Millal kuulsin esmakordselt Allikust? Ei mäleta. Minul olid alati olemas asula metsavaheliselt teelt oli seda küll vaevu näha. Ainult katused, teisel pool järve. Tegelikult oli Allikul lausa kiviviske kaugusel, kuid soiste võsastunud kallastega järvesopp jäi meie vahele. Aga kuulnud olin temast osati. Olime ühe külarahvas. Nüüd olen jälle siinsamas vanem ja võib-olla natuke targem. Istun järve ääres ja püüan kujutleda, kuidas kõik kooli või õigemini kuidas see võis olla. Kirjutati aasta 1875. Ühel juunikuu päeval sõitis Tartust Allikule arvukas Jansenite pere lihtsas redele vankris peal kroonlinnast naasnud Lydia Koidula tema pisipoeg Hans, üliõpilastest vennad Harry ja Eugen. Kõik muu on Koidula ise jäädvustanud oma kirjades niinimetatud halliku oru põhjast. Juuni 1875. Koidula kirjutab. Elu siin metsas on suurepärane vennad, suplevad iga päev järves. Iseäranis hästi kosub Hans kerkib kui värske leib. Äkki näen teda hoopis teistsugusena. Kooliraamatute pisut toretsevast portrees saab 31 aastane naine suure pere eest hoolitseja püstkojas valmistatud lõunasöök. Tülikas ja aeganõudev. Suitsu palju suitsu, kuid mitte tuld. Eile keetsin kaks tundi 15 minutilist kastet. Kuid üldiselt on ta siinse eluga rahul. Järgmine kiri. Juulis jätkame päikesepaistega alanud idülli vaikselt sahisevad vihmahoogude saatel. Seitsmeteistkümnendal juulil peeti Allikul väikese Hansu sünnipäeva, kes sai aastaseks. Pere kasvas veelgi. Allikule sõitis ka Koidula haige ema Emilie. Ent nii suure pere eest hoolitsemine käis Koidulale üle jõu. Üleni higiselt karmi tõmbetuule käes keedukojas seismisest sain jooksva. Ilmselt on Allikul kirjutatud 15. augustil 1875 Eesti Postimehes ilmunud leinasõnum. Taanimaal on üks kuulus ennemuistsete juttude kirjutaja Hans Christian Andersen 24. juulil ära surnud, keda väga Leenetakse. Vähe on laulikuid olemas, kes nii palju ja lõbusast laste südame rõõmuks on kirjutanud. Kui Andersen. Ja ma ei tea, millal kuulsin esmakordselt Allikust. Ilmselt varem, kui lugesin ta luuletusi. Aga hiljemgi ei teadnud. Etnokooliraamatute Koidula oli mulle olnud nii lähedal. Kõik need aastad olime tallanud neidsamu järveäärseid radu, mis temagi. Aga aeg oli jäljet kattunud. Symbol mälestustahvlit, kivi ega tee viitagi on ainult üksikpere Vasula järve kõrkesel kaldal. Augustis sõitsid nad Tartu tagasi. Koidula tõotas Kroonlinn ja meremanöövridelt naasnud doktor Michelson. Aga võib-olla võttis ta siit midagi kaasa. Mälestuse mälestused, pildid, tükikest Eestimaast, et võõrsil oleks kergem. Kes teab? Soome ajakirjanik Maria kai painen oma lemmiklaulust. Pois mani menüüd, kallis on, ma kauem tundsin ka, ei, pean. Muud korvas haiga Mika vei sidend äidin Konsanei. See on Lydia Koidula ema süda, tõlge täis hardust ja pisut ka hirmu. Laulsime seda algkoolis. Igatsus, milles olid pisarad. See tõi kaasa peaaegu ahastuse üksijäämise võimalus, jäi rõhuvana lapse meelde. Mis siin surma võimalikust. Niivõrd julma, et isegi pisarad ei aita. Aia taha läksid õpetussõnad soomlaste isamaa armastusest. Lydia Koidula luuletus oli niivõrd inimlikke nukker. See on hämmastav. Palju aastaid hiljem kogesid nende ridade autor sama lugedes Mustamäe luuletust kommemmorratsio animaarum. Keegi vist hõljus üle õue jälgite sammude ruttu. Silm seletab tuttavat rätti. Nüüd kui udus näed kleiti halli, tunned ära kadunud ema kalli. Just nii, lind, plaad, märtsikuul, kui leevike, laulab su õuepuul koos naerate, sama rõõmus meel, kui lähete mööda lauda teed. Ei muud ei ole. Hämarus tuleb. Sa istud toas, lind plaad ja silmad suled. Seda luuletust lugedes kuulsin jälle ema südamemeloodiat. Millest algas minu tee Koidula juurde? Ma ei teadnud, et kooliraamatus olev pisut pumpoosne pilton Grenzsteini maal ei teadnud, et suure isamaasõja aastatel olid paljudele Eesti diviisi võitlejatele rünnakule minnes parooliks tema sõnad. Tulge, kellel käsi rusikasse kisub. Eesti pinna eest. Ja Velikije Luki all riputati muldonnide seintele värsid. Mu vanemad olid kuulnud Leningradi raadio kaudu aktusest Koidula haual kroonlinnas kuidas Ants Lauter, Gustav Ernesaks, Debora Vaarandi, Mart raud, Johannes Semper, Eduard Päll, Johannes Vares-Barbarus, Nigol Andresen ja teised taastasid pommidest üles küntud luteri surnuaial. Koidula kaua üle rindejoone jõudsid tema värsid. Kuulati Koidula sõnadele kirjutatud laule. See oli hilissuvel 1944. Sõda läks üle Eestimaa. Mälestused tulevad tagasi. Olen esimest korda Tallinnas kroonlühtrit essaal pidulik kontsert. Mu ema kõrval istub alati naeruhimuline ülemnõukogu saadik Ilja Reinhold viimasest paremal Olga lund saali esiridades Juljana, Delman, Georg Aabelsi, Olga Lauristin. Nagu paljud lapsepõlve mälestused, on seegi lünklik ime selgelt meelde jäänud episoodide kõrval vaevu tabatavad pildikesed. Ja siis kuulen seda. Küllap on igaühel oma tee Koidula juurde. Hetk, mil fotod, maalid ja raamatukaante vahele mahutatud luulepärand muutub talle elavaks asendamatuks. Siis pole vist enam õige kasutada ka sõna klassika. Vähemalt iseenda jaoks mitte. Küllap on see siis ka sinu oma, elab su kõrval või õigemini elad koos temaga. Esimest korda kuulen Gustav Ernesaksa laulu Mu isamaa on minu arm. Kuulen seda veel järgmisel päeval kui astume emaga Kärkna raudteejaama perroonil. Kuulen praegugi.