Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja tänases saates räägime me sõnakuulelikkuse eest. Kuidas kasvatada lapsi, sõnakuulelik, eks millised protsessid võivad olla sõnakuulelik käitumise taga ning kuidas vältida hirmuvalitsust ja arendada ise mõtlemist. Stuudios on meil täna külas Tallinna Ülikooli Psühholoogia Instituudi teadur Kati Aus. Oodatud on ka teie küsimused kommentaarina foorumisse praegu või siis vaatame saate ajal ka telefoni. Ja täna kuulutatakse välja eelmise aasta viis kaunimat lasteraamatut. Žürii esimees Viive noor räägib, millised on ilusat lasteraamatut ja kui keeruline oli seda valikut teha. Tõsi neid liite võidutööd võib-olla veel välja öelda ei saa, aga ilusatest lasteraamatutest rääkida küll. Sellised on tänased huvitaja teemad, minu nimi on Krista taim ja head kuulamist. Ja. Ja ega kurja kurja ega niiti mõeldagi. Püüdjate paelus. Võiti. Vaja just vanavanaemal. Ei peitu maailmavabadus, kuri, veel, sa vähegi suudad, kuri veel seal vähegi loodad vähegi. Juhatab võita ja vallutada Vägivald igatseb vabadust. Eestlanna Janek allutada. Põgene vaba. Põgene vaba laps. Ei valuta, põgene, vaba maailmavabadus, kuri veel vähegi suudad, universaal vähegi loodavad vähegi. Üle kõige on maailmal vaja hüppavalas Lippmaa vallas. Midagi pole teha väga suur ja neid koore ja ega viitsi mõeldagi püüdjate paelast. Koit. Paja just madalad. Põgene, vaba laps. V peitu, maailmavabadust kuri veel saab vähegi suudad, puri veel seal vähegi loodad. Niimoodi ja nüüd tänase teema juurde, milleks on sõnakuulelikkuse ja sõnakuulelikkuse, mida selle all mõista, kuidas kasvatada sõnakuulelik lapsi, millised on protsessid, mis võivad toimuma hakata kasvatuse käigus ja kuidas vältida hirmuvalitsust ning arendada ise mõtlemist saates külas Tallinna Ülikooli teadur Kati auster. Tervist. Võib-olla alustaks sellest, et SÕNA sõnakuulelikkuse, mida selle all mõista ja kas varem oli nagu teisema tähendusega, kui praegu? Jah, et esiti, kui seda sõna sõnakuulelikkuse kuulda, siis ma arvan, et praeguse aja inimesele ta tundub kuidagi kontekstist väljas, et ega ta ega ta ei ole selline sõna, mida me igapäevaselt hea meelega kasutaksime. Tõenäoliselt, nagu me enne siin rääkisime, et, et võib-olla vanemast vanema põlvkonna jaoks on, on see sõna nagu parema parema maiguga nii-öelda, et praegu ta pigem seostuks selliste asjadega nagu ilmameelsus just täpselt. Kas sul siis oma mõtteid ei olegi just täpselt oma tahte puudumine, sellised sellised märksõnad. Aga samas jällegi sõnakuulelikkuse sõna otseses mõttes sõna kuulamine jällegi väga väikeste laste puhul on ju täiesti omal kohal, et võib-olla selle sõna juures olekski hea nagu lähtuda sellisest arengulises perspeks tüübist, et et mis on, mis on okei, hea päris väikeste laste puhul, et kui me räägime juba ikkagi ikkagi kõne valdavatest, lastest, eelkooliealistest, kooliealistest noorukitest, siis siis sõnakuulelikkuse ei ole, ei ole päris kindlasti see, mille poole me tänapäeval püüdleme, nii väga kahjuks vist. Sest samas. Ütleme, et väiksed lapsed, et nendel on lausa eluliselt vajalik, et nad kuulata. Kaks sõna jah, just, et kui nüüd hakata otsast kerima, et siis võib-olla tõesti, et kui tuua ka näiteid, et millal on vaja sõna kuulata, siis jah, et näiteks, kui meil on ikka tegemist päris pisikeste lastega, et kui ta näiteks juhtub tänaval tõesti jooksma emast kaugele, siis on väga hea, kui ta on ikkagi harjunud nii-öelda kuulma sõnast stopp ja reageerima sellele kohe, et see on puhtalt selline ellujäämisellujäämisvajadus nii-öelda. Samas võiks mõtelda nüüd psühholoogide keeles siis, et see regulatsioon sellel juhul tuleb täiesti väljastpoolt ehk siis ema reguleerib täielikult lapse käitumist ja seda ise veel ei oska näha ohte, ta ei oska jälgida nii paljut, mida on vaja tegelikult näiteks liikluses jälgida ja seepärast peabki kogu regulatsioon tulema väljastpoolt. Aga mida enam laps nii-öelda omandab sellist kõnelist mõtlemist, mida enam ta hakkab kõnest aru saama, mida enam ta hakkab nagu ka ise juba kõnet kasutada oma ja nii-öelda keerama, neid regulatsioone ka juba enda sisse, et ta oskab ise ennast reguleerida, saab aru, mis ümberringi toimub. Et seda enam ikkagi tegelikult ju kõik liigume sinna suunda, et sellest lapsest saaks võimalikult hästi ennast ise reguleerida, juhtiv inimene, et võib-olla tänapäeval jah, kui me räägime tahaks nüüd teha neid jutumärke kõrval, et kui me räägime sõnakuulelikkuse eest, siis me tegelikult ei räägi enam sõnakuulelikkuse eest, vaid positiivses võtmes. Räägime inimesest, kes saab hästi läbi iseenda ja teistega, ehk siis ei ole nii-öelda selline inimene, kellel on kõigest ükskõik, kes on, kellel on teistest inimestest ükskõik, et üldse mitte vaid inimene, kes ise otsustab järgida teatud reegleid, mis on vajalikud ühiskonnas toimimiseks. See on kummaline, kuidas ühe sõna tähendus lapse kasvades muutub. Jah, ka võib-olla kassale juurde nagu tähendusi, et talle kasvab tähenduse juurde ja ma arvan ikkagi, et nagu ta ennem just ise ütlesite väga ilusasti, et ta hakkab ise aru saama, millist sõna kuulata ja millest millist mitte. Ehk siis ehk siis tuleb, tulebki see mõtestatus moment väga selgelt juurde, et kui laps ise ikkagi või täiskasvanu nooruk otsustab, et vot see on üks hea nõuanne, seda ma kuulan. Et see on mõnes mõttes ka sõnakuulelikkuse, et ma otsustan, et ma tahan järgida selle inimese nõuandeid. Et see on nagu selline positiivne. Aga samas ta ei tähenda sellist pimesi pimesi asjade omaksvõtmist või sellist hirmuvalitsuse all olemist. Ma nüüd ei teagi, kuidas seda küsida, et kas tänapäeva lapsed või noored on nad sõnakuulelikud. Ma arvan, et see sõltubki nüüd hästi palju keskkonnast, millises lähikeskkonnas nii-öelda laps viibib, et sellist, seda ma nüüd kindlasti ei oska öelda, kas ta on sõnakuulelik, kum või vähem sõnakuulelik, kui ta oli varem, et noh kui me nüüd jälgima seda, mis meedias kirjutatakse ja kuidas tundub, siis jah, et tundub, et lastel on nii-öelda rohkem õigusi, kui oli neil varem. Aga selle taga on võib-olla jah, pigem selline. Et mida, mida nii-öelda keskkonnad laps lastelt ootavad, et ega laps ei ole iseenesest ka sõnakuulelik, mitte sõnakuulelik ennastjuhtiv, mitte ennastjuhtiv, et ta on seda ikkagi tänu sellele või sõltuvalt sellest, milliseks keskkond on aidanud tal kujuneda. Et võib-olla räägikski natukene nagu selles keeles, mida, mis on nagu praeguse aja mõttelaadis nagu levinum ongi jah, see ennast juhtimine ja, ja kui me räägime keskkonnast, siis selline autonoomiat pakkuv keskkond või siis kontrolliv keskkond, et kui me räägime kontrollivast keskkonnast, mis siis tähendaks seda, et tõesti kõik käsud-keelud tulevad ülevalt alla sirgjooneliselt. Et siis tõesti jah, me saame võimalik, et me saame hästi sõnakuulelik lapse Kodanikku, kes täidab täpselt etteantud juhiseid? Kuni selle hetkeni, kuni on olemas väline kontrolliorgan, kes seda kontrollib, käseb, poob ja laseb ehk siis see soov teha näiteks oma riigile head ei tule tema seest ja ei jätku sel puhul, kui see kontrollväline kontroll kõrvalt ära kukub. Et see on ka põhjus, miks on leitud, et väga palju parem on ikkagi juba algusest peale suunata lastest sellist iseenda juhtimist reguleerimist ja võimaldada talle ikkagi sellist vaba otsustamist. Hiljem räägime võib-olla ka sellest, et mida see täpselt tähendab, et see ei tähenda üldse seda, et lase lapsel olla, et, et, et just et hiljem oleks meil nii-öelda palju lihtsam ja kergem mõtelda, nii et ma ei peagi seda inimest nii väga kontrollima, sest ta ta teab ise, mis on hea ja ta oskab ennast ise kontrollida ja olla meile kõigile nii-öelda abiks. Otsis, otsis. Nii et aga seesama, see kuidas seda temas kasvatada, siis juba maast madalast. No eks ta tegelikult ju alguses hakkab sõnakuulelikkuse pihkudega pihta, mõnes mõttes. Et sa ei tohi seda teha, sa ei tohi sinna minna. Ja et, et hoida nii-öelda last elus, et sellega hakkaks asi pihta. Aga samas, mida rohkem kui vaadata näiteks liivakasti käitumist, siis on hästi ilus vaadata seda, kuidas mõned emad just nagu intuitiivselt ikkagi teavad, kuidas last suunata, Ta ennast reguleeriva käitumise poole. Et kui mõned emad seal liivakasti serval ongi, ainult jäävad sinna maale, ei, ei tohi, ära tee. Noh, see on muidugi parem kui see, kui, kui lapsel üldse mingisuguseid sõnalisi käske ei anta. Aga siis teised emad on jällegi sellised, kes lisaks sellele näiteks, et ütelda mingi hetk, ei, nad näitavad kohe ära, et mida siis tuleks teha. Et näiteks, kui ikkagi juba läheb väike laps hakkab teist last sakutama, et ikka tuleb ette liivakastis, siis ema läheb mitte ainult ei ütle, et ei, ei sakuta teisi, vaid ta läheb, võtab sellesama käe ja teeb näiteks, me teeme hoopis paisele käega, mis tähendab, et ta nagu kasutab seda seda juhust ära, et laps on mingisuguses situatsioonis ja ta mitte ainult ei kasuta juhust, ei keela last, et ta õpiks, mida ei tohi teha, vaid ta kohe annab ka stimulatsiooni nii-öelda, et mida tuleks teha, selle asemel, et seda on hästi ilus, ma soovitan vaadata multikast liivakasti servadel, kuidas emad nagu selles suhtes ikkagi erinevad? Aga hirmuga on ju kergem last kasvatada. Jaan tunne mingi maania just et seda on isegi nüüd uurimused palju näidanud, et, et hirm võib olla väga tõhus väga lühiajaliselt. Ja eks noh, Me ise emadena teame väga hästi, et kui on ikka kiiresti vaja last mingis suunas nii-öelda otseselt nüüd päästma tänapäeva ühiskonnas on ju ka ei ole vaja, aga aga kui on vaja kiirelt suunata, siis mõnikord on tõhusam sihukene karm hirm, et aga, aga see, see kindlasti ei ole jätkusuutlik ja see ei aita lapsel areneda. Et eesmärk on ju tegelikult ikkagi see, et sellest lapsest saaks ennastjuhtiv ennast reguleeriv inimene, kes saab ise endaga hakkama, mis tähendab, et, et võimalikult palju tuleks tegelikult ära kasutada neid, et nii-öelda inglise keeles on selline ilus sõna. Mulle väga meeldib selline lause nagu Tiitse põle Mouments. Ehk siis suunamist võimaldavad hetked, et kui sa viibid lapsega koos et siis siis sa kogu aeg oled nii-öelda tema arengust oma mõttes paar sammukest ees ja sa tead, mis on need järgmised oskused, mille poole tema võiks hakata liikuma ja siis soodustab neid, mitte ainult ei keela ära käitumisi, mis on selles vanuseastmes võib-olla juba nagu lubamatud või sobimatut vaid lisaks annab talle ka nagu ette selliseid võimalused, kuidas ennast paremini hakata reguleerima. Mul on tunne, et see on teoorias hästi ilus, aga praktikas kohutavalt keeruline läbi viia. Võtame tüüpilised olukorrad, kus näiteks laps peab minema vanemaga poodi kaasa, midagi ei ole teha. Laps on väsinud, ema on väsinud, laps viskab pikali, hakkab karjuma või hakkab siis asju võtma, kõik inimesed vaatavad kurja näoga ema poole. Nähtamatu laps ja mis kõik iganes mida siin teha. Ja noh, just seesama, et laps ei kuula sõna, justkui tuleb siis mängu, et on ikka küll kasvatamatu, kuidas sellist olukorda annaks kasvata, pöörata? Kuidagi kasvatuslikuks? Jah, et ära kasutada seda olukorda, mis tegelikult sellest, sellest räägitakse ju tõesti väga-väga palju. Ja internet on ka täis kõiksugu soovitusi, et mida sellistel juhtudel teha, et noh, ala jääda ise rahulikuks leppida juba enne kui lapsega, mida me seal teeme, mida me seal ei tee, mitte minna väsinud lapsega poodi ja nii edasi, nii et vahel on olukord, et sa pead minema, pole variant, aga, aga ma arvangi, et, et võib-olla mida võiks nagu siin rääkida, rõhutada on nagu see, et mitte ainult jääda situatsioonis rahulikuks vaid jääda rahulikuks, selles mõttes ütles, et, et et tunnistada endale, et see ongi raske. Ja ma olen päris kindel, et enamikul vanematest on lapsed paar korda vähemasti poes halvasti käitunud. Et, et see ühiskondlik halvakspanu ei aita nagu mitte kedagi sel hetkel. Ja, ja võib-olla teda nii palju ei ole ka, nagu me ise kardame, et teda on. Et ma usun, et inimesed mõistavad 11 tegelikult ikkagi palju paremini, kui, kui me võib-olla sageli arvame. Ja selleks, et on näidatud ka, et kuidas vanem saaks olla siis nii-öelda autonoomiat toetav, et miks me, miks me läheme seda teed, et me oleme sageli hästi kontrollivad. Et siis üks üks põhjus ongi see surve, ühiskondlik surve, mis ei lase tegelikult olla autonoomiat toetav, kui sa tegelikult ise tead, et võiks olla teistmoodi. Aga see ühiskondlik Surve see tuleb siis väljastpoolt teiste inimeste näol, kes ootavad, et lapsed ja kõik peakski nii käituma nagu nemad arvavad, et see on. Pigem on see ühiskondlik surve juba juba nii-öelda meile sissepoole läinud, et me, mida me arvame, et teised ootavad, kas siis nii nagu meid on kasvatatud, justkui see tuleb siis seesama muster, et nii pean mina nüüd tegema ka oma lapsega, nagu minuga tehti kunagi? Nojah, see on üks, üks asi kindlasti, mis mõjub ka, et eks me oleme kõik oma mustrites kinni, et kui me nüüd tulen tagasi selle intuitiivse käitumise juurde seal liivakasti serval, siis tõenäoliselt suurem osa nendest vanematest, kes juba oskavad õigesti käituda, nii öelda. Neil on tõenäoliselt on nendega ka niimoodi käitutud lapsepõlves või on nad näinud kõrvalt kedagi käitumas niimoodi väga palju, et nad on suutnud selle nii-öelda omandada sellise sellisel kasvatust, laadivillismi stiili. Aga jah, et kui me ise oleme võib-olla sellistest kodudest, kus seda ei ole väga palju tehtud ja isegi kui me oleme väga palju lugenud sel teemal ja teame, et niimoodi võiks seda käitumuslikult rakendada, ongi väga raske. Mistõttu ongi hea mitte minna endast välja, vaid ütelda, et jah, et okei, seekord mul ei õnnestunud. Võib-olla õnnestub teine kord, mina ise kogu aeg ütlen, et mul on nüüd kaks last nendega, okei, ei õnnestunud nii hästi, nüüd mul on kolmas pehmaga, teen kõik õigesti, et anda endale nagu võimalust, et okei, täna ei õnnestunud, õnnestub võib-olla järgmine nädal rohkem, kõik võtabki aega, et mitte ainult laps ei pea arenema, vaid ka vanem peab arenema. Ja tegelikult on ka näidatud kõige edukamad lapsevanemad ongi need, kes kasvavad nii-öelda koos lapsega. Et ehk siis ega vanemana ei ole nii, et ma õpin teatud liigutused nii-öelda ära ja need siis kannavad mind kuni selleni, kuni ülikooli läheb laps. Et see kahjuks kahjuks või õnneks nii ei ole, et tegelikult sa pead ju kogu aeg oma lapsega niikuinii kaasa kasvama ja see kogu aeg on väljakutse õppida ära, kuidas tema jonnihoogudega toime tulla ja tal lihtsalt ei olegi neid enam. Nüüd tal on juba järgmised järgmised asjad, eks ole. Et, et selles suhtes on see selline pidev pidev väljakutse, ongi see lapsevanemaks olemine. Aga millised on need peamised vead, mida me kipume tegema oma laste puhul? Just sõnakuulelikkuse osas? No küllap need sellised äärmusest äärmusesse, võib-olla langemised ongi need asjad, mida, mida me sageli teeme. Et, et nii-öelda kas ülemäära kontrolliv käitumine või siis ka selline täiesti minnalaskev käitumine. Et tegelikult on võib-olla raske ette kujutada, et seal vahepeal on tegelikult üks hoopis teist laadi käitumine, ehk siis täpselt see, millest ma ennem rääkisin, autonoomiat toetav, mis tähendab, et lapsel on küll struktuur, tal on küll piirid. Aga arvestatakse tema emotsioonidega, näiteks, et lapsel võib olla negatiivseid emotsioone, see on täiesti okei ja see on jällegi nii-öelda üks nendest kitsi pole Mommentsitest, mida ära kasutada, et väga hea Sul on praegu halb tuju, vaatame, mis me sellega teha saame, mida see võiks tähendada, et järjest vanem aitab nii-öelda lapsel saada selgust iseendas läbi nende negatiivsete aspektide, samuti. Et aga sellist asja jällegi, et milleks seda, miks, miks ei õnnestu, sageli on ikkagi jälle ka see, et enne me rääkisime sellest sotsiaalsest survest aga samuti kui vanem ise on väsinud, kui tal ei ole aega, et sellised asjad tegelikult võtavad, võtavad päris palju ressurssi ja aega. Kas on ka siis võimalik, et et mõned lapsed, noh, on ka näiteid, kus ühest perest üks saab elus ilusasti hakkama, teine ei saa ometi kasvatus ja vanemad on samad, et seal see autonoomia ja hirmude käskude asi, et inimestele ilmselt kuidagi reageerivad erinevalt. Samas kas kas saab öelda, et ikkagi on sama, et ega see keskkond on ikkagi ka juba teine, et kui sa oled ikkagi kui sa oled ikkagi nii-öelda teine laps, siis, siis sinu keskkond on juba teine ses suhtes, et sul on juba olemas suurem õde seal ja vanemal on ka vähem aega natukene juba selle võrra, kui sa oled kolmas laps, on need asjad jälle tegelikult ei saa öelda, et keskkond oleks sama jah, et teatud mõttes vanemate üldine suhtumine võiks olla sama. Aga mitte ka alati ja mitte ka igal juhul. Et seda jah, ei saa öelda, et tõsi on see, et, et ühes peres võivad kasvada väga erinevad lapsed lõppkokkuvõttes ja mine siis võta kinni, et kus, kus see kõik on alguse saanud, et eks seal ole ka selliseid temperemendilisi erinevusi laste vahel, et selge on see, et on ka näidatud, et näiteks õpetajate puhul ka ja noh, seda võib ka üle kanda lapsevanematele siis et, et ei ole päris nii, et et autonoomiat toetaval vanemal on alati õnnestub kõik suurepäraselt, vaid pigem ikkagi ka see, et, et see, see on niisugune, vastas vastasmõju, et tegelikult näiteks koolitundides, kui sul on ikkagi lapsed, kes näitavad üles sihukest apaatsust, kui nad on harjunud olema, sellised tõstsid nii-öelda siis on näidatud, et õpetajad, kes teises klassiruumis suudavad olla vägagi autonoomiat toetavad, hakkavad järsku muutuma kontrollivamaks ehk siis hakkavad tulema käsud, siuksed, vähem laste kuulamist, rohkem iserääkimiste käsutamist, vähem valikute andmist, ütleme nii, on, nii, jääb, peab olema. Et tegelikult see nii-öelda keskkond ei muuda ainult last, vaid muudab natukene ka õpetajad või lapsevanemad, siis täiskasvanul on muidugi siis see võimalus anda endale aru. Näed, siin on mul nüüd selline olukord, et ma pean vaatama, et ma ei muutuks üleliia kontrollimaks, et pikas perspektiivis ei ole sellest ikkagi abi. Ma saan aru, et üks komitee komistuskoht võib olla ka siis klassikool, kuhu laps satub, et kui ta on ka muidu sellises heas keskkonnas kasvatatud, sest tal on oma autonoomia ja kõik muu olemas, ta saab hakkama, oskab ise otsuseid teha, kui ta satub klassi, kus on see üldine foon teistsugune, siis ta hakkab käituma ikkagi nii nagu üldine mass. No on erandeid kindlasti, kes jäävad, aga, aga see nagu mass tõmbab endasse ja temast võib saada ka apaatne, või siis kes hakkabki reageerima ja tahtma käske-keelde. Jah, et need on nüüd juba siuksed, tõsisemad grupiprotsessid, mis seal mängima hakkavad, et kui seal on ka rohkem näiteks selliseid lapsi, kes, kes on nii-öelda mõnusa ja hea kasvatusega, siis võib-olla hakkavad nemad hoopis mõjutama ülejäänud keskkonda, et ega seda ei tea. Aga tõsi on see jah, et ikkagi õpetajatel on ka võimalik väga palju ära teha selleks, et suunata lapsi ennastjuhtivamaks. Tegelikult, kui mõtelda, siis lapsevanemaid ei õpetata selleks, et olla lapsevanem. Aga õpetajad tegelikult peaksid olema ikkagi lapse nii-öelda suunamise kasvatamise spetsialist ja eksperdid, et seetõttu ikkagi võiks, võiks oodata küll õpetajatelt, selles selles vallas. Suhteliselt palju. Aga, aga jah, et eks muidugi armastatakse öelda, et kodu teeb, kodu teeb või ei tee. Aga ega see päris tõsi ei ole, et õpetajatel on tegelikult väga-väga suur suured võimalused. Me teeme siin nüüd pisikese pausi, kuulame ühe laulu, kuule ikka väiksemat on selle nimi ja seejärel jätkame juttu. Täna on meil saates külas Tallinna Ülikooli teadur Kati Aus ja teemaks on sõnakuulelikkuse. Jätkame jutuga saates külas Tallinna Ülikooli teadur Kati Aus. Telefon on 611 40 40, juhul kui soovite sõna sekka öelda, oma arvamust avaldada või siis on teil mõni küsimus sõnakuulelikkuse kohta. Minu küsimus, aga järgmine, kas laste kasvatamine on läinud ajas keerulisemaks? Ses mõttes, et kui 40 aastat tagasi olid teised tingimused teistsugune ühiskond, teistsugused olud, siis nüüd on tulnud võimalusi ja kõike ühiskonda ümber on nii palju muutunud, et kas on ka see teinud laste kasvatamise keerulisemaks. Jah, et seda ma arvan, et ühest vastust sellele kindlasti ei ole, et ühelt poolt, et ühelt poolt jah, ühiskond on väga palju muutunud. Ja on tekkinud juurde nii-öelda teadlik, kust on tekkinud teadlikkust nii heas kui halvas mõttes laste kasvatamisest. Et minu enda tädi ja ema just naeravad, et ei, meie küll omal ajal ei teadnud, lapsi, peab kasvatama ka, mis mõtteliselt kõht täis ja ilusti kasvasid ja õnneks tädi näiteks intuitiivselt nagu väga suurepärane laste kasvataja, et neil läks õnneks. Aga, aga jah, et, et nüüd on nagu seda infot, Ta on ikkagi jube palju, et kuidas täpselt võiks ja peaks lapsi kasvatama ja mõnikord need nõuanded on täiesti seinast seina. Et mõnes mõttes teeb see nagu ikkagi nagu olukorra veel raskemaks ja, ja samamoodi on juba muutunud näiteks nutimaailm, mis on peale tulnud, et tegelikult noh, vanal ajal ei, vanal ajal enne nutimaailma tegelikult ei olnud ju selliseid asju, mis oleks, mis tekitaksid lastest ikkagi sellist nii-öelda kust või sellist käitumist ikkagi, mida neil endal ikkagi ongi väga raske reguleerida. Et sotsiaalmeedia ja sellega seonduv on asi, millega täiskasvanudki on kimpus, on rääkimata siis veel lastest. Et praegusel ajal tõesti, et me peame lapsevanematena oskama suunata käitumist, millest meil tegelikult endal veel pole õiget ettekujutust, et see teeb kindlasti asju keerulisemaks. Aga noh, et eks me siis ühiskonna on õppima, et ja vaatame, et esimesed põlvkonnad lähevad aia taha ja siis vaatame, mis edasi saab. No iseenesest, kui nad on aia taha läinud, äkki on võimalused, nad muutuvad, kas on selline asi võimalik, et käitumist käitumine on muudetav, et kui on ikka sedasi täiesti sõnakuulmatu laps, kuidas teda on võimalik sõna kuulelikuks saada? Nojah, et nüüd ma olen seda sõnakuulelikult jälle, ei kasutaks üldse seda sõna siin vaid pigem, et kui, kui on laps, kes tundub, et ta on kimpus, ta ei saa hakkama iseendaga, ta ei saa hakkama teistega. Et kas on võimalik, temast saab hästi funktsioneeriv inimene ikkagi lõppude lõpuks ja, ja loomulikult on, et selles ei ole üldse küsimustki, et on lihtsalt me peame leidma üles võimalused selle tegemiseks. Ja tegelikult noh, see on ka see, mida näiteks psühholoogid ju teevad igapäevaselt lastega ja, ja õpetavad ka vanemaid ja õpetavad ka õpetajaid, et kuidas seda kõike teha. Ja tegelikult me jõuame siin päris hea teemani selles suhtes, et et On näidatud, et kui me ei usu, et mingid asjad on muudetavad kui me ei usu, et käitumine muudetav, kui me ei usu, et laps, kes on alguses iseendaga kimpus noh, et ei ole võimalik, et temast saab inimene inimestena. Et siis ei muutu mitte midagi, et tegelikult ega ei olegi nii uus teadmine, et aju iseenesest on hästi-hästi plastiline, mis tähendab, et ja kui me mõtleme, et mis see käitumine või enesejuhtimine, mis need üldse tegelikult on, siis tegelikult need on protsessid, mis leiavad taset ikkagi meie ajus. Aju õpib nii-öelda, see on küll halb niisugune lihtsustused, aju ei õpi midagi, aga noh, põhimõtteliselt jah, et aju õpib kuidagi teatud viisidel käituma, teatud viisidel mingites olukordades toime tulema ja seda käitumist on võimalik terve elu Hetkel tegelikult ümber muuta nii-öelda aju on võimeline ümber õppima. Et selles ei ole üldse küsimust, kas küsimus on lihtsalt, kuidas seda ei ole, et on lootusetud juhtumid, kui just ei ole meditsiinilise probleemiga tegemist? Jah, ja isegi meditsiinilise probleemi puhul ma ei ütleks, et tegemist on, on niivõrd lootusetud, et järjest enam leitakse võimalusi ka selliste probleemide lahendamiseks, mis algul tundusid täiesti lootusetud. Et just siis tuleb lihtsalt leida üles, mis protsessid täpselt on kas kahjustunud või mis vajaksid nagu toetamist ja hakata neid järjekindlalt ja süsteemselt nagu tugima. Ja kui me veel räägime ka tegelikult me praegu räägime nii-öelda laste suunamisest ja kasvatamisest siis seda enam, et kuna laste aju on tegelikult väga palju plastilisem veel kui täiskasvanutel, ehkki ka täiskasvanute aju tegelikult ajutegevus on, on võimeline muutumiseks nii-öelda siis laste puhul on, see on see on see lihtsam Aga neid inimesi leida, kes oskaks seda nagu te isegi ütlesite, et internet on täis soovitusi seinast seina, et kust leida see tõde, et ma nüüd ei tee liiga, sest noh, eks on ju neid kasvatusvigu õpetajad näinud kes iganes ja just see samad. Küll neile antakse lumehelbe, lapse nimed, indigolapsed, kristall, lapsed, ma ei tea, kes kõik need on justkui nagu väikeste kasvatusvigadega lapsed või, või kuskil nagu viga, vaevalt. Ja nüüd on jah, no see on juba niisugune filosoofiline küsimus, et mis on nagu viga kasvatuse juures, et eks me kasvatame ju selliseid nii-öelda inimesi, keda ühiskond meilt tellib. Et, et mis on meie ühiskondlikud kokkulepped, mille suunas me siis liigume, millist inimest nii-öelda väärtustama. Ja praegu on õppekavadesse näiteks ikkagi päris selgesti sisse kirjutatud, millist inimest me väärtustame, et ja see ene ennastjuhtivus või selline oskus toime tulla iseendaga nii akadeemilises mõttes kui emotsioonid vaata kui sotsiaalses mõttes iseenda ja teistega, et see on, see on tegelikult väga tugevasti sisse kirjutatud näiteks meie õppekavasse, mis tegelikult ju väljendab nii-öelda siukest riiklikku tellimust. Et praeguses ühiskonnas me ikkagi tahaksime liikuda sinna suunda, et, et kuidas me last ei kasvataks, et temast saaks selline inimene, kes suudab ennast reguleerida, juhtida. Meil on ka üks helistaja ning hallo kuuleme teid. Tervist Jüri tüütab Virumaalt. Ma tahan seda öelda, et võib-olla peaks üldse nii televisioon kui raadio rohkem tähelepanu pöörama nendele mürsikute ealistele, lastele poistegrupid, tekki teevad pahandust. Ma tean, mitmes koolis. Pealtnäha on kõik ilus, Viks ja viisakas. Aga tegelikkus on midagi muud, et võib-olla see kasvatustöö on meil ikkagi nõrk. Raadio televisioon on võib-olla rohkem nähtavam, et seal Te saate ju seda osa ka mõjutada. Ja poisid, poisikesed selles eas teevad palju pahandust. Lõhuvad. Tere, Need, kellega on vaja suhelda hästi, nendega käituvad korralikult, aga noh, näiteks kaupluse töötajad aga õpetajatega õpetajad saadavad sinna ja paremasse kohta ja ma tean näiteid, kus noh, aastaid hulk aastaid tagasi, koolijuhid isegi ütlesid, et enam närv ei pidanud vastu ja jätsid direktori ameti maha. Et see kasvatustöö on meil ikkagi nõrk ja niisama nende noh, üldse muud asja ka ma praegu pikemalt ei räägi. Tore aitäh teile. Valikuline sõna kuulamine, see on ju ka põnev. Kelle sõna kuulan, kelle sõna ei kuula. Põhimõtteliselt. Ma tegelikult võib-olla siin natukene räägiksin sellisest laiemast sellest natukene laiemalt, et mida on selleks vaja, et, et nagu see helistaja just kenasti tõi välja, et et pealtnäha tundub nagu viks ja viisakas, aga nii kui võimalus avaneb, nii tegelikult läheks ja lükkaks prügikasti ümber ja paneks millelegi tule otsegi sellised asjad. Et tegelikult see nagu viitab sellele, et tegelikult see selline nii-öelda kokkulepitud reeglite järgimine ei ole ikkagi jõudnud nii-öelda lapse sisse, et ta ei ole võtnud seda tegelikult nagu enda enda omaks seda mõtteviisi. Ja see on tegelikult just see ka, mille suunas nagu tänapäeva ühiskonnas üritatakse liikuda. Ja mis, mis räägibki tegelikult nende käskude-keeldude ja nii-öelda sõnakuulelikkuse vastu ongi see, et me võime käskude ja keeldude keeldudega jõuda täpselt nii kaugele ja ta tõesti ongi sinu silma all käitub hästi, aga nii kui pilgu pöörata, siis ta teeb midagi, mida sa ei taha, ta teeks. Et sellepärast ongi nüüd, tegelikult on üks hästi vahva teooria, isegi, mis on hästi populaarne praegu, millest me ka Tallinna ülikooli õpetajakoolitusest nüüd palju, palju palju räägime ja millest me lähtume. Et on näidatud tegelikult, et inimesed selleks, et nad käituksid hästi ja tahaksid käituda hästi nii et meil kõigil oleks hea, et tegelikult neil on vaja, et nad tunneksid ennast kolmes aspektis nagu hästi, et, et neil oleks öelda mõnus seotuse tunne, ehk siis needsamad poisid seal tänavanurgal, et, et nad nii-öelda tunneksid, nad kuuluvad gruppi ja hea oleks, kui see grupp oleks hea grupp näiteks ikkagi oma mõnusate klassikaaslastega või, või mingi huviringigrupp kasvõi mingi motikahuviliste grupp, mitte siis tänavanurga lõnguste grupp siis teine ja samamoodi ta võib ka kuuluda gruppi mõnusas mõttes, nii et ta on aktsepteeritud oma kooli mõttes. Teine on see, et ta tunneks ennast kompetents, ehk siis need noored, et nad tunneksid, nad saavad hakkama. Et nad tulevad toime selle kõigega, mida elu neile ette annab nii-öelda. Ja sageli on see, et näiteks lapsed, kes ikkagi koolis kogu aeg tunnevad seda, et nad jäävad hätta, nad ei saa hakkama, nende kompetentsus, tunne on tegelikult täiesti rahuldamata, saavad seda kompetentsus, tunnet kusagilt mujalt, ehk siis mingisuguses poiste rühmas võib-olla midagi lõhkudes tuleb hästi välja. Ja, ja kolmas on siis ikkagi see, et lastel oleks selline autonoomia tunne ehk siis et nad ikkagi ise saaksid teha mingeid valikuid ja et neisse suhtutakse ikkagi teatava respektiga selles mõttes, et nad saaksid aru, miks mingeid asju teeme. Ja noh, ega see ei tule lihtsalt ja üleöö, vaid see ongi pidev selline diskussioon, et lastega arutatakse, miks mingid reeglid on, miks me neid täidame, kas me peaksime üldse võib-olla mingeid reegleid, tuleb ümber vaadata ja nii edasi ja nii edasi, et kui kõik need kolm alustala on nii-öelda paigas, et siis me võiksime nagu eeldada, et sellist lõhkumist tänavanurkadel võiks jääda vähemaks. Monika meie kodulehekülje peal kirjutab sellist asja senisest vestlusest jääb mulje, justkui lapsed sünniksid valge lehena ning vaid keskkond vormib neid. Päris suur osa meie isiksusest ja võimetest on kaasasündinud. Tulenevalt sellest on osasid lapsi lihtsam kasvatada teisi raskem. Mis te arvate, kas see peab paika või mitte? No see on väga hea küsimus iseenesest, sest ma tõesti saanud nüüd jõuda oma lemmikteemani, mis on siis see, et, et tõsi, et me ei sünnivalgete lehtedena, selleks on erinevaid põhjuseid. Geneetiline eelsoodumus on päris kindlasti olemas? Jah, on teatud inimeste jaoks teatud asjad on lihtsamad, lapsed on erineva temperamenditüübiga küll, et millal sa nüüd pihta hakkab see vormumine, et see on iseasi. Aga tõsi, et mõned lapsed on juba eos natukene leplikumad, mõned on sellised, kes on valmis kohe rohkem vastu hakkama. Aga see ei tähenda, et neid mõlem neid et neid nii-öelda vastu hakkavamaid lapsi ei saaks suunata. Nii et nende nii-öelda vastuhakk ei oleks kahjuks neile endale ja teistele. Et kahtlemata lihtsam on lepliku last kasvatada. Samas jällegi on mõnes mõttes isegi raskem leida lepliku lapsega selliseid suunamist, võimaldavaid momente. Ta ei töötanud? Jah, just täpselt ja ta võib tegelikult leplikud lapsed sageli nagu võivad hiljem juhtuda, et sa ei olegi märganud, et nendel on sissepoole tekkinud mingisugused mured, murekohad ja probleemid. Et jah, emane on kergem, õpetajana kergem, aga tegelikult tegelikult ei pruugi asi nii olla. Nii et see ei ole üldse niimoodi üks ühele ja, ja sellega ma ei ole üldse nõus, et võimed on kaasasündinud, et jah, teatud inimeste jaoks on mingid asjad lihtsamad, aga see tõenäoliselt on seotud juba sellega, et väga väiksena on mingisugused huvid hakanud ilmnema. Ja kõiki on võimalik arendada, et kui ei ole tegemist tõsiselt tõsise meditsiinilise probleemiga ja ka sel juhul on võimalik, et, et sellega ma ei oleks kohe üldse nõus. Kas siit ma saan aru, et kui on niisugused head lapsed ja natukene kraadel lapsed, et kraadedel on ju ka nagu seda energiat ütleme, sissepoole elamist vähem, et nad elavad ennast välja tõenäoliselt täiskasvanutena kui nad on olnud õigel teel, on neil nagu lihtsam, et neid ei vaeva, võib-olla neurooside psühhoosid nii palju kui sissepoole elavate inimeste Nojah, jällegi, ma päris üks ühele ei ütleks, et, et laps on väljapoole elav, ei tähenda, et ta ei ole mõnusalt neurootiline ka. Et, et meil kõigil kõik hädad, küljed olla kogu aeg, aga, aga jah, et, et see ongi, see on küll huvitav. Ta on iseenesest ka, et ma ise ka oma lastega mõnikord mõtlen, et huvitav, et kas see ta praegu on niimoodi ja minul on temaga praegu raske. See tegelikult ju tähendab ka seda, et ta ei lase endale hiljem pähe astuda, näiteks eks ta tõenäoliselt nii on ka, et mõni mõni omadus mingis, mingis keskkonnas mõnes aspektis aitab tal nii-öelda kujuneda nii-öelda ennast paremini mõistvaks inimeseks, isegi et mida rohkem sul on ka võimalus lapsega nii-öelda arutada ja rääkida neil teemadel, mida rohkem ta annab, seda võimalust seda enam on ka tõenäoliselt oskab iseenda üle hiljem ka arutleda, näiteks. Niimoodi, ja viimane küsimus, mismoodi nüüd siis lapsevanem, vanavanem võiks oma lapsele läheneda, milliste käskude-keeldudega, et ta oleks sõnakuulelik. Kas siin aitab selline vana nipp, mida kunagi minu peal rakendati, kui ma olin veel väga väike, et, et ma ei läheks kaevu kolama, siis öeldi, et kaevus elav näki. Kui sa lähed sinna kaevu äärde, siis ta lihtsalt tirib su kaevu siiamaani ma nagu lahtiseid. Ütleme nii, et ma ei lähe sinna peale hõõruma. Jah, et sellised muinasjutud muinasjuttudega hirmutamised peavad ikka läbi väga läbimõeldud olema, et nad ei tekita mingit lisatraumat. Aga kahtlemata mingil määral on see ellujäämise seisukohalt ju parem kui vanavanaema ei saa sul kogu aeg kannul käia, et siis hakata seal rääkima, et ei ole kasulik Talle tattattattattat. See ei tähenda lapse jaoks suurt midagi, oleneb vanusest, on ju, et kui on ikka päris väike laps päris lõpuni kindel, et ta sinna kaevu ei kuku, siis on võib-olla jah, tõesti isegi mõistlikum mingi hetk ütelda, et seal all on kollid ja sinna ära mine. Aga noh, üldiselt muidugi see ei ole see, see, mille poole püüelda tegelikult ikkagi võimalikult palju ikkagi jälle kuulata, ise võib-olla vähem olla puhanum, et jaksaks kuulata, et jaksaks suunata, et olla ikkagi oma lapse arengust mõttes paar sammu ees. Et see olukord, milles ta praegu käitub, halvasti on tegelikult väljendab neid oskusi, mida tal veel ei ole, aga mida ta sinu toega saab hakata omandama nii-öelda? Ja veel viimane kommentaar meie kodulehekülje pealt. Tiina kirjutab. Meile meeldivad inimesed, kes on meie sarnased, nii. Nii juhtub tihti, et ka lapsed tahame enda sarnaseks kasvatada. Oluline on minu meelest, et kasvatusega ja suunamisega Me laste omapära ei kasvataks ära ei kasvataks. Jah noh, jah, mõnes mõttes nii, mõnes mõttes nojah, et tõsi on see, et, et ei tohi kallutada loomulikult omapära omapärast välja nii-öelda last. Et aga see selleks ei olegi vajadust, et kui, kui just täpselt lähtuda sellest, et kuulata, mis on need lapse vajadused siis tegelikult saab säilitada ilusasti lapse omapära, aga samas ikkagi suunata last niimoodi struktureeritud arusaama, et miks meil on reeglid, miks me teatud asjadest kinni peame, miks me ei tee teistele liiga ja miks me iseendale liiga. Need on oluline selgeks teha, aitäh saatesse tulemast. Kati Aus, Tallinna Ülikooli teadur. Me jätkame siit nüüd ansambliga pööriöö, kes laulab meile lapsepõlvemaast, pärast seda kaotame külla piibe noort kida kaunimates testi lasteraamatutest, mis täna selguvad, aga räägime üldse kaunimates raamatutest, mis lastele kirjutatud ja millesse ilu seisneb. Nii et pärast järgmist laulu pööripäevalt pööriööl vabandust taevasse. See siis tuleb meile külla juba iive, nur. Kus sa õhtu? Koju kandis õlgade kus isa õhtu meil koju kallis õlgade soove. Nii peksis, lai poisipõnn, kui karjas käis. Maitsesuuni. Maitse uni ja kui ei siis aelusse ja. No meil ees veel ka see mets seal kaarja vaata jaa, ahjust võetud leib, mida memmekene käes ja täi ja juust võetud, lai. Vähekene käes ja täi käe suu Vaida huks pida kuulis kohe tuks. Me paat, tee veel ja sal hiirelõksus, minu paljas jalg. Me parti veel ja seal. Hiirelõksus minu Dahlia seaduslik. On ta tal lendu läinud. Ta. See see, ma ei me meelest minna, sa kui viisaõhtu meil juugati song. Mina ka. Ei mina ka laste ja noorte kultuuriaasta 2017 vaatan mina KE. Ja kui olete selle ära vaadanud, siis saate teada, mis kuskil toimub, aga meie räägime nüüd edasi kaunitest lasteraamatutest, sest täna rahvusraamatukogus kella nelja ajal selgub, millised on viis kaunimat lasteraamatut mis on siis valminud eelmisel aastal 2016 ning saates külas, mille žürii esimees lasteraamatute illustraator, kunstnik, tiire, noor, tere, tervist, Te olete žüriis. Kahjuks te ei saa meile täna öelda, kes on, või praegu veel öelda. Kes on siis need viis kaunima lasteraamatu autorit. Aga ilust ja koonidusest saan ikka rääkida ja sellest, kui palju saadeti. See konkursile sellel võistlusele töid? No see on igal aastal suhteliselt sarnane see number, et sel aastal oli 26 kirjastuse 47 raamatut, et see on niisugune päris tavaline, sest tegelikult meil antakse lasteraamatuid välja hästi palju. Ja alguses võib-olla saadeti meil ka väga-väga erinevaid raamatuid taseme poolest, aga praegu teevad kirjastused ikka päris korraliku valikuni, et noh, meie töö on selle võrra lihtsam muidugi, aga need peavad olema ikke eestee raamatuid eesti kirjanikke, eesti kunstnikke, tähendab, kirjanik ei ole nüüd siin üldse oluline, see ei puutu nagu antud konkursi nagu ei tule arvesse. Aga jah, peab olema eesti illustraator eelkõige tähendab et kui on nüüd see teine konkurss 25 kaunimat, seal peavad olema siis kujundaja nagu eelkõige meie enda kohalik. Aga siin on nüüd tekkinud lasteraamatute puhul selline väike väike keeruline moment, mis tuli ka sellel korral nagu välja, et tegelikult algselt me ikka mõtlesime, et kõik peavad olema Eestini nii illustraator kui kujundaja. Aga sel korral on olnud raamatuid ja ka väljavalitute sekka tuli üks, kus kujundaja on välismaine. Me oleme paraku Euroopas ei ole midagi teha ja tegelikult žüriile oligi see natukene raske otsus, mida siis teha. Nüüd. Aga kuna lasteraamatute puhul hinnatakse eelkõige illustratsiooni, tähendab seda me rõhutame, kuigi me valime välja terviklikult kauni raamatu, see tähendab pilt peab olema väga hea, kujundus peab olema väga hea ja ka trükikvaliteet peab olema väga hea siis lasteraamatu puhul on illustratsiooni tähtsus siiski niivõrd suur, et illustratsioon on primaarne ja illustraator peab olema Eesti kohalik kunstnik ja väikese möönduse tegime siis seekord esmakordselt kujunduse osas, aga see tähendab seda, et välismainekujundaja diplomit ei saa, oleks ta, on tõesti kujunenud asja, oleks tema saanud diplomi. Selge, aga kas lastele on keerulisem joonistada illustreerida kui täiskasvanutel mässu, mis oli, vajad põis? No tänapäeval täiskasvanutele peaaegu illustreerita või tulen oma lemmikteema juurde. Ma püüan sellega hästi lühidalt teha, sest tegelikult on ilmnenud kuskil umbes 15 aastat tagasi täiesti uus tendents maailmas. Alguses nimetati neid lasteraamatuteks ja neid näidati Bologna lasteraamatumessil, mis on maailma kõige suurem lasteraamatumess. Ühel hetkel juba neid nii üheselt ei nimetatud lasteraamatuks, nende kaantele ilmus kiri alla 13 aasta keelatud. Ja nüüd kuigi sellised raamatud on endiselt lasteraamatumessi ja kuigi need raamatud on pildiraamatud on tegelikult adressaat täis, kas nad on need mangad või lei? Ei, tähendab, see on nüüd täiesti oma teema. Nad on tegelikult lihtsalt ilusad pildiraamatud, kuulsate kunstnike tehtud. Nad näevad välja nagu lasteraamatut, aga seal on nii palju erinevaid kihte, laps võib neid vaadata, ei ole midagi, ei juhtu pärast terve pere ei juhtu, kuigi tegelikult kohati nende raamatute puhul võib-olla tõesti on hea, kui vahel ka midagi natuke selgitatakse, sest nad võivad olla võib-olla natukene hirmutavad lapsele. Võib-olla on seal veidi varjatud irootilisust ja selliseid asju, mida laps tegelikult ei pruugi üldse märgata, sest pildid on ilusad. Aga jah, on ilmunud selline, selline täiesti uus raamatuliik, mida nüüd juba ka tunnistatakse, kuigi teda endiselt müüakse lasteraamatumessil stani illustreeritud raamat, aga ta on siiski mõeldud täiskasvanutele, et selles mõttes noh, mina nagu ei teeks üldse vahet, et kui on hea illustratsioon, siis seal on nii palju erinevaid kihte, et see on mõeldud tegelikult vaatamiseks kõikidele nii täiskasvanutele kui lastele, välja arvatud muidugi võib-olla papi raamatut, mis tõesti on suunatud siis ühele kindlale vanusele või siis seda tüüpi raamatuid, mis on mingi õpetliku sisuga ütlema, et seal on ka Need pildid väga ühesed. Aga niipea, kui on tegemist ilukirjandus illustreerimisega, siis hea illustratsioon on mitmekihiline ja pakub igas vanuses inimesel midagi. Mulle tuleb nüüd küll üldse Soome näide, aga midagi ei ole teha, ta on mu lemmik Mauri Kunnas kes joonistab neid hästi, palju pisikesi pilte on, et juttu polegi vaja, mõtled ise juurde, et niisugused hästi tihedad või missugune on praeguse põhima tea mood või mis lastele meeldib või kuidas üldse selgeks saada. Ma ei julge kunagi teha üldistusi, et mis lastele meeldib, sellepärast et lapsed on nii erinevad. Ja väga palju oleneb kodust, eks ole, milliseid raamatuid lapsel on üldse näidatud, sest kui ma nüüd nagu mõtlen oma laste peale, siis nemad on lihtsalt kasvanud raamatute keskel üles, et keegi pole neile spetsiaalselt midagi näidanud ja nad on võtnud nagu kõik stiilid täiesti loomulikult omaks. Et noh, mina ise peangi seda nagu ideaalseks, kui vanemad võimaldavad lapse igasuguseid raamatuid. Nii selliseid, mis minul isiklikult üldse ei meeldi, selliseid lähegeid, magusaid printsessi raamatuid, aga laps vajab mingil hetkel ka selliseid raamatuid. Minu jaoks on nad koledad, kes need teemad ja näiteks testid või? No on ka palju muid selliseid, aga lapse jaoks on need ilusaid ja las ta saab neid ka. Aga tingimata oleks vaja siis tõesti seal selliseid noh, hea kunstiga tehtud raamatuid lapsele sinna juurde anda, sest tema võtab nad kõik väga loomulikult omaks. Tal ei ole eelarve, mis meil on, eelarvamused. Aga ühe raamatu illustreerimine on see raske protsess, võib olla pikk, et tundub, et nii lihtne võtad, joonistan mingi ärajad, lastele käib küll. Ei, see on äärmiselt äärmiselt pikk protsess ja mind tegelikult vahel on hämmastanud, kui inimesed ütlevad, oskad joonistada, missuguses Jon viskab midagi valmis. Et tegelikult ühe lasteraamatu tegemine on poole aasta töö ja mitte kaheksatunniste tööpäevadega ja mitte kahe puhkepäevaga nädalas. Et noh, see on väga-väga suur töö. Aga nüüd, kui nende juurde tulla, kes nüüd võit, võidutööd on veel, me ei saa öelda, siis ikkagi kas saab sealt välja tuua mõne ühise joone, et kuidas te nagu võiduraamatuid iseloomustate, et millised nad on või, või mida sealt leida. No kõigepealt ma tahan seda öelda, et see viis kaunimat, mis välja valima, et see ei ole nüüd nii absoluutne, selles mõttes, et neid tõeliselt kauneid raamatuid on ju tunduvalt rohkem. Ja see number viis on ikka väga väike number, arvestades meie eesti lasteraamatute taset, mis on väga-väga kõrge. Aga mis iseloomustab nii neid viit kui ka ütleme, ülejäänud viit või kümmet, mis välja jäid ja mis oleks väärinud sealsamas olemist. See on isikupära, kõrge kunstiline tase, isikupära ja tegelikult minu meelest see ongi üks, mis iseloomustab Eesti lasteraamatut üldse heas mõttes. Et meil on väga Kindla käekirjaga väga huvitava käekirjaga kunstnikud ja meile kupeerita 11, sest tihtipeale mujal maailmas on ütleme, üks kunstnikele läbi ja siis tekib tal hästi palju selliseid kopeeriad, nad võivad olla väga heal tasemel, aga see on ikkagi koopia, see on see moe järgimine. Et Eestis võetakse küll mingisugused moejooni, Ülar. Et see on ilmselt normaalne, et inimesed mõtlevad mingil hetkel ühtmoodi. Aga võib-olla see on see meie meie loomus, selline, et me nagu ei ole liiga kollektiivsed inimesed, aga eesti kunstnikel tuleb see see isikupära juurde ja minu meelest see on üks kõige hinnatum asi üldse üldse meie illustratsiooni seal noh, tõenäoliselt üldse meie loomingus igasuguses. Just väga meeldis see, et andke lastele võimalikult palju erinevaid raamatuid ja pilte, nende maailm saab rikkama, nad oskavad seda hinnata ja mine tea, võib-olla isegi kunagi hakkavad oma lastele raamatuid illustreerima aitäh saatesse tulemast. Kunstnik Viive, noor ja kellel on huvi kaunit raamatute ja üldse heade raamatute vastu, siis rahvusraamatukogus kuni märtsi neljanda märtsini on näitus alates tänasest peanäitusesaalis, kus saab siis koonerda raamatutega tutvuda nii laste kui täiskasvanud ja palju muud põnevat ka. Tänaseks on huvitav saade läbi kohe varsti on uudised minuni Kristo väin, tänan teid kuulamast. Soovin kõike head. Ei. Mina. Ära minema. Nuutuuglenginda toota ja sõber rõõmsa ruuniga aknast näitas ta siis, mis loom see nii nüüd Sa Allause silmal viis Pärdilkse, kes muu ta olla saab? Talleggi toast kreatiini, varre ja maalne istusin ka seal, võib olla mingi. Ja pealegi ei saanud sellegagi.