Kui 25 aastat tagasi algas suur elavnemis aeg nõukogude maa looduskaitses deviisi all leninliku suhtumise eest loodusesse sai selle liikumise üheks ilmekamaks loosungiks ütlemine. Kaitsta loodust tähendab kaitsta kodumaad. See tabav ütlus pärines Mihhail briifinilt keda Konstantin paustovski kõrval võime lugeda vene looduse suurimaks poeti, seeriaks ja mõtestajaks. Meie seeria Nemad ja looduskolmas saade ongi pühendatud Mihhail briifinile. Kirjanik sündis Jeledzi lähedal 1873. aastal ja juba poisipõlve paadiretked lähedastel jõgedel viisid kangele kustumatule kauguste igatsusele. Varajases nooruses sattus hilisem kirjanik üsna meile lähedastele aladele. Nimelt Ta tuli õppima tookord vägagi kuulsasse õppeasutusse. Riia polütehnikumi. Selles Riia polütehnikumis oli tema vanemaks koolivennaks paunkülast pärinev Teodor Kaalep kellest sai Venemaa esimeste lennukimootorite konstrueerija ja hilisema esimeste nõukogude rakettide konstrueerijad. Sanderi õpetaja. Sanderi kõrval kujunes aga välja teatavasti meie kosmonautide kuulsaim Teele saatja akadeemik Korol jov. Niimoodi siis Riia polütehnikumi kasvandike arengu üks joon. See arengujoon, mis sündis otse briifini sealoleku aegadel jõuab välja meie aja kõige aktuaalsemate maailma probleemide juurde nõukogude teaduse suurimate saavutuste juurde. Briifini koolivennaks. Täpselt samadel aastatel oli ka Ernst Enno kes teatavasti hilisematel aegadel oma ametnikutöö kõrval hoopis rohkem tegeles koolimehena ja luuletajana. Ja eks seal Riias esimest korda viirastunud talle tema Rõngu kodu meenutavad. Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad. Michalil briifinil oli soodumus ja keda soovitatigi peale polütehnikumi lõpetamist pühendada end teadlasekarjäärile. Tema läks aga mõneks ajaks tegelikuks agronoomiks. Meile lähedase Peipsi kalda ühte piirkonda. Ja siis pikkamööda kujunes dast hoopis uurimisreisija, kes võeti vastu vene geograafia seltsi liikmeks ja geograafia seltsiastumise soovitajaks oli tookordne seltsi president üks Venemaa kuulsamaid teadlasi, nimelt professor Pjotr Semjonov, Diašanski, kes ise sai õiguse oma nime lisandile selle tõttu, et ta avastas Kesk-Aasias terve uue mäestikusüsteemi briifini. Peamised uurimised maade rändajana olid seotud etnograafiaga ja nende tööde eest sai ta koguni geograafia seltsi medali. Nõnda tulemusrikkad olid need reisid olnud. Need uurimisretked viisid eelkõige Põhja-Venemaale ja Siberisse Gustangitigi peamine muljete ja üldistuste pagas hilisemaks kirjanduslikuks tööks. Briifing tabas seost inimese ja looduse vahel ehedamal kujul. Loodusega seotud traditsioonid. Nende inimeste mõttemaailm, kes iga päev ja põlvkond põlvkonna järel on vahetus looduse seoses pani teda mõtlema üldisse inimese Põlisväärtuse üle. Eriti palju andsid teekonnad Äänisjärve ja Karjala põhjaala metsades. Valge merevalgete ööde suvedes. Siin sellel alal, mida juba meie rahvuseeposes Kalevipoeg loetakse üheks kaugemaks vähetuntud alade hulgas ja nimetatakse turjamaaks koges briifin paljugi niisugust, mis hiljem sai sõnaks tema teostes. Algul puutustasin kokku veel väheasustatud piirkondadega, kuhu olid tulnud kõige julgemad ja kõige enam looduse seoseid mõistvad inimesed. Sellest sündis raamat hirmutamata lindude maal 1907. aastal. Hiljem tuleb kirjanik siia uuesti tagasi valge mere nõndanimetatud Bela mur kanali ehitamise aegadel ja näeb nende maade elustumise perioodi. Taas puutub ta kokku omapärase siinse loodusega. Kanda Laksa valge mere saartele on nende linnurikkuse tõttu vahepeal loodud riiklik looduskaitseala. Siinsed haaba sood, omapärased peenralised, veerohked, rabad on põhjamaa omapära, ühed suuremad rõhutajad. Ikka jälle kohtab ta siinseid kalju, seljandikke ja kaljusaari päekseid. Siin ja seal küll soode, küll vete keskel. Ja hõreneb Põhja-Tai ka, kuhu peagi tuleb sisse siberi kuusk, ida poolt pakub rändajale mesimurakaid neid maitsvaid põhjamaa marju mis niisuguse karge Valgete öödega põhjamaaga eriliselt on kohastunud. Lähedal on ka Kalevala maa, kust pärinevad põhilised osad Kalevala eposesse läinud lugudest ja kuulus maa selga. Jaotab veed kaheks balti mere, basseini ja valge mere vahel. See on miljöö, mille rõõmsameelsemad külge on tabanud ka näiteks Veljo Tormis oma äsjases tsüklis Ingerimaa õhtud. Nõnda valmisid kirjanikul mitmed reisiraamatud milledest neli on tõlgitud ka eesti keelde. Nendest tuntumad on jutustused, sensen päikesevaraait ja suur üldistuste teos, minu maa. Lugege või uuesti eel viimati mainitud raamatut, kus on osatud inimesele avada nõnda võluvalt rabade omapärane maailm bluudova soo näitel. Juba peale suurt isamaasõda loodud miljööst. Väga oluliseks uueks ainevaldkonnaks briifinile saab Kaug-Ida. Siin on ta omamoodi arressenjevi kuulsa jäljekütitraditsioonide jätkaja. Tõsi, kohalike elanikega koos otsib ta siin tõesti ženšenni kuulsat toniseerivat elujuurt kuid selle kõrval tegutseb ta ka kütina. Sest tähnikhirve noortest luustumata sarvedest, nõndanimetatud pantidest saadav ekstrakt on elujõudu tõstev erilise toimega ravim, mida arstid soovitavad eriti üliväsimuse puhul. Nende pantide hankimine ongi Kaug-Idas kirjanikku, retkede üheks eesmärgiks. Mõned nendest pantidest, olgu öeldud, maksid tookord isegi üle 1000 kuld jeeni nagu briifinud sellest ise kirjutab. Hilisemas loome ajas tähendas briifiline palju Kesk-Venemaa siin Sveni gorodi lähedal tuuninos Moskva jõe kaldal oli tema viimane väga loomingurikas kodu. See on vene tüüpi madal puitnikerdustega maja mändide ja kuuskede vahel peaaegu jõe kaldal, kus praegu asubki kirjaniku muuseum. Otse üle jõe on Teaduste Akadeemia baas, kus toimuvad mitmesugused seminarid, kursused ja konverentsid. Ja see miljöö on sattunud selle kaudu ka paljude tuntud Nõukogude teadlaste loomekeskkonnaks. Siin Sveniigorodi juures Moskva jõe kaldal valmisid briifini viimased teosed ja nendes on uuesti seda erilist temale omast poeesiat. Siin kirjapandu meenutab teinekord maastikumaale niisuguseid maastikumaale, nagu neid on loonud samalaadsest miljööst tuntud vene kunstnikud, poleenov ja levitan peamiselt Ogaa muljete põhjal. Stiililt omapärased on briifini publitsistlikku lood alati olnud tema elu lõpuaastatel põhjustasid nad koguni vaidluse, kas tegemist on olukirjelduste või poeemidega. Niivõrd erilaadne oli kirjaniku ütlemisviis. Ja vastata tulebki, et õigus on vaidlejate mõlemal poolel. Need lood on nii olukirjeldused, kuid nad on kindlasti ka proosa, poeemid kordumatud oma laadis loodus tundlikkuses, inimeste põhiväärtuste mõistmises, kordumatud oma briifinlikus.