Tere kuulama teatrisaadet täna stuudios Lembit Peterson ja Marius Peterson ja need kaks nime juba ütlevad ära, et kõneleme Hamletist Hamletist, mis esietendus Theatrumis. Ja siis on vaataja positsioonil kommenteerija ja küsija positsioonil kolm naist maris Pähn on Shakespeare'i uurija ja kirjutanud oma magistritöö Shakespeare eesti teatrilaval, mida ta Thathordis kaitsmas on ja nagu ikka stuudios kah Pille-Riin Purje. Mina olen saatejuht, maris Johannes. Hamlet, et on selline näitemäng, mis tekitab ühelt poolt vaatajas suuri ootusi ja teisalt tundub, et, et ega seda ka üks lavastaja niisama muidu tegema ei hakka, et selle Hamletiga on igalühel selline väga intiimne side nendel inimestel, kes ennast ja oma eluteatriga sidunud. Lembit Peterson, teie Hamlet tihtilugu, millal see algas, kas te mäletate? Ja väga hästi, mul algas see lugu 72. aastal möödunud sajandil juba, kui ma alustasin õpinguid lavakunstikateedris Voldemar Panso juures, et siis esimene töö oligi meil Hamlet tema pedagoogiline üles seada esmakordselt oli selline, et võtavad maailma klassika üks raskemaid teoseid ja samas paralleelselt töötada siis näitlejameisterlikkus AB-ga ja siis Me lavastajatele igaks saime ühe katkendi sellest Hamletist, mida me siis kursusekaaslaste lavastasime. Mina ise mängisin koos Merle Karusooga, Hendrik Kerge valt lavastatud katkendis hiirelõksus stseenis Hamletit, Merle mängi Sofiilijat. Lavastasin Kuuba monoloogi Kuuba monoloogi Lugas Peeter Volkonski seda katkendit, kus offeile tuleb teatama korooniusele Hamleti hullusest. Sest kui me töötasime omapäi ja siis Panso kord kahe nädala tagant osaleva trassiga vaatasid üle, andsid oma suuniseid, näpunäiteid. See oli esimene kokkupuude. Marius, milline on olnud sinu esimene Hamlet, keda sa näinud oled? Minu esimene Hamlet, mul tuli see meelde, mõni aeg tagasi oli selline, keda ma nägin kujutluses, isa rääkis ükskord seda lugu mulle, ma ei teagi, miks ma arvan, et see oli laupäev, meie Tartu maantee korteris pidi olemuse siis sügistalvine hooaeg, sest valgust oli vähe. Ma olen nagu väga täpselt mäletan, seda, ma mäletan mingeid pilte ka vihmasest sombusest kivimüürist, kus see kõik siis toimub ja lugu toimus ja miks Lembit seda mulle rääkis, võib-olla ta mäletab ka seda sündmust, ma ei tea, igal juhul. Ma arvan, et see umbes oli ka niimoodi, et ma vist ei käinud isegi veel koolis, et see pidi olema siis kuskil 79 või niimoodi ma ei mäleta, ütleme, mingid Hamleti kuju sellest täpselt, aga ma mäletan seda lugu, aga täpselt mäletan seda kujutlust, ütleme mingisugust pilti sellest loost ja see oligi esimene olla. Kõlab kaunilt maris, kuidas on sinul sinu esimese Hamletiga lood, ma arvan, et see esimene kipub jääma kuhugi sinna keskkooli, kui ta kohustusliku kirjandusena läbi võeti. Sellest ajast ma ei mäleta suurt midagi, nii et selles mõttes on see hilisem kihistus kõik, mis on peale tulnud, see on niivõrd tihe olnud ja nüüd olen ma saanud näha nii Eesti kui Inglismaa Hamletit. Võrdlusmoment on mul piisavalt, nüüdseks juba Pilleringes sa ka lisada oma Hamleti oma esimese Hamletit. Ma arvan, et see ikkagi on Juhan Viidingu Hamlet. Ilmselt ma olin näidendit enne lugenud, aga, aga ma mäletan, et ma pärast seda Mikk Mikiveri lavastuse vaatamist lugesin, seda ikka veel ja veel ja noh, niisuguses tundlikus eas vaadatuna see oli üks väga oluline teatri vapustus. Minulgi on see Juhan Viidingu Hamlet. Jaa, ta kõnetas mind ka seda kaudu, et see ei olnud pelgalt näitleja seal laval, vaid et seal oli ka Juhan Viiding ise oma isiksusega oma luuletaja sõnumi ja missiooniga seal laval. Aga nüüd on küsimus selles, et mis teeb selle Hamleti eriliseks, kuidas igalühel tagi tagataskusse, mälestus. Et see hetk on oluline selle Hamletiga kokkusaamisel, et mis on see, mis teeb sellest Hamletist, teleHamleti Marius, sina, kes sa ju Hamletit mänginud. Proovide käigus vähemalt mina isiklikult, palju pidin tegelema sellega, et püüda lahti saada sellest kõigest, mis ta eriliseks teeb. Et kui öelda Hamlet minna tänaval kellelegi juurde, siis on teada, mis sealt vastuseks tuleks. Ma ei hakkagi seda nagu praegu üle kordama. Samas kuidagi oli lihtne selle näidendi juurde tulla, nimelt me Theatrumis. Aeg-ajalt oleme lugenud näidendeid ja selle mõttega, et mõnda Nendest tegema hakata ja ma arvan, et see oli neli või viis aastat tagasi. Saime kokku lihtsalt üks laupäeva, lugesime terve näidendi läbi just nimelt, et ühtepidi ta on erakordselt hea näide on selles mõttes eriline. Ja teisest küljest tundus, et temas on palju rohkem, kui just nimelt meie sel hetkel ette kujutasime, nagu palju rikkam. See nagu vabastas tegelikult ühtepidi hästi teada ostuste teistpidi, hästi avastuslikuks on selline väga hea näidend, mida ma tegelikult ei tunne. Ilmselt puudutab Hamlet näidendina inimese kõige põhilisemaid olemise küsimusi inimeseks olemise saladus suures osas või tihtipeale räägitakse sellest hetkest leitakse selle Hamleti tegemiseks võti või kas võti avab selle Hamleti ja on meer, oldi möödunud sajandi suuremal teatrimehel õigus? Osaliselt muidugi kui kõik teised tekstid erakaoksid, Hamlet ainult jääks. Teater sellega ei kaoks. Mul on hästi raske vastata sellele küsimusele väga üheselt minu enda jaoks, et mida rohkem me praegu töötame, selle teksti sees olen nii proovides kui etenduste käigus teksti kuulata, siis mulle tundub, et ühtepidi näidendi pealkiri Hamlet ja tõepoolest näidata nagu Hamletist, aga teistpidi seal on tegemist surmasaladusega, surmast, läbiminemise saladusega, mis on võib-olla isegi minu jaoks kõige tähtsam, kui ühe printsi eluga. Mis see siis on, dialoog igavikuga kujuteldamatult kujuteldamatu. Võimaldab luua kõigil palju kujutlusi, võib-olla sealsel fenomen, tähendab, kes selle ameti juures hoiab, et no minu jaoks on niimoodi, et tableti põhiküsimus oli see ülesanne, mille eest ta seisab, on ikkagi sedasama kättemaksu teema, kuidas maksta kätte kõige selle koleduse eest, mis on tema isaga ja temaga ütleme, Taani maaga toime pandud ja samas jääda hingelt kõrvetamata see ülesanne, mis isa vaim annab, see juba sisaldab sellist olulist vastuolu, mida tuleb ühtepidi lahendada täie aktiivsusega, teisest küljest, mille lahendit ei programlatele endale üldse selguda ja samas ma ise tajunud, et lahendid on nagu olemas. Maris Pähn kui Eesti teatripildis neid Hamlet teid võrrelda, kuidas sa iseloomustaksid seda Hamletit, mis praegu Theatrumis mängus on? Minu arvates on väga-väga julge ettevõtmine võtta terviktekst ja see ära mängida, sest tegu on siiski väga pika näidendiga. Teda tahetakse päris palju kärpida, teatromon nüüd julgenud terve teksti peaaegu lavale tuua, kärpeid on väga vähe ja samas, et nad on julgenud selleks tekstiks valida Georg Meri tõlke, mida on tihtilugupeetud kuskil kabinetivaikuses lugemise tõlkeks, sest ta on nii võrra tekstikeskne, et teda on võib-olla lavale tuua rasked, nagu nende kahe asjaga hakkama saada, see on juba täiesti märkimisväärne. Isegi ingliskeelses maailmas ei mängita tervet näidendit. Need on siiski päris päris üksikud juhud. Hea näide on ilmsed Kennet branna Hamlet, mis. On olemas täisversioon täies pikkuses ilma kärbeteta. Aga enamasti publiku jaoks ja televisioonis näidatakse ikka seda kärbitud varianti, sest muidu on liiga pikk inimene lihtsalt ei taha nii kaua vaadata seda, et need on nagu sellised tehnilised asjad. Aga muus suhtes arvan ma, et teatrimehe Hamleti puhul tekib vähem seda probleemi, et inimene, kes ei tea seda näidendit või ei ole seda üldse lugenud, mis iseenesest ei peaks ju üldsegi võimalik olema, sest kõik on koolis lugenud ja ja kõik peaksid nagu mäletama, et nende inimeste jaoks ei teki ilmselt seda, seda tunnet, et ahah, et selline see Shakespeare'i näidend siis nüüd oligi, sest kui lavastaja muutub kaasautoriks mis mõnes mõttes on paratamatu, aga kui ta, kui ta väga palju muudab ja selle väga iseenda ja oma kontseptsiooni nagu teeb, siis kas see on enam see Shakespeare'i näidend, mida me sealt lavalt näeme või on see ainult sel juhul lavastaja nägemus ja lavastaja isiklik Hamlet? See mulle väga meeldib Theatrumi Hamlet ja Lembitu ameti puhul, et nad on jätnud sinna sisse selle interpretatsioonivõimaluste rohkuse ja neid kihistusi, mida seal näidendis loomu poolest väga-väga palju on, et need kihistused sinna kõik alles jäänud ja ma arvan, et igaüks leiab sealt midagi endale, mis isiklikult tema jaoks midagi tähendab ja millega tema saab haakuda, kui ta seda näidendit vaatama Pole veel tegijat kommenteerivat, sedasama tervikvarianti. Sest see oli täiesti kummaline tunne, ma mõtlesin ühelt poolt see Georg Meri sõnastusi ja tõlkijana, vahepeal on Hamletit lavastatud uute tõlgetega hunt on teinud proosatõlke ja linnateatris oli uus tõlge need kuidagi kinnistu mällu, aga vist ikka sellesama Mikiveri lavastuse Viidinguga seoses mul tuli sõna-sõnalt meelde see Georg Meri tõlge ja samas oli seal selliseid kohti, mida ma ei ole iial näitelavalt kuulnud. Mida ma pidin minema näidendi üle lugema. Et tõesti niisuguseid hetki, dialooge Shakespeare on kirjutanud ja see oli noh, selles mõttes nagu mingi vana tuttava täiesti uus avastamine. Keda ise veel kommenteerite seda otsust, et lavastada tekst tervikuna ja selle tõlkega? Shakespeare'i puhul ka teiste näidete puhul ilmselt on see, et ta Peter Brook on seal välja toonud, et tema struktuurid on kuidagi siuksed, objektiivsed, milles on tema geniaalsus ka, et ta kuidagi osanud kirjutada tekste objektiivselt, nii et tema enda subjekt nagu kuidagi taandub kui näiteks sedasama Hamletit, et vaadata struktuur ja ma pean ütlema, et ma olen sellega töötanud paar aastakümmet noh, mitte iga päev, aga mõtestab, kandnud saab välja võtta, saab kärpida ka siis nagu Hamleti puhul on tegemist teatava peegliga, kus igaüks võis näha oma palet oma nägu, et siis seal peegelise hõbe selle peegli tagant oleks nagu osaliselt ära võetud või kustutatud näksitel nagu oma nägu laiguti siis Belgias kuidagi läbi vaadata, näha midagi veel muud teisi inimesi ja tõepoolest, et Shakespeare tekst on nagu omamoodi peegel ja terviklik, kus iga väiksemgi struktuuri osa toetab tähistuina, peamised teemad on juba läbikomponeeritud, selle struktuuri väiksematest üksustest ei raatsi ühtegi osa ära võtta, seal võib kärpida Claudia pikki, poeetilise demagoogiline, poeetilise massaaže, eks ole, aga mis on omamoodi annavadki selle karakteri vahel sellised tahud kuldsed ära võtta, siis ta jääb ikkagi niisugune tasku Claudius või ütleme, taskuvariante nagu ei tahtnud teha ja kui see näidet käsile võtta, Hamletit teha, et miks siis mitte teha teda täies pikkuses, kus iga pisemgi struktuuri osa kõneleb pea temale kaasa või aitab seda välja tuua, võib-olla see ei ole niimoodi märgatav tehes, aga samas kui mingist hoonest, kui kivid välja võtta, siis on kohe näha, et une nagu vigane kärpisime, ainult selliseid kohti võiks puudutada konkreetselt Londoni kaasaegset teatrielu või ehkki need kohad iseenesest on väga vaimukad. Mulle tundus see struktuur sedavõrd terviklik Hamleti puhul, et ei raatsinud midagi viljeleta. Lembit Peterson ilusasti ütles, et see Hamlet on just nagu peegel, kus ta ise ennast vaatad ja kui ma nüüd pisut luban seda vulgaarse, seda endale, siis ma ütleksin, et see peegel on selline, et, et see, mis mulle vastu kumab, on selline väga tugev meeste maailm. Kas see on nüüd see, et meie ühiskonnas ongi lihtsalt see meeste maailm ja see siis nüüd nagu peegeldub sealt vastu naised nagu seal peeglis on olemas, aga need kõige erksamad säravamad hetked on seotud selle lavastuse puhul just meesterullidega, et mitte kõrvale jäetud, aga võib-olla passiivsemad Naised on seal jah, kuidagi minu meelest juba näidendist antud, et kui Claudius mängib või ei saa aru, kas ta teeb teatripublikule, võib jääda mulje, et kas ta nagu hea artist, näitleja siis Gertodi puhul on kindlasti minu jaoks on see ta nagu läheb kaasa või ta ei mängi sammudiofeel, aga et need naised on nende jõud, on selles näidendis selles teatavas süüdimatuse või nad ei ole süüdi või mängu tõmmatud meeste poolt mängu tõmmatud mängu kaasatud ja treila maksab selle eest oma hullusega ja eluga heegeldatud eluga. Minu jaoks on see niimoodi. Nad on kogu aeg vaikselt eksisteerinud, need, kas kasutatakse ära, käitutakse nendega kaunis jõhkralt, julmalt, et ma niimoodi minu arust oleks näidanud, niimoodi võib interpreteerida igat moodi, et nad kirjutatud on kaasosaldile Klaudeusele ja ta teab täpselt, mis ta teeb. Pedofiilia mängib kaasa isaga, eks ole ka teadlikult, aga mulle tundub siiski, et nad jäävad nagu hammasrataste vahel, selles on nende nende tragöödia. Sedasama peamist liimi tegelikult halastuse liinitse halastuse vajadus tuleb nende kaudu minu jaoks veel tugevamalt kätes. Ega nad rohkem jumaliku liiniku mehed oma oma oma sellise vaiksusega teataval viisil ka alandlikkusega. See on muidugi ka jälle üks nendest asjadest, mis tuleneb Shakespeari aegsest teatrimaailmast ja teatrielust, kui naiste rolle mängisid noored poisid ja siis tuli see roll kirjutadagi sellisena, et nad hakkama sellega saaksid. Selles mõttes see oli meestekeskne maailm, The teater tol ajal ja ma olen näinud nüüd ka päris mitmeid lavastusi, kus kõiki rolle mängivad mehed ja see annab väheke teistsuguse tunde sellele asjale, et see, et veel ja või Gertrud ja osa suurendatakse, see on nüüd jälle interpretatsiooni küsimus ja see on midagi, mida meie ootame, sest selline on meie kultuuritaust ja, ja sellised on meie teadmised ja noh, ei kujuta hästi, võib-olla ette seda, kuidas näeb selline noor hästi roosaks värvitud põskedega poiss Bofeliana laval välja, aga nii nad seda mängisid tol ajal, nii et see on, selles mõttes on ta näidendi struktuuris sees täiesti. Et need rollid ongi ehk pisut kahvatum, tuleks isa vaimu juurde veel tagasi. Siin on nüüd mitu-mitu mõtte otsa, ühelt poolt see mängupaik, eks ole, kirik, see kuidagi võimendab kõike kõike sealpoolset selles teemas või noh, ma ei ole näiteks kunagi, see on natuke teisest ooperist, aga kunagi sena lauset, et niisuguse Vapatusega kogenud, kui väärtes ütleb, et ma lõikan kirikustel kõri läbi, see ei ole üheski teatrisaalis niimoodi minu jaoks kõlanud ja see Bauskamis Claudius selle järel pea samasse haardesse läheb. Isa vaimu ilmumine ühes vastukajas on juba olnud ja ma olen kuulnud ka kellegi arvamust, et nagu see vaim tuleb liiga lähedale või et ta peakski jääma selleks kujuteldamatuks. Võib-olla ei olegi ta olnud nii väga eeslaval või nii maine, mind see kuidagi ei häirinud või mina võtsin selle omaks, aga. Artiklis vaim ei tohiks käituda samade reeglite järgi kui surelikud. No ma arvan, et saab aimu ka surelik, et on ühtepidi nagu surmast läbi käinud, mida ma tahtsin nagu tuua välja, on see, et kõikide nende tegelaste puhul me kipume neid kuidagi väga imestama, aga nad on ikkagi lavakujud. Ma kujutan, Shakespeare ütles, et oli see vaimselt samamoodi, nelja jalaga tuli lavale majandus, kahe jalaga tuli lavale ja ta oli seal täiesti olemas selleks pärapõrgusse, eks ole, tagasi lavaluugist meil seda võimalust ei ole, kuna meil ei ole sellist tehnikuteks võib-olla Ugalas tehaksegi kasutanud kuskil tavaluugist täiesti sisse läinudki, et proovisid teha niimoodi, et mõlemat tasandit oleks olemas, et kui ta ilmub algul taga ja valvurid näevad teda ees. Ühesõnaga ruumiline dimensioon oleks lõhutud ja pärast, kui ta on nagu abikaasaga pojaga koos, et siis oleks nagu selline rohkem nagu lähisuhe lavakujud kontaktis räägivad. Teate tinglikus seda tegelikult võimaldab, et kõik võimalused on olemas, päris vaimuna ilmuda ei oska lennata, küll laval seda võinud võtta mingi teine materiaalne vorm ja lihtsalt võib mängida ka nii, et nagu Mihhail Tšehhovi olid, tema enda hääl oli see, mis vastas talle, eks ole, et seal pelgalt kujutluse peal. Aga minu jaoks on just see vaim, lavakujuna ongi kogu selle tegevustik võiks oluliselt käivitada niisugune aspektima, kui vaibunud ei tuleks, eks ole, siis ei oleks seda näidendit, aga asi on läinud nii hirmsaks, et vaim peab tulema, ühesõnaga, et mõlemal toimetatud niivõrd osavalt looduse poolt, et muud võimalust seal ilmutamiseks sellega tulema. Ja teiselt poolt on ka vaimul endal vaja tulla minu kontseptsiooni või arusaamise järgi, mis kontseptsioon oli ka pidurit, et minu arusaamise järgi, et kui me kogu aeg räägime Hamletist, kui kahtlejast, siis vaimu kätkeb endas ühte kahtlust, kas seal kõige selle rõngaga, mis tal seal puhastustules tuua on, öeldakse niimoodi, et üks päev puhastuses tulles on hullem kui 100 või 1000 kannatusega päeval maa peal. Nagu oletame, et on selline koht olemas taeva ja võrgu vahel nimetatakse puhastustuleks just ilmselt see vaim siis nagu ka ilmub, et siis on tal vaja poja abi selleks, et pääseda edasi, vastustest välja pääseda. Ma hakkan juba liiga palju rääkima ka sellest, mis etenduses on, tähendab, et ma ei tahaks kõiki asju härra seletada, aga kuskil mõtte lahe on see, et, et ta kuidagi peab ennast pojale ilmutama. Ilmselt valib ta sellise vormi. Ma ei oska ise kommenteerida, ma vaatajana, eks ole, kuidas see mõjub, et kas see on usute või ei ole usutav sõnniku teine, teine rida lihtsalt mõte oli see, et ta peakski olema konkreetselt tegelaskujuna laval teise tegelaskuju kõrval. See, mida praegu Lembit Peterson rääkis, kui eriline see kontseptsioon on või, või see lugemise moodus, selle vaimupositsioneerimine siin Hamlet mõnes mõttes hästi klassikaline, et ma ei kujutaks hästi ette, et kui on võetud, et tuua lavale Hamlet tervikuna, et siis nüüd ootamatult. Meil on selline isa vaim, keda me ei näe, kes füüsiliselt laval ei ole, minu jaoks oli see küll ainumõeldav lahendus, mingit nagu konflikti, et kuidas ta seal liigub ja kuidas ta on ka minu jaoks ei olnud, aga võib-olla see on ka jälle sellepärast, et ma olen selle näidendi siis ka just teoreetiliselt väga palju ja sellega tegelenud. Aga ma, ma kindlasti ei oleks tahtnud mingisugust häält või, või tuulevilinat või midagi muud sellist. Ainult vaimuna näha või kuulda, et see, et füüsiliselt laval on, see on, see on antud lavastuse puhul ikkagi ainumõeldav. Kas oli lavastajaga see ainumõeldav, et ise olla seisavad? Ma ise mängiksin. Ei, mul oli üks teine näitaja plaanis, kes kaks nädalat enne ütles, et ta siiski tee. Ma mõtlesin dubleerida juba üks kuu aega varem, kui ma hakkasin juba märkas olema, et ta ei tee. Ehkki ma olin mõelnud selle peale, et võiks põhimõtteliselt proovida seda teha ka lavastus lihtsalt on niivõrd suur tervik, et ma kartsin, et ma ei saa nende kahe asemel aga mängida ei saa kaasa siis lavastada ka see, mida ma san, lavastan näitlejatele anda, see on seetõttu jäänud natuke vähemaks. Ja ikkagi Hamlet, ta võib-olla kõhklejad, võib-olla neurootiline ja ta võib-olla tegudeinimene ja eks siin on ka selles lühikeses eesti teatriloos ühte kui teist läbi mängitud. No Marius Petersoni Hamleti puhul on ju nimetatud teda lustakamaks Hamletiks, mina võib-olla Stasena lustakas ei kasutaks, mulle tuli see Hamlet nagu jälle elust enesest tuttav mitte niimoodi, et kui sa oled olukorras, kui sa enam kuidagimoodi olla ei saa, et, et kuidas sa siis lahendad selle olukorra, noh, üks variant on, et sa solvad kogu seda seltskonda, kus sul on halb olla sa muutunud nende suhtes väga irooniliseks või sarkastiliseks, suisa see ei olnud irooniline, see sarkastiline Mariuse Hamlet oli selline, et ta nagu üritas iseenda vaimset tervist säilitada sellega, et ta hakkas lihtsalt mitte hullu mängima, vaid naerma selle seltskonna üle ja sealt tuli minu jaoks lustakus. Maarjas on see, kuidas sina seletad seda oma väga vitaalsed ja samas pisut võib-olla rõõmsameelsemad kui tavaliselt oleme nagu harjunud mõtlema. Sest et kuidas sa seletad seda tegelaskuju. Jah, ma väga palju teda ise seletan teda jälle 26. oktoobril kell seitse, aga mis ütleme, on üks selline oluline asi sellele saanud ka kinnitustega mitmetelt inimestelt viimati juba, kui me olime prooviperioodist intensiivse lõpu eelkooli Times Jan pesseke, kes mängis oma etendust stsenaarium olematule, kuid võimalikule instrumentaalse näitleja läheb see ilmselt on teatriajaloo üks ebadramaturgilisemaid teatritekste üldse ja samas lavastus ja mäng minu arvates on üks teatraalsemaid üldse, siis ma sain kinnitust just tõsistest asjadest hakata ülitõsiselt rääkima, siis see ei ole nagu teatrikoht. Sest tõepoolest, kui võtta see seispiri tekste, eriti veel Georg Meri tõlge, nagu tõepoolest mingi kabinetivaikuses väga mõnus lugeda, aga meie eesmärk oli jõuda lavastuseni Hamlet elama panna, soov teetse sügavus ühtepidi ära ei kaoks ja et kõik need mõtted ja käänud, mida on seal tunduvalt rohkem kui praegu, me kindlasti välja võtame, et need ära ei kaoks. Ja teisest küljest, et kõigile oleks peale sellist tohutut raskust nagu, et neid oleks võimalik vastu võtta, neid mõtteid. Ma mõtlesin mõned päevad tagasi veel, et kus meil on kujutlus nagu Hamletist Hamletist, nendest kurvameelsust printsist ja melanhooliat. Kas see pärineb 19.-st sajandist, kuse melanhoolia mõistele teine kui renessansist tegelikult see, mida mõõdetakse seal melanhoolia all, milles tarbijat enda puhul ka räägib mul üks hoopis teistlaadne seisund ja mulle tundub, et praegu nagu on selle tabanud või süüst mängulisem ja isegi närvilisem ja, ja teravam groteskne väljendus ja Hamlet ei taha olla kurvameelne prints ta taksos igati lahti saada. Üheksaks vahendiks on ka sellesamale hullus, millest ta tihtipeale ei tea, kas ta on segi või ta mängib, segas detud, ühesõnaga pärast isa vaimuga kohtumist, nii nagu me oleme ka mõelnud, see kohtumine teispoolsusega on alati niisugune, mis nihutab midagi midagi paigast, kui ta meie ellu tuleb ta toonud kõikide ellu kuidagiviisi tulnud kasvõi kujutluste läbi, mis on ka reaalsus. Puudutuse reaalsuse puudutas, et inimene ei ole pärast enam see ja kui ma olen amuleti palju mõelnud aastaid, et siis ta on olnud mõnes mõttes kondlike näitleja, näitleja seisundit, kus näitleja vahest tihtipeale ise ka ei tea, kes ta täpselt on, kas ta mängib hullu, kas ta mängib narri või on ta tõesti ise ka nagu Hamlet oma tekstis ka ütleb, et nad sunnivad mind hullu mängima, kui niimoodi täiesti hulluks lähen narri mängima, muutun narriks, eks ole. No ei, see piir kaob ära see identiteet, eks ole, kus ta nüüd on ja kus ta enam ei ole. See on niisugune kommentaar, melanhoolia ja kurvameelsusega kurbade silmadega Jordaania prints on võib-olla tõesti kuskil 19. sajandisugune põrand või mulle tundub, et võib-olla ma eksin. Selle tõlki kiituseks öelda, et me lugesime küll teisi tõlkeid ka, ütleme läbi igal tõlkijal on alati omad puudused, eriti ütleme Shakespeare puhul, eks midagi teha ja omad ei ole head. Aga ütleme, see tõlge, vundus kõige vähem just nimelt seesama, mida maris ütles ka ka meelest oluline aeg-ajalt, et vältida juba ette nagu interpreteerimist, loomulikult eriti värsi puhul tekivad paratamatult suuremad kõrvalekalded sellest algtekstist. Meil oli, ma mäletan, pelaasime lisandiga oli ka, et kus seal suurepärane Underi tõlge ühtepidi, aga see on lavastusse tõlge. Et liiga palju, Under ja see on lavastus. Et materjal ei ole sedagi. See on ka üks neist asjadest, mis on minu arust jällegi teater, oman toredasti vältida suutnud ma vist isegi korra tabasin Maarjust kuskil sellest rääkimas, et kui mängida tõlke järgi, siis on alati see oht, et kuna tõlk, see on olnud ka tõlgendaja ja mingid kujundid on seal sees ainult sellepärast, et see on tõlkesuva ja tal on need meeldinud, siis on alati see oht, et kui see interpretatsioon ehitada üles mingi sellise asja peale, mida originaalis üldse ei ole, siis nagu võib tihtilugu arusaamatuks jääda, eriti nendele, kes, kes näiteks publiku hulgas seda tõlkekeelt ei räägi, küll aga originaaltekstid jäävad. Et mis seal toimub ja, ja kust see asi nüüd tuleb? Muide, meil siin ütleme siis huvitalist kuulaja kätte, et on sees üks suuremaid asju, mis ongi see neetud rist, mida tegelikult ei ole ju algtekstis, kuidas ta originaalis antud rist iseenesest tohutu kujundaks. See on väga võimas kujund ja, ja see on tekkinud küll ainult eesti keelde. Inglise keeles on ta pigem selline õnnetu neetud olukord. No ja ma mõtlen, et meri on äkki olisi saar püüdnud arvata näidendi sisu selle kujundi läbi nagu peegeldada, võib-olla noh, minu jaoks on kristlikud teemad on väga tugevalt selle peale nagu põhiliselt nagu baseerubki kogu see Hamlet risti kujund ei ole tegelikult vale iseendast, aga, aga see on selle koha peal. Nii ütleb see kõik võib olla küsimusele. See neetud risti küsimus, ma olen pidanud seda nagu iseenesestmõistetavaks, see ei ole tekitanud minus nagu probleemi, aga samas jah, et ta on ikkagi väga spetsiifiline. Eesti teema tuleb siis nagu välja, et eesti ütlemine see, et rist ja viletsus, eks ole, et, et see juba on suguluses sellesama neetud ristiga seal teil ei tekkinud nagu kiusatust, et. Arutlesime seda jah, aga siis seal tundus, et on mingid asjad, mida enam ei saa nagu tõlkes muuta ja teised, kes tõepoolest, et see kujund iseenesest sobib, kuigi noh veel kord, et kui mõelda väljaspool kõiki vanasõnu ja kus kergelt tulevad sõnad rist ja neetud viletsuse või täiesti, võtan neetud rist siia ta just nimelt et mitte öelda sobib ja ma usun, et ega seitsme selle vastu midagi ei oleks, aga ütleme, et, et kui oleks mingi analoogiliselt teises kohas just nimelt selline tohutu meeletu kujund seda tegelikult ei ole. Et siis teinekord see võib-olla tõesti võiks kallutada näiteks näidendi lausa ära. Proov proovid ja etendused on selle avastamerlastada, hauakaevajad musta huumorit, kas võib ristiinimese kombel mata inimest, kes ise meelega lunastust otsib? See neetud risti peegeldus tähendab selles samas laususega sees, et restoranid, restoranid ja muud ei teegi, otsivad meelega lunastust, eks ole, et siin on ilmselt see keele niukene Shakespeari süngevõitu. Huumor või, või kuidas seda nimetada nimetada? Inimest sabas on sellest huvitatud. Krutski mängulisus sees ka sedasama enda hauakaevaja poolt oleb interpretatsioonis talle, kuidas seda teha? Nagu te ütlesite, proovide käigus, nüüd, kui lavastus on esietendunud, kui palju selles mõttes need proovid või see töö edasi jätkuda? Ehk siis me räägime etendustest edasi, mis toimub ja kuidas ühte või teist kohta sisulisemalt nagu avada veel, selgunud, paremini välja tuleks. No siin oli juba juttu sellest samast hauakaevajad stseenist, et kui vaataja poole pealt nagu peegeldada seda, mida ma sealt näinud olen, siis mulle tundus, et hauakaevajad, nii nagu nad olid lavastatud, tahaplaanile, nii ka nende sõnum jäi selles lavastuses kuidagi nagu hoomama. Ta võib, see oli selle lavastuse võib-olla kõige suurem küsimus, et siis siin oli olukorrast, kus ma olin elanud kaasa väha säravale polooniusele, kes siis kadus, kes siis tuli minut hauakaevaja, et ka tema jäi kuidagi, nii nagu ma ütlesin, kuhu jäid naised, nii ka nendesamade haua kaevajatega, tekkis selliseid küsitavusi, et kas see oli nüüd see, et üks näitleja tegi mitut rolli ja ei jõudnud kohale või, või olid nendele kaua kaevadel mingid omad salaülesanded antud, mis ei jõudnud kohale? Nad peaksid heas heas etenduses kohale jõudnud mõtlemisainest mulle, aga ma vaatan, võidetud etendusel hakkab ta nagu järjest selgemaks, rohkem kohale jõudma küll, et ta on niivõrd ootamatu huumor ootamatute käikudega äkki, et võib-olla see, et. Üks minu tuttavatest esitas selle peale kohe küsimus, et miks nad ei võinud kasutada lava keskel olnud kaldpinna ja madalama koha kala hoopis selle haua kaevam Hesseni jaoks, et oleks toonud selle rohkem lava keskele, et seal oleks rohkem kui saali jõudnud. Esimene osa sellest seenest ongi eespool, aga et mulle meeldib see kujundisse endasse kaldpind seal kahe krooniga ja mis on nagu natukene hauda kukkuma. Finaal mängis muidugi väga kenasti. Mingid asjad, võib-olla jõuame kohale sel hetkel, kui nad toimuvad, aga lõppkokkuvõttes töötavad nad kuidagi alateadlikult ka seal kaasa, sest et vaata, paneme tähele, et kakstroonia asuvad kaldpinnale ja kalk pinnal, siis öeldakse, et haud, mis kohe alguses ei avane, kui hauakaevad selle lahti kaevavad, ühesõnaga, ja kuse mänguliselt õnnestub, et siis ta on minu jaoks tähtis kujundama. Kas seesama, et Claudius käsi jääb hauast välja, on sellel ka mingisugune lisand? Surmaagoonias mõtte järgi, eks ole, ta püüab nendest tugev, millele ta elus klammerdub, litroon kui kuninganna, et ta poolele teele lihtsalt jääb. Jah, see on samas kohas, kuhu olin natuke tagasi. Maeti Ophelia. Ma tahtsin veel tulla tagasi selle nii-öelda lustakuse juurde, siin üks märksõna on veel veiderdamine, sellega edasi tuleb see märksõna narr ja mulle tundus, et see narri kujund või niisugune teatraalsuse kujund oli ka väga läbi, ma ei jõudnud seda vaatamisega, tuleb ära näha ka need narrimütsid ja võib-olla natuke Krimmiga haakub ja et kui oluline see niisuguse narri teema läbi sellele vastu. Teate teema on oluline, ütlesin, et seal on ka nagu kaks teatatakse, mustvalge teater, lihtsalt fantaasia teatraalsuse teema, Clauduse mängimisest nagu juttu, et mingil tasandil kõik nagu, nagu mängivad, kõik mängivad selles samas elus toimub üks teade, mäng, kus need piirid teinekord lähevad nagu segamini ajada, mida ma öelnud Hamleti puunatugawasena, et kus enam minema ei tea, mille ta mängib, mille ta teadlikult, millal ta nagu ära kasvatatud või nii nagu nende naiste puhul juhtub, eks ole nende naiste kaitseks siis ütelda, et nad täidavad väga täpselt seda, milles oleme kokku leppinud ja mina olen nende osa täitlustega ja nende tööga küll rahul. Ma ei kujuta ette, on aktiivsemad või, või Obamat, offeiliat või Gertodite saad sa, minu, meie lähenemine meie kujutlusnäidendis struktuure pidi, see iseendast paneb, annab neile sellised võimalused minu jaoks. See nende, nende olemise ilu just ongi selles, et kui sa veel selgemalt hakkab välja tulema, et nad on uhked, nad on ohvrid, aga meil oleks märgitud, kõnevad väga tugevasti halastuse vajalikkusest, millest näidend tegelikult on peamiselt kui otsida vastust sellele küsimusele, kuidas maksta kätte ilma hingel algatamata. Ei, ma tahtsin selle vahele öelda see detail, et ma tegelesin kaua selle mõttega, et kas Gertrud näeb seda vaimu, ma saan aru, et näidendi järgi ei tohi näha, aga, aga ma kuidagi ei suutnud Kaie Mihkelson pilgust seda välistada. Tegimegi sellise käigu, võib öelda, tahtsin proovida, kuidas see mõjub, et ta vaatab otsa mulle kui isa vaimule ja ütleb, et ta ei näe mind nii nagu tihtipeale vaatame elus teisele otsa ja ütleme, et me ei näe teda. Ehk et on olemas, sein on vahel, ma ei tea, lihtsalt ei näe, ja ega me ei näegi lõpuni. Me võime lavakuju või tegelaskuju näha lõpuni, sellepärast et identiteeti säilitada, teeb kogu aeg piiride võrdlusena tegevust lava, kujugavusel, inimesega. Seda ma olen õppinud. Mihhail Tšehhovi lavakuju on meie ees lahti kuuma hinge viimaste soppidene peensusteni. Teine inimene, mitte õnneks inimene mitte lavakuju künda. Et kui me hakkame nüüd kujutame ette totaalse teatraali pilguga, vaata elu, et kõik inimesed on need lahti, näen viimast. See tähendab, et siis on meie petame ennast oluliselt. Ja õnneks on see, et me ei näe teise inimese lõpuni, et igale inimesele jääb tema enda saladus, milles ta võib-olla ja võtame enda maskid müüridele tagada võib-olla täpselt nii kaua, kui ta tahab olla ja mitte kellelgi ei ole õigust teistele rebida kui ta ise ei taha sealt tagant välja tulla. Inimene peab olema kaitstud lavakuju ja lavakujuna läbi lavakuju, ma saan avada igast asju ja lavakujundus avatud, aga mitte inimest. Ja te kasutate kogu selles mängus sellist mustvalget esteetikat. Et kust maalt see nüüd on sisse tulnud, järsku vaatad mustvalge, kas maailm ongi siis nii või pooltoone nagu ei ole? See provotseerib nii halli nagu värviline teatel on ainus, mis on värviline ühe teise maailmasaadikuid, Seinel lukku hoopis, mis sinna sisse. Et see mustvalge esteetika oli lavastaja nägemus või on see liilia? Liilia Blume pakutud asi, mida ma nagu rõõmuga tegelikult vastu, kui ütlesin, et nagu ma ei oska seda ka praegu ratsionaalselt seletada, miks, aga tunnetuslikult hakkab vastu taga täpselt sellele, mida ma ise ka ette kujutasime. Kuidas sul see mustvalge esteetika, Hamlet ja kirik kokku kõlksud tegijad? Aitäh väga hästi, minu jaoks saab see lugu Hamleti-lugu Hamleti tragöödia toimuda just sellises kirikus, kus, nagu ma olen ka öelnud, enne, mis on lagunemas, mida tarvitatud mõistmatult mitmeteks, funktsioonideks kui teadlikult või ebateadlikult ja mis ootab oma sisulise tähenduse taasleidmist või jagamist, et just see seal seesama palee, kõik see, mis toimub inimeste südametes ja sealt läbi, siis tegevustes saab toimuda unustatud kirikus. Kirikul võiks olla veel laiem tähendus sel juhul, et kirik, see paik, kus me oleme, eks ole. Just see maa infiust, sama söötajad annab mingisuguse koguse kirikuhoone palju tahavad sinna sisse vaatama, et see on vapustav. Mingeid Jaapani inimesed, kes tulevad sisse, töötab suurepäraselt restaureerinud, aga seal on läbi sajandite mingite kuuride ja püssirohukeldrit kihistused. Eks selle kilomehaanikatehase xenon jäänud ja ta võib jätta esialgu mulje, et see on suurepärane koht, sinna polegi, võtsime mitte midagi vaja mingeid dekoratsioone asja panna. Aga kui vaadata pikemat etendus, siis tähelepanu hakkab hajuma ja ta võib-olla esimene mulje, et ma vaatan 10 minutit lähen välja kohvikusse, pärast seda küll vapustav, aga kui hakata etendust vaatama, pettust, looma, sinna sisse hakkab segama. Sellepärast on see ruum luukord minu meelest nagu fantastiliselt hästi organiseeritud, et see kirik kumab läbi kiriku akenega kiriku interjöör, kõik see arhitektuur on aimatav. Ja samas moodustab ta ka vajadusel sellise täiesti omaette suletud, suletud ruumi teatriga, kus kannab oma teatri esteetika. Mina olen täiesti nõus ka sellega, et kõik elemendid nagu abistasid mind või andsid mulle nagu seda tuge, et ma saaksin jälgida seda, mis toimub laval, et muidu on ju kõik võimalused kuhugi ära minna jätta nagu Hamlet omapäi tegutsema. Me püüdsime säilitada ka selle, ütleme Shakespeare üheks lava niisuguse põhipõhimõtteid taevast meil võrreldi selgelt nagu välja joonistada ka kaks põrguluuki ja siis maa seal Baltachi meil puudub, see tekib kujutuses, aga võib-olla hea tahtmise korral võib seda valget portaaliga. Selle portaali taga olevat aimatavat reaalsust pidada taevaks, et tegelikult kolm momenti peaksid seal kindlasti olema. Aga kui sa ütlesid, Hamlet omapäi jäetud, ma tahaksin Hamleti osatäitjat natuke veel vestlusse tõmmata, et see märksõna saladus ennem kui palju nüüd see Hamlet kui saladus on tema mängimise käigus muutunud. Ma ei usu, et on päris lahti muugitud või lahenenud, aga kujutlus, nägemus, arusaam Hamletist. Jah, ega ma ei, ma ei oska jah, niimoodi Hamlet kui saladus sees loodetavasti tekib nii nagu iga inimene on saladus, suur, aga hästi tänulik sellele, selles mõttes on see roll, see näidend veel kord kordan kokku üks suur saladus, et see küll kõlab võib-olla loosunglikult ka, ma mõtlen seda nagu otse ja sõna otseses mõttes, et ta on tohutul rikas, tohutul mänguvõimalusi paku, et seda on rääkinud ka teiste näitlejatega, nagu tekitab sellise noh, mingi väga hea helilooja teos, aga ütleme, et muusikul ta mängida, et sa võid seda mängida nagu eluaeg võib öelda, et mida sa neid Bachi, sonaataja partiisid paratiidasid, nühid, eks ole, aitab küll, ja plaate on sadu sellest ja ongi üks 50 plaati, mida polegi mõtet kuulata, aga on üks viis plaati, mida tahaks isegi kogu aeg üle kuulata ja mida, mida ikkagi on hea, et on lindistatud ja mida head mängitakse või ütleme, Hamleti loomise ajal tehtud muusikat siis üle euroop. Et selles mõttes on minu jaoks on see töö nagu niisugune suur saladus, et teda on väga huvitav jätkuvalt aga edasi töötada ja ütleme, nende kujutluspilte üha enda jaoks selgemaks luua üha täpsemaks minna, sõnas Georg Meri. Tõlge on suurepärane ja, ja tunnistan siinkohal, et, et on kohti, kus ma veel sellel kõvasti liiga teinud selle tõlke. Aga lihtsalt ei ole mul ka sellist kogemust ausalt öeldes sellise mahuga kunagi olnud, et ma olin tõeliselt hädas. Ma, ma mõtlesin veel kontrolletenduse eelõhtul, et ma ei tea, mis sellest kõigest saab. Mul oli paar proovi, kus ma lihtsalt poole proovi pealt läks, niimoodi siis öelda karp kinni, et mitte midagi ei tulnud enam, kõik laused läksid segamini ja see oli paras piin. Ausalt öeldes tekitas kõhedust. Siin lihtsalt komplimendiks öelda, et täiesti nautisin ühte lauset, kui sedasama rütmiga tulid olukorrast välja. Kuigi oli tunda, et neil ei ole univeridelge. Kuidas sinule tundub, kes sa ju teadgraafiasse ta. Mul jookseb muidugi paralleelselt inglisekeelne tekst peas, kui ma vaatan, aga tahtsin öelda, et ilmselt Marius võib seda siis kinnitada või ümber lükata, aga väga paljud inimesed, kes on Hamletit mänginud, on öelnud, et see on roll, mida ei saa teadlikult mängida. See roll mängib näitlejat. Ja niipea, kui sa selle nõksu kätte saad, niipea kõik sujub. Aga üle pingutada ei tohi ja mingit tassi vägisi tegema hakata, selle rolliga ei tohi, siis läheb rappa. Oled sa nõus? Ma olen, ma olen selles mõttes. Nõus, et, et see on geniaalne teos selles mõttes, et ta tõepoolest mingil hetkel võimsamalt kui mõni teinegi näidend võimaldab seda tõepoolest nüüd ära ainult ise sega. Tegelaskujud elavad oma iseseisvat elu. Ei no teil oli ka võimalus ja, ja mõnes mõttes ka olukord selline, et ei saanud võtta ju ainult Theatrumi trupist näitlejaid, siin oleks ka ära öeldud, eks ole, laudas mängib Roman Baskin, poloonius on Aleksander Eelmaa, kuninganna Gertrud, Kaie Mihkelson, kui te nüüd seda valikut tegid, et siis on see nüüd teie jaoks selline ideaalne, on see parim valik. Kui vabate selles valikus olid? Aitäh. Ma arvan, et see on praeguses hetkes minu jaoks parim valik romanni kooli jutuga möödunud aasta lõpus, et tahaks mängida, Claudius ta mulle selle Hamlet ikka mõttes olnud Kaie Mihkelsoniga ja Aleksander Eelmaaga, me oleme ju mingil eluperioodil palju koos töötanud, nii et oli teisi kandidaate mõttes ka loomulikult, aga lõpuks ma arvan, et see seltskond on optimaalne. Theatrumi kui tervikut silmas pidada, mida tähendab selline töö teatrumile? Väga palju sellepärast, et vanad näitlejad tulevad oma olemise kogemuste ja kindluse ja teatava rahuga noortele väga oluliseks toeks. Meil on hästi palju sellest kogemusest õppida, toimus selline täiesti erinevate inimeste ansamblisse sulandumine selle sõna heas mõttes, kus iganes säilitab oma individuaalsuse siin on õppida, ma arvan ka vastastikku, et ka vanemad said olulisi impulsse praegu noorematel. Et see on igal juhul rikastav kogemus meile kõigile, ma arvan, et see näidend ise on, oli, nagu ma enne eilset etendust ütlesin, näitlejatele, et minu jaoks on, ma arvan, kogu trupile ka moodi niisugune puhastustuli vä et selles väljas olla ja ma loodan, et ka publikule ta tulebki ja ütlesid, et need tegelaskujud tekivad siiski näitlejate ja publiku vahel tiga publik mängib kaasama kujutluses, kui meil õnnestub äratada vaataja kujutlus Shakespeare väga võimsate kujutluspiltide läbi ja selle tõepoolest ise mitte hakata näpuga näitama, osutama mingites meile olulistesse suundadesse seitsme kuni kahjuks, vaid püüda kuulata, olla, olla nagu kuulaja, et läheneda alandlikult seitsmele tekstile heas mõttes alandlikud lõvitavalt. Aga tõesti välja kuulata see heli, mis seal sees on see muusika ja need kujutluspildid vaatajates äratada. Et siis ma arvan, et oleme publikuga koosloojad selle kõikide tegelaskujude kui näiteks kui terviku suhtes see on meie eesmärk. Ma tahaks ikka ühte asja kindlasti lisada ka tõepoolest, et kuidagi eriti selle näidendiga on sekuna ilmselt see nimi on, eks ole, Hamlet siis tekib alati see tohutu, et kuidas siis on ikkagi Hamleti mängimine ja nii ja naa, eks ole. Et ega tegelikult tõepoolest mingit Hamletit nagu ei saa ka ise hästi mängida või konkreetne Hamlet on selle konkreetse grupi koosloome. Et see, see, ma ei saaks seal minna, paluda, et Inglismaal näiteks, et ma tahaks oma Hamletiga tulla lavastusena kooperson, eks mõnikord roll on valmis, et noh, et selles mõttes, et see on väga-väga konkreetne, arvanud, et nii me samamoodi see Claudius moodustub sellest või Kertud moodustub selline noh, räägi või tegelaskujud, kõik koos sambale. Ansambel. Sellepärast, et võib küll öelda, et, et see roll on usaldatud talle, sina vaatad, kuidas see välja ujuda ja siis kui Claudius ta mängib, Roman Baskin, siis sama palju mängivad teised tema Claudius, eks ju, või noh. Et sama palju mängib tema Gertrude Kerturdiks. Ansambel mängib koosne, trollid koos publikuga. Vana vana tõde ju tegelikult teatriõpikust aga ütles, et ma tahan selle näidata, pole eriti rõhutada, sest on just nimelt see see jah, et, et. Mängistama Lembit Peterson, Taylor, Hamlet, mängimata jäänud. Kas sellest on endal kohutavalt kahju? Noh, ma ei oska öelda, mulle meeldib rohkem seda lavastada või selles mõttes, et ma kunagi 27 aastaselt mul oli selge nägemus, kuidas Hamletit mängima, aga siis ei olnud seda võimalik teha ja ma oleks siis võib-olla tahtnud, aga see ei ole kunagi olnud painav soov, et ma pean tingimata mängima, nüüd on mul seal üks või teine või kolmas roll, et ma olen oma rolli kõik, kes teatas alles proovisaalis või õppeklassis piisavalt ära mängima tõttu, mul oleks vajadus tulla publikut tõus, mulle meeldib vaadata, kuidas näitlejad mängivad. Aga see, et nüüd jõudis oma poeg sellesse ikka, et Hamlet talle sobis, kui palju oli nagu Maarjas olemasolu teie jaoks määrav selle legendaarse loo valikul. Ma arvan kindlasti see oli tähtis, et me oleme ikkagi 30 aastat koos kujunenud. Et nii või teisiti mingid mõtted, meetrite, see, tema esimene Hamlet praegu tõesti tuletasime meelde, ma ei mäleta, kuidas, millal ma seda rääkinud, aga et kuidagi need mõtted kanduvad ilmselt isalt pojale üle küll või vastastikku teineteist kujundava mõjutavad. Ja mulle tundub, et et see on meile mõlemale üks oluline ülesanne mitte ainult kitsas teatrimaailma plaanis, vaid et vaid ka sotsiaalses plaanis, ma arvan, seal tähenduses. Nüüd sellel aastal saab sellest puhastustules viibida veel teatud arv kordi, et publik ja näitlejad, et milline see Hamleti edasine lavaelu on või millal teda jälle näha saab. Me loodame kevadel ta uuesti üles võtta ta siis ja ka suvel mängida juulikuus kevadel, niipea kui ilmad soojemaks lähevad, ka maitseb see, et kirik on küll, muidugi mängisime talv läbi, seda ilmselt publikule eesti publikule meeldivad ekstreemsed paigad, et ma vaatan seal tekkides ja sellise kummalise gaasilõhnalise juba soojenduse ja elektrisoojusega saalis tunned ennast päris huvitavalt. Et ega siis kevadel kuskil aprillist-maist. Ja siis juuli lõpp ja siis on kutsutud selle etendusega Danskesse Shakespeare festivalile rahvusvaheliselt augusti algul siin või seal ja ma arvan, et see etendus peaks jääma repertuaariga aastateks. Loodan vähemalt, et see nii saab olema. Head lendu siis sellele Hamletile ja täna olid stuudios lavastaja Lembit Peterson, peaosaline Marius Peterson maris Pähn, kes Shakespeari uurija ning teatrimagasini toimetaja maris Johannes ning Pille-Riin Purje. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni.