Ma räägin sulle veel ei tea, aga minu jaoks oli vaeva tahvel tagate vastaseid. Üks on minu ema. Teatriteadlane, Reet, Neymar, teie olete üks neid väheseid inimesi antud hetkel seenior Estonia talveaias, kes on nüüd Ülle Ulla raamatu algusest lõpuni läbi lugenud ja lugenud seda juba käsikirjas. Öelge palun, milline oleks teiepoolne huvitavalt tänastele noortele, miks nemad peaksid seda Ülle Ulla raamatut lugema? Ülle Ulla on olnud, ma arvan, meie kõikide aegade enamaid naisi, säravamaid daame, säravamaid tantsijanna Sid. Ja sära on üks niisugune asi, et kipub imestama, kõik tahaksid sarnased olla ja kõik tahaksid, igatsevad sedasama ja tänapäeval eriti on niisugune märksõna glamuur ja see võib tekitada võib-olla mingeid illusioone. Kuulge, see ongi, vot see särav Ülle Ulla kirjutab selles raamatus niisugusest tüütust asjas nagu töö tegemine, see on talle nii sügavalt sissejuurdunud ilmselt balletikooli esimestest päevadest alates või kodusest kasvatusest või ma ei tea kusagit. Et minule küll tundub, et üks asi on, et tal on jumal palju võtnud, et tal on ammendamatud varud ja anded. Aga teisest küljest ikkagi tal on üks väga oluline anne või väga oluline eeldus selle kõige juures olnud see visa ja lõpp, töö tegemine, see enesesse usu sisse ajamine, tööga, see see mingi kõhklemise moment otsast algamise momente, küllalt jõgioja ja tagasihoidlik inimene, kes on tööga ennast ajada teatava ste vormi teatavate ideaalide järgi küünitamisele ja mulle küll tundub, et, et see töödistsipliin või üldse mingi enesesunnivajadus on sellest raamatust tuleb välja väga tugevasti ja see on aidanud teda ka muudes elu situatsioonides. Selle raamatu järgi võib niimoodi aimata ja mitte ainult mingisugused säravad rollid ei ole nii tulnud, vaid vaid üldse. Niisugused elu pöörded on vist alati lahenenud, olgu nad meditsiiniga seotud kasvõi mingisugused operatsioonid ja, ja terviseäralangemised või mingid eraelulised pöörded. Kõik see on alati nähtavasti ületatud mingi tahtejõu ja mingisuguse enese sundimise jõuga. Ma arvan, et selles mõttes on ta väga ammendamatu olnud see energia ja, ja et see on kadestusväärne ja, ja vähemalt ülle ise niimoodi kirjutab, et see on õpitav. Tema arvab, et see on õpitav. Nagu talveaias seitsmendal novembril räägite, on seitsmes november Ülle Ulla jaoks igatepidi tähenduslik päev, sest just sel päeval 60 aastat tagasi astus ta esimest korda lavale laudadele. Ja just sel päeval esitleti Ülle Ulla teist raamatut, 1976. aastal sarjas teatriteed. Kirjuta selle tama 72 leheküljelise raamatu Ülle ulast. Täna esitlesitada Ülle Ulla siin raamatut, mis on kolm korda paksem kui tollane teatriideede raamat. Miks siis nii paljust rääkimata jäi ja kirjutamata jäi? Võib-olla lihtsalt sellepärast, et elu läks ju veel edasi, sellest on ju nii palju aastaid möödunud ja ja minust sai veel. Ma sain veel igasugust uusi väljakutseid elus ja nendest oli mul siis ka rääkida, järelikult rohkem veel juurde. Kas 27 aastat tagasi olite te veendunud, et lähete lavalt ära ja teie lavatee on lõppenud? Jah, olin küll, olin täiesti veendunud ja ma ma tõesti ei osanud ette kujutada, no ma pärast teatri Estonia lavalt äraminekut. Ma esinesin veel Viru varietees 10 aastat ja ja tegelesin tundide andmisega niisuguse. Aga just nii, et ma pean uuesti, lähen lavale, seda ma küll ei osanud aimata. Teatro teed lõpevad teie kunagise lavastaja Raivo trassi lausungiga, et Ülle kulla on Harman nõunia staar, harmoonia tähte ja ta ütles seda kokkuvõtvat, et tänu sellele, et te olite tema telelavastuses leedi Windermere'i lehvik kaasa mänginud. Kas see oligi pöördepunktiks teie elus, et te edasi suundusite balletile valt draamalavale? Ei, absoluutselt mitte, see oli üks juhuslik episood, selleni vundamendi lehvik ja maalin. Ma olin vahepeal isegi lausa kodune, selles mõttes, et ma andsin küll tunde näitlejatel ja lauljatel liikumise tunde, aga ma ise enam laval ei käinud. Päris palju aastaid. Kuni 91. aastani, siis ma sain tööpakkumise noorsooteatrisse, praegune Linnateater ja minu kutsujaks oli Madis Kalmet Engvisti näitemängu üheks peategelaseks. Ja sealt sai siis alguse see kümneaastane periood, kus ma olen nüüd iga aasta saanud kuskilt ühe väljakutse, nii et ma olen selle 10 aasta jooksul 10. etenduses mänginud ja need on olnud kõik väga suured osad. Nihukesed noh, ütleme näiteks nagu kes kardab Virginia Wolfi, seal on Smarta osa, on ju naisnäitlejate unistuste roll. Ja minule see langes sülle. Nii suur õnn oli, mul vedamine oli Belgia õlle. Kas te praegu kujutate ette seda, et te jääte nüüd koju, et enam te lavalaudadele ei astu? Praegu kujutan ette, sellepärast et mul ei ole omal niisugust spetsiaalset lavastajad tänama kuskil teatris ja tegelikult ma, ma olen teinud palju ja aastaid on ka turjal ja ja ma tahaks teha ainult mõnda niisugust, kui mulle keegi pakuks siis midagi niisugust, kuhu ma tõesti sobinud mingisugune niisugune osa. Aga eks need pakkumised gümna aasta jooksul ongi tegelikult just sellised pakkumised, kus on lavastaja näinud mind just mingisuguses konkreetses osas ja selles mõttes mul on nagu lihtne olnud, et et ma olen nendesse osadesse nagu sobinud. Võib-olla on olnud kerge sinna ennast sobitada. Kuivõrd palju selles uues raamatus on need selle eelmise teatriideede lehekülgedel ilmunud? Ma ei ole sellest raamatust midagi võtnud, aga noh, elu on mul ikkagi üks ja sama aega, see ei ole muutunud, nii et loomulikult puudutasin ma ka neid momente oma elust, mis, mis selles perioodis oli Helle Tamme poolt kirjutatud. Tähendab, see oli see teatri tee Kunima balletist ära tulin, aga sellest on möödas 30 aastat, nii et 30 aastat olen ma veel ikkagi vee peal kuidagi olnud. Ma usun, et olete veel kaua vee peal ja ma soovin teile selleks jõudu ja, ja indu ja tahtmist. Ma väga tänan teid, ma püüan suhtuda ellu optimistlikult.