1900 seitsmeteistkümnenda aasta suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni võite Venemaal. Sõrmus tervitab seda ajaloolist sündmust Inglismaal, kuhu teda esimese maailmasõja-aastad olid toonud. Ta esineb arvukate kontsertide, lõunavalssi ja Šotimaatöölistele. Eriti populaarne on ta kaevurite juures. Oma kontsertidel jutustab ta kuulajatele Venemaa töölisklassivõitlusest ja võidust. Inimkond teeb praegu läbi suurt loomisprotsessi protsessi, mis on tulvil suurimaid kannatusi. Vana ühiskonnakord laguneb pihuks ja põrmuks, vanad tõekspidamised kaovad. Me oleme suurejoonelise vaatemängu tunnistajad. Jõud, mille sünnitajaks oli vana maailmakord, hävitavad selle sama korra, mis neid ilmale tõi. Te kuulete Bachi sakonni, mis on kirjutatud ainult viiulile, ilma saateinstrumendid. Teie võite tähele panna selles inimese emotsioonide, kõiki varjundeid, palvet, kannatust, ennast, salgavust, protestija, trumpi, Bachi muusikat on raske mõista, aga meie proletaarlased ei otsi ainult kergust ja lõbusast, vaid ka sügavust ja tugevust. Las see muusika, mida te täna õhtul kuulete, aitab kaasa suurele ülesandele töölisklassi vabastamisele ja sotsialismi ülesehitamisele. Eriti aktiivselt võttis Sermus Inglismaal osa aktsioonist, käed eemale Venemaast, millega Inglismaa töölisklass toetas noore Nõukogude Venemaa võitlust Loi George'i ja Churchilli poolt organiseeritud interventsiooni sõja vastu. Ta esines paljudel massimiitingutel, mille korraldajateks olid briti sotsialistlik partei ja Tööerakonna pahempoolsed ringkonnad. Üks suurejoonelisemat protestimiitinguid toimus 1919. aasta algul Londoni kuulsas Albert hoolis, kus sõrmuse sütitavad mängu ja sõna kuulas mitmetuhandeline auditoorium. Teie nauditasin muusikat, sellal kui teie vennad hukkuvad võõrastel Venemaa lagendikel. Teie ei tea, kus nad on. Aga mina tean seda. Nad on Murmani maal, kus on koledaim kliima. Seal tapavad nad rahvast, kes pole kunagi halba teinud Inglismaale. Venelased ei ole iialgi tulnud siia, et tappa teie naisi ja lapsi. Mina tulin Inglismaale viiuliga, aga teie saadate mehi püsside ja kahuritega Venemaale, et meid tappa. Miitingul võeti vastu resolutsioon, milles nõuti liitlasvägede kohest tagasitõmbamist Nõukogude Venemaalt majandusliku blokaadi lõpetamist, Venemaa revolutsiooni maha surumiseks määratud relvade, raha ja muu abi saatmise keelamist. Esitati nõue, et Inglise valitsus lõpetaks edaspidise vahelesegamise Nõukogude Venemaa siseasjadesse. Valitsusvõimudele ei jäänud tähele panemata sõrmuse aktiivne osavõtt liikumisest, käed eemale Venemaast ning ta hulki sütitav ja kaasakiskuv mõju sellele. Sõrmus arreteeriti ja saadeti inglise töölisklassi protestile vaatamata maalt välja. Soome. Pärast viibimist Turu ja Viiburi vanglas saabus sõrmus tänu Nõukogude Venemaa valitsuse väljanõudmisele 1919. aasta kevadel Petro kraadi. Kohalikus eestikeelses ajalehes Edasi ilmus sõrmust tutvustav artikkel, milles muu hulgas öeldi. Suurem osa haritlasi ja ühes nendega kunstnike valgus oktoobrikuu revolutsiooni ajal valgete kui kultuurikandjate leeri. Ainult üksikud teadlikud ja tõesti haritud intelligendid tulid töörahva juurde tööliste kultuuri looma. Nende hulka kuulub ka seltsimees sõrmus. Mis tema juures imestust ära tähendab. See on tema kindel usk töörahvakultuuri võidusse. Inglise ja teistes Euroopa maades ümber rännates ja tööliste ringkondades kontserte korraldades omandas ta raudse usutööliste võidusse. Petrogradis astub sõrmus kohe revolutsiooni hällikaitsjate ridadesse. Ta esineb luuga ääres jagatsinas. Ta mäng vaimustab puna kaartlasi kõikjal, kus ta esineb. 1919. aasta aprillis sõidab sõrmus Petseri frondile, kus ta astub üles arvukate kontsertidega eesti punaste kütipolkude võitlejate keskel. Kõikjal kinnitab ta mängija sõna, punaväelaste võitleja, meelt ja võiduusku. Kus meie niisugused kunstitempleid ehitame, niisugused kontserdid toime, paneme, et Vanemuisel enesel rõõmu pärast pisarad silma tulevad. Ja siis pääsen mina jälle kodumaale, et üle terve Eestimaa eesti töölistele mängida. Nii kaua aga elan oma seltsimeeste keskel symbol liini. Annan neile seda, mida ma aastakümneid olen kogunud ja olen valmis nendega kas võitma või surema. Üks endisi punaarmeelasi, kes sõrmuse esinemist kuulas, meenutas aastaid hiljem. Raske on sõnades edasi anda sõrmuse viiulimängu Jaagiteeriva sõna suurust haaravat mõju. Ta kandis ette lihtsaid ülituntuid. Laule andis lisaks seletusi. Eriti haaras mehi ema süda. Ja kui kõlasid viimase salmi viimased read, pühkis mõnigi karm sõjamees vargsi silmi. Siis sündis midagi ootamatut. Sõrmuse viiulikeeltelt kostis kõigile lapsepõlvest tuntud viis. Oh kuusepuu, oh kuusepuu. Kui haljad on su oksad. Kõik vaatasid imestunult üksteisele otsa. See on ju vana kirikulaul, aga meie oleme ju revolutsiooni sõdurid. Mängija näis seda küsimust just ootavadki. Rahulikult, panid viiuli Mängu lõppedes lauale ja teatas. Seltsimehed, ma mängisin teile šoti tööliste armastatud võitlus laulu. Selle laulu saatel on tuhanded šoti töölised oma klassi huvide eest võitlusse läinud. Selle laulu saatel võitlevad nad praegu selle eest, et välismaa intervendid ei saaks kägistada meie noort Nõukogude riiki. Käed eemale Venemaast, kõlab nende võitlusriie. Rindeleht punane hommik kirjutas sõrmus ühe järjekordse kontserdi puhul. Seltsimees sõrmus on kunstnik, mitte selle sõna kitsas, tehnilises mõttes ära määratud erialal vaid kunstnik palju laiemalt mõeldult kunstnik ihust ja hingest. Kunstnik, kes ei mõju mitte ainult ühekülgselt teatava ettekandega vaid terve oma vaimlise avaldusega terve oma olemisega. Selles seisab tema suurus. Selle proletariaadi ütleva ja lõpuks ometi võitva proletariaadi hinge avaldab meie kunstnik seltsimees sõrmus kuulates tema mängu ja kõnet. Tundub, nagu ei kuuleks inimest, vaid kui kõneleks sulle suure töörahva hingise kui jutustaks ta sulle nii suur kui viiulil oma minevikku, oleviku ja tuleviku, oma valu ja kurbust, rõõmu ja naeru. Oma tahtmisi püüdeid ees märkisid oma tervet olemis mõtet ja ülesannet. Sama tundega võttis revolutsiooniline kuulaja vastu ka kontsertettekanded paga niinist Jabahhist. 1921. aastal sai Tallinna ametiühingute kesknõukogu Sõrmuselt kirja, milles ta avaldas soovi sõita Eestisse ja esineda Eesti töölistele. Kesknõukogu otsustas hankida siseministeeriumilt vastava loa. Otsustati Sõrmuse kontserdipileteid levitama hakata Tallinna tehastes ja vabrikutes kuttes. Juba sõrmuse saabumise eel algas kodanliku ajakirjanduse veergudel ulatuslik laimukampaania kunstniku vastu. Kõigil on veel hästi meeles, mis tegi sõrmus siis, kui meie vabadusvõitluse päevi üle elasime. Kirjutas ultra reaktsiooniline vaba Eesti. Siis oli sama herra viiulikunstnik Eduard Sõrmus, kes esimesena hakkas meile abi andmise vastu Inglismaal kihutustööd tegema. Selle järele asus ta elama Venemaale, kus mööda mäe rinda hakkas sõitma kontserte andes ja punakaartlased vaimustades. Valitsuse võimud, kellesse asi puutub, peaksid sellest vastavad järeldused tegema ja riigi äraandja maalt välja saatma. Tallinnas sulges Estonia direktsioon Sõrmusele kontserdisaali uksed. Enta mängis siiski vaimustatult, kuulasid teda Tallinna töölised oma seltsimajas valvajas. Lõpuks sai sõrmuse loa esineda Draamateatri laval. Ka siin tervitas teda tormiliselt Tallinna tööliskond. Kohalike Ultrate obstruktsiooni katse aeti töölisvalve poolt nurja. Küll aga õnnestus neil Tartu bürger musses, kus huligaanid tsevad mustsõdalased sõrmuse esinemise katkestasid. Ent Tartuski kuulasid teda nii hästi, ametiühingute aktivistid kui ka progressiivne kunstnikkond Pallases. Kartes üha kasvavat viha ja nördimust võimude vastu ning sõrmuse populaarsuse tõusutööliste keskel otsustasid politseivõimud sõrmuse kontserdid teistes Eesti linnades ära keelata. Kunstnik ise aga võeti võimude kaitse alla, see on, ta arreteeriti ja saadeti seejärelmaalt välja. Sõrmus ei võinud siis veel aimata, et see oli ta viimane hüvastijätt teistega maaga, kelle töötavat rahvast armastas rahvaga, kellele ta tahtis anda oma kunsti. Et puhuda veelgi võimsamaks revolutsioonilise võitluse leeki mille kasvavas jõus oli ta jõudnud selle lühikese sünnimaal viibimise aja vältel veenduda. Järgmise kahe aastakümne vältel viibib sõrmus Lääne-Euroopa maades peamiselt Saksamaal ja Inglismaal kus ta paaril-kolmel korral võtab ette matku ka Nõukogude liitu. Eeskätt Moskvasse ja Leningradi. Ta elu on võitluste ja sündmusterikas, millest võiks palju pajatada, ent piirdugem sellest mõne eredama leheküljega. 1923. aasta kevadsõrmus saabus Saksamaale pärast lühiajalist kontserdireisi Šveitsis. Tal oli ette nähtud esineda pidulikul mai kontserdil Mac Deburgis. Kohalik kristallpalee, kus kontsert toimus, oli rahvast tulvil. Tuhanded töölised olid tulnud kuulama kauaoodatud sõpra, kellest nii palju oli saksa töölisajakirjanduses juttu olnud. Kontsert algas nii nagu sõrmuse tavaline kontsert kunagi. Sõrmus kõneles kuulajaskonnale suurtest heliloojatest, nende loomingust ja paladest, mida ta esitab. Ta tõi näiteid, kuidas geniaalsed helimeistrid võitlesid oma loominguga inimkonna õnne eest. Seda võitlust jätkame meie töölisklass tänapäeval. Sellepärast on proletariaadi-le omane ja lähedane just see muusika, mis on võidelnud inimese õnne ideaalide eest. Kontserdi vaheajal ilmusid sõrmuseid juurde artistide tuppa paar erariides politseinikku ja kuulutasid ta teerituks pärast kontserdi lõppu. Sõrmus taipas, et politseivõimud ei julgenud seda teha kontserdi ajal, kuna see oleks kutsunud esile töölistest kuulajate hulgas tegudeni viiva protesti. Kui vaimustus torm, kava viimase pala järel kustus, astus kunstnik rambi äärde ja ütles. Ma palun teid, nüüd, armsad sõbrad, mulle pühalikult tõotada, et lähema 15 minuti jooksul jäetel rahulikult oma toolidele istuma. Kohe, kui ma lavalt lahkun, arreteeritakse mind. Politsei on siin, et mind vahistada ja ma ei soovi mingit meeleavaldust. Tõotagem seda. Aga nüüd mängin ma teile Schumanni unistuse, mis olgu hüvastijätuks. Unistage koos nendest päevadest ja võidelge selle õnneliku aja eest, mil kõik inimesed On üksteisele vennad. Kui unistuse imekaunis meloodia veel saalis kõlas, valmistus kristallpalees soliidne väeüksus, kuhu kuulusid 50 politseinikku, 50 verekoera, politseinike ja jalgratturite kolonn, rünnak, komando ja hulk erariides kriminaalpolitseinik loodetavat meeleavaldust maha suruma ja sõrmuste vangistama. Lõpetanud mängu, ütles sõrmus haudvaikses saalis. Seltsimehed, palun teid veerand tunni pärast rahulikult saalist lahkuda. Kes mind kaitsta. Pöiad on provokaator. Sõrmus lahkus lavalt kogu majas kustus äkki valgus. Lava vahekäigus ründasid teda kriminaalpolitseinikud. Ta käest kestide alatine kaaslane, viiul. Sõrmus tõugati politseiautosse. Selle ümber kogunenud rahvas skandeeris. Elagu sõrmus. Elagu punane viiuldaja. Vanglas nõudis sõrmus vangistajatelt tagasi oma viiulit. Kui ta selle lõpuks sai. Selgus, et politsei jõhkardid olid selle katki peksnud. Tööliste protestidemonstratsioonide tõttu oli politsei president Krüger sunnitud sõrmuse vabastama. Leipzigis, kuhu ta Magdeburgist siirdus, laskis ta ennast koos purustatud viiuliga pildistada. Se fotoleris varsti töölisajakirjanduses üle kogu Saksamaa. Purustatud viiuli asemele muretsesid üliõpilased ja Leipzigi Vanthousse orkestri muusikud. Sõrmusele uue, väärtusliku instrumendi. Kauni ja tuleviku rõõmsa Saksamaa eest mängin ma edasi sellel uuel Mulle leitsige kunstnike poolt kingitud riiulil ütles Sõrmus vastset viiulite esmakordselt oma saksa sõprade ees leipzigi keskteatri suures saalis helisema pannes. Pärast pikemaajalist Inglismaal viibimist saabus sõrmus 1937. aastal Leningradi kus ta esines reakontsertidega jutustades sel puhul Inglismaatööliste raskest olukorrast ja võitlusest oma õiguste eest. Edasi liita tee Moskvasse. Siin võidi teda sageli näha mööda tänavaid kuhugi kontserdile rutamas hõbedased juuksed tuules, hõljumas, viiul kaenla all. Tema rüht ja ilme ei reetnud kunagi haigust, mis ikka rohkem tundma hakkas andma. Nüüd peame käima, pea püsti. Oleme ise oma elu peremehed, tavatses sõrmus öelda neile kesta reipust imetlesid. Ikkagi anda tõvele järele ja minna haiglasse. Ka siingi on ta kaaslaseks viiul ning rohked mälestused sündmuste rikkast elust, mida ta jagab oma palatikaaslastega. Ta on ääretult rõõmus, kui saabub teade Eesti töörahva ajaloolisest võidust 1940. aasta suvel. Ta unistab tervenedes kohe sõita sünnimaale, et on alati soovi esineda taassünnimaal oma rahvale teoks teha. Ent haigus ei taandunud. Võitlus kurnatud keha ja üha süveneva tõve vahel lõppes viimase võiduga. 16. aprillil 1940. aastal lakkas löömast süda, mis nii palavalt ja jäägitult oli tuksunud revolutsioonile Töörahva ja kogu inimkonna õnnele.