Howli raadio. Howli raadio. Täna alustame meie uut saateseeriat, nemad ja loodus. Sellest tuleb juttu nendest kirjameestest, kes on ühtlasi ka suured loodusemehed olnud. Et jutt nendest kirju meestest huvitavam tuleks, siis on valitud need inimesed, kellega saate tegija on kuidagi kokku puutunud või vähemalt nendega seotud kohtadel ringi käinud. Põhjalikumalt. Esimene saade tuleb meie rahvakirjanikust. Erni krustenist. Alanud 1980. aasta viib 80.-sse eluaastasse meie ühe suurema loodusesõbrast kirjaniku Jerni krusteni. Tema looduslembus on üldtuntuks saanud, see on mõjustanud koguni aastakümnete kestel kogu meie looduse eetika kujunemist. Seda kinnitavad ka mitmed faktid. Otseselt. Kui 1000 958. aastal hakkas ilmuma ajakiri Eesti loodus, siis selle uue looduse meeste organi esimene kaastöö paluti just nimelt Erni krustenilt ja Erni krusten kirjutas selle pealkirja all käepigistus. See kannab igaveseks nüüd siis toimetuse arhiivis kaastöö number üks just sellelsamal 1158. aastal valitidega Nõukogude liidu esimese üliõpilastest loodusesõprade asutatud ringi auliikmeks Tartus ja palju kordi ongida üliõpilasnooruse hulgas käinud nendega koos loodusvaatlusi teinud. 1000 966. aastal oli aga Erni krusten Eesti looduskaitse seltsi üks asutajaid ja peagi valiti ta ka selle meie suurima massi Organisatsiooni looduse meeste massiorganisatsiooni auliikmeks. Tavaliselt on ju teada, et inimese looduse soodumus tekib lapsepõlves. Erni krusteni puhul on see ka päris kindlasti niimoodi tema kodukoht päris Põhja-Eesti kõrge paekalda lähedal Harju rajoonis Murastes on väga palju andnud esimeste looduse kontaktide jaoks samuti ka sealsamas lähedal Olev Rannamõisa, kus poiss hakkas koos oma vendadega koolis käima. Rannamõisa põlismännid koolimaja ümber on korduvalt kirjanikule olnud jälle ja jälle motiiviks. Siit kodustelt maadelt pärineb ka üks Erni krusteni päris loodusetunnetust lahti mõtestav laast nimelt laast. Unustamatu hetk. Kuulame seda korraks veel. Olin viie-kuueaastane, kui ema mindi esimest korda linna kaasa võttis. Seni olin linna näinud ainult kaugelt. Kui ma oma sünnikodu kõrgele paekaldale jooksin, siis nägin ma lahe tagant torne, korstnaid ja kõrgeid maju. See oli linnasiluett, mis kerkis otsekui merest. Päeval lehvitas ta enda kohal musta suitsu. Öösel heitis ta taevasse oma tulede kuma. Ta oli hirmuäratav ja ühtlasi lõi haldatav sinna sellesse hirmuäratavate ja ihaldatavasse. Ma hakkasin emaga minema ühel suveööl. Mitte jalgsi, vaid raudrehvidega maavankril aiste vahel vana, palju kogenud ja kõiges usaldatav hobune. Kui ettevaatlikult ja targude järsust paekaldast alla läks. Ankrid kõigest jõust tagasi hoides. Kilomeetrit viis oli nüüd käidud. See oli veerand meie pikast teekonnast. Selja taha olid jäänud paepealsed karjamaad, oma lõputute kiviaedade kääbus kadakate ja kidurate pähklipõõsastega. Nüüd algas nagu teine maailm. Madalad niidud, udulõhnad ja häälitsused olid siin teistsugused. Kohe kalda all, õigemini kaldarinnatisel asus vana talumaja, mida ümbritsesid lopsakad lehtpuud. Taamal lahe kohal helendas Koit, äratades ülalkalda, peal juba varje. Ent siin kalda all oli hämaram, kui mujal. Selles hämaruses pidas mu ema hobuse kinni. Kuulame nüüd, ütles ta. Ja siin magava maja ees valges öös tukkuvate suurte varjukate puude all ma kuulsin esimest korda, kuidas ööbik plaksutas. Vana mustaiste vahel, ohkas. Ja meie emaga kuulasime Ardunult kaua. Kõik on enam-vähem meelest läinud. Kuid seda hetke ma ei unusta kunagi. Ja ma ei ole oma emale millegi eest nõnda tänulik kui selle eest, et ta õpetas mind seisatama seal kus leidus midagi meeliülendavat ja ilusat. Et ta õpetas mind kuulama ja nägema. Selles laastus kirjeldab kirjanik nõnda siis esimest linna teekonda emaga. Ja see paik, mis nõnda hinge läks eluks ajaks, on Tabasalus kallaste panga juures, teest lõuna pool on praegugi veel suured põlispuud, nende all mõned toomingad ja muud põõsad. Ja küllap sealt siis kostis see ööbiku laul, mis sellest ajast peale alati sundis loodusemeest peatama, seal, kus on midagi vaadata või kus on midagi kuulda. See laast on muide ka kirjanduslooliselt omapärane pühendus Meie looduse sõprusele. Nimelt avaldati laast esimest korda rajooni ajalehes. Ja see on päris tavapäratu, sest tuntud kirjanik oma originaaltööd vaevalt et rajoonilehte, mida vähesed inimesed loevad, esmaavaldamiseks annab. Aga meil toimus 20 aastat tagasi Abja piirkonnas, tookord oli seal veel omaette rajoon, loodussõprade kokkutulek ja selle puhul anti välja eraldi lehekülg kohalikus rajoonilehes ja sinna kirjutaski Erni krustel unustamatu hetke omapoolseks pühenduseks sellele looduse meeste liikumisele. Teine oluline valdkond Erni krustenil dema looduse seoste puhul on olnud aedniku töö ja aedniku kokkupuuted loodusega. Aednik oli tema isa. Aiatööga puutus väga palju kokku ema ja aednik on mõnel eluperioodil kirjanik ise ka olnud, muuhulgas ka kord lühemat perioodi tuntud kunstniku Ants Laikmaa juures, kui see oma kodukohta uut kodukohta rajas. Muld kasvatav ja eluandev on olnud Erni krustionile looduse elujõu sümboliks. Ja aednikueetika on olnud loodusemehe. Eetika läteks on loodusemehe nagu headuseeetikaks. Ikka jälle ja jälle pöördub kirjanik selle temaatika juurde tagasi palades. Minu vend rohtaia Triinu näidendis mina elan ja siin on paljudel kordadel tänumeelselt mõeldud tagasi nendele päevadele, kui kirjanik ise on võinud aednik olla. Või aednikust isale. Luuletuses aednik, ütleb Erni krustel näiteks niimoodi minu uni, aedniku uni lahkub varajase koidu ajal koos ööga ja varjudega nendega, millega ta saabus, kuivu mõttekujutus väsis ja igatsus vait jäi. Igal hommikul äratab mind uus rõõm. Vahel näen ma selliseid pilte päikeses kasvanud viljad, kaevurilaual. Nõgine sett hammustab tomatit. Noor ema pigistab sõrmede vahel viinamarja ja Kilgutab mahla imikule suhu. Ja nii nagu laastus unustamatu hetk, on tänusõnad öeldud emale ütleb kirjanik luuletuses Jukka. Sama laadi tänusõnad loodusega ühenduses oma isale. Kui palju on kirjanikule andnud samuti looduseretked paljudes kodumaa paikades. Viimastel aastatel, eriti sageli aga Käsmu ümbruses, kus asub kirjaniku suvekodu. Need hetked on olnud seotud antud sageli ka lindude kuulamisega. Kirjanik on väga ja lindude eristaja nende laulu järgi ja mõnikord on ta lindudest kirjutanud ka päris erialalähedasi artikleid, näiteks talvisest siidisabade inversioonist on tal väga huvitav teade omal ajal avaldatud. Nendelt retkedelt pärineb omakorda materjal hulga laastude ja muud tüüpi palade jaoks. Need on eriti kogus kevadet otsimas. Leiame siit näiteks kohtlase tõe, siis räägib ühest Pärna murdmise loost Rakveres ka kirjaniku omaaegses kodulinnas on pala kivi sellest, kuidas memmekene leiab sipelgapesast ulakate poolt sinna visatud kivipala herilaseviu, milles tunneme jällegi ära Käsmu ja kus siis on jutt erinevatest suhtumistest, lindudesse. Käsmu on olnud looduse meeleolude tabamise paigaks ka loodusesõbrast heliloojale Veljo Tormis, ele ja Käsmus on ta muuhulgas kirjutanud oma ooperi luigelend võib-olla sellest ooperist kuulamegi siis üht väikest lõiku, et pisut sellesse Põhjamere kargesse maastikuga muusikaelamusega sisse minna. Pirni krustan on suurel määral aidanud kujundada üldse meie õiget looduse suhet. Ta noominud meie põlevkivienergeetika, kuid ammu enne kui energiasäästmise põhjustest me veel midagi teadsime. Sellepärast et need teinekord väga üllatavalt rõõmustasid nii-ütelda salvede tühjaks saamise üle. Teinekord on kirjanik ka otseselt astunud looduse kaitseks välja oma publitsistika ka oma roosapaladega, aga ka luulesõna kaudu ja võib-olla selle osa kirjaniku elutööst võtamegi kokku saate viimastes sõnades. Luuletuses mille nimeks on sina ka. Kui raju võidutseb orkaan kõik maha surub siis pääsukesi kuskil metsakurus, surm varuks, hulgimaa heitub. Kui näed seal põõsast, kus neid koos on nagu mesilasi pereheite ajal siis ära häiri neid vaid seisa kaugemal ja hinge kinni pea. Siin, hoia Velu end. Eks hoia sina ka. Kas ahvatlevad maasikad sind aasal või liblikatega, sa jooksed kaasa. Ja äkki silmad kõrge rohusõõris, mis lopsakana kasvab tulimullas üht põdravasikat, kes magab lapse moodi. Siis ära häiri teda, vaid seisa kaugemal ja hinge kinni pea. Siin hoiab elu end. Eks hoia sina ka.