See kuupäev on tähtis selle poolest, et see päev tõi 85 aastat tagasi siis 1918. aastal vabadussõja päris alguses või tõepoolest pöörde vabadusse käiku Est vabadus ja alguses võib-olla ei liialda, kui me ütleme, et oli, Eestis oli päris tõsine paanika. Eesti valitsus oli mõni nädal tagasi tulnud põranda alt välja pärast saksa okupatsiooni kokkuvarisemist siin ja hakanud esimest korda Eesti riiki tegelikult valitsema. Aga üks riik, mille valitsus on ainult olnud mõne nädala vanune, loomulikult ei saa kohe sõtta minna täie jõuga. Ja seetõttu elutargad eesti taadid hoiatasid, et on poisikeste värk minna sõtta suure Venemaa vastu. Parem on kohe alla anda. Neid arvamus oli küll ja küll. Ja selles olukorras muidugi noh, kaitseliit oli küll õnneks juba loodud saksa okupatsiooni ajal tegutses põranda all ja kiiruga korraldati ka regulaararmee üksusi, aga nad olid siiski väiksearvulised ja vaenlane liikus kiiresti edasi. Ja selles olukorras Tallinna inimesed läksid iga hommiku Patkuli treppidele ja vaatasid mere poole, et kas lõpuks ometi hakka paistma tera sallite inglise laevad. Sest teada oli, et nad on Läänemerel ja ja need oli appi kutsutud. Ja selles olukorras muidugi, kui nad lõpuks siis tulid siis noh, võib arvata, kui suur oli eestlaste rõõm. See laevastik, mitte ainult oma kohalolekuga ja oma tulejõuga ei olnud tegur, vaid oluline oli see, et nad tõid väga olulisel määral sõjavarustust, laskemoona, toidumoona ja võib-olla kõige tähtsam, nad mõjusid eestlaste moraalile. Eesti mehed nägid, et neil on siiski arvestatavad liitlased. Ja tõepoolest punaarmee tungis küll veel edasi, aga nende liikumine pandi siis lõpuks aastavahetusel uue aasta päris esimestel päevadel seisma. Kõige masendavam aeg oli Tartus muidugi jõulude paiku, kui, kui Tartu langes punaarmee kätte. Tartu rüüstati ja ka Tallinnast ei olnud rinne kaugele, ainult Kuusalus 40 kilomeetrit. Aga siis tulid ka päris aasta lõpul veel vana aasta lõpul 18 tulid ka Soome vabatahtlikud. Ja nende tulek oli, oli siis samasugune samasuguse mõjuga nagu briti laevastiku tulek. Sest need soome mehed, nad olid hästi relvastatud, nadolid hea rühiga ja nad laeva pealt maha tulles ei küsinud, kus on hotell vaid küsisid, kus on rinne. Ja kui jällegi eesti mehed nägid, et soomlased tulevad ja suudavad meie vabaduse eest võidelda. Ja siis hakkasid ka keskealised eesti mehed mõtlema, et äkki suudame me ise ka. Ja pealegi muidugi ei tohi ära unustada kõike seda, mida me oleme näinud, filmi nimed marmortahvlil ja ka romaanist lugenud gümnasistid ja tudengid läksid korporatsioonide või seltside kaupa, nad otsustasid, kas läheme või ei lähe kas klasside kaupa. Ja kui me nüüd kolm tegurit niimoodi kokku liidame, inglased, soomlased ja siis eesti noored, kes trotsisid Elutarkade kaatide hoiatust. Need need kolm tegurit kokku saavutasid sellise kriitilise massi, et toimus moraalne murrang Eesti eestlaste hinges. Ja siis läks, siis läksid väkke, Nad muidugi mobiliseeriti juba, Laidoner jõudis kohale, ta nimetati ülemjuhatajaks Dali teistest ohvitseridest väljapaistvam ja kõik see kokku tekitas sellise sünergia, et see Eesti masinavärk läks lõpuks käima. Ja noh, muidugi ei tohi ära unustada, et need ka keskealised eesti mehed. Olid ju lahingukogemustega nadolid tsaarilippude all ju esimeses maailmasõjas sõdinud. Meil oli kümneid tuhandeid sõja kogemustega mehi. Ainus, mis puudus puudus, oli, oli usk, tuli karbis, mees teatseta, võib selle sõja võita lasta tauskas ja, ja ütleme, lahinguväljal liikuda ta oskas. Ja siis korraldati muidugi väeüksused Laidoneri juhtimisel ja ja üllatav oli see kogu maailmale üllatav mitte ainult meile, vaid kogu maailma ajakirjandus. Oli üllatav, et see punaarmee löödi siis Eestist välja tegelikult veel kiiremini kui sõjavanker või alguses veerenud läände põhja. Kas Eesti noor valitsus palus briti kuningliku armee abi ja mis oli briti huvi siia tulla meile? Jah, Eesti muidugi palus ja britid tegelikult üritasid meile appi tulla juba päris detsembri alguses, aga õnnetuseks üks nende laevadest Cassandra sõitis miini otsa, läks põhja ja kogu nende laevastik keeras otsa ringi ja sõitis Kopenhaageni poole tagasi. Ja siis ei jäänud enam muud üle, kui Laido reppide isiklikult minema, neid veenma. Ja lõpuks see õnnestus, kasutas kogu Eesti diplomaatiat ja nad tulid ikkagi uuesti, ega siis alles 12. detsembril, kui tõesti meeleid oli juba suur. Mis inglasi seda tegema pani? Oli loomulikult nende poliitiline huvi. Esimene asi oli see, et nad tahtsid vähendada Saksa mõju siin. Saksamaa oli selle sõja juba kaotanud. Vaherahu oli alla alla kirjutatud esimese maailmasõja lõppedes. Kuid saksa okupatsiooni väed olid. Annad Lätis näiteks olemas narrid Eestist küll juba lahkunud, kuid Lätist nadolid olemas väga olulise tegurina. Peale selle ei olnud selge, kui hästi kõik üksused tegelikult Berliinile alluvate, kui palju nad tegutsevad omapäi ja me nägime, et nad hiljem tegutsesid omapäi. Ja inglastel oli väga oluline, et nad saksa mõju saaksid neutraliseerida. Aga teine asi, nad said varakult aru sellest ohust, mida kujutab endale bolševism, enamus. Kuigi Venemaa oli olnud äsja nende liitlane esimeses maailmasõjas nad nägid, et see ei ole enam see Venemaa. See see Venemaa julge ju keeldus sõdimas. Et nende uute meeste, siis Lenini ja Trotski juhtimisel ja seetõttu inglased said aru, et selle ohu vastu tuleb ka võidelda, nüüd tegelikult võitlesid siis kahe ohu vastu Saksa ja Nõukogude Vene ohu vastu. Missuguseks kujunes Eestisse tulnud briti mereväelaste käekäik. Briti meremehi langes kahjuks ka vabadussõjas päris palju, nimelt 111 meremehi ja mõned olid ka lennuväelased, aga põhiliselt meremehed. Ja muuseas olgu öeldud, et ka Eesti muinsuskaitse seltsi algatusel paigaldati pühavaimu kirikusse mälestustahvel, kus siis on kõik kunud langenud Briti mereväelased nimepidi ja, ja auastmete järgi üles loetletud koos nende laevade nimedega. Ja inglastel on selle üle olnud väga hea meel, et on seda korduvalt rõhutanud. Nii et neid, kes langes, oli 111. Kuidas Eesti seda tähtsat päeva Eesti sõjaajaloos 12. detsember 1918 täna tähistab? Täna õhtul on Tallinna raekojas pidulik mälestusõhtu, milles osalevad kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo kõuts. Samuti uus Briti suursaadik Nigel Haywood, Soome suursaadik Jaakko Blumberi. Ja siis ka kõnelevate ürituse korraldajat korraldajate nimel kindral Laidoneri seltsimees veel mina ja teine kaaskorraldaja on Briti balti nõukogu patroon krahv Carlisle, kes on endine Briti parlamendi lordide koja liige ja praegu töötab Tartu ülikooli juures. Peale selle on meil ka väga meeldiv muusikaline tervitus martsanderilt diabelletaažilt, kes annavad siis sellele õhtule kohaselt kuninganna Victoria-aegseid inglise laule, siis laule, mida tegelikult lauldi Inglismaal ka vabadussõja ajal. Kuid võib-olla kõige olulisem aktsent meie tänasel õhtul on, on üleskutse kõigile toetada vabadussõja ülemjuhataja kindral Laidoneri ratsamonumendi püstitamist Viljandisse eeloleval suvel võidupühaks. Laidoner kahtlemata oli väga oluline tegur, et me selle sõja võitsime ja kui me seda seda ei oleks võitnud, siis ei oleks Eesti rahvusriigi rahvas, oleks oleks mingi teise riigi alamnagu meie suguvennad, marid, mordvalased näiteks, ja seetõttu on, on kõigiti põhjendatud, et, et me tema mälestuseks loome Viljandisse tema, tema koolipõlve, linna esindusliku sümboli, nagu nagu tavaliselt väejuhtide puhul tehakse, see on siis ratsamonumendi ja sellele ausambale on lubanud oma toetust Eesti riiki ja Viljandi linn. Kuid pool või üle poole sellest summast, mis on siis pool miljonit krooni, kogumaksumus on miljon krooni. Üle poole sellest tuleb koguda meil eesti rahva käest ja tänane õhtu on siis. Üheks selliseks võimaluseks, kus me kutsume üles kõiki inimesi lööma selles ürituses kaasa ja kõigil kõigil raadiokuulajatele, kellel on tahtmist kaasa lüüa, on võimalik seda teha ja nad on väga teretulnud, kui nad seda teeksid, selleks tuleks võtta ühendust Laidoneri seltsiga. Kõige lihtsam on helistada telefonil null viis üks kolm viis kuus viis kaks ja siis me saame anda juba üksikasjad, kuidas tantsul jumala kannatust teha.