Tere õhtust, lugupeetud džässmuusikasõbrad. Tänase kohtumise esimese poole pühendame džässmuusika ühele populaarsemale kujule luja Armstrongile. Vähe on džässmuusikuid, kellest oleks nii palju kõneldud ja kirjutatud kui luja Amstrongistan trompetistist lauljast orkestrijuhist. Paljude dress teemade autorist. Sellele loetelule võiks lisada isegi filminäitlejast, sest alates 1936.-st aastast on ta kaasa teinud enam kui 10. filmis. Olles üle nelja ja poole aastakümne aktiivselt tegev džässmuusika viljelemisel, haarab ta enda isikus suure ja hästi mahlaka tüki selle žanri ajaloost. Luja Strong sündis neljandal juulil 1900. aastal New Orleansis linnas, kust ta on pärit suurem osa esimesi tunnustatud džässmuusikuid. Tema vanavanemad olid veel orjad, isa oli lihtne põllutööline, kes hülgas perekonna, jättis väikesed lapsed ema toita ja katta. Muidugi ema pesunaisena perele rohkem kindlustada kui vaid toidu ja hädapärase kehakate. Nii algas tulevase publiku lemmiku iseseisev tööredeli kõige alumiselt pulgalt. Ta oli ajalehepoiss kaltsukorjaja ja lippas koos teiste neegripoistega paljajalu mööda tänavaid juhusliku teenistuse järele. Muusika jaoks olid Luianssongi kõrvad avatud juba varakult, kuid võimalust pillimängu õppimiseks esialgu polnud. Selle tõttu Ta laulis ta koos kolme omaealise jõmpsika ka tänavail. Muidugi on raske oletada, et tal juba sel ajal oli see Amstrongi hääl, mida me tänapäeval tunneme ja mis üsna paljudele küllalt raskesti seeditavaks muusikaliseks nähtuseks on. Juhus trompetimängu õppimiseks tuli Luija Armstrongile ootamatult ja käsikäes sündmusega, mis perekonnas esialgu palju muret ja pisaraid põhjustas. Nimelt võttis Lui koos kaaslastega 1900 kolmeteistkümnendat aastat üsna kärarikkalt vastu kära käraks, kus seda uusaastaööl ei ole. Kuid kõigele pani krooni pähe kusagilt leitud püstoliloks, millega luja Armstrong põmmutama hakkas. Asi lõppes sellega, et poiss võeti koos oma müristajaga kinni ja pandi karistuseks parandusmajja. Seal aga tegutses väike puhkpilliorkester, kus ka Lui trompetimängu ära õppis ja sellest peale see kõik algaski. Küll oli ta parandusmajast välja tulles veel liig noorkutseliseks muusikuks ja mängis vaid õhtuti siin-seal pidades päeval vajaduse järgi kas piimamehe või söevedaja ametit. Kuid peagi sai ta juba tõelisse džässorkestrisse. See oli 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kui ta kuulus kid, ori orkestrisse mängis esialgu New Orleansis, siis Mississippi jõelaevadel. Hiljem aga siirdus Chicagosse king Oliveri orkestrisse teiseks trompetistiks. 20.-te aastate teisel poolel tekkisid ka Samsungi enda esimesed ansamblid. Neist on heliplaatide kaudu eriti kuulsaks saanud niinimetatud hot-fail ja otsevam vastavalt kvintett ja septet. Kuidas see muusika tol ajal kõlas, sellest pakub väikest pilti 1928. aastal Clintetiga plaadistatud aastrongi enda pala magus. Muide, kvintett oli siis koosseisult ebaühtlasem kui kaks aastat varem. Seetõttu on aastrongi enese soolo trumpetil võrreldamatult ilmekam kui tromboonisoolo Fredrobinsonilt ja klarneti soolo timmist, rongilt. Luyamstrungi mõju trumpetistina oli nii suur, et teda jäljendanud mitte ainult teised trompetistid. Vaevalt oli keegi tema kaasaegsetest vaba tema mõjust vaid ka teiste instrumentide mängijad ja sealjuures väga silmapaistvad muusikud, nagu pianist, Hains, tenorsaksofonist, kolmanhokins, trumbonist, chactyygarni ja paljud teised. Armstrong improviseeritud sooladest on võetud intonatsioonilist materjali loendamatute džässmeloodiate jaoks. Tema soolosid on isegi Aranžeeritud suurtele orkestritele oma ettepaladena. Raske oleks valida parimat aastrongi mängitud sadade džässpalade hulgast. Isiklikult olen alati hea meelega kuulanud üht 1938. aastal mängitud plaati mis veerand sajandit tagasi oli üks esimesi minu sel ajal mõnest 10-st plaadist koosnenud kogus. See on šimimeks, jou pala, ma ei saa sulle anda midagi peale armastuse. Ja ma ei suuda praegugi jagu saada kiusatusest seda mängima panna, hoolimata kahinast, mida vanaaegset terasnõelad on endast jätnud. Äsjakuuldud palast kirjutab muide väga kiitvalt prantslase kriitik Andrei Hodeer oma uurimuses džäss, tema areng ja olemus. Tõepoolest, aastungi lühike improviseeritud soolo on tegelikult samale harmooniale toetub uus meloodia. Selge, lihtne ja ilusa arendusliku joonega. Nagu teda koduselt kutsutakse, on meieni kandnud paljusid New Orleansi musitseerimise traditsioone, olgu need seotud siis bluusi, laulu, vaimulike laulude rääktaimi või puhkpilliorkestrite marsimuusikaga. Möödunud sajandil palju mängitud Marsi teemale põhineb ka järgnev orkestripala. Kõrgem seltskond. Kõneldes Aanstrongist ei pääse mööda küsimusest, kuidas suhtuda tema laulu. Paljud peavad seda ebaesteetiliseks vigurdamiseks ja ütlevad, kui häält ei ole, ära tüki laulma. Tõepoolest, mõõtes lauluhäält akadeemilise kooli mõõdupuuga, on nii mõnigi sünnipäeva lauas ja vannitoas laulja ilusama häälega. Siis aga peaksime üle parda loopima ka terve rea andekaid rahvalaulikuid paljude rahvaste juurest kelle laulis maneer. Samuti ei vasta meile harjumuspäraseks kujunenud kauniduse mõistele. Kuivõrd džässmuusika tuli avalikkuse ette koos paljude aafrikalike traditsioonidega mitte ainult oma instrumentaarses vaid Kavokaalses osas, kehtestades uusi tõekspidamisi iseenese jaoks siis tuleb neid tõekspidamisi aktsepteerida koos žanriga või tagasi lükata koos žanriga. Anstrungi laulmismaneer ei ole vigurdamine. Ta on sügavalt veendunud, et see on samasugune vahend kunstiliseks väljenduseks nagu tema trompetimängki. Ja tegelikult ongi tema laulus ja mängus väga palju ühist. Kuivõrd siiras on Louis Armstrong lauljana näitab kujukalt üks enam kui kolme aastakümne eest tehtud heliplaat. Johni kriini populaarne keha ja hing. See oli ajajärk, kus aastung oli naiivses vaimustuses luksuslike lõbustuskohtades mängivate salong, orkestrite, eriti kai, Lombardo orkestri magusast kõlast. Ta võttis ka oma orkestrisse haledalt nõuguva saksofoni. Pi pani trompeti-le sordiini ette ja püüdis sel moel nii-öelda peenemasse seltskonda pääseda. Kogu see salonglik mage ilu kestab mainitud plaadil niikaua kuni aasta on ka, avab suu ja hakkab laulma. Kadunud on sillerdav kassikuld. Tema selja taga seisavad jällegi põlatud, nälginud ja räbalais rahvalaulikud neegrid kes otsisid lohutust oma Prinitiivsetest lauludest. Laulu lõpul välja tõugatud tüüpiline ulatus mõjub isegi nagu vabanemine kogu sellest pealesunnitud teenusest, mis valitses eespool. Louis Armstrong on heas mõttes teatraalne kunstnik, sündinud shoumen. Ta armastab improviseeritud vestlusi publikuga ja oma partneritega laval. Põimib oma lauludesse kõneldud episoode ja kujundab duettide puhul salme väikesteks stseenideks mis on kusagil laulu ja kõnevahemaadel. Nii on see näiteks check ampstrongi pluusis, mida ta esitas koos hiljuti surnud andeka trombonisti ja laulja tšektiiv. Väga omapärased on Luyandhangi duetid koos Ella Fitzgeraldi, ka on nad ju mõlemad ohjeldamatu temperamendi ja harukordse improviseerimisvõimega džässlauljad kes 11 suurepäraselt täiendavad. Kuulake väikese näitena populaarset laulu saia enne rahule, kui purustad mu südame. Sõjajärgsetel aastatel on luja Armstrong üha enam siirdunud populaarsete laulude valdkonda. Tema tõlgituses saavutas uue leviku näkilaul Weili ja Bresti kolmekrossiooperist. Hiljuti aga tuli ta välja nimi lauluga Cheri hõlmanni muusikalist Hello Dolly. Viimase 30 aasta jooksul on Armstrong esinenud kogu maailma lavadel. Ainult kodulinnas New Orleansis ei lubata mind enam mängida, pihtis ta kurvalt ühele ajakirjanikule. Põhjuseks on asjaolu, et Aanstrongi orkestris on nüüd koos mustad ja valged muusikud. Klanetist Edi suulmann ja niisugust demonstratiivselt rasside segunemist Louisiana osariigis ei kannatada. Kuigi USA ülemkohus juba üheksa aastat tagasi tühistas selle osariigi vastava seaduse, peavad kohalikud võimud sellest ikka veel visalt kinni. Sellepärast lohutaski aastangenud samas vestluses, öeldes, et ta reisib nii palju, et praegu on ta kodu juba seal, kuhu ta parajasti oma mütsi riputab. Louis Armstrong oli esimene džässmuusik, kes saavutas ülemaailmse tunnustuse. Ta on jäänud elavaks džässmuusika kehastuseks ka tänapäeval, kuigi see muusika ise on juba paljuski teistsugune. Tänase saate teises pooles aga jällegi veidi muusikat siit ja sealt. Alustame kaund Peisi orkestriga, Arlene ja Melchiori pala. Tulgu vihm või päike. Äsja sai teatavaks counteesi orkestrist lahkus tenorsaksofonist Edi Davis, kes kuuldud palas veel kaasa mängis. Davise asemele olevat astunud inglise tenorsaksofonist Tony Ko mis on iseenesest huvipakkuv fakt, kuna neegritest koosnevate orkestrites esineb praegu üsna vähe valgeid mängijaid eriti aga veel Euroopast. Kuulake järgnevalt Tony kaud oma Clintetiga Reedmani palas. Kas ma pole sulle hea? Teised solistid on Colin Brock klaveril ja Tron Pikartromboonil. Ja nüüd veel midagi päris lähedalt Tallinnast. Restoran, kevade, orkester, esitab Ahto Veermäe. Pala heas tujus. Koosseisus on autor kitarril Viktor rutar altsaksofonist, Lembit Saarsalu tenorsaksofon-il Reinsammet klaveril, Mihkel lausmäe kontrabassil ja Lembit Himma löökriistadel. Eelnev pala oli helilindistatud raadio stuudios. Kuidas aga kõlavad meie restoranide orkestrid nii-öelda töö juures ja Kaska sealse jazzi kuuleb? Et sellele küsimusele vastust saada, selleks vaatame korraks sisse. Restoran palasi võidu väljakul, kus mängivad Enn kandvere kitarril, Aleksander samofalov klaveril. Heigi Kruusi kontrabassil, Hillar Wont trummidel ja Karl Aavik altsaksofoni. Nüüd aga jällegi head jälle kuulamist kahe nädala pärast, millal vestleme poolatšessist tuleval nädalal, samal ajal, aga kuulake džässmuusikat jooksval lindil.