Pärnus avatakse monument Eesti vabaduse eest võidelnud telesuvel Raimond Valgre kuju saanud ning viimastel päevadel liikuva mälestusmärgi poolest kuulsas Pärnus avatakse pühapäeval pidulikult üks uus monument. Eesti vabaduse eest võidelnud de mälestuseks püstitatud sammas leidis pärast vaidlusi koha kesklinna lähistel pika tänava ääres asuvas pargis otse kaitseliidu maja vastas avatava mälestussamba projekti. Eestvedaja ja autor on Eesti vabadusvõitluse vääristamise fondi liige. Arhitekt Kuuno Raude raudtee rõhutas, et pühapäeval avatavale mälestusmärgil pole mingit pistmist sellega, mis ülemöödunud suvel Pärnus kirgi üles kütta. Põhjuseks oli sambal olnud äratuntavalt SS mundris sõduri bareljeef. Küll võib aga toda eelmist pidada põhjuseks, et see monument oma koha just Pärnusse ja mitte mõnda teise Eesti linna püstitatakse. Kuuno Raude. Selle ausamba projekteerimisel oleme lähtunud ühest kandvast ideest. Eesti riik võitles välja iseseisvuse vabadussõjas ja hiljematel aegadel, siis kui Eestit tabas nii Saksa kui Nõukogude okupatsioon, püüti taastada Eesti riiklust. Mina näen selles monumendist sümbolit just nimelt Eesti vabadusvõitluse järjepidevuse, selle ausambaga, noh, mida me täna püsti paneme, sellega ei ole skandaale kaasnenud. Aga, aga ühe ühe ühe teise mälestusmärgiga tõepoolest kaasnenud skandaalid, aga selle mälestusmärgil ei ole tolle mälestusmärgiga mitte midagi pistmist, ei estada sammudega ega, ega tegijad ei ole samad, igas väiksemas asjas võib skandaali üles puhuda, kui seda soovitakse teha. Ja eks elu näitab, mis selle ausambaga siis. Aga ma arvan, et ei poliitiliselt ega, ega, ega kunstiliselt ei tohiks küll probleeme tekkida, kõik tähtsad sambad püstitatakse enamasti Eestis Tallinnasse. Miks see tuleb Pärnusse, võib-olla siin on, tõesti, on põhjuseks see, et ühe mälestusmärgi püstitamine ebaõnnestus ja nüüd tekkis selle asemele teine osa, aga ma arvan, et see ei ole halb, et Pärnu on saanud selle ausamba oma parkidesse. Kui käia Soome parkides, siis seal on võimalik näha läbi ajaloo püstitatud mälestusmärke. Ühiskond on nii küpsete, ühegi püstitamise juures ei teki mingeid probleeme. Ennem oli ka üks päris hea idee, see idee oli seotud sellega, et Lenini skulptuuri peata Lenini skulptuuri on Pärnus nüüd solgutatud küll sinna kul tänna ja minul on selle kohta oma arvamus, et Eestis tervikuna olla üks park kuhu oleks võinud koondada erinevatesse linnadesse omal ajal püstitatud nõukogude aegsed skulptuurid sõdalas, praegusel noor seal päris huvitav vaadata. Ja kui ma mõtlen sellele, et iga teose juures olid kaasatud ikkagi väga tuntud skulptorid ja arhitektid ja kunstnikud siis juba kunstilise poole pealt ideoloogia tunnustades oleks võinud oleks väärinud Need skulptuurid, säilitamist, kahjustus annab juhtunud niimoodi, et paljud nendest on hävinud. Noh, ma kujutan ette, et näiteks kui Pärnus parkide linnas olles kusagil leitud võimalus eksponeerida kunagi Endla teatri kohal seisnud Stalini skulptuur Lenini skulptuur Matti Varik ja arhitekt murdma kunagi püstitasid Lenini pea praeguse Ühispanga ette, et see oleks päris huvitav vaatepilt. Aeg on läinud edasi ja aeg on muutnud inimese inimeste mõtlemist. Küll aga oleks nad lihtsalt teostena olnud huvitavad vaadata noh nii minu põlvkonnale kui ka minust palju-palju noorematele inimestele. Aga võib-olla lihtsalt ei ole aeg veel küps. Kogu aeg küpseks. Mälestusmärk enam ei ole, väga paljud on ju on hävinud, ega see nüüd päris õige tegu küll ei olnud, ajaloo sündmusi ei maksa karta, ajaloo sündmusi ei maksa häbeneda ega neid varjata, sest et see, mis on toimunud, sinna meie enam kaasa aidata ei saa. Me oleme lihtsalt konstanteerida, ütlevad, et need sündmused, mis on toimunud meie elus, on toimunud ainult neid uuesti võib-olla hinnata uuesti käsitada. Ja muide minu arvates teine teises maailmasõjas aset leidnud sündmused vääriksid uut läbitöötamist. Päris kindlasti, sest me oleme harjunud ju selle ajalookäsitlusega. Oleme õppinud koolis nõukogude ajal ja, ja uut käsitlust juba iseseisva Eesti riigi poolt. Ma ei tea küll, et oleks olemas. Monumendi paigaldamise juurde juhuslikult sattunud endises sõjamehes kutsus esile meenutusi vahepealsest 50-st aastast. Rõõmu, et ilmasõja kohta saab nüüd kõigest avalikult rääkida ning kahjutunnet, et vanus kõike seda enam täiel rinnal nautida ei luba. ESS Eesti leegioni 40 viiendas rügemendis teeninud Elgos lume. Mis ma oskan ütelda, ma pidin vaikselt elama kogu aeg, ega ma ei tohtinud kuskil pool enda Müma nagu rääkida, nii palju, kui, kui kuidagimoodi sai elada, praegu ma tunnen, et asi on teistmoodi, aga no nüüd ma olen vanaks jäänud juba nagu elu on juba lõpukorral oleks omal ajal, kui ma noor ja energiline olin, siis mul ei olnud õigustega ega võimalust midagi teha, sest on kogu aeg, see pitser oli peale, et ma olin seal vale poole peal sõdinud ülikoolist polütehnilisest visati välja, sellepärast niisugust saatusi kogu aeg on olnud ühe koha peal ja teise koha peal õpetajaametit pidasin siis seal olin ikka nii kahe tule vahel. Kas nüüd saan edasi olla mõisa edasi, olla saamades, olla või saa edasi olla? Ja nii on minu elu läinud, see on selle 50 aasta jooksul kõik sinnapaika läinud. Mina, endine sõjamees, kes saksa poole peal, selline naine arvab sellest tantsust, mis siin oli üks ausammas ja teine ausammas. On see, need parem lahendus? Minu arvates on see natukene parem lahendus ja mina ei ole, ei ole, sest ei ole kommunist ja sellepärast nagu seda fašismi nii erilist nivool teist nad on küllaltki pahandust teinud. Aga no kommunismi pahandus on vist natukene suurem kui selle fashismi pahandus. Mulle tundub nii ja selle tõttu tundub mulle see lahendus paremana kui see eelmine lahendus. Riigikogu liige Mark Soosaar on aga mälestussamba kohta avaldanud arvamust, et monumendi tekst teises maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest võidelnud hile on oma olemuselt mõttetu. Soosaar meenutas, et teises maailmasõjas oli väikesel Eestil sisuliselt kaks varianti. Kas saada ENSV eks või olla Estland Ostlandi koosseisus ehk omada autonoomiat Suur-Saksamaa koosseisus. Soosaar ei usu aga sugugi, et Eesti oleks tahtnud kumbagi neist variantidest mõttetu või mitte, kuid mälestussammas vabadusvõitlusele avatakse Pärnus pidulikult pühapäeval kell 12 päeva südamele Pärnust Ülle Hallik.