Kirjandusteadlane Maarja Vaino kõneleb teemal Tammsaaremaailmataju eripärast. Tõenäoliselt peaks ikkagi hakkamagi algusest peale ikkagi just sellest aspektist, et millega ma lihtsalt oma töö seal on väga palju kokku puutunud, millest ma olen kogu aeg kuidagi jätkuvalt pidanud nagu rääkima, aga mis ikkagi ikka jälle esile kerkib mulle omal moel üllatuseks. Ja see on see niisugune väga sügav sisemine veendumus. Tammsaare oli ennekõike noh, Eesti suur realistata tõenäoliselt on sellel loomulikult oma alus, sellepärast et loomulikult Tamsar on meie selline suur talupojakirjanik, ta on väga hea allikas muuhulgas ka selle kohta, kuidas elas eesti talupoeg 19. sajandil ja kõik nii edasi. Aga loomulikult tema kui kirjaniku väärtus ei seisne ennekõike selles, et seda ma olen ka emakeeleõpetaja olete öelnud, et Tammsaaret ei maksaks käsitleda emakeele tunnis selleks, et õpetada lastele selgeks seda, kuidas talupoeg elas 19. sajandil, sest et selleks on lõppude lõpuks ajaloo tund ajaloo allikad, materjalid kindlasti seda võib sinna paralleelselt juurde lugeda, aga siis mitte tingimata sellel eesmärgil. Aga muidugi valdavalt see kuvand kinnistus Tammsaarel ikkagi 50 Nõukogude aasta jooksul, kui oli selge, et kui üldse mõni kirjanik sai olla suur siis ta pidi olema realist, seal ei olnudki ühtegi teist varianti. Ja seetõttu ka nendel üsna pikkadel aastakümnetel jäi uurima Tammsaare loomingust väga sellised selged ütleme, metafüüsilised ja piibellikud ja noh, ütleme isegi müstilised alltekstid mille avamisega tegi iseenesest algust kuskil juba 80.-te aastate lõpus 90.-te alguses. Kirjandusteadlane Toomas Liiv, kes kirjutas isenesest, noh, siiamaani sellised põhja panevadki lühikesed, aga väga tabavad tõlgendused või artiklid, mida võiks siis tõesti kokkuvõtvalt saab pealkirja alla Tammsaare ja jumal, kus ta tõi siis esimest korda jumala kui sellise tõe ja õiguse tegelaste hulka, aga tegelikult viidati sellistele müstilistele ja teistsugustele tasanditele Tammsaare loomingus juba ka sõjaeelsel ajal sõjalises arvustuses. Ja mind hakkaski huvitama see aspekt, kui Annist kirjutas pikemalt ühe niisuguse, kuidas siis öelda jah, pikema käsitluse Tammsaarest ja mitte ainult tema, vaid ka mitmed teised, kus ta nägi Tammsaaret sellise nii-öelda intellektualismi kriisi esindajana eesti kirjanduses, eesti mõttemaastikul laiemalt. Ja sellega viitas ta tegelikult sellele, et Tammsaare, kes ise oma elus oli suhteliselt mõistlik inimene või ta oli selline praktiline alati, kui ta perekonnas näiteks midagi otsustama pidi, siis ta ütles, et lähtume faktidest, et ärme otsusta uisapäisa ärme nagu tänapäeval öeldakse, et ärme lähe emotsionaalseks, et mõtleme rahulikult kõik läbi. Ega ta siis mõnes mõttes ise seda ei teinud, rohkem tahtsid teised seda teeksid, aga aga nagu inimesed ikka, aga no põhiliselt oli ikkagi selline jalad maas, inimene, et ta oli väga hästi, sai hakkama oma praktilise elukorraldusega, lõppude lõpuks oli kogu pere ülalpidamine tema õlgadel. Et vabakutselise kirjanikuna ta pidi siis ikkagi ta oli üks väheseid kirjalikke ka, kellel oli korralik pere selles mõttes, et kaks last abikaasa üsna suur korter, teenija, lapsehoidja, et kõik see oli ju, ütleme selline boheemlane või väga suur kunstnikuhing ei oleks ilmselt selle praktilise tasandiga üldse nii hästi hakkama saanudki. Et selle nagu juures oli Tammsaarel siiski niisugune väga teistsugune elutunnetus, et oma loomingus siis vastupidiselt sellele võib-olla igapäevaselt praktilisele Tammsaarele ta armastas ikkagi noh, katsetada kõikvõimalikke piire ja muuhulgas armastas ta siis katsetada inimese sellise ütleme siis psüühika eripärasid või psüühika eripära piire. Just selles mõttes, et, et armastas paigutada oma tegelasi niisugustesse väga keerulistesse, vahetevahel isegi nagu võimatutesse olukordadesse ja justkui nagu panime sinna laborisse, siis hakkas katsetama, et kuidas tegelikult inimene selle kõigega hakkama saaks. Ja lähtudes sealjuures sellest, et üldiselt elu ongi selline, et tõenäoliselt kõiki elus on juhtunud selliseid olukordi, kui nad ütlevad, et kui poleks päriselt juhtunud, et siis ei usuks, kui seda räägitakse, sest et see kõlab liiga uskumatult, et olla tõsi. Ja mulle tundub, et Tammsaare, kes armastas tõesti väga lähedalt elu jälgida juba lapsepõlvest saadik, et kindlasti see tema üks niisugune mõtlemise eripära ilmnekski juba varasest lapsepõlvest kui talid karjapoiss ja selleks tuleb muidugi natukene fantaasiat rakendada, eriti tänapäeva noortel kujutleda ennast kõigepealt selliseks nelja-viie aastaseks lapseks, sis kujutleda ennast kuskile ikkagi üsna suurte metsade ja heinamaade vahele, kus teisi inimhingi väga palju ei ole lähestikku ja sa lähed sinna vara ja sa tuled sealt ikkagi nagu suhteliselt noh, eriti lapse jaoks hilja viidete ta nagu pikad päevad. Loomad on sul ainsad seltsilised on, vahel on teised lapsed ka, aga vahel ei ole. Ja nutitelefoni ei ole, eks ole, kaasa võtta. Et mis sa siis teed seal nendel üksildastele päevadel seal karjas ja loomulikult need lapsed leidsid seal igasuguseid tegevusi, aga Tammsaare muuhulgas leidis tegevust siis kõikvõimalike putukate jälgimises ja lindude laulude kuulamises ja ja seda ju mäletavad isegi lapsed, kuidas ta oli võimeline väga erinevate lindude hääli esiteks ära tundma ja teiseks ka neid järgi tegema ja, ja kõik sellised pisidetailid, mida ta lihtsalt istus ja vaatas. Ja ma nimetaksin seda tõesti selliseks nagu karjapoisi sipelga jälgimiseks, millest kasvas välja üldistused kogu inimkonna kohta hiljem, et sai tõesti alguse sellisest kõige pisema putukajälgimisest ja see kasvas siis lõpuks nagu selliste suurte võiks isegi öelda kosmiliste üldistusteni tema loomingus. Aga see muidugi kõik võttis palju aega, selles mõttes, et, et see kindlasti ei juhtunud kohe ja see on muidugi ka hea näide sellest, kuidas inimene aja jooksul küpseb, eks ole. Tal on mingisugusedki, võib-olla isegi teadvustamata tähelepanekud juba väiksest lapsepõlvest, aga need küpsevad mingi sugusekski üldistuseks siis alles võib-olla elu lõpuseta Tammsaare, mõnes mõttes ikkagi kõige paremaks romaaniks peetakse tema viimast romaani põrgupõhja uus vanapagan ja võib-olla sealt oleks tulnud veelgi paremaid romaane veel edaspidigi, mida me ettegi ei kujuta. Et võiks olla veel paremaga On ju teada, et ta tegelikult planeeris põrgupõhja uue vanapagana romaanile ka teist osa, aga see jäi tal siis kirjutama, kuna ta 40. aasta esimesel märtsil suri. Et kui rääkida nagu Tammsaare mõtlemise eripäradest, siis kindlasti üks see eripära oli niisugune tohutu uudishimu ja tähelepanelikkus ümbritseva maailma suhtes, mis võib-olla isegi vahetevahel niisugune tahtmatu ja mis hiljem kasvas edasi, siis niisuguseks võib ikkagi öelda uudishimust ka teiste inimeste suhtes. Et seda ju mäletavad mitmed Tammsaare sõbrad, kuidas Ülikoolipõlves ka koolipõlves, kui vaadati seal üksteise või sõprade mingisuguseidki fotosid, siis Tammsaare tihtipeale andis nendele fotodele hinnanguid, ütles, et see inimene on minu meelest selline ja toonimine on minu meelest selline. Ja sõbrad leidsid, et tema tähelepanekud olid väga terased ja väga täpsed, et nad tihtipeale ütlesid, et kuidas sa nagu selle ära arvasid, et tõesti ta on niisugune ja naasugune. Ja just seetõttu. Mulle tundub, et me võime nagu Tammsaaret sellise, kuidas öelda, psühholoogina tõesti usaldada. Et kui ta jälgis ja jälgis neid inimesi ja, ja kuidagiviisi kogus selle kõik endasse. Samal ajal kogus endasse ka kogu selle kirjanduse, mida ta luges, ta luges ju ka tohutult palju, luges kuues keeles, mis on esiteks juba iseenesest annab nagu sellise väga avara maailmavaate ja teiseks ta luges mitte ainult ilukirjandust, vaid kõikvõimalikku kirjandust alates ajaloost, filosoofiast, sotsiaalteadustest, kuni lõpetades ikkagi kõige tavalisemate ajalehtedega. Tema teadmised maailma suhtes olid väga head ja mitte siis ainult kaasaegse elu ja maailma suhtes, vaid ikkagi noh, niisuguse ajaloolise perspektiivi suhtes. Ja minu meelest, kui ta mingeid artikleid kirjutas, siis ta praktiliselt kunagi ei andnud käesolevale hetkele hinnangut, ilma et ta oleks tegelenud ennem naguniisuguse, kuidas öelda tagasikerimise meetodiga. Et ta sageli alustab artikleid minu meelest sellega, ta paneb paika selle olukorra, kus me oleme ja siis hakkab nagu ajas niimoodi tagasi minema ja kuni ta jõuab justkui mingisugusesse alguspunkti, kust me näeme, et see mingisugunegi protsess on alguse saanud või vähemalt seda praegust olukorda tõsiselt mõjutanud ja alles siis ta tuleb oma järelduste juurde, et ta nagu mitte kunagi ei leia, et, et olukord, kus me oleme, oleks tekkinud kuidagi iseenesest või ilma mingisugusegi ajaloolise kontekstiga, mis oli ka üks põhjus, miks ta oli väga kriitiline näiteks turistide suhtes või, või selliste väga niisuguste revolutsiooniliste liikumiste suhtes, sellepärast et ta leidis alati, et noh, esiteks ta leidis alati seda, et hävitada on alati lihtsam kui üles ehitada ja teiseks, et noh, eriti fu'd turistide kohta ta ütles üsna niimoodi küüniliselt, et nad on ikkagi väga naiivsed või rumalad, kui nad arvavad, et nemad ise midagi esimest korda välja mõelnud või teevad midagi esimest korda, et vaadaku ajalugu, et inimesed ei peaaegu kunagi midagi esimest korda, et see on kindlasti nagu üks aspekt, mida Tammsaare puhul tuleks nagu silmas pidada, et suhtun millessegi eraldiseisvalt, et tema jaoks on kõik ikkagi mingisugusestki süsteemis ja seetõttu on ka üsna loogiline, et praga, selle sipelga ja hiljem inimese üritab panna laiemasse süsteemi, et ta ei kirjuta kunagi mingisugusestki kitsast hetkest või kitsast suhtest või ükskõik millestki kitsalt kellelegi sisekaebustest vaid kõik, mis ta kirjutab, on alati üldistus ja see on ka üks põhjus, miks tema romaanid on, on nii laia kandepinnaga ja nii hästi ajas vastu pidanud, sellepärast et just need üldistused nii inimeste kui elu ja kõige muu kohta on olnud lihtsalt niivõrd kandvad ja tabavad. Loenguga jätkab Maarja Vaino. Aga kui nüüd niimoodi natukene jälle siis tagasi tulla selle praktilise ja, ja irratsionaalse jutu juurde, siis kui ma mainisin, et Tammsaaret nimetati selleks intellektualismi kriitikuks, siis sellel olid ka omad väga selged põhjused, sellepärast et tegelikult tõesti oli, oli kogu 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi algus teatud määral test sellise valgustusajastu väga ratsionaalse mõttemaailma suhtes. Tammsaare, kes tegelikult loomulikult ise kritiseeris oma artiklites samamoodi seda, kui inimesed alistuvad või alluvad täielikult oma kirgedele, kui nad on täielikult instinkti inimesed, kui nad nagu ei, ei võta üldse mingisuguseid ratsionaalseid otsuseid või ürita nagu ennast taltsutada. Seda ta kritiseeris. Tal on instinktide pillerkaari teistsugused sellised pealkirjastatud või sisu poolt umbes samamoodi mõeldud artiklid. Aga teistpidi jõudis aga järeldusele, et inimene ei funktsioneeri ainult mõistuse najal, et see on nagu kõige ilmselgem tõdemus, kui sa vaatad seda, kuidas inimesed käituvad ja mismoodi elu elu käib. Ja ma mõtlesin ma siia juurde kohe loengi ühe ühe tsitaadi Tammsaare enda sulest, mis kõlab siis niimodi? Tsiteerin inimene oli uskunud, et mõistus kõik võib, et mõistus paljastab kõik saladused, harutabki keerdküsimused, iseäranis kõrgelt leid, mõistuse usulained kui loodusteadus algas 19. aastasajal masi kla käiku, külasid, sõnad lamarkism, tarvinism ja vaimustus joovastust, ratturile tundusid nad evangeeliumi na. Kuid juba mõne aastakümne pärast hüüab tibuaari moon oma kuulsa ignoraapimu silma ja see hüüem saab pettumuse tuntavamaks tähiseks. Vaadati ümber ja leiti, et reaalne teadus kõigest oma sügavusest hoolimata oli ometi andnud peaaegu ainult praktilised tagajärjed. Põlised inimese soo mõistatused olid aga endiselt vastamata. Nende arv kippus aina kasvama. Ei ole siis sugugi ime, kui ilmub filosoofiline pessimism kui sopenhower tüüri Pindialaste Nirvana poole ja Hartman teadvusetuse filosoofiasse, kui tõuseb viha suurema järele, kui on inimene või kui Kipling põgeneb oma teostes India põliste padrikute elanikude sekka. Väljas otsib rahuldus tulevikku ja esialgses inimeses, kellest leidub vaevalt midagi peale loomuliku instinkti. Ja kui materling pöördub Sonivate primitiivide poole pannes kõnelema ka elutuid asju või kui ta otsib tarkust mesilastelt lõpuks lilledeltki. Et selles tsitaadis toob siis Tammsaare päris hästi esile selle tunded, mis tegelikult inimesi valdas ja ma arvan, et see tunne on muidugi ka meile üsna tuttav, et ma ei usu, et see tunne oleks mõnes mõttes väga eripärane just Tamsar aegsetele inimestele, sest et hoolimata sellest, et tema ajal tundub, et murrangut maailmas olid noh, erakordselt suured eriti just see teaduse areng ja elektriavastamine ja kõik muud sellised asjad, mis tundusid, et on niivõrd fantastilised, et noh, eriti see elektri teema, mis on ka seal põrgupõhja uues vanapaganas väga hästi esile toodud, et et mingisugunegi jõud mingi nähtus, mis on tegelikult olnud olemas maailma algusest saadik ja teised inimesed ei teadnud seda ja siis keegi lihtsalt ühe traadijupiga püüdis selle kinni ja see muutis täielikult kogu inimeste elu, eks ole, meie viimased üle sajaaastane, oleme kõik ju elanud täielikult elektri mõjusfääris, kui nii võib öelda, et me oleme sõltuvad sellest kui lühikene aeg see tegelikult on olnud. Niisuguste nähtamatute jõudude avastamine meie ümbert kindlasti muutis tohutult inimeste teadvust, muuhulgas ka seetõttu, et enam ei olnud oluline elada loodusliku valguse rütmis, vahemad muutusid kiiremini, sai reisida ühest punktist teise ja kõik nii edasi, kõik nii edasi. Et selles mõttes kindlasti meie teadvus on juba olnud sünnist saadik sellega rohkem harjunud, et isegi internet ja kõik muu ei ole nii suur murrang, kui kindlasti tolle aja inimestel oli, oli just see elektriavastamine ja kõik muu. Teistpidi tamm seal on seda ise kirjutanud ja ma arvan, et meil ei ole selleks isegi Tammsaaret lugeda seda ise tõdeda tundub kõikidele inimestele, et nemad elavad murrangulise ajal, et meile tundub ju praegu, meie elame eriti murrangulise ajal, kõik muutub, kõik muutub, liiga kiiresti, muutub, nii et meile ei meeldi, et ta nii kiiresti muutub jätta, just muutub niimoodi, nagu ta muutub. Ja see on ka põhjus, miks inimesed tahaksid ikkagi millestki kinni hoida. Ja see on ka põhjus, miks Tammsaare tegelikult oma loomingus pöördub hästi palju ja ka oma artiklites ikka ja jälle sellise teema poole nagu usk, et mis ei ole tingimata üldse seotud religiooniga vaid mis on ennekõike seotud inimesel vajadusega tunnetada või pidada kindlaks mingeid väärtusi, millele ta võib toetuda. Nagu Tammsaare ühes artiklis ütleb, et seda ankrut leida, kuhugi kinnitada, mis sind hoiab nendes ajavoogudes tormistas ajab hoogudes ikkagi kinni ja ei lase kaduma minna ta üsna korduvalt tegelikult kritiseerib inimese vajadust midagi uskuda või õieti ta ütleb, et maailmas polegi seda lollust, mida inimesed ei oleks uskunud. Aga teisalt ta tunnistab, et kui inimesed võtta nagu kõik ära, et siis ta muutub ennast hävitavaks, dub õnnetuks, et tegelikult inimene ei saa ilma usuta, et kui sa võtad talt ühe ära, ta leiab kohe teise asemele, et selles mõttes see on midagi, mis on inimese sisemine vajadus, mis on inimese põhiomaduse, mida, mida ei saadalt tegelikult ära võtta. Ja seetõttu võib juba kohe öelda, et juba iseenesest see usuteema kui niisugune uskumine kui vajadus on täitsa selgelt irratsionaalne, sest me ei oska seda põhjendada, miks me seda vajame. Miks meil on seda vaja oma elus, miks meil on vaja mingeid asju enda jaoks põhjendada, miks meil peab olema mingitele asjadele tähendus et need on ju kõik ühed nendest inimese soo, põlistest küsimustest, millele muuhulgas teadus ei ole osanud vastata. Ja see on ka üks niisugune Tammsaare loomingule iseloomulik aspekt, mis hakkas mulle teda lugedes peaaegu et esimese asjana silma oligi niisugune, kuidas öelda salapärane õhustik ja teatud selline saatuse usk, mis Tammsaare loomingus valitseb. Et ühest küljest selline tohutu ebamäärasus, et seda on isegi keeleliselt uuritud, et või noh, leitud, et Tammsaare keeles see, kuidas ta kirjutab tema süntaksis või sõnas, on väga palju umbisikulist teguviisi tal sageli see jutt käib kuidagi umbmääraselt just nimelt juba see loob niisuguse umbmäärase õhustiku. Aga samal ajal loovad selle sageli ka niisugused lõpuni seletamata. Kas episoodid, kas mingisugunegi midagi tegelaste minevikust, mingid lahendamatut küsimused ja noh, tõenäoliselt kõige niisuguse on kompaktsem selgem romaan, kus ilmsiks tuleb, on Kõrboja peremees, mida ka kui sa rootsi keelde tõlgiti, toodi seal rootsikeelses ajakirjanduses väga palju esile, et, et see on väga salapärane ja niisugune müstiline romaan. Ja tõepoolest, kui me vaatame seda, kuidas Tammsaare loob seal täpselt selle olukorra, kus Villut ja annat seob minevikust mingi lahendamata selline saladus see nii-öelda ussi või pulga või, või selle silma Välja torkamise saladus, mis justkui seal on erinevad variandid ja keegi nagu täpselt ei tea, mis juhtus, nad isegi nagu ei tea, kummalgi on oma versioon sellest juhtunust. Ja see saladus on kuidagi pingestab seda olukorda selle hetkeni, kuni ta siis lõpuks laheneb. Aga see lahendus toob ühtlasi kaasa ka traagilise sellise lõpplahenduse Villu seisukohalt, et üldiselt vaadates seda Kõrboja peremeest ja lugedes siis Tamsar teisi romaane ka selle pilguga, et milline roll näiteks on Tammsaare romaanide saladustel jõudsingi ma üsna kiiresti järeldusele. Tammsaare looming on tohutult täis erinevaid saladusi, et seal on. Mõningates tekstides on isegi ühe leheküljel sõna saladus korduvalt ja korduvalt, eriti neljandas osas on mõnel leheküljel saladuse sõna, ma arvan, 10 rohkemgi korda juba sõnana, aga teistpidi on tihtipeale ka sellised väga põhimõttelised ja saatuslikud saladused. Juba see Villu ja Anna saladus sai mainitud. Aga väga selge näide on ju ka näiteks tõe ja õiguse esimesest osast episood, kus Indrek viskab kogemusi oma emakiviga ja emal jääb sellest külg valutama ja selle külje valu tõttu tekib Indrekul tohutu süümepiin ja selle süümepiina tõttu on ta siis nõus oma emale andma selle surmava annuse rohtu. Nii et tema sureb selle tagajärjel. Ja see on siis saladus, mida Indrek iseendas kannab. Ja lõpuks on Kaarin ainus inimene, kellele ta selle ära räägib, lootes sellega kaarinid siis endast eemale peletada, öelda, et ma olen mõrtsukas, ma olen halb inimene, et härra tahab minuga abielluda. Aga Kaarin ei lase ennast hirmutada, tema tahab ikkagi Indrekuga abielluda. Ja kaarini enda saatuse määrab siis tegelikult just see, kui ta selle Indreku suure saladuse, kui see nende ühise saladuse, mis nagu nad vist ise ka kuskil omavahelises vestluses ütlevad, et on nende abielu sakraalne alus kui ta selle nende kõige niisugusema pühama ühise asja paiskab, siis oma armukese kuuldes Indrekule nagu süüdistusena või väljakutsena. Mis tagajärjel haarab Indrekut siis selline afektiseisundis, ta tulistab kaarinit. Nii et, et siin on ka näha, kuidas üks saladus tegelikult läbi mitme osa väga selgelt toimib nagu sündmuse käivitajana ja, ja üldiselt saladus kui niisugune kipubki Tammsaare loomingus siis olema just see, mis lükkab mingid sündmused käimata mingi algpunkt ja, ja ta ilmub aeg-ajalt sinna Tammsaare teksti ja lükkab jälle mingeid uusi sündmusi käima. Ja see, ma ütleksin, on tõesti niisugune Tamsar poeetiline, et ma ei oska öelda, kas ta kasutas seda teadlikult või ta kasutas seda alateadlikult. Aga igal juhul on see midagi, mis on tema kui kirjanik eripärane käekiri. Ja lisaks siis sellele, et nendel saladustele on niisugune väga nagu käivitav hoogu lükkav funktsioon on neil ka just nimelt sedasama salapärast õhustikku loov mõju Tammsaare tekstile ja lisaks sellele toob ta ühtlasi kaasa sellise tõesti, mitte kõikides romaanides, aga vähemalt osades sellise painama saatuslikkuse tunded tihtipeale Tammsaare puhul öeldaksegi, et ta on nagu raske lugeda, et on raske kirjanik. Ma ise sellega otseselt ei nõustuks, sellepärast et minu meelest on ta väga ladusalt kirjutav kirjanik, et noh, minu meelest, kui sa teda lugema hakkad, siis tekst ikkagi läheb väga kiiresti edasi. Et seal ei teki sellist lausetest läbi närimist väga palju või ühesõnaga, minu meelest ta kirjutab ladusalt, aga teistpidi on tõesti tema loomingus üsna palju süngeid kohti ja muuhulgas võib seda sünguse meeleolu tekitada just see, et tihtipeale jääb mulje, et tegelased ei saa pääseda sellest saatusest, mis neil on justkui määratud. Et nad on noh, jällegi katku. Villu ütleb selle enam-vähem niimoodi ütlebki välja Kõrbojannale kui kõrbe. Anna talle millegi peale ütleb, et teie räägite endast või oma saatusest nagu teil ei oleks sellest mingit pääsemist. Ja Villu vastab sellele siis, et jah, et mina ei ole osanud oma saatusest mitte pääseda ja see tunne tekib tegelikult päris mitmes kohas veel, et see tekib Indrekul korduvalt, tal tekib tunne. Ta aimab midagi, et tal on mingi tohutu painav aimdus, aga ta justkui ei oska midagi teha. Ja kõik lähebki nii, nagu see paine, vaimsus talle ütleb ja samamoodi tekib seda tundmust või sellist ähvardavat tunnet Nigaarinil kui paljudel teistel tegelastel. Ja siis võibki nagu küsida, et kas siis Tammsaare mõttemaailma juurde, kui nii võib öelda, kuulus siis niisugune determinism, et kas ta oli fatalist, kas ta uskus, et on määratud saatus ja midagi ei saa teha ja sellele tuleb vastata tegelikult eitavalt. Sellepärast et hoolimata sellest, et Tammsaarele tundus, et inimeses on päris palju asju ette määratud, et inimene ühest küljest on bioloogiline olend, ta ei pääse väga paljudest instintidest või kuidagi sellistest looduslikest talle sisse kodeeritud käitumismallidest või mingisugustki kirgedest. Hoolimata sellest, et ta on tegelikult võimetu ju ette ennustama, mis saab tema tegudest, kui ta esimese sammuni vastavalt siis tegelikult kõiki järgmisi samme on tal võimalik tuju lõpuni kontrollida või valitseda. Ja hoolimata kõigest sellest oli Tammsaare seisukohal, et ikkagi peab inimene alati käituma nii, nagu oleks vaba ja nagu tal oleks vaba valik otsustada jätta, nagu tal oleks vaba valik valida alati kõige parem tee, ütleme siis niimoodi, hoolimata sellest, mis võib sellest nagu järgnevat, hoolimata sellest, et ta võib ikkagi alati eksida ja teha hoopis halba mis tavaliselt Tammsaarel tegelastega muidugi juhtubki, et nad soovivad võib-olla head, aga välja kukub nagu halvasti. Ja kas ei olnud mitte jälle see Indrek, kes kolmandas osas mõtles niimoodi, et kas siis tõesti mitte kunagi ei saa halba heaks pöörata, et alati saab ainult hea halvaks pöörata. Nii et selles mõttes tuleb öelda, et Tammsaare oma loomingus küll väga palju kujutab inimest kuidagiviisi, kas iseenda olude mingisugust tegi talle tundmatute jõudude, sellise mängu kannina või sellisega saatuse mängu kannina, siis ta ikkagi säilitab nagu mingisugusegi veendumus, et inimene peab kogu selles kaoses mõnes mõttes ikkagi käituma alati nagu oma kõige parema äranägemise kohaselt ja selle niisuguseks võib-olla suurimaks. Manifestis on siis tõesti Indreku tegelaskuju, kes siis pidevalt justkui loobub sellest oma südameverest tõusnud tõest, et kellelegi teisele nagu head teha vähemalt nii, nagu talle endale tundub, et see on hea, mida ta teeb? Aga muidugi, teistpidi saab Indrekut ka vähemalt neljandas osas tegelane, kes iseloomustab samamoodi väga paljusid Tammsaare meestegelasi ja mis iseloomustabki väga palju just nimelt seda intellektualismi kriisi. Väga paljud tema meestegelased, kes kannavad võib-olla sellist väga selgemat ratsionaalset maailmapilti, kes tuginevad oma mõistusele, tuginevad sellele mingisugustele väga selgetele käitumismallidele kindlatele tõekspidamistele, et nad jooksevad kuidagi kinni. Indrek on selles mõttes hea näide, et ta Bio neljanda osa lõpupoole põhimõtteliselt ei tee enam mitte midagi, sellepärast et peaaegu kõik, mida Kaarin talle räägiti, ütleb, et sellest ei tule mitte midagi, mõtle edasi, mõtle veel, võta järgmine samm ja mõtle siis veel üks samm ja mis siis sellest kõigest lõpuks tuleb, et lihtsalt ära tee, mitte midagi, et on loobunud tegutsemisest selles hirmus, et ükskõik mida Ta teeb, sellest tuleb ikka mingi jama välja. Ja mõnes mõttes On jah, temast naguniisugusel väga kompaktsel moel see kokku võetud, aga me võime niisugust väga selgelt noh, ratsionaalset meestegelast näha ka teistes romaanis või teistes osades, et üks niisugune vastasseis, mis Tammsaare loomingus on minu meelest ka selline väga selge temale omane joon ja mis on väga selgelt läbiv joon kõikides tema romaanides vähemalt ja võib-olla ka osadesse näidendites ja muudes teostes ongi just niisugune ratsionaalse ja irratsionaalse tegelastüübi vastandus. Ja see funktsioon tegelikult ütleme siis käib niimoodi, et võtame kõige kuulsama näite, võtame Andrese ja Pearu, kus me võimegi näha, et Andres samamoodi nagu Indrek, aga muidugi teistpidi jälle natuke teistmoodi, siis nad lihtsalt on erinevad isiksused. Erinevad tüübid on samuti pigem ratsionaalne tegelaskuju, et kui Andres läheb vargamäele, siis ta hakkab seal kohe kavandama. Ta arvestab sellega, et ta kaevab kraavid nii ja nii palju ühes suunas, nii ja nii palju teises suunas, selle tulemusena muutub maapind seesuguseks, selle tulemusena ta külvab seda. Vilja saab nii palju saaki, saab seda teist ja kolmandat saab teha, et tal on kõik plaanid on tal paigas ja need plaanid ei võta tegelikult arvesse selliseid jõude, mida Andres tegelikult ei kontrolli alates vargamäest ja lõpetades Pearuga ja lõpetades lõpuks krõõda surmaga, et need ei ole tema plaanides ette nähtud asjad. Ja sellest saavadki Andrese probleemid mõnes mõttes algused, tema esimesed kokkupuuted, tegelikult tema esimesed, võib-olla kokkupõrked sellise irratsionaalse jõuga tulevad loomulikult välja vargamäes, sest Vargamäe kui niisugune kehastabki seda kõige ehedamalt ja ratsionaalset jõudu, mis sekkub inimese ellu, mis ei käitu absoluutselt nii, nagu inimene ette näeb, et noh, seda me tegelikult kogeme ka tänapäeva inimestena, et et loodus ikkagi ei allu inimesele Jaapanis, kui tsunami tuleb, sa võid seda ette ennustada, aga sa seda ära hoida ei saa, et ta ikkagi on sinust üle, et sa, sa ei saa teda kontrollida. Ja ma mõtlesin tegelikult jah, et ma loen, mis ma siin ise koha kraagindlus, Tammsaare räägib ka vahepeal, et ma loen siit kohe jälle ette ühe koha, mis siis päris otseselt tõe ja õiguse esimeses osas seob Andrese mingi sellise metafüüsilise või Vargamäe sellise metafüüsilise või, või jumaliku jõuga. Tsiteerin siis tõe ja õiguse esimest osa. Andresel on mõnikord tume aimdus, nagu oleks vargamäel jumalaga mingisugunegi salajane ühendus, nagu oleks need kaks kuidagi üks ja see sama Vargamäe põldudele rammu muretsedes ei tee ta midagi muud, kui kannab andeid jumalale, kes elab siinsamas ja õnnistab Andrese tööd ning tegemisi. Nii et siin on väga selgelt ära öeldud, et vargamäe on justkui mingisugunegi jumaliku jõu projektsioon, kust siis Andres loodab leida, nii, tema loodab muidugi leida ennekõike õnnistust ja temale tundubki, et vargamäest hoolitsedes on tema sõlminud Jumalaga lepingu. Et kui tema hoiab oma lepingust kinni, siis peab ka jumal oma lepingust kinni hoidma ja kui asjad ei lähe nii nagu Ta on planeerinud, et kas saagikaldub või mingid muud probleemid siis on tegelikult ju andres jumala peale vihane, sest talle tundub, et tema on teinud kõik, et lepingut hoida, aga jumal on lepingus eksinud, nii et see kulmineerub siis kolmandas osas sellega, kui Andres ajab jumala vargamäelt üldse minema. Nii et selles mõttes on, on kahtlemata Andres üks esimesi niisugusi eksistentsi alistlikust vaimust kantud tegelasi eesti kirjanduses, kes tõstab väga selgelt jumala vastu mässu loomulikult nii nagu tema poeg Indrek, ainult et Indrek alistub palju kiiremini, et Andresel jõuab ikkagi veel pikka aega olla jumalat vargavalt minema kihutanud, ennem kui ta jõuab siis teistsuguste mõteteni sellest, kuidas inimene tegelikult ei peakski ajama taga enda tahet, vaid leppima sellega et nii nagu see kraavi kaevamise labidas on inimese käest tööriist ja inimene ei küsi selle labidaga, kas talle meeldib kraavi kaevata või mitte, et samamoodi küsi jumala inimese käest, kas talle meeldib see, mis temaga tehakse või mitte. Et see oli siis, milleni Andres lõpuks viiendas osas jõudis pärast oma mässu ja kõike muud, aga esimeses osas on ta ikkagi alles noormees, kes ei taha absoluutselt olla mingi kraavi labidas vaid, kes tahab ikkagi olla ise see, kes otsustab kõike. Ja teine jõudsis, kellega ta lisaks vargamäele hakkab rinda pistma on loomulikult Pearu, kes on selgelt irratsionaalne tüüp, et kui Andres tugineb mõistusele, siis Pearu tugineb selgelt emotsioonidele, et ta võib teha väga ebaratsionaalseid asju alates sellest, et kaevu ära rikkuma, lõpetades sellega, et ta sõidab oma väravad maha lihtsalt, et tõestada, et ta on peremees ja näidata oma perekonnale, et nad on süüdi, et nad talle väravat õigel ajal lahti teinud. Ühesõnaga ükski nendest tegudest või noh, paljud nendest tegudest, mida Pearu teeb, ei ole väga mõistlikud ega mõistuspärased. Ta ei pühenduga sugugi tööle, niipalju kui Andres. Hoolimata sellest, muide on Pearu omamoodi innovaatilisem kui Andres sellepärast et kuskil ütleb Andres, et võib-olla järgmisel aastal proovime, tuli ka nagu Pearu, mis tähendab, et sel ajal oli kartul kui vili ikkagi veel vähe kasvatatud ja nii-öelda innovaatiline oli kasvatada kartulit, aga samal ajal väga tulus, sest selle sai mõisale müüa viina tegemiseks, nii et selles mõttes oli Pearul vajagi teha vähem tööd ja tal oli rohkem raha ja ta sai seal kassiaru Jaska rohkem seal sakstekambris istuda ja mitu päeva järjest Brassida. Aga kui me nagu ütleme sellisest jällegi teksti poeetika seisukohast vaatame siis me näeme tõesti väga hästi seda, et, et see niisugune ratsionaalse ja irratsionaalse tegelastüübi vastandumine on väga selgelt sündmustikku edasiviiv võte, ta väga selgelt panebki kogu aeg seda teksti kõike nagu edasi liikuma. Ja tegelikult on ka niimoodi, et väga sageli need irratsionaalsed tegelastüübid kuidagiviisi jooksevad, need ratsionaalsed tegelastüübid oma kriisist välja. Need, Pearu ja Andrese puhul see võib-olla ei tule nii hästi ilmsiks, aga muidugi tuleb see väga hästi ilmsiks näiteks Indreku ja Karini puhul. Et Kaarin oma sellele irratsionaalsele tüübile, keda ma olen nimetanud tanud ka narri tüüpi tegelaseks, sest et tema prouaga rutiinne käitumine ja ebamõistlik käitumine tihti ka hullumeelne käitumine on just see, mis paneb nad niimoodi nende vastastegelased teistmoodi ka nagu reageerima. Et Kaarin on täpselt see tegelastüüp, kes paneb selle iseendaga puntrasse sattunud ja kriisi sattunud Indreku tegelikult ju uuesti tegutsema ja noh, oma mõnes mõttes elu hinnaga, eks ole, toob Indreku mõnes mõttes ellu tagasi küll esialgu vargamäele, kust siis Tiina ta lõplikult tagasi toob. Kui rääkida nüüd tõesti ka Tammsaare sellistest noh, mingisugustest sisemistest veendumustest võib-olla või sellest vähemalt, kuidas ta loomingus välja paistab, siis mulle tundub, et ta on kirjanik, kes näeb ikkagi sellist elu põhiessentsi kehastuma just naises. Et tihtipeale on tema loomingus meestegelased just nimelt need, kes millegiga satuvad nagu puntrasse ja just naised on need tegelikult praktiliselt kõik tema romaanid naismotiiviga ja naised on siis nendes romaani lõppudes need, kes elu edasi viivad. Kõige ilmsem näide, loomulikult Kõrboja peremees, kus kaks naist hakkavad siis kasvatama üles Kõrba peremeest. Loomulikult on selle näiteks tõe ja õiguse lõpp, kus Tiina võtab Indreku ja viib ta tagasi linna oma laste juurde, oma elu edasi elama sealt vargamäelt, kuhu Indrek ennast ise sunnitööle nii-öelda määras ja täpselt samamoodi tuleb see ilmsiks näiteks tema näidendites ütleme, juuditis, mitte, aga kuningal on külm näidend lõpeb ka väga selgelt selle motiiviga, et miski viljatu, mida siis tegelikult selles näidendis kehastab külmetav kuningas Se viljatus asendatakse siis Angela Carloga Carlo on siis karjasepoiss, kes juba näidendi alguses ütleb Angela, lähta tahab Angela kabileda, temaga palju lapsi saada. Ja samamoodi tuleb see väga hästi ilmsiks ka näiteks romaanis elu ja armastus, kus Rudolf, kes ka jällegi tegelikult kehastab nagu niisugust viljatust, sellepärast et et nende, noh, üks põhjus, miks nende abieluilmaga läheb vett vedama, ongi just see, et Irma tahab lapsi, aga Rudolf ei saa lapsi saada, et ta viljad. Ja seetõttu lähebki kõik nii, nagu ta läheb ja Rudolf enda nagu niisugune sõnum firmale on see, et et abielu selle poisiga, kes sulle maalt järgi tuli ja raja, kes siis nagu korralik perekond. Nii et, et ka selle romaani lõpus. Tegelikult on meil see Irma, kes on, on soovinud saada emaks, viia elu edasi. Ühesõnaga, tegelikult see selline ema motiiv või elu edasiviimise motiiv on Tammsaarel väga läbiv ja ta väga sageli laseb surra just nendel mees tegelastel, kes ei allu sellele naiste elu edasiviimise, kuidas öelda survele. Kõik need meestegelased, kes siis on, ütleme siis ikkagi julgenud naistele vastu hakata nagu novernes juuditis või katku, Villu Kõrbo peremehes või Rudolf elus armastuses ja nii edasi. Ka Oskar Ma armastasin sakslast on siin kuidagi nii ja naa, sõltub sellest, kuidas me tõlgendame seda lõppu, kus ta kaduma läheb, et kas ta, On elab kuskil edasi või teeb enesetapu. Et need meestegelased, kes ei ole mingil väga selgel hetkel julgenud nagu valida või julgenud elada, Tamsar kuidagi määrab nagu hukule ta nagu tegelikult nõuab oma tegelastelt elujulgust, nagu tohutul määral jada näeb seda elujulgust sageli nagu rohkem naistes kes just nimelt ei mõtle ennast kinni, et üle mõtlemist peab ta minu meelest selles intellektualismi kriisis ikkagi ennekõike nagu meeste meeste probleemiks, aga muidugi, samal ajal nagu juba öeldud, ta kindlasti ei kiida ega ülista mingisugustki irratsionaalsust kui niisugust, et see, kui ta oma loomingusse on toonud selle ratsionaalsuse motiivi ikkagi pigem on lihtsalt üks osa sellest elu kirjeldamisest, et kui ta nagu kirjeldab seda, missugune on inimene ja missugune on elu siis ta lihtsalt paratamatult näeb, et elu on palju enamat kui see, mida me pealtnäha näeme või see, mis tundub olevat reaalsus. Et see reaalsus tegelikult peidab endas tohutult palju nähtamatuid, kihistusi, mida inimene ei kontrolli ja ei saagi kontrollida. Aga ega ta seda selles mõttes ei ülistajatega, ta ei arva, et inimene peakski olema irratsionaalne ja kaootiline ja sõge ja kõik ja nii edasi, et ta tegelikult ikkagi leiab, et inimene nagu võiks ennast kontrollida. Aga jah, ta peaks nagu tunnistama, et on, on asju, mida ta ka ei kontrolli, et selles mõttes võib tõesti Tammsaare kohta öelda, et ta kindlasti eelistas niisugust kena kuldset keskteed, et ta ise ei, ei langenud kindlasti selles mõttes äärmustesse, ta ei ülistanud eiratsionaalsustega irratsionaalsust, et ta lihtsalt kirjeldas neid väga niimoodi osavalt. Ja võib-olla lõpetuseks võikski veel mainida ära selle usu teema, mis kohe alguses kab, teemaks tuli, et mulle tundub, et see on ka üks asi, mis hästi palju tekitab küsimusi ka Tammsaarega seoses, et eriti jällegi nõukogude ajal ju hästi palju rõhutati seda Tammsaare oli ateist, kirjutas atistlike artikleid, et noh, ühesõnaga juba sellepärast oli justkui igasugune selline religioosne või muu temaatika välistatud tema uurimisel nõukogude ajal. Aga alustuseks tuleb nii või teisiti tõdeda seda. Tammsaare looming on nagu tohutult täis pikitud viiteid piiblile, ta tundis piiblit väga hästi. Mis on dolla inimestele tegelikult loomulik, et pigem on ebaloomulik see, et meie ei oska neid enam nii hästi sealt välja lugeda. Ja see oli tegelikult viis oma lugejatega kõneleda ühes lauses võib-olla rohkem, kui sa kirjeldamisega suudaksid saavutada, et näiteks seesama episood, kus Indrek viskab oma ema kiviga kogemata. Ta oli väga selge viide piiblile pattu langenud naisele, keda visatakse kiviga. Sa ei pea seda lahti seletama, mari oligi tegelikult ju pattu langenud naine, kes oli oma mõttes oma abielu rikkunud ja Andresega abiellunud, eks ole. Lugejatele tol ajal oli see suhteliselt selge, sa ei pea seda mitmelõiguga veel üle jutustama, eks ole, et, et see on nagu põhimõtteliselt selline väike sümbol või koonikenet, et sa saad nagu mingisuguseid Kivitast rohkem kui üle seletada. Aga teistpidi on täitsa selge, et Tammsaare kirjutas mõned väga kriitilised artiklid usuõpetuse kohta. Ta oli väga kiriku kriitiline, et võib isegi öelda hundi klerikaal. Ja et neid asju tulekski selles mõttes nagu eristada omavahel, et see, kui Tammsaare kritiseeris inkvisitsiooni või mõningaid muid religiooni aja negatiivseid aspekte, ei teinud temast ateist ja et need on nagu kaks üsna eraldiseisvat aspekti. Ja kuigi ma arvan, et vaevalt Tamsar end ise väga usklik inimene oli, on siiski ka tõsiasi, et oli ristitud, käis koitjärvel elades külarahvaga kirikus ja ei olnud, ei ole mitte üheski artiklis mitte üheski romaanis mitte kuskil tegelikult kirjutanud otseselt midagi jumalavastast, kui nii võib öelda, et kui ta on midagi oma artiklites kirjutanud, siis on see ikkagi jälle just nimelt sellise väga ajaloolises perspektiivis ühiskondlik kriitika. Nii et, et ma väga loodan, et see niisugune sügav veendumus Tammsaarest kui atestist ikkagi vaikselt nagu vajub kaob kuhugile ära ja et inimesed kuidagi aktsepteerivad seda, et Tammsaare oli tegelikult lihtsalt liiga avara maailmapildiga selleks, et olla selliste dogmade küüsis nagu noh, ateism näiteks endast nagu kujutab, et minu meelest ta oli inimene, kes tõesti kohe kannatanud dogmaatilist mõtlemisviis, et ta nägi elus ütlemisest kui niisuguses nii palju paradokse. Seetõttu on ka tema looming tohutult paradoksi rikas ja talle tundub peaaegu võimatu väita midagi kaljukindlalt lõpuni. Ja see on muidugi ka üks põhjus, miks temast rääkida nagu raske, sest et ega mõnes mõttes ka mina ei saa midagi Tammsaare kohta väita kaljukindlalt lõpuni. Et ta ongi niisugune tohutult rikas, tohutu paljusus on temas. Et neid aspekte, mida välja võtta, noh see oli nagu niisugune väga väike osakene, mida ma praegu siin jõudsid rääkida, et minu üleskutse alati on see, et tuleb lihtsalt võtta Tamsar raamatut kätte, neid lugeda, tõlgendada võib, väga tore on kuulda, kui inimestega rääkides avad mõne aspekti, mille puhul keegi ütleb, et ahaa, et ma ei olegi nii mõelnud ja nüüd ma kindlasti loen Tammsaaret, et see on parim tulemus, mida kunagi võib saavutada. Aga jah, üleskutse ennekõike on see, et ikkagi vaat ise raamat kätte võtta, ise lugeda, et minu meelest Tammsaare parim omadus on, on mõjuda oma oma teksti kaudu või oma loomingu kaudu. Aga siin on täna mitu korda olnud juttu ja põrgupõhja uuest vanapaganast ja seda lugedes kogu aeg märg, hakkad ju ennast, et kõik see mõttemuster ja need olukorrad korduvad tänases maailmas on, meil on kõik need olukorrad olemas kuni selleni välja, et üks väga huvitav mõttekäik on tal, kus ta arutleb siis nende saarekeste olemasolu ja põhjenduse kohta läheb seal kuidagi teadusliku mõttega edasi ja siis see lahendus, mis sealt tuleb, täpselt sarnane sellega, kuidas meil selgitati veerpalu kasvuhormoonide teadusliku 100 kasutamise lahendusteks. Et jällegi kõik kordub, et see on fantastiline, kuidas ta hoomas niimoodi kõrgemalt neid kõiki mõttemustreid, psühholoogilisi lahendusi, mis igapäevaselt jäävadki igavesti inimkonnaga kaasa kestma. Et alati on see aktuaalne. Ja ei, no põrgupõhja uus vanapagan on ka tegelikult romaan, mida võib lugeda kui hästi sünget romaani, aga mida võib lugeda ka kui nagu väga naljakat romaanist saanud kohutavalt koomilisi episoode. Ja no absoluutselt, et omal ajal, kui ta ilmus, oli ta ju väga aktuaalne nii poliitiliselt kui ka muul moel, siis oli ta kohe esimene romaan, mis leidis heakskiidu või tõlgenduse neljakümnendatel aastatel, kui veel nõukogude võim ei suutnud otsustada, mida üldse Tammsaarega teha, et kas ta ära keelata või mitte, aga siis põrgupõhja, uus vanapagan sobitus hästi selle klassivõitluse formaadis, eks ole, noh, oli see rõhule rõhutav ja et noh, romaani lõpus rõhutav klass ehk Jürka tõstab mässu nii nagu peabki. Ja see oli nagu tõestus sellele, et Tammsaare oma elu lõpul oli jõudmas nagu revolutsiooni idee mõistmiseni. Aga muidugi see oli selles mõttes lõbus lugu, et siis 46. aastal oleks kõrgem parteibuss, läks läks teatrisse, seda põrgupõhja vanapagana etendust vaatama ja ja õudselt vihastas, ütles, et proletariaadi kujutatakse kui idiooti, et siis võeti etendus maha ja siis põrgupõhjast mõnda aega ei räägitud. Aga teisest küljest oli see põrgupõhja uus vanapagan üks esimesi romaane, mis jällegi nagu kuidagi taasavastada taasiseseisvunud Eestis, et, et selle kohta kirjutati üsna kiiresti kuidagi terviklikumaid või kaasaegsemaid käsitlusi näiteks tõe ja õiguse kohta, mis kuidagi võttis kauem aega, enne kui selle tõlgendusteni uuesti nagu jõuti. Nii et ta tõesti tundub, sest igal ajal väga aktuaalne, et ükskõik mis nurga alt loetud igal ajal tundub, et seal on kõik väga hästi paika pandud. Teie Donsor uurijana oskate kindlasti öelda, et kas tema matused olid kiriklikud, õlid nad ilmalikud eino tõid ilmalikud ka abielul, ilmalik oli üks esimesi ilmalik abielu Eesti värskes Eesti vabariigis. Nii et selles mõttes nagu juba öeldud, et, et ta kindlasti ei olnud. Noh, ma arvan, et ta ei olnud kindlasti nagu klassikaliselt mõeldud usklik inimene. Tammsaare loomuses ikkagi oli kõik kahtluse alla seada, et ta oli ka väga skeptiline loomuga inimene, ta, tema ei, ei olnud ise see, kes kõike oleks uskunud, et ta lihtsalt pani tähele, et inimesed kalduvad kõike olema kergeusklikud või nad vajavad seda uskumist kui niisugust. Aga samas tal midagi temas oli, mis teda ka üleval hoidis. Ta ei olnud ju kuidagiviisi oma loomu poolest masenduses või kuidagi depressiivne ta ikkagi ka sõprade meenutuse kohaselt oli ju väga rõõmsameelne alati valmis vaidlema, alati valmis nalja viskama. Me näeme ju ka tema loomingust, et seal pulbitseb vastu tohutu kirglikkus, et ta oli väga kirgliku hingeeluga inimene. Tal pidi olema mingi oma sisemine noh, ütleme vedru, mis teda tõesti üleval hoidis, et mis oli, seda me lihtsalt ei, ei oska täpselt öelda, et kui Tammsaaret ka lugeda, et seda kõigi ju Toomas Liiv juba väga täpselt esile, et Tammsaare looming kui niisugune on tegelikult üsna selgelt teljastatud väga paljuski ideoloogiliste probleemidega. Et kõik sellised religioossed teoreetilised teoloogilised, filosoofilised metafüüsilised küsimused, tohutult huvitasid teda elu lõpuni ja näiteks põrgupõhja uus vanapagan on ju väga selgelt tõlgendatav kui teoloogiline romaan, mis tegeleb küsimusega inimese lunastusest, mis on väga selgelt religioosne rõhuasetus, et et sellega ma olen absoluutselt nõus, et ta oli religioosselt mõnes mõttes mõtlev inimene, nagu öeldud, ta tundis piiblit väga hästi. Et lihtsalt me ei saa öelda tema kohta, kas ta oli usklik või mitte, et see on nagu selline isiklik asi, mida ta ei ole kunagi ise väljendanud täpselt samamoodi nagu ta ei ole kunagi isegi väljendanud, et millist parteid ta käis valimistel hääletamas ja kõik nii edasi, et me peame jätma siin inimesele tema suveräänsuse, et me ei saa öelda, et ta oli see või teine, aga, aga Me võime lihtsalt vaadata seda, mida ta oma loomingus on kirjeldanud. No vaevalt läbi Indreku ilmselt siis tuleb väga hästi välja, see teema oli tema jaoks väga oluline, eks, et kasvõi sellesamas ehituses. Et olid saurused ja siis olid tähed ja siis on ainult tähed, et kus on jumalat, jumalat ei ole, jah, aga samal ajal Indrek ise on väga selge Kristuse parafraas läbi nende tõe ja õiguse osad, et, et seal on päris selgeid viiteid ja paralleelsusi võimalik tuvastada, nii et ta oli väga mitmekülgne. Tamsar puhul on väga keeruline midagi väga lihtsalt paika panna ja väga üheselt osutada. Et sellesse tema niisugune rikkus ja vastupidavus ajas. Tegelikult ju seisnebki. Kirjandusteadlane ja Tammsaare muuseumi direktor Maarja Vaino kõneles teemal Tammsaare maailmataju eripärast. Muusika Veljo Tormis hääled Tammsaare karjapõlvest. Raadio ööülikool tänab koostöö eest Kehtna valla külaülikooli ja Vahur Tõnissoo Od. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2017.