Soonid ulatas mulle käe ja me jooksime saali minnes läbi vanaema kabinetti, vaatasin ennast peeglis. Nägu oli higine, pea salkus, juuksetutid Tolklesid rohkem kui kunagi varem, kuid näo üldilme oli nii lõbus, hea ja terved. Ma iseendale meeldisin. Kui ma oleksin alati niisugune, nagu praegu, mõtlesin, ma võiksime meeldidagi. Kui me aga pilgu jälle omandaami kaunile näole heitsin märkasin selles peale lõbususe tervise muretusi, mis mulle minu omas meeldis, nii palju peent ja õrna ilu. Mul tekkis tusk enda pärast. Ma mõistsin, kui rumal on minul loota niisuguse imeilusa olendi tähelepanu endale tõmmata. Ma ei võinud loota, et leian vastu tunnetega mõtelnudki sellele muhinguli niigi õnnest üle voolamas. Ma ei mõistnud, et armastustunde eest, mis mu hinge rõõmuga täitis, oleks võinud nõuda veel suuremat õnne soovida midagi peale selle, et see tunne kunagi ei lakkaks. Süda peksis nagu tuvi veritulvas temasse lakkamatult ja oleksin tahtnud nutta. Kui me läbi koridori läksime, pimedas trepialusest sahvrist möödusime, vaatasin ma selle poole, mõtlesin. Küll, oleks sõnn, kui saaks igavesti temaga selles pimedas ruumis elada. Et keegi teaks, et me seal elame. Eks ole, õige, tänan, väga lõbus. Ütlesime vaikse väriseva häälega, lisasin sammu, kartes mitte niivõrd seda, mis olin ütelnud, kuivõrd seda, mida ma kavatsesin öelda. Jah, väga, vastas ta ja pööras minu poole pea niisuguse avameelselt hea ilmaga mallakasin kartmast. Eriti pärast õhtusööki. Kui te teaksite, kuidas mul on kahju. Ma tahtsin öelda, et ma olen kurb, kuid ei julgenud ette, varsti ära lähete ja me enam teineteist ei näe. Mispärast ei mäed kesta? Vaadates ainiti oma kinganinasid, vedades sõrmega mööda seinavõrasid, millest mööda läksime. Iga teisipäev ja reede sõidame emaga therskajale. Kas teie ei käi jalutamas? Tingimata palume teisipäeval ja kui mindi lasta, jooksen üksinda ilma mütsita. Ma tunnen teed. Teate, mis ütles sooniks käki. Nende poistega, kes meie juures käivad, räägime alati sina. Hakkame teiega rääkimas, sina tahad. Lisas ta, raputas korraks pead ja vaatas mulle otse silma. Sellel Me astusime saali, kus parajasti algas krosvaater tantsu, teine elavam osa. Luba kee, ütlesin ma, sel ajal, kui muusikakära võisid lämmatada mu sõnu lubassina, mitte lubagi parandades soonitskaja, naeris. Tants, lõppes mina ka jõulude öelda ühtki lauset, kus oleks esinenud sina. Kuigi mõttes otsisin lakkamatult niisuguseid, kus asesõna esineks mitu korda. Mul ei jätkunud selleks julgust. Tahad lubassina, kostis mu kõrvus ja tekitas mingi joobumuse. Ma ei näinud midagi ega kedagi peale soonitske. Ma nägin, kuidas ta kiharad seati kõrvade taha ning avanes osal laubaste meelekohtadest, mida ma polnud veel näinud. Nägin, kuidas ta üleni rohelisse salli mehiti need paistma jäi ainult ninaots. Märkasin, et kui ta poleks oma tillukeste, roosade sõrmedega teinud väikest avaust suu juurde, oleks ta tingimata lämbunud. Ja nägin, kuidas ta oma ema järel trepist alla minnes kiiresti meie poole pöördus. Peaga noogutas ja ukse taha kadus. Meie kõik Voloodia Iivinid, noor vürst, mina olime armunud sooniskas, saatsime teda trepil seistes silmadega. Kellele ta just pead noogutas, ma ei tea, kuid sel hetkel olin ma kindlalt veendunud, et minule Iivinitega hüvasti jättes rääkisin ma väga vabalt, isegi pisut jahedalt Serioosabee surusin ta kätt. Kui ta mõistis, et ta tänasest päevast oli kaotanud minu armastuse ja oma võimu minu üle. Oli teil kindlasti sellest kahju, kuigi ta püüdis näida täiesti ükskõik, sina esimest korda elus, murdsin ma armastusest ruudust. Ja esimest korda tajusin selle tunde magusust. Mul oli hea meel vahetada harjunud kulunud ustavust. Tunne värske armastustunde vastu, mis oli täis saladuslikuste teadmatust. Pealegi ühel ja samal ajal lakata, armastamast ja armuda tähendab armastada kaks korda tugevamini kui varem.