Seal, kus päike keskpäeval paistab, asub lõunakaar mustendavate metsade ja haljendavad ja osa teda ka teispool mägesid, jõgesid, järvi ja meresid õilmitseb lõunapäikese paistel imeilus maa. Seal lõunamaal sooja mere rannal elasid tillukeses kivimajast kaks kilpkonna. Isa ja ema-isa korjas hommikust õhtuni perele ussikesi ja tigusid kalu ja pöördmikaid. Ema kaevas sooja liiva sisse augu ja munes sinna munad. Palav, lõunapäike soojendas liiva ja peagi koorusid munadest väikesed kilpkonnapojad. Nad olid samuti pruunikad ja, ja kilbiga kaetud nagu isa ja ema. Ainult üks muna ei tahtnud puruneda. Mis sellest küll välja tuleb? Curtis kilpkonna mammi. Häda ja viletsus porises pappi ja nühkis käpaga halli kilphabet. Vennad kasvavad suureks, aga see jääbist küll väikeseks ja väetiks nagu pesamuna kunagi. Vennad kasvasidki lausa silma nähes aitasid peatselt vanematelt toitu hankida. Lõpuks ühel ilusal päeval läks ka võõrikul munal koor lõhki. Nähtavale ilmus välke ja veider kilpkonna, äkki. Vennapa vaatasid teda nähes naerma. Jälik kabeks põlastas vanem vend ja nii saigi kilpkonnapojuke endale nimeks kõlka püks. Kui papi ja mammi olid toitu otsimas ning vanemad vennad sulistasid merre vees, lõikas kõlka püks bambuse puhmast endale kepi kätte ja kellelegi ütlemata seadis sammud laia maailma. Kõndis päeva kõndis hommikul kui päike tõusis, nägida igal pool ümberringi pikka tihedat rohtu. Kõlka püks ei teadnud enam, kuhu poole minna. Ja tema rohelised püksikesed hakkasid hirmust püüli sõeluma. Seal aga tõstis rohustama halli peakivi, et sassis sammalhabemega ja kiirgavate kristallsilmadega. Kalkabeks. Üüdistaja raputas tuules oma halli habet. Kool näed maailma õnne otsima, kostis kõlkab, üks käes ema loba. Küsis Kivijaid. Ise tulin tulema, vastas kõlka püks. Sees pead küll tagasi minema, arvas Kivijaid. Kassa ei võiks mulle teed juhatada, palus kõlkab üks. Ma ei oska enam kuhugi minna. Arrani mootori alla ja ma näitan sulle, ütles kivijätja, tõstis kõlka püksi õhku. Näe, seal on minu hea sõber, teeraja tädi, mine tema juurde, ta viib su koju pulkadeks, ronis alla ja üleannetu, nagu ta oli, unustas kivi jätile aidaa ütelda. Jooksis kohe kiiresti teeraja tädi juurde. Kullateeraja tädi kirjet ütles, et sa näitad mulle teed laia maailma. Luiskas kõlkab üks teeraja tädi haaras tal käest kinni ja viis ta paksust rohust välja. Seekord võttis kõlka püks oma kilpkübara peast ja ütles teeraja tädile suur tänu abi eest. Ning seadis sammud laia maailma. Kui tee ära ja tädi oli kilpkonnapojakese paksust rohust välja viinud, sammus kõlka püks vapralt edasi. Järsku kerkis pikkade lõunama puude ja kahuste pilvede vahelt tema ettehall hiiglane. See olime vana kulupäine. Mägi, kergitas kahust pilvekaabud ja sõnas. Ma ei ole putukas, vaid kilpkonn, kalka püks, vastas väikerändur uhkelt. Soo muutukalt palju suurem küll ei ole, aga kuhu seal. Vaidles kõlka püks vastu, lähen maailma õnne otsima, on porises mäevalaja, pahvatas valjusti naerma. Tema naer kostis kaugetes orgudes vastu, nagu äikesemürin kaasas, sa mõtled, on leida maailma mööda ümber hulkudes? Vastas kõlkadeks, seda ma loodan küll. Saha eksid, seletas Mägi mööda maailma hulkuda, seisa õnne leida. Õnn ei longi, teed mööda nagu sina. Õnn võib leida ainult raskest öös. Mis anne sina siis oled leidnud? Küsis kilpkonnapoju. São Elva äike, ninatark. Ega diama ilmast veel mitte kõige vähematki. Kostis Mäevana. Vaata ringi, siis näed igal pool minu vilju. See ongi minu õnn. Seisan siin juba miljoneid aastaid ja näen palehigis vaeva, et inimestel oleks hea elada. Talvel. Kogun oma nõlvadele lund, mis suvel palava päikese käes sulab ja voolab ojadena alla, annab inimestele karrastust ja joodab aedu. Minul lokkavatelt osadelt leiavad kariloomad mahlaka torru. Oma laiade kaljuõlgadega hoian ma kinni põhjatuult, et tuulevarjulises küljes võiksid aiad haljendada ja magusad puuviljad küpseks saada. Kui ma siit minema läheks, sinna, kus sina tulid ära oma kodunt iis laiuks, siin ümbruskonnas varss. Elutu kõrb. Kui sa ei taha minuga kaasa tulla, siis jää pealegi siia, sõnas kõlka püks. Ma tahan õnne leida ilma töö ja vaevata gaasigi rästi minu silmist, pomises Mäevana vihaselt pani oma suure piibu tossama ja mähkis endale ümber pehme udu, kasuke. Kõlkab üks jäi üksipäini taas, ronis jõe kaldale kõrge kalju otsa ja vaatas alla orgu. Seal sädelesi jõgi päikesekiirtes ja veepeeglis virvendab samasugune väikene kilpkonn kui tema ise. Rohelised püksid jalas ja bambusroost, kepp käes. Ei Raebeks üüdiscalka püks upsakas, tule rammu katsuma. Tule rammu katsuma, kostis alt vastu. Täpselt samasugune hääl, pole minu juurde. Hõikas kõlka püks. Tule minu juurde. Järgnes kohe vastus. Kõlka püks sai tõlkija peale vihaseks ja võttis hüppeks hoogu. Tall eest ära suurustaja instele suurustaja, kõlas Alt vastust, see on juba liig. Mõtles kõlka püks ja hüppas kõrgelt kaljult allatuul vihises kilbist mööda kõlka püksi puges hirm põue, kuid peatuda enam ei saanud saanud sädeleva veepeegli juures põrkas ta vastasega kokku. See olnudki teine kilpkonn, vaid tema enda peegelpilt vees. Ja hääl, mis temaga rääkis, oli ainult tema enda sõnadega ajamist, tuli tagasi jõe kallast järskudelt kaljudelt. Sulpsti sillerdavad veepiisad, lendasid igale poole laiali ja rannakaljudel kostis jälle kaja. Sulpsti. Nüüd Anlata, mõtles kõlka püks ja pigistas hirmuga silmad kinni. Ta tegi need lahti alles siis, kui kõhutas juba jõe põhjas liival. Kui väike kilpkonn kõlka püksijõe põhjas hirmust toibus, sirutas ta jalad harki ja hakkas ujuma. Ta ei teadnudki, et oskab nii hästi ujuda ja rõõmustas iseenda üle. Ujus ja ujus ja järsku nägin enda ees suurte vesiroosi. Kuldsed narmad keskel. Vesiroosi laial lehel istus väike konn, Krajaks käeks. Hüüdiskonn tere Taelast Raebeks. Tere sulle ka. Sai kõlkadeks ähmiga sõnad suust. Nii ilusat konna nägi ta esimest korda. Ava sa, ojad. Küsiscon. Vaat siin õnne, vastas kõlka püks. Kas sa ei tahaks minuga kaasa tulla? Krajaks kraaks. Risk on Aled, sa pead jäägaa ane või milleks ma peaks mujale minema, kui siin on itaar ja ilus jää parem siin, aga siia me võiksime kahekesi mängida. Kui ilus roos. Hiina õitseb, ütles konn ja puudutas vesiroosiõit oma peenikeste sõrmedega. Krajaks kraaks kraaks saab, paistab nii imelik ja väsinud. Võib-olla tahad sa sööja? Tule pääsa. Hõikas kun, näe seal rajalisel vesikupu lehelanu söögilaud, kaetud untsu läti kuusid. Ega sul siin halb ei oleks, tuleb, ma näitan sulle meie veealuste riiki. Ujume vesiroosi lahti. Ega sa ei karda? Mina üüdiscalka püks suureliselt, mina hirmu ei tunne. Prääks siis on kõik korras. Rõõmustuskonn. Meil tuleb ujuda mööda madu, temal rendikust, seal elavad minu riva vaenlased saarmas vesirott ja nastik. Kraav. Tühjaga proovigu nad ligidale tulla. Ähvardas kõlka püks nähtamatuid vaenlasi ja kargas vette. Kraakstraaks, no on sul alles joaks. Hüüatas roheline konn ja järgnes talle. Vees haaras ta kõlka püksi, käpas kinni ja pärivoolu ujusid nad vesiroosi lahti. Vesirooside vahel liivas uuristasid, vagusid suured jõekarbid, kergitades pikkamisi oma pärlmutri olisi kaasi. Kraaks need vaata ette. Hoiatus, kun levineb madude varjendik. Seda me kardame kõige rohkem. Madude Vorendikus elavad, nagu ma sulle juba ütlesin, konnade kõige suuremad vaenlased esiroots saarmas ja pruun. Nastik pruun nastik, kõlka püks pahvatas valjusti naerma. Minas seesuguseid vennikese ei karda. Ära räägi nii kõvasti. Palusconn, kui nad kuulevad, läheb meel haprasti. Vaevalt oli ta need sõnad suust saanud, kui kalda poolt ruttas naerust vääneldes lähemale pruunastid. Põgene hüüdis kõlka pükskonnale ja astus röövlile vastu. Nastik keerutas enda kõlka püksi ümber ja tahtis tema kilpkasukat puruks murda, kuid see ei läinud tal korda. Kõlka püks, tõstis kepi ja virutas nii ränga hoobi. Et pruun nastik hakkas nüüd valu pärast vähendama, pistis plehku ja puges oma urgu. Aarde nõugalkadeks, ütles liigutatud, sa oled tõepoolest CR moosi julge, sa päästsid mu elu. Ma tänan sind. Peagi jõudsid nad Vesiroosi lahte ja rääkisid, mis oli juhtunud. Kõik rõõmustasid ja kiitsid kõlka püksijõudu. Kaheks kaheks päevaks. Et kalka püksmäe juurde jääks, siis me teema jõud une äks. Õlka püks tüdines peagi vaiksest Vesiroosi lahist. Ta ütles konnadele head aega ja Askus jälle teele, ronis veest välja kaldale, et märjad püksid päikesepaistel ära kuivatada, aga just siis ratsutas halli pilvehobu seljas päikesele ette pika sinaka habemega Bilbedaat. Mana Insa, mine natuke karvale. Hüüdis kõlka püks. Ma tahan oma pükse kuivatada. Pilveda plaksutas taeva serval tulist välgu piitsejaga õnnistas kõuehäälel arr Ronny üle minu juurde. Ta pidas tuulehobu kinni, tõmbas taskust särava vikerkaare silla ja viskas selle taevale. Üks ots jäi pilvetaadi kätte, teine aga langes otse jõe kaldale. Kõlka püks hüppas vikerkaare sillale ja sammus ülespoole. Kui ta tuulehobu pehmel sadula alistus, küsis ta pilvedaadilt. Vanaisa, kus sa tuled ja kuhu sa lähed? Tooleen suugammerrest ja viin põldudele vett. Kas sa ei tahaks mind aidata? Mina vain kogele skalkadeks. Ma ei, ei oska midagi teha. Tööl ma õpetan, ütles pilvedaat, vaatasi. Ja pilv hakkas sadama. Varsti oli temast järel ainult väike udutomp tuulehobuaias laga kohevile kapast tagasi. Vanaisa, mul käib pea ringi. Hüüatas kõlka püks, paneminud mõne linnu selga. Ma tahan alla maa peale. Sa oled ikka päris kolkapüks, sai pill vedavad pahaseks. Sealsamas lendas neist mööda valge haigur pilve. Ta pani kõlka püksi haigru turjale, ise aga läks merest uut vett tooma. Kuhu sa lendad, küsis kõlka püks, pugedes linnu pehmete sulgede vahele. Lendan põhjamaa saartele pesa punuma. Siis ei ole meile üks tee, lausus kõlka püks mõtlikult. Ma tahan maailma näha ja leida niisugust on, et mul poleks vaja midagi teha. Haigurklikutas naerda, laskus metsa tehnikusse ja pani kõlka püksirohu peale maha. Miini kähi maailmas ringi, aga niisugust hõnn saad küll kuskilt ei leia. Õhtu jõudis kätte puud ja põõsad vajusid pimedusse, Kiisnikust koostismetsloomade hääli ja kõlka püksil hakkas õudne. Ta puges paksu põõsa alla peitu ja jäi magama. Varavalges äratas kõlka püksihirmus möire. Kes see on, mis nüüdla ja on kõlka püks, pistis pea põõsast välja ja nägi suurt neljajalgset looma, kellel oli paks ümber kaela ninast pahvis kuuma hingeõhku juskui suitsupekk 100 kõikus ühelt poolt teisele poole nagu vihasel kassil. Ergas loomial ja pistis oma kuuma koonu otse kõlka püksi nina juurde. Sadu ilma minu loata metsa tulla. Mina olen loomade valitseja või. Kõlka püksi tahtis süda hirmu pärast seisma jääda, aga siis kogusta julguse kokku ja tõstis kepi üles. Ma lähen sinna, kuhu tahan, mis sinul sellega asja? Kõlka püks tõmbus oma kilprüü varju ja hüüdis. Braaviaga sai pääse. Mulle ligigi. Röökis lõvi ja haaras kõlka püksi suhu. Kilprüü krõbisesid, lõvi teravad hambad. Järsku aga suur loonud, röögatas valu pärast, laskis kalka püksi suust maha ja ajas endata. Toriks kalka püksituju tõusis jada naelis. Säh sulle loomade iitsejat, karje hambad üles ja mine arsti juurde, las paneb suhu tagasi, mina otsin kangemaid, kellega rammu katsuda. Uhkelt õlal sammus kõlka püks vilistades teele, kõndis ja kõndis äkijaga, vupsti. Jooksis põõsast välja lohum, kellel olid pikad jalad, lühikest sabajupp, pikad kõrvad ja hallid vuntsid. Karvaselt koonul turjal kandis ta suurt kapsapead. Kuule sina ütles võõras loom kõlka püksile hirmust väriseva häälega. Kuidas sa tohid mulle tee peale ette astuda, seal minu rada, teistel loomadel on keelatud, seda möödakäija, ma läksin, peaaegu komistanud. Kuhu sa jooksed? Küsis kõlka püks. Kas sa ei näe? Päevavarras? Vastas võõras loom käpaga, põsed higi pühkides. Viin lastele värsket kapsast. Anna mulle ka, palus kõlkadeks, mul on kõht väga tühi. Naeris võõras pikalt. Kuigi igale hulgusele kapsa pühanda surevad lapsed nälga, kus, kuidas sul ei ole häbi, kes lõigata? Kas sai, see ei mõista siis tööd teha. Kõlka püksil hakkas tõepoolest häbi, et ta ise ei oska midagi teha. Mina anname ma kogeles kõlka püks. Ma ei mõista jah, tööd teha. Siis ära sega teenisi, käi tee pealt teest. Hüüdis võõras pahaselt ja virutas oma pikkade taga koibadega rohepüksi nii kõva hoobi vastu külge, et kõlka püks käkkas kaela pikali lendas. Ei, nii osava mehega ei maksa jõudu katsuda, arvas kõlka. Püks tõusis üles ja Sõrkis metsa poole. Pärast seda, kui kõlka püks oli lõvist jagu saanud jänku eestaga plehku pistnud sammuste järjest sügavamale suurde metsa ja eksis ära. Mis teha, kuhu poole minna, kurtis kõlka püks. Kõik olevused maailmas teevad midagi. Töötavad mitte keegi ei hulgub ringi ringi, nii nagu mina. Kui ma, kui ma leiaksin üles teeraja tädi, läheksin hea meelega koju tagasi. Siin ma olengi iilisteeraja tädi puude tagant pimedusest. Viimin, Kaju. Ma ei usu enam sind vastast ei ela ja tädi kas sul ei ole meeles, kuidas sa mind ükskord petsid kalka püks, pane endale kõrva taha, et neid, kes petavad ja valetavad, ei taha keegi enam uskuda. Nüüd ma näen, et sa oled targemaks ja arvukamaks muutunud sõnast teelaya tädi. Lähme võlulinnu juurde. Kui tema lubab, siis ma viin su tagasi koju. Ja nad asusid kahekesi teele. Järsku läks pimedus laiali. Säraval kaljul lamas kuldses pesas võlulind. Kõlka püksi nähes ajas lind ennast uhkelt kohevile. Mis sina siit otsid? Küsis võlulind. Sädelev kiirendus, pimestas kõlka püksis silmi. Linnu ilu kütkes, kergitas ta mütsi ja seletas mind, tõi siia teeraja tädi kõrgeauline võlulind, luba, luba mul isa ja ema juurde tagasi minna. Mis sa mõtled seal peale hakata? Päris võlulind. Hakkan tööd tegema, aitan vanemaid. Ma näen, et sa oled aru pähe võtnud, lausus võlulind ja tõmbas oma vikerkaaresabast ühe väikese sule võttasy, kinnita oma mütsi külge ja asu teele. Niikaua kui sai, tagane mõttest, et ainult töö võib sulle õnne tuua. Näitab sulg sulle teed, kuhu sa pead minema. Ta annab sulle õnne ja rõõmu. Rutta tagasi koju kõlkadeks, kinnitas Sulekese mütsi külge ja Järs muutus kogu maailm teiseks. Mets läks valgeks nagu päikesepaistelisel päeval. Uut taganesid kahele poole, jättes ruumi teerajale. Teeraja tädi võttis kõlka püksilgebast kinni ja viis teda mööda rada edasi. Võlulinnusulg kiirgas kõlka püksi kübaral nagu päikesetera. Ükski murdja loom ei tulnud talle enam kallale. Linnud lendasid sa helistada, siis ühelt poolt teisele hüpates saatsid neid oravad, haned lendasid kõrgel pea kohal ja kaagutasid sõbralikul ka, aga aga kalkab, üks on targaks saanud, targaks saanud. Emad-isad tulid pojakesele avasüli vastu, rõõmupisarad silmis. Peagi oli väike kivimaja nii puhtaks küüritud, et aina läikis kõik kolm venda andsid agarasti tööle pihta ja kui kõlka püksi väikesed käpad mõnikord väsinult rippu vajusid, võttis ta mütsi peast. Särav Suleke, mis kiirgas kui päikesed ela, tuletas talle ikka ja jälle võlulindu meelde. Andis uut jõudu. Ja nüüd ongi kõlka püksilugu otsas.