Tere, kallid raadiokuulajad, filmisõbrad oleme siiski 40.-ks saateks kõik kokkutulnud, ehk meil on täna stuudios neli originaal mandariini ehk miile, Toomela. Tere, Ralf Sauter. Tere, Andrei Liimets. Tere ja mina Maarja hinda alla, aga meiega on siin stuudios varsti ka kinoekraanidel plahvatava uue kodumaise komöödiasangarid, režissöör Jaak Kilmi, kellel saate lõpu poole, uurime, kumb vendadest tõusides tema filmis siis lõpuks ikkagi mängib. Aga enne seda teeme sotid selgeks eelmisel nädalal saates külas käinud lavastaja Rainer Sarneti uue filmiga November, mis praegu hulganisti tähelepanu ning ka krõbisevat kogub kinodes lisaks viskame pilgu peale ka välismaisele kinole, ehk räägime filmidest, safari ja muud laid ehk kuuvalgus. Rehepapp on eesti kirjanduses selline fenomen, et mõjub ka täna sama värskena kui siis, kui ta välja tuli. Ma olen mitmele inimesele pidanud siin filmi November saabumise tuules meelde tuletama, et lausa 16 aastat on sellest möödas, kui Rehepapp välja tuli, sest ega see raamat on tõesti minu meelest igal aastal pärast seda olnud jätkuvalt loetamate räägitamate arutatumate. Eesti kirjandusteoste seas on selge, arusaadav, miks Andrus Kivirähki raamat on väga tempokas, vaimukas, ta on justkui väga lihtne lugeda, aga teisalt seal on ka väga selline paks alltekst eestlasest ajaloost folkloorist. Ja just seda teist poolt kanaliseerib tugevalt Rainer Sarneti film November, mis siis võtab küll aluseks Rehepappi peamisel sündmustikku, aga võib-olla sätib natuke ümber seda emotsionaalset kaart, mis sellega kaasneb ja rõhub rohkem natuke sellisele tõsisele poolele, seal, kus Kivirähk keskendus võib-olla selle olukorra humoorikusele. Jah, peab ütlema, et see on raamat, mis on korduvalt jõudnud küll teatrilavale, aga seda sellest filmi tegemise plaani minu meelest see on aastaid aastaid olnud ja kogu aeg on see kuidagi nagu soiku jäänud, et mäletan, mitu aastat tagasi, kui oli Eesti filmi Instituudi pressiüritusel, näidati mingisugust, et nagu sellist EL kaadrit sellest, kus oligi mustvalgelt, siis need kratid jooksid seal ringi täiesti tol hetkel arusaamatu ja pean ütlema, et selle filmi osas ma julgenud väga kõrgeid ootusi endast luua. Aga kokkuvõttes ma arvan, et mina ütleks küll, et Eesti filmi varamu on saanud väga palju rikkamaks ja saanud endale juurde ühe filmi, mis on tõeliselt ikooniline. Et Rainer Sarnet on selles mõttes võtnud endale väga vägeva ülesanded. Esiteks võib ilmselt iga kuulaja tõdeda, et armastatud raamatutest tehtud filmidele on pärast raamatu fännidele ikka midagi ette heita ja ja nüüd on Sarnet võtnud ühe kõige populaarsema eesti romaani, mida paljud on nimetanud ka üheks kõige paremini eestlase olemust, kätkevad kirjandusteoseks ja teinud sellest filmi ja kinos. Ma kuulsin ka publiku seast mitmeid inimesi, kes ütlesid, et vau, et üks parimaid Eesti filme. Nii et jah, selles mõttes ma olin väga üllad, pettunud ja rõõmus, kui hea see film oli, et mulle meeldis väga selle visuaalne pool ja mulle meeldikski see, et kuidas ta oli väga nagu maitsekalt kasutanud neid sündmusi, mis raamatus oli võib-olla siis nagu veidi teistmoodi neid ka järjekorda pannud ja andnud teistsuguse tõlgenduse. Aitäh, ma olen ikka nagu kergelt ambivalents tunded, ühest küljest ma näen, et see on raske töö vili, et kasvõi töötada siis loomadega lavastajana sellistes tingimustes ilmselgelt on keeruline ja Rainer Sarnet on tegelikult väga innovaatiline filmitegija, ma võin siin seda juba idioodi puhul ja ka käsi, kellel on need kratid, on väga ägedalt tehtud ja noh, ma olen suursugune eriefektide fanaatik ja ma nagu pidin midagi mõtlema, et kuidas seda nüüd tehti, et Grete liikumine Est kaadris ja teatavad absurdsamat seen on kuidagi väga loominguliselt lahendatud ja Sarnet on siin natuke hulanud, ütleme nii. Mustvalge pilt on väga filmiteenistuses, minu meelest annab seda õhkkonda atmosfääri väga hästi edasi, aga samas Ta on nagu igav ja mitte sellepärast, et oleks aeglane, aga sellepärast, et siin ei ole nagu mingit sihukest õiget rütmi v nagu järjepidevust, et ta hüppab väga juhuslikult stseenist stseeni. Siin on mingid kergelt lõbusamad tegelased. Taavi Eelmaa minu meelest fantastiline, selliseid näebki ilmekas näitlejad Anne Salak ja sa tunned, et noh, et paljud näitajad võib-olla ei ole, et ma saan aru, et Rainer Sarnet, kasutades ka palju selliseid, kes ei ole varem filmides olnud, et mis minu arust veidi kurvastav, sest Eestis on nii palju töötuid näitlejaid, et nagu noh, nagu vastava hariduse saanud, et miks sa võtad mingid suvalised tahma, läheb kuskilt metsast nagu et Mulle nagu meeldis film visuaalselt vaadata, kuigi jah, ta meenutas mulle väga palju Bergmani, kohati pela tarri, mingeid selliseid filmitegijaid suuresti muidugi selle mustvalge pildi pärast. Aga miski ei tõmmanud mind kaasa ja me oleme väga palju rääkinud ka Eesti filmide puhul sellest žanrilisest ebakindlusest justkui, et, et siin on natuke huumorit, ei ole päris ka mehed siin natuke hirmsaid hetki, ta ei ole päris õudusfilm siin enne kergelt fantaasiat, samas ei ole ka päris fantaasia filmeta kuskil triivib nende erinevate kategooriate vahel ei leia täpselt midagi, millest nägudest. Kinni haarata, aga see ei ole just mõnus, et see film ongi selline, kus ta kasutab hästi palju erinevaid variatsioone erinevatest žanritest ja see ongi see siis tegelikult seda nagu uut luues tähendabki ju seda, et kasutada olemasolevaid maailmast ideid täiesti teistsugusel moel. Et mulle ma ei tea, kuidas teistel oli ka, mulle just väga meeldis, et ta ei üritanud olla ühenduses kinni vaid ta rääkis oma lugu hoolimata sellest, et mis žanrial pärast seal kuskil levitaja dokumentides liigud. Käesoleva filmi puhul tekkis kohe eriti see tunne, et ma olen seda asja juba varem 100 korda näinud. Bergman kirjutasin, Spring toimub metsas, Reimi iilil, teed on ja kus on ka huumorit, fantaasiat, õudust. Et siin on originaalseid selliseid hetki, kelle ja ma nägin selles Aneti loomingulises tuleb kohati väga hästi välja seda filmi lõbus vaadata, mõnes mõttes publik naeris kaasa, mingitel hetkedel aga aga. Ma arvasin, et minu meelest ei ole sihuke kaameraga metsaminemine, on üks kõige tüüpilisem asju teha odavamalt filmi. Ralf nii tore, et sa alustasid enda juttu sõnaga ambivalentse tunded ja siis jätkasid seda monoloogi kõigepealt vabandamisega, et ma saan aru, et tingimused, raha, kõik asja, ma lihtsalt tahan öelda. Ma näen, et on nagu raske vaeva tulemus ja ma olen selles mõttes kiidan nagu filmitegijaid ja pluss veel see, et, et tegemist on niivõrd kuulsaks. Ma saan aru, aga ma tahtsin öelda seda, et mulle tundub, et novembrist ongi natukene niimoodi ääri-veeri või ettevaatlikult räägitud ja pigem keskendatud positiivsetele aspektidele, sellepärast et midagi selle filmi see kuidagi stiila nii rohma, kas kohmakas puine, rabe et ka minul on sellest filmist keeruline rääkida, et ma tahaks öelda, et see on selline noh, ikka nigel värk, mis, mis lõpuks kokku tuli, aga ma ka nagu hästi ei taha või ei julge seda öelda, sellepärast Sarneti puhul nagu päris täpselt ei saa kindel olla, et kõik need sellised silma kriipivat efektid asjad, et kas, kas need on nagu sellised vead või annab mingi teadlikud instrumendid, mida ta kasutab. Ja see on keeruline minu meelest, sellepärast et ma hakkan silmi pööritama iga kord silmi pööritama iga kord, kui keegi ütleb midagi sellest, et Eesti filmid, et nad ei ole kunagi ei tehta selliseid filme nagu väljamaal või siis vastupidi, et oh, et lõpuks on tehtud üks selline film Eestis. Väljamaal ikka filme tehakse. Aga samas ma ei tahaks nagu tunnistada, et selline väga kunstiline rabe puine stiil on meie, see filmikunsti käekiri, mida meie maanurgas tehakse. Mina võin küll välja öelda, mis mind selle filmi puhul hästi selgelt häiris. Kui see esimene treiler tuli, siis ma tabasin, esimene esimene, minu emotsioon oli selline üllatus, et ohoh Ma ei oleks ette kujutanud, et selline film tuleb Rehepapist. Ma kujutasin ka mingit komöödiat rohkem, et siis ma sain aru, et ta tabab sind just mingit selle raamatu siukest hoopis tõsisemate allhoovust ja seda sümbolism ja tegelikult tõesti seal seal seal saaks väga hea õudusfilmi sellise nõiastiilis asja kätte. Ja mul tekkis teine emotsioon, oli siuke teatav hirm, et ma kardan kõige rohkem kuhugi nende kahe vahele, ta üritab natuke olla liiga truu Kivirähkile ja samas üritab sinna lisada mingi täiesti oma sellise tõlgenduse ja mulle tundub, et see ongi natuke probleemfilm ka sinna Sarneti visiooni ja Kivirähki algpärandi vahele, sellepärast et ilmselgelt ta võtab selle Kivirähki sihukse humoorikas ja tempokas ja sealt ära. Aga teiselt poolt ei julge sellega lõpuni minna, et kui Sarnet oleks tahtnud teha väga efektse oma oma tõlgenduse sellest, siis ta oleks julgelt mingeid kohtisid võinud veel lühemaks lõigata, mis praegu ei toeta seda tervikut. Nii Imbi ja Ärni, see kuulus sitapirukas ja veel palju muud ja minu arust need stseenid mõõdavad hetkel selle terviku lohisevaks, tänu sellele ei tule see iseenesest kõige tugevam osa, see armastuslugu hästi maksvusele ja ma saan hästi aru, miks see Filma määratud publikuid väga tugevalt kahte lehte ajamas, sest kindlasti on kuskil 100000, et inimesed, kes ootavad siit klassikokkutulekut orjandus ajal ja ei saa seda ja on väga pettunud ja teiselt poolt on kindlasti need, kes hindavad selle filmi, sellist teatavat ebamäärasust kui sõnastada natuke negatiivset ja sellist väga kunstilist originaalsust, kui sõnastada natuke Tiivsemat tead, ta on kunstiliselt väga tugev, aga Sarnet ongi kogu oma tähelepanu pannud sellesse kunstisse ja siis mingil määral võib-olla unustanud sisu. Mulle meenutas november, kõige rohkem on tudengifilme selliseid nagu Peeeffemmel BFM-is tehti mõned ajad tagasi siis kui tehnilised vahendid olid vähe kehvemad ja rahal ja vähem. Ja sellega seoses mul tuli selline ettepanek, et kuna ma arvan, et vist kõigile nagu tundub, et Rehepapp on kuidagi selline eesti rahva asi, sihuke terve rahvale kuuluv mingi looming, ühislooming, et siis võiks teha ju Rehepapist mitu filmiversioone, et las igaüks saab proovida enda sellest Rehepappi lavastada ja effil võiks olla täitsa ju eraldi selle jaoks toetuste rida, et Rehepappi uusversioonide jaoks väga palju teeks, teeks näiteks Renee Vilbre, paneks komöödiat tegema väga palju erinevaid versioone saaks, väga põnev oleks vaadata iga paari aasta tagant Rehepapi uus versioon. Aga et nii Rehepappi kui novembritegelased olid istmed ja ahned, kuulame nüüd veidi temaatilist muusikat ehk parasjagu kinodes jooksvast filmist kuld ehk could pärit lugutismast piidebleiskissi Bachi esituses. Tänases saates tuleb juttu kahest provokatiivse dokumentaalfilmist, mille autoriks on tunnustatud filmirežissöör nimega Ulrich saidil ja räägib siis Namiibias tegutsevatest kettidest, kes elavad päevast päeva džunglis, hoiavad relva käes ja lasevad kõiki loomi, kes ümberringi nähtavale ilmuma. Kõlab natuke lõbusalt, aga tegemist on suhteliselt tõsise filmiga, siis küttimisest sellest, kuidas nad sellesse töösse suhtuvad ja samuti. D nende loomade, aga kurvast saatusest Ilusa ja vaimukas ja piir on Uldrissalli filmides muidugi sageli selline küllalt keeruline ja raskesti markeeritav, sellepärast et kui nad on üpris küüniline oma tegelaste suhtes, siis on sageli raske aru saada, millal ta vaatab meid justkui siukse inimliku huumoriga, millal ta teeb nendele üsna kurja nalja, millel tan, päriselt kriitiline safari siis räägib trofeed küttidest Aafrikas ja noh, mulle tundub, et Saidla ennekõike leiab ikkagi siit üles mingit sellist inimliku eksistentsi absurdi. Et korduvalt on juba seda, seda öeldud seda filmi kirjeldades, et et samal ajal, kui need trofeekütid sihivad oma relvadega neid džunglis kapuvaid loomisi, saidil sihib oma kaameraga omakorda neid ja siin on ka väga selgelt sellised pikad kaadrid, kus ta vaatleb lihtsalt neid ilmeid, reaktsioon inimesteks, kes sihivad parajasti valmistuvad lasuks, siis on sellised, kuna nad on enamik sellised lääne ikkagi linliku eluviisiga turistid suhteliselt ära hellitatud tõde, inimesed siis kohati üpris sellised vaimukad ja see, mida nad räägivad, vaata, kuidas nad suhtuvad, milline on see selline laisa kapitalisti suhtumine loodusesse. Kuna ma isiklikult minus tekitab tohutut nördimust selline tarbiv tarbijakäitumine ja selline selline viis oma meelt lahutada, siis mind mind ärritas ennekõike selle see film ja need sündmused siin filmis. Aga muidugi jah, saidile suhtumine tundub, on oluliselt ambivalents, kui lihtsalt kriitika. Ja minu meelest säili puhul on alati see küsimus ka, et kas ta päriselt teeb ikkagi dokumentaalfilmi. Et paljud need stseenid, mida me filmis näeme, need mõjuvad ikkagi kuidagi laastu lavastatuna ja, ja need tegelased tihti, neid on ka asetatud sellisesse väga kunstilise sepingusse. Nii et kogu aeg on veidi selline tunne, et ühelt poolt see tõesti jah, näe, et tõsielu oma alastuses ja küllaltki nagu grotesksed viisil, teiselt poolt jääb ikka veidi tunne, et kes, kas päriselt tõesti ikka on nii, kuna need mustrid, mida lavastaja omalt poolt loob, on nii keerulised ja lõppkokkuvõttes kuidagi nii korrapärased. Et näiteks siin filmis tuleb välja päris palju, nagu samu säilinud on ka eelnevalt kasutanud, et näiteks tema eelviimases dokumentaalfilmis, mille nimeks keldris siin on seesamamoodi kasutatud selliseid momente, kus teatud tegelased siis seisavad paigal, justkui neist tehakse fotot, aga tegelikult lihtsalt lastakse vaatajal täiesti sellise nagu stoilise kaadriga endasse imbuda seda, et millised need tegelased on. Selline Ssandersonic sümmeetria valitseb nendes kaadrites ja Andrei tee õigesti välja. Tegelikult see haakub tegelikult sisuga, sest nad on ka nagu omamoodi sihikul tegelikult nagu need loomad nende. Täpselt, ja mulle tundub, et, et selles mõttes austria ühiskond, mida tihti on ka öeldud, et siin igav ja heas mõttes liig ära sumbunud, et siin valged inimesed, kes peavad ennast ikkagi justkui ülemuslikuks ja ja võib-olla kõige rohkem sellisteks mõtlevateks inimesteks, eriti võrreldes Aafrikaga lastega näiteks siis siin me näeme, et need teevad täiesti mõttetuid asju ja see viis, kuidas need tegelased ise avavad omalt poolt seda, et miks nad käivad neid loomi. Kindlasti on täiesti arutu, et väga huvitavad dialoogid olid minu meelest ja need diskussioonid ma alati imetlen seda, kuidas säil on saanud panna need inimesed endast nii tõsimeeli rääkima ilma aru saamata, kui täiesti absurdset juttu. Nad räägivad. Ma olen kusjuures ei mõjunud nende jutt absurdse, näed, ma mõistan, et see nende eluviis neid erutab, see ja minu arust üks selline tugev iroonia siin filmis on see, et just looma laskmine on selline orgastiline kogemus või kuidas nad seda kirjeldavad, aga samas nad tegelikult suure osa ajast lihtsalt molutan. Niisama. Minu jaoks oli see koht näiteks väga hea näide sellest jaburusest, kui ema ütleb, oli vist ema ja tütar, mulle tundus, et et ema ütleb siis oma tütrele, et kuuled, et sa küll püüdsid siin seda ühte väiksemat loomalastega, et ma arvan, et sa peaksid nüüd ikkagi ennast kokku võtma oma enesekindluse taastama, olema vapper naine ja laskma mõne korraliku suure looma maha. Ja siis tütar on jah, et ma tõesti tahan seda teha ja ma nüüd välimine loomas välja. Täiesti arusaamatuks jääb, et miks just loomade küttimine on see, mis on nagu sellele perele nii hingelähedaseks saanud, et väga-väga veidra ja kuidagi arvud oli see, et miks nad neid loomi maalaskid. Ja muidugi Saidle oskas suurepäraselt, et ka näidata seda, et kui jabur see on, et kui loom on maha lastud, siis kuidas ta riputaks sel ajal ülesse ja ja mis tõesti nagu järgi jääb, et näiteks sellel üks sebra kaadreali väga võimas, et sellise vereloigus keraamilistel plaatidel näeme, lihtsalt on selline äranülitud sebra pea, pea on veel ühes tükis, kõrval on selliseks tekiks kokku volditud nahk ja seina ääres rivis on selle sebra jala kõndid koos kappidega. Ja kusjuures need stseenid on minu meelest selles mõttes väärtuslikud, et siin näidatakse valged, suhteliselt privilegeeritud inimesed tulistavad loomes, tegelikult kohalikud neegrid, kes teavad, nägi seda mõista teede, lõikavad neid loomi lahti ja säilistan hästi vaimukas deta ei lase nendel neegritel sõnagi rääkida, nagu filmis ka nad kaamera ees on, erinevalt siis nendest valgetest inimestest, et ikka nii hea oli, aga mitte niimoodi, et nemad saavad rääkida, lihtsalt öeldakse, kuidas nad söövad mingeid ülejääke umbes kusjuures. Et on ka süüdistatud rassismis, sellepärast ta, kuidas ta neid kujutab. Aga jah, see üldiselt selle postkolonialismiajastu selline sissetoomine on muidugi huvitav nikeseid poolt, aga mis selle filmi well seda ambivalents minu meelest rõhutab, on see, et kui meie siin võib-olla näeme siukest tarbijaliku valge eluviisi kriitikat, siis ka mitmed Eesti jahimehed, kes seda filmi sõpruses vaatamas käisid, näiteks tõid välja, et see film annab jälle jube hästi edasi seda sellist adrenaliinisõltlasi tunnet, kui sa oled jahil ja kui sa siis selle päästikule vajutad. See on üks kord jahil, siis tulistati, eks põder surnuks ja siis sõime tema maksa seal metsas kohapeal ja üks asi, mis mind üllatas, oli see, et kui sa põder, siis lohistati sinna platsile, siis need jahimehed tegelikult on hästi kuidagi lugupidavad, et see on nagu hästi selline rituaalne ja need lähevad mingi mingit palvet, midagi sellist siin filmis oli kuidagi samamoodi, et ma olen tegelikult ei tundunud, et siin filmis nüüd inimesed teeks nagu mingit just rikka valge mehe sporti on veel siis kui ma mõtlesin. Nii sellepärast, et nad ei küti liha pärast, neil ei ole ju see, et neil oleks nälg. Näed, ei vaja seda nahka või mingit muud muid osiseid, et endale nagu eluks vajalikke asju toota. Nad kütivad konkreetselt neid loomi, panna nende pea surnud looma, pea siis omale koju seina peale. Nii et see on ju klassikaline. Nad ise ka ütlevad selle kohta jahiturism. Kuigi ma saan aru, et need kohalikud teenivad selle pealt ikkagi raha ka nende jaoks ikkagi töö, et nad neid loomi lahti lõikavad ja midagi ei ole kindlasti mingit mingit. Noh, tegelikult see film ei olegi iseenesest ju jahi jahikriitika, nagu öeldud, saidil on selline ambivalentne, ta ei anna siukseid üheseid hinnanguid, laususin lõpus toob üldise inimtarbijalikkuse väga globaalses mõttes mängu. Noh, ta Iraniseerib natuke, aga ta kindlasti ütle nagu ühemõtteliselt, et jaht on halb, ta võib-olla just vaatleb sellist ka valge inimese eluviisi. See film kindlasti ei anna sellist täit pilti sellest, mis jahipidamine Aafrikas endast kujutab, selle tarbeks ma soovitaks vaadata niisugust lühidokumentaali, mille on teinud Luuvita roogeda, Ralf mainis ka siin armastusest rääkides mõned nädalad tagasi, kes on teinud väga kihvti tunnise teledokumentaali pealkirjaga African anting Party, mis annab siis võib-olla natukene nagu informatiivsema pildi kõigile, kes oleks sellest teemast natuke rohkem huvitatud, aga Saidli kunstiline visioon on kindlasti ka igati igati põnev soovitamist äärt. Nii eelmisel aastal kui mitmetel varasematel räägid Oscarite jagamise ajal väga palju sellest, kuidas auhindu jagub ja nominatsioone jagub ainult valgetest rääkivatele, filmidele ja mustanahaliste filmiloomingut, suuresti eiratakse Ameerika filmiakadeemia pool. See mööduv aasta on selles mõttes olnud mitmes mõttes murranguline, et suur osa Ameerika kõige kiidetumaid räägitamaid filme on olnud just selgelt mustanahaliste loodiaga. Mustanahaliste tehtud lood, näiteks suurfavoriit parima dokumentaalfilmi Oscarile on ilmselt 13., mis räägib vanglasüsteemist ja sellest, kuidas on mingis mõttes uus orjanduse süsteem. Siin on Oscaritel mitmeid nominatsioone sellistele filmidele, mis räägivad just rassi, rassi, ajaloost, näiteks laving. Ja kuigi kahjuks paljud nendest filmidest on väga sellised Ameerika ajalookesksed ja seetõttu Eesti kinodesse ei jõua, siis suur respekt levitajale, kes on toonud ka siiamaile ühe suurema auhindade nõudleja sellel hooajal. Filmi, mille pealkirjaks on kuuvalgus ja mis räägib ühe mustanahalise mehe kasvamisest läbi kolme ajastu Ameerika Ühendriikides. Ja et peab ütlema, et aastal 2016 oli, oli igatipidi suurepärane filmi aastat, kui ma tegin enda jaoks eelmisest aastast eelmise aasta filmidest kokkuvõtet, siis ma avastasin, et mul oli palju raskem koostada pingerida näiteks meesnäitlejatest, kes olid tõeliselt ägedatest rollides, et naisnäitlejaid leidsin palju rohkem ja tõesti ka erinevatest rahvustest, on, on märgatavalt palju nagu selliseid tõeliselt kihvt rolle ja filme ja ma arvan, et muunlait on, on üks nendest filmidest, mida kindlasti tasuks sel aastal ära vaadata. Mis minu jaoks siin kõige paeluvam oli, võib-olla see, et, et kuigi see, ütleme selle treileri tutvustuse põhjal tõotab olla selline üleskasvamise lugu siis see enda identiteedi konstrueerimine, kuidas kujuneb nii sinu enda sisemiste tungide jõudude mõjul, jaga siis kuidas pere ja kool ja sõbrad mõjutavad seda, et see läbis ikkagi peategelase elu tema terves elukaares, et see oli väga huvitav ja, ja ükski hetk, kui inimese elus mulle tundus, et see film näitab, ei ole kivisse raiutud, et siin võis nagu väga palju muudatusi tekkida ja film näitas seda inimelu kujunemist kuidagi hästi universaalselt ja teiseks, mis mulle väga meeldis, oli see, et film oli väga tugev tervik. Et lugu ise oli väga hea, näitlejad olid suurepärased ja selliseks nii muusikaline kui selline visuaalne pool väga-väga hästi toetasid seda kõike andsid oma kihte juurde, aga samas ei mänginud seda tervikut kuidagipidi üle. See on hämmastav, et tegemist on Barry Jenkinsi alles teise filmiga, kusjuures eelmisest on möödunud lausa kaheksa aastat, sest Ameerika kriitikud on selle filmi tõesti suurte emotsioonidega vastu võetud ja on kerge näha, miks ühelt poolt see lugu on väga universaalne, inimlik, nagu Emilie mainis. Teiselt poolt ta siin on ka väga palju selliseid hästi spetsiifilisi, Ameerika ajaloo detaile. Arvestades, et see film tegeleb nii homoseksuaalsuse vaesuse vanemate ära põlgamise ja mustanahaline olemise ja rassisuhetega, siis võiks nagu arvata, et siin on osa noh, jubedalt kokku kuhjatud neid erinevaid vähemus ja, ja selliseid probleeme. Aga see film suudab kogu aeg olla kuidagi nii klišeevaba ja tundlik kõigi nende teemadega, et ta kordagi ei muutu selliseks nagu sulle mingit sõnumit kurku suruvaks sõnumi filmiks, mis näiteks lihtsalt meile vähemus on raske olla või et mustanahaline on mustanahalised, on raske kasvada, vaid on kogu aeg nii mitmekihiline, õhuline jätab minu meelest küllalt palju tõlgendamisruum, mida on hästi poeetiline, seda toetab visuaalis kogu aeg. Näiteks kaamerate ja kogu aeg muutub vastavalt sellele, mida tegelane tunneb, kus ta oma elus on, kuidas ta maailma tajub. Siin on hästi palju efektseid kaadreid, seda kõike toetab väga hea muusika minu meelest täiesti suurepärane film ja see saab olema üks väga valus, et kui parima filmi Oscari võtab Laalalenud Kuulge mul on siiski väikesed probleemid selle filmiga, et teie jutus on väga palju tõde sees, et on hästi nägusalt lavastatud muusikali tõesti, aga üks asi, mis mulle märkamatuks jäänud ja juba esimesest kaadrist tähendab, operaatoritöö on väga tugev tähendab kunstiliselt täiesti tugev draama. Paraku just see, see, kuidas mustanahalisi nagu rep presenteeritakse minu arust kuidagi pärast stereotüüpiline ja nüüd ma arvan, et kui seda filmi oleks teinud valge mees, siis väga paljud oleks kriitikat, et vaat-vaat tema näeb, et mustanahalised elavadki just sellist elu, et või ta ei oska kuidagi. Nägin seda filmi teinud valgena. Ja sellepärast muidugi seda kiidetakse ja see film on umbes 20 aastat hiljaks jäänud. Oma selle looga, sest Johns Sultan tegi mingi 20 25 aastat tagasi selliseid filme poisin, rõhud ja need siin on muidugi sai samasugust tähelepanu tollal nagu praegu siis mul on neid režissöör. Selle filmiga on sama lugu nagu selle Lee Danielsi pressiga ja siis, kui tuli, siis räägiti ka, et liidanyanson oioi, uus kõva musta naljafilmitegija, mis temast saanud on, mitte midagi. See pressidesse puhul räägitakse hästi palju sellest, et ta on väga selline eluline lugu ja väga liigutav lugu, aga jällegi ta oli sihuke väga alla surutud musta inimese lugu, kellel on hullumeelne kuritarvitada ema ja kes plasti peale kana ja kes on paks. See oli kuidagi nagu selline väga jällegi stereotüüp. Tüüpiline veel, nii et muud näite puhul näiteks sama tunne, et tahaks nagu näha originaalsem värskendama neid lugusid siis mustanahaliste elust. Aga ma ei tea, mulle mulle ei tundunud, et film üritaks olla täiesti uus, mulle tundus just vastupidi, et ta räägib meie ajalugu sellisena, nagu see on ja siin oli selles mõttes tohutult palju kihte koos, mis mõjusid kokku kuidagi hästi terviklikult. Minu meelest selle filmi väärtus on just selle terviklikkus ja võib olla ka see, et siin mitte lihtsalt ei käsitleta nagu rassisuhteid ja näiteks siis homoseksuaalsust vaid üleüldiselt, et mida tähendab meheks olemine, et, et ma ei saa nõustuda sellega, et peaks hindama seda filmi selle põhjal, et kas ta nuus vaid see on endiselt oluline teema meie ühiskonnas ja on nüüd ka näha, et see film on väga hästi resoneerinud inimestega, kes on seda vaatamas käinud, et pigem on jah see, et ta on suutnud nagu Ühte sellisesse filmi kätkeda väga palju erinevaid teemasid ilma üle kuhjamata ja samas nagu hästi kuidagi jah, elutervelt näiteks. Tegelikult arvestades, et okei, see lugu on suhteliselt sihuke šablooniline, ütleme nii, et seda silmas pidades on suhteliselt hästi vähemalt ekraanile toodud minu jaoks üks kaasatõmbav osa sellest oli geitemaatika, siin ma olen suur geifilmide entusiast ja neid ei tehta väga palju ja muunlaid. Ta on kuidagi väga sihuke tundlik ja tabav, ilma ilma et oleks nagu liiga šokeeriv ja seal tuleb ennast väga hästi siin teemaks, et just see identiteedi väljakujunemine, sest mida nii väga ei, ma mõtlesin, kuidas. See on ksenofoobia eestlase aasta lemmikfilm, mustanahaline, kes on aga minu meelest Stenile, võttis küllalt hästi selle kokku, et tõesti selliseid filme mingis mõttes on juba tehtud ja mull aitas teda, ei pretendeeri kijat olla mingist asjast täiesti uudne. Aga kui sa tõid välja selle Jon Singltoni kuulsa poisina, uudises enamik selliseid filme on vaadanud kogu sellise getoelu, sest välist külge neid rituaale, seda niisugust esteetikat, aga minu meelest Mulledi tugevus on just see, et ta vaatleb kuidagi seda, selle peategelase sisemaailma, seda, kuidas me internaliseerime mingeid norme, kuidas asjad mõjutavad meid ja ta on hästi-hästi poeetiline ja samas saad nagu hästi inimlikult aru sellest et millised valikud nendel inimestel on ta tõesti, see on väga võimas empaatiatugevdaja minu meelest selline film, et sa lihtsalt näed, kuidas inimene kogeb maailma enda ümber ja kuidas ta teeb mingid järeldused, kuidas ta kujuneb, millised valikutele. Aga kuuleme ehk veidi muusikat ja täpsemalt tuleb esitamisele lugu Hello Strendscher Barbara Lewiselt pärit just samast filmist ehk kuuvalgus. Nii, aga nüüd on meil rõõm tervitada stuudios Jaak Kilmi uuel nädalal kinodesse jõudva uue kodumaise seikluskomöödia. Ma ei tea, kas see on õige. Sander nimetas autorit, lavastajat ja räägimegi natuke lähemalt, et sellest filmist, selle filmi temaatikast ja taustast. Sa oled varem ka sellist Eesti Skandinaavia telge puudutanud, tanud oma dokfilmiga disko ja tuumasõda lääne poole kiiganud müümise kunst. Miks see temaatika sihuke piiri tagant rikkuse otsimise temaatika sind huvitab ja ma saan aru, et ka sangarid rääkida sellest, kuidas noored mehed läksid rootsi õnne otsima? Mind on alati huvitanud rikkaks saamise küsimused ja, ja õnnelikuks saamise küsimused ka. Ja noh, selles mõttes, et kui mina olin veel väikene poiss, siis mina ma ei kujutanud üldse ette, et kuidas on võimalik ilma lääneta elada. Ma tahtsin merekooli minna õppima, et et ma ei tea kalalaeva pardal saada mõnda läänesadamasse randuda ja näha seda lääne imemaad. Ja siis ma mõtlesin, teine plaan oli mul astuda kommunistlikusse parteisse testi küüniliselt ära kasutada kõiki neid hüvesid, mida mulle pakub partei, et ma saaksin minna läände ja vaadata ka seda imemaad, et ühesõnaga, et, et eks see on niisugune nagu 80.-te poisi unelm, Olikese värvina lääs. Siis hakkasin filmi lavastajaks, et rikkaks saada. Ja et kaland saada, kiigata, mis elu seal inimesed elavad mis ma räägin, ühesõnaga, tegelikult sangareid ikkagi on otsapidi selles nagu 80.-te mütoloogias, nii kõvasti sees, eks ole, siis noh, värvised, unistused ja see oligi see, see ihaldatav lääs Sellist nostalgitsemist nooruses vaatamist oli ka mõni aeg tagasi ilmunud eesti suures hittfilmis nimega klassikokkutulek. Jaga sangarite treilerisse on klassikokkutulekule viidatud ja klassikokkutulek oli tõesti filmis purustuspublikurekordeid, aga samas kriitikute poolt ei olnud nii hästi vastu võtta. Et just filmiasjatundjad ei suhtunud sellesse nii hästi, et mis sinu jaoks kõige olulisem on, et kas tõmmata publikut ligi ja panna rahvas kihama või siis saada positiivset vastukaja rohkem siis filmi asjatundjatelt. Huvitav küsimus jah, ma tegelikult siiamaani ei oskagi öelda jah, et, et kui palju on minu filmid, ütleme nagu Laiema publiku lemmikud olnud. Sest noh, ega sa nagu kohtu otseselt nagu laiema publikuga, eks ole, et sigade revolutsioon seda käidi kinos vaatamas. Ta on kanal kahes olnud, eks ole, aga noh, ütlen ma ei ole nagu kohtunud nende hulkadega küll kunagise Eesti filmiajakirjanike liidu liikmena oleme kohtunud küll filmiajakirjanikega, eks ole. Et seda kontingenti teame paremini ja olen ka ise olnud. Et vaata, põhiline on see, et ikkagi, et filmi tehes ei, ei taha teha allahindlust. Tegelikult ei endale. Sest tegelikult filmitegija kohtub filmi tehes mitte nüüd nagu füüsiliselt, eks. Aga siiski kogu kohtub nii-öelda nagu publikuga, olgu see siis nii-öelda nagu minu ema või minu ema naabrilapsed või hoopis Õismalt kõrvalmajast inimesed keda ma isegi ei tea. Või siis filmiajakirjanikud, onju, aga et noh, tegelikult see sangarid on puhas meelelahutus ja ma loodan, et see rahutab, lahutab meelt. Nii, ütleme siis ajakirjanikel, kui, kui nendel minu ema naabertrepikoja inimestelt, Õismäe Teet Aga kui palju sa tagasisidet ootad, sellega tutvunud või pigem see on sinu jaoks selline valmis film, et läheb, kuidas läheb maailma peal see enam sinusse nii väga ei puudutagi. Aga eks ma ikka selles mõttes, et ma kujutan ette, et ma, ma ikka uudishimuga loen, mida, mida sellest arvatakse noh, minu jaoks on, on on see niisugune üsna nagu lõbus ilm. Ja, ja ma arvan, et nad, ta võiks nagu toimida umbes nagu noh, ma olen mõelnud, et seda võiks võrrelda gin toonikuga, naine et noh, et, et kui sa tellid endale baarist džinntooniku, siis sa siis sa ei oota sellist nagu aastakäigu veini, mingisuguseid sügavusi, seatakse džinntoonikut, lõbus jook, kihise peksa ja jood ära selle sidrunit sisse, siis tellib veel noh, tavaliselt ei jooda ühte tindownikat, vaid mitut, eks ole, need ühesõnaga et tal on niisugune nagu džinntooniku väärtus. Aga lõbus ja ütleme nii, et kui tahaks mõni inimene tellida veel siin toonikut, et kas ütleme, sangarite läheb hästi, kes oleksid näiteks avatud järjetegemisele veel, et pean sellest juba liiga liiga vara võib-olla mõelda või. Ma ei oska öelda, sest tegelikult selles filmis on olemas ka järg. Et seal noh, seda lugu, raami seda lugu raamistab tänapäeval on ju, et noh, mingis mõttes on sellel nagu järg selles samas finnis sees, eks ole, džinn-toonik all, mõtlesin, et seda filmi võiks nagu veel vaatama minna, eks ole, ära siis ma ütlen, et mul jäi, noh, seda, seda asja, seda nalja tahaks veel vaadata. Läheks veel vaatama. Tundub, et see film on üsna karakteri keskne, peaosades on noored, sellised lahedad teatritaustaga näitlejad, Karl-Andreas Kalmet tõhus ja Veiko Park enam, kas nad olid sinu esimesed valikud nendesse rollidesse või oli sul ka niisugune raske näitlejate otsimisprotsess, sest noh, selliste sellistes filmides tundub, on nende tegelaste ekraanikeemia just väga oluline. See on ropult oluline, on see keemia ja ja tegelikult meil oli teine näitlejate valik pikka aega. Ja aga siis Kui need võtted lähenesid siis tekkis vajadus siiski vaadata ta üle veel võimalusi. Siis tegelikult meil see filmitootmine seisis natukene aega, sest tegelikult me ideaalis oleks eelmine aasta selle filmi välja toonud eelmisel kevadel nagu ühe aastaga ta venis ja see andis tegelikult sellist nagu natuke andis distantsi. Uuesti oma näit. Ütle ja üle vaatasime, siis tekkis nagu tahtmine võiks äkki nagu vaadata uusi nägusid ja see on jube huvitav alati see, see ekraanikeemia küsimus, ainet. Et sul peavad olema tegelased, kellel on omavahel nagu lahe olla, kes kes kuidagi nagu tunnetavad 11. Noh, tavaliselt on niisugune, nagu pikaajaline sõprusnäitajate vahel on, on, on üks asi, mis on nagu väga hea Väga hea eeldusele keemia jaoks. Ja tõepoolest Veiko ja Märt on mõlemad pärit Põltsamaad käinud näiteringis ja siis, ja loomulikult Märt ja Karl on käinud ju lavakas koos, et et seesamasugune nagu ütleme lapsepõlv viib, sõprus on, on hästi lahe ja ma väidan, et see, et see toimis, võtteplatsil toimub, ekraan toimib, ekraaniga need osatäitjad on tegelikult. Suhteliselt noored, et filmi tegevus toimub siis kaheksakümnendatel, et kui palju nad ise olid teadlikud sellest perioodist üldse või? Kas siin oli ka mingi harimismoment nende jaoks, et üldse sellesse keskkonda nagu kuidagi sisse elada või? Tead ausalt öeldes oli meil niimoodi, et muidugi me rääkisime sellest, aga ega siin ei ole vaja väga nagu kinni jääda mingitesse nagu 80.-st detailides, mida muidugi on nagu sellisel kaheksakümnendatel või 70.-te põlvkonnad on nagu jube tore, eks ole, nagu meenuta seda, palju maksis Sajaanid, limonaad või koolijäätis, eks ole, aga noh, see ei ole. No võibki sellel nostalgia liimile kinni jääda, aga et see ei ole tegelikult selle filmiteemalised. Et meie jaoks oli oluline see nii-öelda see nagu loos peituv rock n roll. Nii et muidugi me rääkisime sellest kaheksakümnendas, aga, aga ma ise natuke nagu väsinud sellisest nagu detaili tiinest nostalgiast, sest see, see ei ole kuigi, nagu lõbusalt seda võib. Võibki jääda niisugune nagu fantaseerima ja nalja tegema, eks ole. Aga, aga see lugu on, on ikkagi sihukeste nagu õnne ja seikluste otsimisest. On ju, et noh, aga jah, tõsi, me käisime läbi ka seda näevad etnograafia kõvasti viru ärikate lugusid. Eesti filmi instituut saatis hiljuti välja ühe pressiteate, kus nad tundsid muret selle üle, et kuna eesti filmi rahastamine tõusnud ei ole, siis jäävad liiga suured pausid lavastajate laste tööde vahele, mis tähendab, et ei nii-öelda hoit ennast piisavalt soojas ei saada uusi oskusi. Ka sinu mängufilmide vahele on jäänud päris pikad vahepausid, oled sa ise tundnud seda kuidagi, et tahaks rohkem teha, aga ei ole, ei ole võimalust või oledki sa pigem niisugune pikk ettevalmistaja oma järgmiseks projektiks? Ei, tegelikult ei mul on olnud küll mängufilmi fantaasiaid siin vahepeal ka aga samas. Tegime eelmine aasta soojenduseks ühe, ühe krimiseriaali, kuum jälg, kanal kahes. Kas taas oli huvitav? Sellist, ütleme tööd tööd näitlejaga väga kiiretes ütleme siis väga kiire tootmisgraafiku juures harjutada. Aga ehk tegelikult muidugi näitlejaga töötamine on, on ju lõbus. Aga selles mõttes, et kui ma olen teinud pausi, kui mul oli paus mängufilmi tegemisest, see ei tähenda, et et ei oleks nagu kuidagi nagu elava inimesega kokku puutunud, olen ju reklaame teinud ja ja tegelikult ka see disko ja tuumasõda oli, oli paljuski ütleme siis näitleja juhtimist nii, nii poiss overyscoiga kui ütleme siis nende nii-öelda nagu taaslavastustes sa oled ka. Ka viljakas dokumentaalfilmitegija, kus sa ennast, kui sa niimoodi võrdled, kuidas, kus rollis ennast kõige mugavamalt tunned, kas dokumentaalfilmi, tehes teles või mängufilmiga töötades? Mulle tegelikult ausalt öeldes meeldib veidi mängufilm ja on alati meeldinud ja ma olen nagu dokfilme teinud ka tegelikult üsna ütleme mängu filmilikult ehk siis dokfilme tehes sa ikkagi pead ikka teadma, kuhu sa tahad välja jõuda, mida sa tahad nendest inimestest saada. Et dokfilmi tegijad tegelikult üsna palju peab heas mõttes manipuleerima oma oma oma tegelastega pakkuma neile mingisugused käit juhised välja. Kas see, et kuhu me nüüd lähme, eks ole, mida me täna teeme. Kas me võiks sinna minna, kas ma võiks temaga kohtuda, mis sa arvad, kui läheks ühesõnaga et saju, see lavastad, seda elu? Et sellist asja ma arvan, on üsna vähe nakkud dokumentalistika saanud? Ma ise ei ole eriti selliseid. Ütleme dokfilme teinud, kus ma puhtalt olen jälginud ilma ilma mingisuguse sekkumiseta saad jaak. Staažikas mitmekesine filmitegija ja otsid kogu aeg nagu erinevaid väljakutseid. Et kas sul on veel mingisugune konkreetne fantaasia, mis on veel täitmata just justkui lavastajana mingisugune žanri, kuhu sa tahaksid nüüd veel pürgida tulevikus edaspidi? Ja tegelikult ma tahaks lastefilmi teha, ilgetaks lastefilmi teha ja ma tahaks teha. Ja ma tahaks laste ka teha lastefilmi. Ja mul on, mul on tunne, et, et ma tean, kuidas seda teha. Ja ma tahan proovida, kas mul tegelikult lastega õudselt meeldib mängida ja, ja, ja ma arvan seda, et et, et on võimalik teha lastesõime, nii et et see, mis ekraanil toimub, on, on väga elumoodi. Et see ei ole selline nägu kange teksti ütlemine, vaid, vaid juhitseid käigu elust pulbitsev mahlane. Ja mul on, mul on üks lugu, mida ma parasjagu kirjutan koos Aidi vallikuga ja ja ma arvan seda, et, et see see, ütleme siis lastefilm on väga potentsiaalikas asi. Ja ma tahan proovida, võib-olla see minu, minu, selle loo vaataja ei pruugi laps olla, aga. Mitte ainult. Aga ühes selles on nagu üks väljakutse, mida ma kindlasti tahan proovida, ma, ma seni ei ole laste silmi teinud ja ma arvan, et tegelikult nagu laps, vaataja vitsa, laps ekraanil nagu huvitav asi. Väga huvitav, tegeleb. Jaak soovita meile lõpetuseks üks film, mis ei ole Sangeri taga. Mida sa tahaksid, et kõik kuulajad võiksid vaadata? Kas Belgia kuningas on juba kraanidel olnud või on ära, on läinud juba läinud ära juba? Seda ma õudselt oleks huvitanud. Siis ma tegelikult vaatan väga vähe filme. Ja, ja ma ei teagi, mis ginaatsem peaks rehepapi või novembrit peaks kindlasti vaatama, ma ei ole veel ise. Kas seal on muidu selline filmitegija, kes õpib ise filme tehes rohkem kui siis teiste inimeste filmi vaadates, et sa, sa ei ole selline, kes, kes ammutab inspiratsiooni teiste loomest vaid üritab mingit enda nagu nõksu ja mul on ausalt öeldes Ei vaata viimasel ajal aktiivselt film, et ma käin Ma filmifestivalidel vaatanud defil vaatama palju silmaga ma muidu ei suuda motiveerida ennast kinos käima. Kui ma mõnda filmi vaatan, siis ma lähen seda vaatama ainult professionaalsest huvist, et kuidas, kuidas seda on tehtud, eks ole, või kuidas tema tegi seda loomulikult, et ega ma ei ole ka mingisugune kretiin, nii et, et ma otsin ainult mingisuguseid nägu, nippe või vaadata, kuidas, kuidas üks või teine asi tehtud on, et selles mõttes mingi meelelahutuslik element. Element on mulle ka väga tähtis, et nad, eks mõtlesingi kinost nagu meelelahutust ja meelelahutust. Tegelikult peakski filmid pakkuma siis intellektuaalsemat või, või vähem. Aga ikkagi me otsime, otsime kinostik, mingisugust sellist lummasteni. Ja mul on tunne, et järgnevatel nädalatel need inimesed, kes otsivad meelelahutust, saavad seda kindlasti sangaritest. Valuuta. Aitäh sulle tulemast, jaak. Nii palju tänaseks filmi juttu, loodetavasti olime abiks järgmisel nädalal kinokavas valikute tegemisele ning nüüd anname Andreiga viimaks ohjad Ralphi miile kätte ehk järgmises saates kuulete ainult nende häält, sest mandariinidel meeldib vahel mööda maailma ringi veereda ja väikese eelteatena, et juba ülejärgmises ehk 26. veebruaril eetrisse minevas saates jagame filmiajaloos teist korda legendaarset filmiauhindu nimetusega kuld mandariinid. Seega soovitame sellele auhinnahooaja ava paugule kõrv peale visata. Seniks aga loomulikult häid kinoelamusi ning saadet jääb lõpetama Jaak Kilmi soovilugu Tarzan Boy Baltimuralt.