Keevad jõudis kätte ja väljadel algas töö. Vahel kõndisid ja eestlasid, vennaksed põldusid. Vahel rookisin nad laanes võitu ning vahel ehitasid jälle uut lauta kumiseval nõmmel. Raske tundus alguses neile see järjekindel töö. Kuid taltsutades oma iseloomu suutsid nad lõpuks kõik argipäevad hommikust õhtuni täita tööga. Ja nii sai valmis nende laut. Nende põllumaa muutus peeneks mullaks ning avaramaks laienes laanes uus heinamaa. Nende ees laius Torre luhaniit täis kände mättaid kuid tõotades Eina tuli nüüd külviaeg. Müüsitses vennaksed jälle tüki metsa ja ostsid selle rahaga. Käid. Ja Tuomas külvas Imbi vaara vastse põllu kolmdündrid rukist külvasta tolmavale noormehele. Sealt tõusis peagi tihe oras ja väljendas uhkelt mihklikuu värske riisttuultes. Kuid kask, cool tus, purpurrüüs seisi saab ja õhtu rõsked udud, peitsid luhaniidu oma õõtsuvassar. Mõte oli jällegi sügis ja vennaksed ei unustanud talvede Arvidusi. Nadolid muretsenud laut aga kolm Õhvakest ja ühe noore nudipäise härjavärsi. Ja lõppes tööning askeldus väljas, kus kõik puhkas juba hangede all. Kui toas algas juba teine tegevus. Töö aabitsa kallal seal laua ääres. Usinalt harjutasid vennaksed jälle lugemist ja nende oskus kasvas, kuigi pikkamööda. Nad lugesid raamatust juba kaunis hästi ja hakkasid nüüd aabitsatükke pähe õppima. Mõõtmisedes pommisedes rutati nüüd igas nurgas Kuke poole. Sinna jõudsidki nad lõpuks üksteise järel. Esimesena Lauri, siis Aapo Jasimeoni ning viimaks Toomaski. Kui neist veel kaugel töötasid Juhani ja Timo. Lõpuks jõudis Timo Ki oodatud sadamasse, kuna Juhani veel usutunnistuse kallaliidistas ohkis ja vihaselt, kes Ta südant salvas. Ta oli viimane mees kuid ei aidanud seal täis teha laastus vaid ainult oma usinust ning töö. Raamatust luges ta vahest selgemini rutamini kui Timo. Kuid Timo võitis ta jälle päheõppimises. Need aga, kellel aabits oli juba peas, otsustasid nüüd mõne päeva jõude elada. Vaadates rõõmsalt tagasi tehtud tööle vaevale tõis käes, suusatasid nad ringi mööda metsi. Ja nende kuul pani maha valge kasukaga jänese lumise kuuse all laskis isa metsise, kes külmast kohmetud ja suled turris, istus kuuse habemes oksal sünge laane ning kumiseva nõmme piiril. Aga Juhani istus toas, istus otse särgi väel, valades laua otsas, igiaabits pihus üpris vihasena juukseid kiskudes kulutas ta oma paksu lehelist raamatut. Siis juhtus tihti ta vihaselt hambaid kiristades peaaegu pisarsilmil äkid pingilt püsti, kargas nurgas tao raiumise pakku käte vahele, haaras selle kõrgele üles, tõstis ja jälle vägevalt maha virutas. Nii lõid aeg-ajalt küüned pakku ümber sest suure vaevaga juurdus aabits mehe ajusse. Kuid siis istus ta jälle laua otsa rasket tüki kordama. Ja lõpuks oli temagi kevade hakul raamatu kaanest kaaneni selgeks õppinud ning uhke pilguga vajutama.