Meie uus saatesari on mõeldud neile. Kes käivad praegu keskkooli kümnendas üheteistkümnendas klassis ja räägib neist, kes ka kunagi käisid keskkooli või gümnaasiumi, kuidas kunagi nimetati kümnendas üheteistkümnendas klassis, aga nüüd on juba väga kaugel sellest ajast. Ja täna äge ja siis see selts tammel, seal seal olid iga, kes on lõpetanud Tallinnas seitsmenda keskkooli peale sõda 47 49. Ja kuna need ajad on mäe jaoks juba üsna kauged, siis võib-olla alustaksime sellest, milline oli üldse tollaaegne olustik. Ühesõnaga niisugusest argipäevast. Mis puutub kooli siis kool nägi välja täpselt samuti nagu ta praegu hariduse tänaval number kolm välja näeb. Kooliõpilased nägid välja muidugi teistmoodi. Ja kogu õhkkond ja ümbrus oli ka märgatavalt teistsugune, kui ta on praegu. Noomis õpilastesse puutub, siis Need olid pärastsõjaaegsed noored poisid ja tüdrukud, kes olid harjunud igasuguste raskustega kes käisid vanades kulunud kingades. Isa ema vanast riietusest ümber tehtud tuule pluusides. Ning ei, keegi ei teinud sellest numbrit, et mõnel oli kehv riietus ja mõnel teisel veel keelel. Minule on jäänud niisugune mulje, et tolleaegsel kuuli, no sul oli väga oluliseks probleemiks spordi tegemine, kehakultuur mitte ainult kui iseenda arendamise eesmärk, vaid see oli ka niisugune, võiks öelda põnev rivaali tunne. Teise kooli suhtes. Põnev hoida pöialt oma kollektiiv võidu eest ja nii edasi. Tol ajal oli, oli sport üks vähestest niisuguse kollektiivse meelelahutuse ja, ja mõistliku vaba aja veetmise vahenditest praegu tõesti on tekkinud see meelelahutuste gamma on läinud nii suureks mida riik ja riik juba jõuab noortele lausa pakkuda. Et spordiosa on suhteliselt kindlasti vähenenud, tegeldi sellega väga hoolega ja ma peaksin ütlema niisuguse väga suure sisemise vastutustundega. Kogu spordi organisatsiooniline osa kuulus dekas süü raamidesse. Ja sina, Need olid ka sele dekaši, esines ühe aastakümne aasta, see tähendab erinevate sportlike ürituste nõu. Tol ajal oli selle nõukogu ülesandeks, kui see koosnes Veluxi kooli õpilastest. Ülesandeks oli organiseerida Tallinna ulatuses koolide sporditööd, ise organiseerisin võistlusi, ise austasime, võitjaid venitasid. Ühesõnaga sellest perioodist tekkis terve rida oma väga suure algatusvõimega spordi, organisaatoreid ja üldse organisaatoreid. Ka muudel elualadel. No spordist meil oli jutt sportali koolielus, väga tähtis, aga veel, millest omavahel räägiti, näiteks milliseid kirjanikke, loelki? Nii ei mäleta noh, neid, mis kästi kooli suveda. Ta käise. Mina ei julge siin oma seisukohta ütelda, sest ma olen nii palju. Minul on olnud alati nii palju. Kõrvalhuvisid mille hulka kunagi ei ole käinud kirjandus. Et mina olen lugenud ilukirjandust vähem kui keskmine inimeses keskmine inimene, seda peaks tegema täpselt välja. Ja sellepärast ma oma seisukohta eelmisin, suunaliad väga palju sõltub sellest, mida õpetati ühes või teises aines siiski õpetaja kunagistest harjumustest ja ka huvidest. Nii et ma võiks öelda, et minu eesti keele õpetaja kes siiamaani mulle jätnud head mälestused temal olid oma niuksed välja valitud kirjanikud, luuletajad, Temaipiga, propageeris neid, õpetas meile neid lugema. Samal ajal. Ma ei ole sugugi veendunud, et me oleme siin ideaalile väga palju lähemale jõudnud. Meie ei osanud küll tõesti kirjutada spetsiaalkirjandeid Anna Karenina mingisuguse neljandajärgulise iseloomujoone kohta, kuid samal ajal meil oli ikka klassis kõik poisid teadsid, kuidas Newton'i teine seadus minu arvates see on palju parem asi. Peale selle meie klassis võime lõpetasimegi üheksa meest lõpetas kuldmedaliga. Sealjuures 14 kirjutas eesti keele kirjandi absoluutselt ilma vigadeta. Otsige nüüd üks niisugune klass. Ja mis meile meie eesti keelde puutub, siis ma ütleksin siia veel ühe. Meie hea eesti keele õpetaja, seltsimees Paul, Niirase salad kes raater luges, armastas ütelda niisuguse aforismi, millel on ka suuri tõsi taga. Inimene, kes oskab kuidagimoodi mitut keelt võib lugeda ennast tsiviliseeritud uks, kuid kultuurne inimene oskab väga hästi emakeelt. Aga kas oli nii palju niisuguseid noh, ütleme igasuguseid ringe, nagu praegu on koolide ringid, klubid, niisugused asjad. Ma olin siis keskkooli viimases klassis oma arust juba nagu venevakatus. Ladina keele õpetaja organiseeris ühe näidendi ladina keeles. Mina pidin seal mängima sellist osa, et koolipeol esinema sellises riietuses tainu üksinda lina ümber minu. Ja alul võib-olla see ladinakeelne tekst ei tulnudki raske ja kõik oli korras, kui me õppisime. Aga kui selgus see, et sa pead minema lavale võib-olla isegi äkitselt oleks olnud seal vaatajate hulgas mõni sümpaatia tookord olid lihtsameelne ja lootsid selle peal, eks ole, siis tekkis niisugune protestimeeleolu ja mäletan näiteks, et ma täielikult loobusin esinemast selles näidendis. Me läksime väga riidub austatud ladina keele õpetajaga kuid siiski ma jäin endale kindlaks, muide, kas ladinakeelne kohustuslike ladina keel oli siis seal hetkel, mil kohustuslik. Kas te mäletate ka midagi? Kui ma aus olen, siis ma tõesti ei mäleta midagi, aga see on kahju. Sest ladina keel on kahtlemata kõikidele võõrkeeltele nagu aluseks. Ja Meie võõrkeelte oskuse koha pealt ei saa hiilata. Tahaks loota, et tänapäeva noored õpetajad püüavad seda viga parandada, õppida võõrkeeli, sest võõrkeelte tundmine on nii-öelda läbimiseks küll teiste rahvastega äärmiselt oluline ja hea omandamiseks ja nii edasi. Meie selle koha pealtvõimelist naftast natukene kergemini. Aga kui palju meiega nüüd koolides ei õpetaks võõrkeelt? Välja arvatud muidugi spetsialiseeritud koolides, mis orienteeruvad kohe, mille puhul asjast, mille hulka kuulumine Ingani kooli, seitsmes keskkool, kus inglise keelt õpetatakse siis teistes koolides ega süda keele õppimist ainult tundide peale nüüd siiski üles ehitada ei saa ja nii nagu oma hilisemad kogemused näitavad, muidugi parim viis keele õppimiseks siiski on lisaks tundidele veel tingimata tegeleda mingis vastava keele ringis kus lihtsalt paar kord nädalas tulevad, ütleme, inimesed kokku sealjuures võiksid seda väga hästi teha õpilased kellelegi õpetaja juhendamisel, nähtavasti kes siis oskavad märksa paremini keelt ning lihtsalt mingil teemal rääkida ning väga kasulik on õppida ikkagi midagi pähe. No näiteks teha mõni väike näidend vahel või, või õppida mõningaid luuletusi pähe. Te rääkisite, et õppinud, organiseerida niisuguseid ringe omavahel rääkida ja üldse vot enne spordiga seosest rääkisite ka, et õpilased ise tol ajal organiseerima, sporditegevust, näha kuidas oli üldse Teeaa koolis lugu kõik igasuguste organiseerimistega, koolielu juhtimisel ja nii edasi, kui suur osa sellest tegid õpetada, kui suur osa tennise Ma ei tea, võib-olla tagant järel Muutub inimene midagi subjektiivseks ka. Aga jääb küll niisugune mulje, et et kuidagi algatusvõimet neil vähem küll ei olnud kui praegu. Praegustel noortel, kes lõpetavad keskkooli, käivad vanemates klassides. Ning võib-olla, et vastutustunne oli isegi suurem selle tõttu, et meil oli ainult üks võimalus, kas teha ise või üldse mitte teha. Keegi teine ei olnud lihtsalt organisatsioone ja inimesi, kes meie eest midagi ära tegid, peab ütlema, et näiteks komsomoliorganisatsiooni, mis praegu on väga tugevad koolides olid sel ajal äärmiselt nõrgad. No ma mäletan, meil oli vist terve kooli peale seal kuskil 48. aastal või seitsmendal aastal võib-olla seitse, kaheksa või 10 komsomoli. Nii et, et komsomoliorganisatsiooni osatähtsus oli võrdlemisi väike. Praegu on kõiksugused kõiksugused, muud ringid ja organisatsioonid, noh, võtame alates pioneeride paleest ja ja, ja muudest näiteks ühing, teadus korraldab õpilastele praegu paljusid loenguid ja kõiksuguseid asju tol ajal seda ei olnud. Järelikult kui, kui soovite midagi teha, siis tuli see ikka teha täiesti omal initsiatiivil ja omal vastutusel oma oma õlgadel kanda kogu seda asja. Mina ütleks selle juurde võib-olla nii palju, et tookord, kui ma lõpetasin 47. aastal kooli ja kui ma ükskord olime koos pidulikul õhtul siis ma vaevalt arvan, et nende hulgas oli palju neid, kes oleksid ujutanud ette. Mis neist sai tänaseks päevaks neid ajendeid, kuidas oma tuleviku otsustada oli väga mitmesuguseid kuid küll hakkame nüüd tegema mingisugust kokkuvõtet, ütleme, minu klassist on küllaltki väävlirikas pere välja kujunenud. Seal tohtrid, saan advokaate. Hästi palju sellest kümnendad 1947. aasta see oli periood pärast aegne periood kus oli vaja kogu rahvamajanduse pärast sõjajärgsel perioodil noori jõudusid igale poole linatöökäsi. Ja ma arvan, et meil oligi suhteliselt kerge otsida omale elus kohta sest igal pool oli. Teisest küljest peab ütlema, et kui praegu on rakendatud ikka väga palju kas või raadiot, televisiooni ajakirjandust viiakse läbi loenguid ja nii edasi, selleks et selgitada Ühe või teise eluala sisu tema kohta, meie ühiskonnas arenemise perspektiive ja nii edasi. Ühesõnaga tehakse kõik, mis võimalik, et kergendada noore inimese elukutsevalikut siis sel ajal kuigi tõesti jah, kõik oli aktuaalne. Vaevalt, et midagi üldse jõuti veel ette võtta selles osas, et meile selgitada mille vahel võiks üldse valida, nii et see nagu tuli noh, omal käel teha. Ja eks see siis sõltus lihtsalt sellest üldisest silmaringist üldistest huvidest, sellepärast et ma ei tea. Minu meelest on ka praegu vaja noori inimesi väga paljudesse kohtadesse, aga nad oma valikud teevad just selle alusel, mida nad teavad, eks ole? Sageli tulemusega niiviisi välja, et nad mõnest väga huvitas. Ta sellest ei teagi, lihtsalt ei pea ja selle pärast lihtsalt ei valigi. Tavaliselt abiturient seistes selle küsimuse ees, mis saab edasi? Saab võib-olla äärmisel juhtumil vastuse selle kohta, mida minna õppima. Milles seisneb see probleem, õpiks ühe sõna tingimused kõrgemas õppeasutuses minu arvates rääkida sellest mida õpitakse ja milles, millised on ühesõnaga erialad ja tingimused ja võimalused oma huvialasid ühiskondlikul alal rakendada ülikoolipäevil. Kusjuures see kõik on palju vähem tähtis kui see, milleks õpitakse. Sest eluterve pikkuse juures õppeperiood on siiski neli-viis-kuus aastat seal suhteliselt lühike. Aga tähtis on mõelda selle peale, kus siin rakendatakse hiljem. Ja vot selles suhtes võib-olla tehaksegi viga, mida lahtiste uste päevadel ja nii edasi räägitakse rohkem sellest kollektiivist, kuhu minna õppima vähem selleks rakendamise võimel. Kuidasmoodi teie oma eriala peksite näiteks, seltsimees Tamm, teie olete küberneetik. Ma arvan, et keskkooli ajal ma ei teadnud seda sõnagi üldse. Ei saanud teda ei olnud lihtsalt olemas. Kuidas te siis jõudsite? No siin lae jõudsin hoopistükkis hiljem, vaata, eks ole, eks ole, sest et veel kord rõhutada, et minek ülikooli ei tähenda seda, mis kunagi elus hiljem juurde heale muidugi tähendab tihti ei tähenda, no meil on võib-olla analoogilised situatsioonid siin toimunud, kui sina õppisid majandusteadus tookord tookord siis see majandusteadus, millal sa, millega sa praegu tegeled, see ikka sootuks erinev sellest, mida sa konkreetselt õppisid, kuigi võib-olla jah, aluseid on poliitökonoomia, poliitökonoomia, see on ikkagi sama sõnaga lisaks siia juurde, et kui sina ei käinud sõna küberneetika, siis ma kardan, et ükski lektor, kes minule loenguid pidas kogu õppeaja jooksul ei tarvitanud sõnaineks naeratusena võisi majandusmatemaatika, nii et seal on kõik nii loo jah, see muidugi toimus hiljem. Ja eks nii ta on toimunud tihti ennegi ja saab ka tulevikus toimuma, sest tulevikus üha rohkem ja rohkem. Aga nüüd, kui vastad sellele küsimusele, kuidas elukutse valik minu sees toimus pärast keskkooli lõpetamist või õieti selle lõpetamise viimasel perioodil siis meil oli üks väike grupp poisse klassis, meil muuseas, oli ainult poiste klass kes hakkasid tundma huvi kuidagi elektrotehnika vastu. Ja siis läksin õppima TPIsse elektrijaamade, võrkude ja süsteemide erialale, kuna see oli ainukene elektrotehnika eriala tollel aastal, kui me sisse astusime. Nojah jaa. Elektrotehnikaaja. Ja füüsika-matemaatika, kõik, mis sinna juurde kuulub, selle õppimine ei jooksnud sugugi Meist kõrvale, nii et et selle baasil oli siis hiljem võimalik ümber kvalifitseeruda oma praegusele erialale. Kusjuures ma pean ütlema, et see kvalifitseerumine, ümberkvalifitseerumine toimub vist elu lõpuni. Seda kindlasti. Aga finants siis, sellisel juhul Tomil õnnelikumas olukorras. Kui ma nüüd aus olen, siis sellel 47. aasta kuumal suvel, kui mul tuli utvustega, millisesse teaduskonda õppeasutusse astuda õppeasutusena lihtsalt elukoha Tallinnas Tallinna Polütehnilise Instituudi teaduskonna suhtes oli mul palju raskem. Ja me kõik usin kahe faktori vahel. Üks oli see Oli stipendium, soodustatud ja kõrgem, mõtlesin siin ka omaette tükk. Aga otsustavaks kujunes hoopis teine asi, kujunes see? Ma ühtlasi sel ajal tegelesin spordiga Tallinnas partakis, seal oli palju majandusteaduskonna üliõpilasi. Üks neist ütles mulle, tuleb neile, annan sulle esimese kursuse loengut, viies komplekt, siis see on ju tore, siis ei ole vaja kirjutada. Ja nii tekkiski see olukord, et läksid sealt. Neid, võiks küsida, et noh, et kas juhuslik moment siis õigustas ennast, mina olen rahul selle hunnikuga? No see õigustas ennast kindlasti, selles ei ole kahtlust. Üheksa, see on lihtsalt nii, et öeldakse ikka, et seda rohkem ta tundma õpid, seda rohkem ta sulle meeldib. Sest ikkagi ausalt öeldes võiks abiturient sel hetkel, kui ta lõpetab kooli ega hästi vähe teab sellest, mis teda veel elus uut. Kahjuks on see niimoodi, sest tema on oma elus rakendanud kõik ainult õppimisele, et ta ei ole veel ühiskonnaeluga küllalt sisse elanud. Ja seetõttu juhuslikkuse moment minu arvates jääb ikkagi säilib. Muidugi peaks olema abituriendi silmaring tänapäeval veidi laiem. Ega sa ei pahanda, kui masina kohta ütlen nii, nagu meil omal ajal oli ja, ja, ja see on täiesti loomulik, et peab olevat. Neil oli ikka meie silmaring oli kahtlemata palju kitsam kui praegu keskmise abituriendi silmaring. Kui meie lapsed ükskord nii kaugele saavad, siis nende oma on veel laiem, see on elu seadus. Seda nõuab. Kui nüüd olete juba ütleme 15 rohkemgi seal 17 18 aastat on nad koolist eemal selle aja jooksul väga palju muud muidugi õppinud ja isetöölised edasi teha. Aga kas sellest, mis kool kaas andis, mis on teie jaoks praegu nagu kõige rohkem alles jäänud või mis on nagu kõige tähtsam? Üks mulje, mis on jäänud, on see et koolis oli Minu meelest väga hea kollektiiv ja samuti oli ka õpetajatega meil ikka väga hea läbisaamine, kuigi juhtus muidugi intsidente igasuguseid, nagu juhtub neid praegugi ja ja kaua aega kuni kuni siiamaale minul isiklikult ikkagi mitmed õpetajad on jäänud nii nagu eeskuju tänu silma ette.