Täna on teiega prantsuse laulja, poeet ja helilooja raevukas Leofferry. Tehke ei ole veel temaga tuttav. Aga ta on üks kuulsamaid Fransooni lauljaid Prantsusmaal. Leung Ferry esineb oma lauludega juba üle 25 aasta. Ta nimi on aukohal prantsuse poeetilises laululoomingus, seistes kõrvuti nimedega nagu šarlsbre raam Kraktorell, šarlas, Nabuur, Shell, Pärbeku. Kuid ta ei sarnane ühegagi neist selliste veendute ise. Kuuldes Leofferry muusikat Leofferry sõnadel Leofferry esituses. Laulda nab pealdist Sinusena. Su sõnadel on võlujõud, mis võib panna tantsima kui su sõnad panna muusikasse hakkavad selles särama silmad. Need, kui nendesse vaatad, võid joobuda nagu veinist. Sinu sõnadel on külm muusikata. Kui aga sõnad liita muusikaga, sünnib laul. Laul võetakse plaadile ning lendab laiali. Raadiolaineid pidi nagu võilille ebemet tuule käes. Sinu sõnad panevad inimesed laulma. Inimesed unistavad, naeravad ja rõõmustavad lauluga 11 sinu lauluga. Ja see on kõige suurem õnn artistile. Isegi see mitte väga tõsine laul sinu sõna väljendab tugevat veendumust. Lauri ei tohi olla lihtsalt laul, vaid eneseväljendamise vahend eesmärgi saavutamisel ütleb Leon Fereise. Võib-olla just seepärast, et puit tahab palju ütelda poligi tall, lühikesi laule. Leuferry laulude tekst on poeedi mõtisklus, tema tunded. Kui ta laulab maailmast, kus ta elab, on ta laul, terav protest, rikaste maailma väikekodanlaste väljanaermine. Ta vihkab ühiskonda, kus kõik on ostetav kus kõik need välja kena, viisakas ja sünnis. Nii et sellest hakkab hingel veel kurvem. Ühte sellist oma laulu Ferry nimetabki halvustava sõnaga pursuid. Näete seal nad istuvad võiduajamistel, varjates silmi kübara ääre all või lähevad luksusrestorani, kus pannes salvräti revääri vahele haaravad. Paavst tegi lennult. Neil on rumal, tähtis ilme ja väga korralik perekond. Kuid sellest on parem mitte rääkida. Neile on tähtis vaid mitte häbistada oma perekonda. Kõik peab olevat TOP avalikkuse ees. See on väikekodanlaste seadus. Revolutsioon ja sellestki võivad nad ajaviiteks intelligentselt vestelda, kuid mitte rohkem. Väike kodanesed on nagu karnevalimaskid. Kergitage mõnd maski ja te näete hoopis teist palet. On üks niisugune Leon ferriit plaat, millele on kirjutatud keelatud laulud. Pursuid, mida te äsja kuulsite, proua sõda. Tänan, saatan. Kõikidest päevadest. Keelatud. Mispärast küsiti? Hea küll, kuuleme siis veel ühte laulu sellelt plaadilt. Proua sõda. Kui sa ei taha, et sulle riputatakse kott selga, millega pead vintsima polgu järel kui sa ei taha, et ilmuksid tärnid su pagunite, leia keebile, küsi siis parim, kui paljud tulid tagasi sõjast. Kui sa ei taha, et asetatakse rist surinnale, et õitseksid lilled su haual. Et sinust räägitaks minevikuvormis, et keegi vahetab sind välja su naise juures. Ja proua sõda valmistub asjata piduroaks trummipõrinal saatel. Kui me sinuga lähemegi rännakule, siis ainult jahile. Ja sõnajahile kõlab Leon Ferris uus nii teravalt sellise veenmisjõuga, et on pikemate selge, et laulukangelane läheb jahtima just neid, kes süütavad sõda. Tänapäeval sellised sõjavastased laulud enam prantslasi ei üllata. Kuid proua sõda loodi neil aastail. Kui Prantsusmaa pidas räpast koloniaalsõda Alžeerias. Oli vaja erakordset mehisust, et trükisõnas välja ütelda prantsuse patriootide mõtteid, kellel oli vastumeelt sõda Alžeeria rahva vastu. Valitsus keelas laulud raadios ja televisioonis. Mõne aasta pärast aga korjas laulja need kokku ja lasi välja eraldi plaadina. Leon Ferry hakkas muusikaga tegelema varakult juba noorpõlveaastatel. Ta mängis pea iga instrumenti, kuid ei ühtegi täie tõsidusega. Professionaalselt hakkas muusikaga tegelema täiesti juhuslikult. See oli karmil 1940. aastal. Leofferry oli siis 24 aastane, tal polnud tööd. Ta tutvus tuntud muusiku Leonid sabanjeviga Screabini õpilasega ja hakkas tema juures tunde võtma. Samal ajal teenis raha ükskõik millise tööga, kui ainult oli seos muusikaga. Pärast sõda sõitis mõnede valmis lauludega Pariisi õnne otsima. Kui ta laulud ei vaimustanud neid, kellest olenes artisti edu. Puit elatusendiselt, juhutöödest, Aranžeeris koos sõpradega, muusikapalu, džässansamblile kirjutas partituuri filmidele. Feryl on palju laule, mis on pühendatud sellele perioodile tema elus. Laulus minu klaver, meenutab Ferree muheledes oma esimest õpetajat, kes aina sundis teda heliredeleid mängima ja imestab, kuidas ta pärast seda siiski veel suudab armastada. Püssid. Leo Ferry sündis Pariisi eeslinnas sämpharmeenis. Siin kohvikutes vaidlesid Saartaria Brewer. Siia tulid kirjanduse suurkujud, koktooja morjak. Siin alustasid laulmist, süljat Greco ja montaaž. Sanšarmeenis käisid tulised vaidlused elu ja ideaalide üle. Siin armastas noorusvabadust ning mõistis avalikult hukka rõhumist ja igasugust surveavaldust. Nooruse õppi mõtleb ta terava pilguline vaatleja ja tunnetaja. Sanchermen asub sääni vasakul kaldal. Ja tõenäoliselt just neil sõjajärgseil aastail sai sääni vasak kallas kuulsaks kui intellektuaalse elutsenter. Esmakordselt õpiti tundma ja võeti vastu neid, kes pärast vallutasid oma lauludega Pariisi kogu Prantsusmaa kogu maailma. Nii läks Caferriga. Teda paluti laulma tillukeste kohvikutes, jaga Pariides vasakul kaldal kahvatunäolisena pikajuukselise na istuste klaveri taga, pööramata pilku ja saatis oma laulud nagu väljakutse ümbritseva maailma alatuse ja räpasuse vastu sõja vastu keda hüütakse raskeks autoriks. Leon Ferry on eriti tundlik vale alatuse jäleduse reaktsiooni suhtes. Ferree, see on jumaliku rahulolupurustaja mässule õhutaja. Seal ta laulab. Ei, mitte ei laula, vaid kisendab raevukalt fašistlikust Hispaaniast. Praegu pole aeg tantsuks, neelame köis kaela ümber. Sa abiellusid surmaga, reetur, et kergem oleks tappa alistumatuid. Sa sülitad sellele, et Hispaania on surnud. Sulle on tähtsaim vastu pidada. Sinu elurütmi taob timukas. Kuid surm juba koputaks uksele. Taas särab helge Koit Granada kohal. Ja Hispaania saab jälle hispaaniaks. Küttempa leid. Kiip. Ferry vihkab äike, kodan lasi klerikaale fašiste. Ta taunib oma aega ja ühiskonda sellise raevuga, et teda nimetatakse mässajaks. Tarutab häirima üks köitsete rahulolu. Kuid poeet on sügavalt humaanne. Ta tunneb kaasa nendele, keda elu on alandanud, kuid kes pole kaotanud inimväärikust. Ta kutsub üles. Kasvatab, õpetab neid, kel on raske leida end valelikus mitmepalgelistes vastuolulises ühiskonnas. Kuulake Leon Ferry laulu noortest ja noortele Nendest ja neile, kes on 20 aastased. Neile, kes täna on tõesti 20 aastased, võib öelda poeedi enda sõnadega. Leon Ferry on kirglik ja seetõttu noor. Täna on Leon feri tunnustatud ja tuntud laulja. Ta on omapoolse väärtusliku panuse andnud prantsuse poeetilises ja meloodilises laulus. Nagu suur osa prantsuse lauljaid, laulab ta ainult oma laule. Tema laulude tekstid on välja antud eraldi luuleraamatuna. Neid laulavad kuulsat lauljat Juliet Kriku, Irmontan, Monic, Morelli ja kogu noorus. Tema poole pöörduvad algajad lauljad ja poeedid. Kuid feri pole kuulus mitte ainult oma lauludega. Tema loosung tema kui poeedi kreedo on poeesia peab minema rahva sekka. Seepärast sai Leon Ferry uue žanri rajajaks prantsuse laulus Fereon viisistanud ka Fer lääni Aragoni ja teiste prantsuse poeetide värsse. Tänase kohtumise lõpetame ühe dema programmilise lauluga. Tänan, saatan. Saatan. Vaevalt küll Leon Ferry temasse usub, kuid ta armastab elu selles laulus, nagu kõigis oma lauludes, ülistab ta elu, poeesiat, inimesi. Tänan, saatan. Tänan, surmamõistetu. Tänan selle eest, kellele sa ulatad viimase klaasi rummi ja viimase sigareti. Tänan lurjuse musta südametunnistuse eest selle eest, et julged vallutada Basti. Tänan sind, saatan nende ideede eest, mida sa jagad inimestele pühaku eest, kes ikkagi ei suuda leida süütut Agnest mässaja eest, kellele sa oled andnud kaks värvi Punase, millega ta sündis Barcelonas ja musta, millega ta sureb taga kiusatuna Pariisis. Ja selle eest, et sind kunagi näidata televiisoris. Tänan, Saatan. Tänan võimukate üksinduse eest. Ja selle eest, et sai vaiki siin maailmas, kus suukorve ei panda mitte ainult koertele. Tänan, saatan.