse sellepärast et kellelgi oleks vaestest narkomaanist kahju olnud küllap asjapulga jaoks oma seegi aspekt mingit tähendust. Kuid peamine põhjus peitus ikka selles, et narkomaania hakkas ähvardama olemasolevat majanduslikku süsteemi sest narkomaania tungis juba kõrgemasse klassi. Uimastitest ei olnud sõltuvuses mitte ainult vaesed, vaid ka need, kellest sõltus juba ühiskonna majanduslik edukus. Sellest siis ka mure ning narkomaania probleemi teadvustamine. Miks hakati maailmas võitlema rassismi vastu? Loomulikult mängis siin suurt rolli võrdõiguslikkuse idee, kuid näib, et peamine põhjus peitus ikkagi selles, et rassistliku poliitika ajamine Polnud enam mitte kuidagi kasulik ei poliitiliselt suhete seisukohalt kuid kindlasti ka mitte majanduslikust aspektist vaadatuna. Paljudel juhtumitel on aga tegu lihtlabase silmakirjaliku suhtumise loomisega. Ja see suhtumise loomine on allutatud poliitilistele eesmärkidele. Olgu selleks siis majanduspoliitika, usu, poliitika, võrdsuse, jõupoliitika, võitluskontrolli eest, maavarade pärast ja muud sarnast. Tavainimesed on antud mängudes leludeks, kellel antud mängus statisti roll. Inimesed, kes õpivad ära poliitiliselt korrektse terminoloogia kui seda nõutakse või muutuvad agressiivseks, kui turul tekib seal tunde järele nõudmine. Aga pöördu tagasi ikka nende 80 protsendi mittevalgete juurde, kes teenindavad nii valgeid kui mitte valgeid Ameerika söögikohtades. Erinevate rahvustevahelised suhted on neis paigus normaalsed, tavapärased, päris kindlasti korrektsed. Erinevad rahvused puutuvad valdavalt kokku teenindussfääris, mujal vähem elavad nad aga ikkagi valdavalt erinevates rajoonides. Kõik on okei. Sama leiab aset ka Euroopas. Kas ka tegelikult on kõik korras, see on iseküsimus. Kui süüvida sotsioloogilistesse nüanssidesse selle üle, näiteks milline haridustase on ühtedel või teistel rahvustel millistel ametikohtadel nad töötavad ja muud sarnast siis muutub pilt päris huvitavaks ning korrektsed seletusi on märksa raskem leida. Küsimus, kas elu Eestimaal oleks praegu sama kord hea kui praegu Eestis elaks kolmekümmet ühte protsenti mitte-eestlasi või oleks meie elustandard veelgi parem kui praegu. Äkki oleks olukord hoopistükkis vastupidine? Miks mitte-eestlaste elustandard on madalam kui eestlastel? Kas me äkki ei mõtle nõnda nagu veel 30 aastat tagasi arvati et afroameeriklased on vaesed lihtsalt seetõttu, et nad raisad päris paljud inimesed Eestis on praegu seisukohal, et vaesed on lihtsalt laisad, nad ei viitsi oma elujärge parandada ja nii edasi. Kui palju sisaldub selles seisukohas tõtt, kui palju valet tasupist mõelda, selle üle? Tasub vist mõelda selle üle, mida ühist me näeme Ameerikas, Euroopas ja Eestis. Kui kõnnime lihtsalt mööda tänavaid ning kohta mingit diskrimineerimist. Kas me tõepoolest ei kohta seda? Milliste meetoditega varjatakse diskrimineerimist? Eesti taasiseseisvumine sai teoks tarkade, elukogenud, leidlikke, poliitikute oskuste läbi. Me ei kaotanud ühtki elu, praktiliselt ei saadud ühtki kriimustust. Pronkssõdur osutus tugevamaks vastaseks. Võitluseks temaga on palju Õiga, palju kaotajaid. Kui palju võitjaid, see on iseküsimus. Pronkssõduriga on asi nüüd siis JOKK. Aga saaga jääb veel väga pikkadeks aastateks kestma. Väljas oli neooni, nad. Paljajalu asfaldi. Realites pilved kallasid vett. Paljajalu asfal. Ühel päeval hoidsin minuga haavatu käänetes paljajalu asfaldi. Olevat sinus maania. Leidnud jõgi heegelda. Miks mu käed on külmad, keset augusti? Paljajalu valdi. Enam ei saa, kuid päeval on kuu. Ajaloobaaspalee. Uskumatuid asju, kuulemus, vardaid käes. Silma, värav, radu. Alati ei oodata, ei näe, täis õelaid. Kui püüda valuuta? Ja nüüd on meil telefoniühendus Euroopa Parlamendi liikme Tunne Kelami. Tere päevast. Kõigepealt, millise tunded teil tekkisid seoses eileõhtuste, öiste väga ebameeldivat Vägivaldsete sündmustega? Enamik Eesti Euroopa Parlamendi saadikud jõudis Tallinna eile pärast keskööd erilennukitega ja kõik said juba oma mobiilidel sõnumeid selle kohta. Ma ütleksin, et tasub veel kord õnnitleda meid kõiki vabanemise puhul 16 aastat pärast iseseisvuse taastamist, aga muuseas on väga tähtis moraalne vabanemine selles sümboli eemaldamine, son, sisemine selja sirgeks ajamine ja laulva revolutsiooni lõpp. See on minu isiklik järeldus. Loomulikult olid igasuguseid hirmu ja õuduse sõnumit, et Tallinnas on sõda lahti. Aga kui rääkida nüüd 1000-st meeleavaldajate märatsejatest, siis minu esimene mõte oli see, et Hirveparki 20 aastat tagasi kogunes koguni 3000 inimest. Keda küll Eesti televisioon tookord kisendas paariks ajaks. Rahutuse tekitajaks, aga nende nadolid ainult pool tosinat loosungit, mis ei olnud esimest korda kompartei keskkomitees sanktsioneeritud. Aga ütleksin, et Euroopas vastukaja neile sündmustele. Esimesed muljed on väga tagasihoidlik või ka mõistev ja loomulikult, et nagu tavaliselt heaks kombeks. Vene valitsus aitab oma käitumisega selleks oluliselt kaasa, et Eesti positsiooni tugevdada, kuna need avaldused on nii räiged ja nii ülepingutatud ja Venemaa asunud üldisele konfrontatsiooni-le nii NATO-ga kui Euroopa Liiduga nagu näiteks tavarelvastuse kokkuleppest loobumine, mis tähendab selget signaali, et Venemaa alustab omal seal uut või võidurelvastumise ringi siis selles kontekstis see pigem tugevdab Euroopa Liidu sisemist ühtsust. Aga huvitav moment on see, et selle nädala algul, kui Strasbourgis Euroopa Parlamendi täisistung algas istungi algul on pool tundi saadikute sõnavõtte, kes kõnelevad neile olulistel teemadel. Mina võtsin sõna Moskva Peterburi meeleavalduste mahasurumise kohta kaks nädalat tagasi ja me algatasime ka resolutsiooni, mis võeti vastu eile pärastlõunal üksmeelselt ilma ühegi parandusettepanekut, ta, see oli siis kuue fraktsiooni resolutsioon, lõpuks mis mõistmised, meeleavaldused hukka nende mahasurumise hukka ja kus mitmel korral selgelt öeldi välja, et Venemaast on saanud autoritaarne riik. Me soovitasime Euroopa komisjonile ja Euroopa Ministrite nõukogule seada järgmisel tippkohtumisel, mis toimub maikuus Venemaaga. Selge nõudmine põhivabaduste tagamiseks valimiseelsel perioodil ja soovitasime, et Euroopa juhid näeksid selles võtmeküsimust edasise suhtluse arendamisel Venemaaga. Aga teine, ometi oli üks, üks viimased olitatianostanoka Läti venelaste esindaja kes on muide ka euroopa vene alliansi eesistuja. See allianss korraldas oma koosoleku Strasbourgis möödunud nädalavahetusel. Ja tema siis juhatas sisse Euroopa tasandil Tallinna sündmused. Paar päeva hiljem. Nimelt väidab, et, et ta juhib tähelepanu skandaalse le protsessile, mis on algamas Tallinnas kus Eesti võimud valmistuvad sõdurite haudade eemaldamiseks. Sõdurid, kes surid Tallinnast lahingus Tallinna vabastamisel fašistlikest okupantidest Väga kummalise külalist grupinim jälle me teame, et iga Euroopa Parlamendi saadik võib oma valijate hulgast kutsuda külalisi, aga tema väidab. Ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi avaldab protestima külaliste grupi nimel. Aga ta ise ütleb, et see külaliste grupp koosneb vene keele kõnelejatest mitmetest Euroopa Liidu liikmesmaadest kaasa arvatud Eesti. Nii et ka Eestist oli siis kutsutud inimesi Tatjana stanuke poolt, et et sellist väikest meeleavaldust teha. See näitab, nagu nad oleksid juba ühtteist teadnud, kui nad rääkima hakkasid. Ja no ma arvan, see on päris kindel ja on andmeid, mis väidavad, võtad ja nafta ainuke koht kohtus aprilli keskel Moskvas mõnedel natsismi hoida Sorry esindajatega Eestist ja et ka nende sõitu Strasbury ilmselt toetate või rahastati nii et see on üsna keskselt organiseeritud asi. Aga nüüd on need sündmused, mis kulmineerus eile ööl. Nendele eelnesid ka teised sündmused, kas pidevalt ikka sellest ka Euroopa Parlamendis oli ülevaade. Ma ütleksin, et arvestades kõike seda, mis toimub näiteks vanades liikmesriikides stabiilse demokraatiaga nagu Prantsusmaa möödunudaastased, Aafrika noorterahutused, mis suunatused juugastavas poolikus, sadu autosid põletati ja, ja kaupluseröövis alati ma ütleks, Eesti on olnud imeväärselt stabiilne, arvestades neid okupatsioonijärgset pingeid ja ja erinevusi, me peame tõesti olema äärmiselt tänulikud. Et me oleme nii kaugele jõudnud sellise pärandiga. Ja ma usun, et eileöised rahutused olid siiski suhteliselt väga väikesed ja väga hästi kontrolli alla võetud, võrreldes sellega, mis toimuvad riikides, kus võiks olukord olla hoopis parem. Et Euroopa mõistame paremini ja võib-olla paremini kui viis-kuus aastat tagasi Ja aga kahtlemata on meie nõrkus on siiamaani, et me omavalitsuse tasandil ei ole Euroopas aastate jooksul piisavalt leidnud selgitustööd oma tausta, oma eriprobleemide ja oma ohtude osas. Seda selgitustööd tuleb jätkata ja meie ainsaks tagatiseks on siiski see, et meid täiesti mõistetakse. Peetakse fašismi ohvreid asjast tagatiseks on see, kui me kommunismi totalitaarse kommunismi ja selle kuriteod selle okupatsiooniliine rahvusvahelises hinnangust samale tasandile kui son. Fašism. Venemaa on lubanud kõva propagandasõda alustada, et kas Brüssel on aldis sellisele sõjale või suudab tagasi, pareeris. Brüsselis on nagu teada viisakad inimesed, kes alati loodavad, loodavad teisele poolele selgeks teha argumentide ja veenmise ja hea tahtega asju. Ja selles suhtes Brüssel on silmatorkavalt ebaõnnestunud mitte ainult suhetes Venemaaga, vaid ka näiteks Iraaniga või Hiinaga kus Euroopa parlament on väga jõuliselt esinenud mõnikord ja, ja on selgelt näha, et liikmesriikide valitsuste huvid on pragmaatiliselt majanduslikud ka üksteisest lahkuminevad. Ja siin üks, üks väga hea retsept oli minu jaoks, mida pakkus välja ameerika tuntud tegelane John, endal ka arst, kes oli Clintoni julgeolekunõukogu nõunik omal ajal keskkonnaküsimustes, aga kes praegu Aafrika rahvadiplomaatiat. Ja ta ütleb, et lääneriigid ebaõnnestuvad selles selles mõttes oma suhetes diktaatoritega. Et nad hauguvad, aga ei hammusta. Kui sa haugud, siis sa pead olema valmis ka hammustama ja seda tulema valmis diktatuuri tegema, haiseb ainult seda keelt. Diktatuur mõistab. Ja siin on üks üks retsept kahtlemata, kuidas me peame selliste olukordadega tegelema, me ei saa loota ainult kerale suhtlemisele heale tahtele. Me peame olema valmis jõuliselt esinema, vajaduse korral sanktsioone rakendama, teatama, et me ei lähe enam edasi suhetes senikaua, kuni teise poole käitumine pole muutunud. Ja on head kogemused ajaloost, et niisugune taktika aitab üllatavalt hästi. Isegi kui mõelda näiteks lahti seda tippkohtumist möödunud aastal kus Putin oli ja kus Euroopa Liidu liikmesmaad äkiliselt leidsid vähemalt üheks ööks üksmeele, käitusid ühtemoodi. Tulemus oli see, mis neid endid sügavalt hämmastas, et kohese avaldas mõju teisele poolele. Aga see mõju kahjuks, kes on natuke aega, sest Euroopa üksmeel haihtus jälle. Tekkis meenegeerin. Oodates. Väsinud suurlinna kära, eestlast puhkamas. Ei vaja minna ja koos varju kütaal. Eto o kaotaja Must Kuu varjatud pool. Hing ei vaeva. Pehmul lõppenud päeva. Viinud. Mõistuse. Juskui taeva. Muus kuu varjatud. Must Kuu varjatud pool. Jazzkaare rõõmus lõpupidu laupäeval 28. aprillil lillepaviljonis ansambel Talyn teosoojendab, lõuna mõistab Päikeserütmidega ja neli prantslased, Vitšeid oma ala maailmameistrid musitseerivad ansamblis, põlinemm toetavad Sokos Hotel Viru prantsuse kultuurikeskus ja Eesti Päevaleht. Džässi innustab eliial. Ta ei suuda küllap aeg juhul. Kui teil