Majavalitseja ei uskunud oma silmi. Alles eile ilutses uksel silt Harns, aga täna täna oli seal harmisse asemel Charvus. Lihtsalt hämmastav tuli kähku midagi ette võtta. Majavalitseja koputas hulk aega sellele isevärki uksele, kuid keegi tullu tabama. Haruldasi Charmsi polnud jälle kodus. Majavalitseja otsustas järgmisel päeval uuesti tulla. Ükskord peab ju ometi sellele korralagedusele lõpu tegema. Järgmisel päeval rippus kurikuulsal uksel silt. Sardam täna vastu ei võta. See oli juba liig. Ise kirjanik aga lubab endale tont teab mida. Paraku polnud majavalitseja ainus, kes üle annetud kirjanikku ei mõistnud. Harns Charls. Shardan oli paljudele mõistatuseks. Kummaline Harns. Kui me ütleme inimese kohta kummaline siis see tähendab, et me ei mõista teda täielikult. Eks natuke isevärki ole iga inimene, aga kui need iseärasused on meie arvates seletatavad, siis me kasutame täpsemalt targemat laiendit kui kummaline. Niisiis ei tähenda kummaliseks nimetamine mitte inimesele halba varju heitmist või üldse mingit täpset hinnangut, vaid peaaegu vastupidi pigem alistumist kindla määrangu otsimisel ja ausust meie endi kummaliseks nimetajate kahjuks. Kahjuks selles mõttes, et Me nagu paluksime endale hinnaalandust ning luba analüüsimise pealiskaudseks kasvõi asjaolude tõttu. Härms jääb meile kummaliseks mitte üksnes suure ajadistantsi tõttu. Sostšenko sündis vaid 10 aastat varem ning ka Ilfi ja Petrovi kuulusid just haruldasi põlvkonda. Farmsi oli raske mõista ka tema kaasaegsetel, sest Farms oli eriline nähtus. Ja nende üksmeelse hinnangu järgi, kel oli juhust, tahtmist ning mõistust temast aru saada oli Harms kui nähtus oivaline nähtus. Tunnistame teie ette ei jõua selles saates kuigi palju selle kummalise autori loomingust. Sõnade jõudu alahindamata tuleb küll vähemalt suureks nimetada seda tööd ja vaeva, mida hamsi pärandi kogumisel on nähtud ja tehtud. Üsna kogukas on ka säilinud materjal. Aga ette kantakse seda teile just ainult sel määral, et teiegi võiksite hindavalt kummaliseks nimetada Farmsi aga mitte kummaliseks meie saadet. See saade ei olegi nalja õhtuks tituleeritav. See sai tehtud saatesarja Nõukogude naerumeistrit kuulajatele tingimustel. Et enam kui tosina tänapäeva üksik või kollektiivse huumori ja satiirilooja loomingu ja omapäraga tuttav olles ning ka 30.-te aastate tunnustatumate korrišvedega silma ja kõrvasidemes olnud, peaksid huvi pakkuma ka lausa iseäralikud lühinaljakirjanduse näidised, millega seoses võib ja peakski tekkima Farmsist kaugemale ulatuvaid arusaamisi ja järeldusi. Võimalik, et mõne viimase minuti jooksul on uskujaid tekkinud nagu piirduksimegi ainult pikkade naljavaheliste lausetega. Veel on see häda välditav, oldagu lahked, kuulate koharmsi. Peene kaelaga inimene puges kohvrisse, sulges enda järel kaane ja hakkas hingeldama. Nõndaks nõndaks, ütles peene kaelaga mees hingeldades. Ma hingeldan kohvris sellepärast. Mul on peenike kael. Kaas on kinni ja ei lase õhku läbi. Jah, ja las ma siis hingeldan pealegi. Igatahes kohvriganud ma lahti ei tee. Tasapisi hakkan Fine akani hinge heitma, ahniemani. Ma võin jälgida elu ja surmavõitlust mõnia kinkida ebaloomulik võitlus, sest mõlemal poolel on võrdsed šansid. Kuna loomulik oleks, et surm võidab ja surmale määratud elu võitleb vaenlasega ainult moe pärast, kaotamata lootust viimase minutini. Aga selles võistluses, mis praegu toimub, conelul kindel võiduvõimalus teada, tarvitseb vaid kergitada kätega kohvriga, jah. Aga mina hingeldan, eks vaatame, kes keskega. Ainult et kohutav, naftaliini hais, ma ütleksin, on ümberringi. Kui võidab elu, siis tarvitan edaspidi naftaliini asemel ainult vahumagu marhorkat. Või noh, nii läks lahti, ma ei suuda enam hingata, ei suuda. Selge, selge on see, kadunud mees ei mingit pääsu enam. Aga mis siis on midagi nagu juhtus mis nimelt mitte ei mõista. Ka mingeid. Mis Eestis veel on? Sössest maju Launa krae nagu valutaks. Ja. Kostses väga. Miks, miks ma kõike näen, mis toas toimub? Keta nägid nüüd, ega muudkui sa ütled, laman keset põrandat. Aga kussanssis, Koch ver. Peene kaelaga inimene tõusis põrandalt üles ja silmitses ümbrust. Kohvrit polnud kusagil voodile toolidel, lehiseid kohvrist välja tõstetud asjad. Aga kohvrid ennast ei kuskil. Peene kaelaga mees lausus. Järelikult elu võitis surma. Mulle teadmata viisile. Daniil haransi loomingut on põhjalikult uuritud ja ei maksa imestada, et teda peetakse ennekõike luuletajaks lastekirjanikuks. Kõige värskem Farmsi raamat ilmus kirjastuse väljaandel 1972. aasta suvel. Pealkirja alla 12 kokka on koondatud tema lasteluule tipplood. Harmsi puht naljapalu pole raamatuna välja antud. Küll aga teevad kõik teda uurinud ja kõrgelt hindavad kriitikud ühe Harmsi eripärana nimetada lustakust, tohutut elurõõmu ja vallatut huumorit. Kui saatus oleks lubanud ta huumorisoonel areneda ja rohkem ilmale tuua, siis väheneks vajadus kommentaaride järele. Paljugi sellest, mis tundub omapärane temas kui luulet. Teos ei paneks imestama tuntud ja küpse humoristi juures. Me tahame, et mõistaksite Harmsi loomingu tagapõhju üks neist sunnib tahes-tahtmata heitma pilku Harmsil endale kuivaga vitaalsele inimesele. Teine tagapõhi olgu ajastikuline, pole vist vajadust korraldajat Harksi ajal oli elu raskem ja et seepärast sisaldub süngeid noote, kada, helgusele, rõõmule, püüdlevas loomingus. Teravmeelsusi ootamatult seosed torkavad loodetavasti silma ennekõike detailid, suunitlus ja nii-öelda lugude idee vajavad vahel vast selgitust. Kasvõi selleks, et mõista nagu hea luule niga huumor on individuaalseks tajumiseks ja pole alati ühelisel plahatav. Mida siis selge, et peame rääkima esmalt sellest kummalisest inimesest ja mitte üle pakkumata loominguga. Daniil Ivanovitš Joatšov armastas inimesi narritada, pärast aga jutustas sellest külma rahuga sõpradele. Oma luuletusi avaldas poeta ainult varjunimede all, vaid vähesed teadsid, et haarams Bach, Shardam, tandan, Karl Ivanovitš susterling, Ivandoborovskin, kirjanikol, Pakov, Janar toolis. Moškov on üks ja see sama isik. Naised lastele, kirjutab terve suur andekate kirjanike räägi. Daniil Harmsi nimi figureeris aga kõige sagedamini. Ja nii läkski Daniil Ivanovitš Ioatšov kirjandusse. Daniil Harzina. Daniil Ivanovitš sündis 30. detsembril 1905. aastal. Tema isa Ivan Pavlovi oli omalajal teeninud mustal merel ning käinud läbi paljud maailmamaad kaasalöömise eest ühingus Naroodne volion mõistetada poomissurma. Tänu valitseja õlimale armulikkusele asendati võllas, eluaegse vangipõlvega. Algulistustab Peeter-Pauli hiljem lüsselburgi kindluses. Vanglast saadeti ta Sahhalini saarele. Pääsenud 1900. aastal vabadusse asus Ivan Pavlovi Peterburgi. Moskvas riiklikus kirjandus- ja kunstikeskarhiivis, olles Ivan Pavlovi situatsioon. Kirjavahetus Tolstoi perekonnaga. Kirjavahetus kestis aastaid kuuendal aprillil 1909. aastal, teatav Sophia Andreenatolste ajal. Suurivaevu leidsin sobiva hetke, et lugeda lepp Nikolajevitsh e-kirja ja taevast kohut. Ta on viimasel ajal väga põdur ja väsib kiiresti. Lugesime täna õhtul kogu perega ja kui ma küsisin Lev Nikolajevitsh, mida teile kirjutada, ütles ta, et teie lugu on hästi kirjutatud, kuid talle isiklikult ei meeldi fantastika. Tema armastab kõiges lihtsust ja selgust. Suure kirjaniku selline hinnang muidugi kurvastas Ivan Pavlovi chi. Liiatigi, et kõik see nõndanimetatud fantastiline, alatasa lausa pakitses temas liialt palju oli läbi elatud, liialt palju elu varjukülgi nähtud. Õhtuti kutsus Ivan Pavlovi poja põnni oma kabinetti, pani enda kõrvale istuma ja hakkas talle kummalisi lugusid jutustama. Ja juba varsti jutustas Daniil ise teistele. Üks lugu, fantastilisem kui teine. Lasteaiakirjeldus, siis eesti keeles siisike. 1937. aasta kolmandas numbris ilmus Daniil Carnsil lauluke. Üks mees läks kodust minema. Üks mees läks kodust minema, täis rännumõtteid, meel vaid kepp ja kott, vaid kepp ja kott said kaaslasteks, ta teel. Läks aina otse edasi. Käis tunni järel, tund ei söönud, joon ei joonud, ei söönud, ei silmale sandunud. Ja äkki ühel koidikul Mess, kaugel metsades läks kaduma, läks kaduma, jäi kadunuks mees. Kui äkki kuskil juhtub, et teda kohtate siis kiiresti, siis kiiresti ka meile teatage. Varsti pärast luuletuse ilmumist lahkus Daniil Harls kodust ja kadus samuti. Alles viimasel aastal on hakatud selle lustaka autori loomingule vajalikku tähelepanu pöörama. Markov tõmbas saapad jalast, ohkas ja heitis diivanile pikali. Tal oli kange uni. Aga niipea, kui ta silmad sulges, läks uni momentaalselt ära. Markov tegi silmad lahti ja sirutas käe raamatu järele. Samas oli tal jälle kole tahtmine magada, täitis raamatu võtmata, heitis jälle pikali ning sulges silmad. Kuid vaevalt sain silmad kinni, kui uni haihtus jälle. Ning meel muutus nii erksaks, et Markov oleks võinud lahendada peast kas või kahe tundmatuga algebraülesandeid. Kaua piinles Markov teadmata, mis teha, kas magada või üleval, olla lõbuks piinatult ja tige täna iseenda ja oma toa peale. Panymarkov palitu selga ja mütsi pähe, võttis jalutuskepi ja läks tänavale. Värske tuulehoog rahustas Markovit tasinud, läks rõõmsamaks ning tekkis tahtmine taas tuppa minna. Tuppa astudes tunnista kehas meeldivat väsimust ning tuli tahtmine magada. Aga niipea, kui ta diivanile heitis ja silmad sulges, haihtus uni momentaalselt. Radikult kargas Markop diivanilt üles ning ilma mantli ja mütsita, nagu ta oli, tormas ta uurija aia poole. Kriitikud Harnsist Daniil Harnsis teavad vähesed ja teavad vähe kogu oma elu kõik enda ümber muutis omapäraseks näitemänguks, kus oli Hars. Seal olid teatel kõik see seostus temaga orgaaniliselt ning oli kaugele igasugustest poosidest võis Mobismist soli, Harmsi loomus, uue aia romantiku loomus. Aleksandrov. Marssaki, Tšukovskija Harmsi naljatuste taga peituvad alati sügava mõtte ja suur tunne. Rozova. Daniil Harmsi mängud, see on huumori ja sisemise vabaduse küllus. Hamsile valmistas pöörast rahuldust nende reeglite ja keeldude purustamine, mis olid püstitatud pedantide poolt. Petrovski. Semjon Semjonovit pannud prillid ette, vaatab mäng puud ja näeb. Männi otsas istub mees ja näitab talle rusikat. Semjon Semjonovit võtnud prillid ist, vaatab mängi ja näeb, et männi otsas ei ole mitte kedagi. Semjon Semjonovit pannud prillid ette, vaatab mändi ja näeb, et nänni otsas istub mees ja näitab talle rusikat. Semjon Semjonovit võtnud drill-ist. Näed jälle, et männi otsas pole kedagi. Semjon Joonatš pannud grillid jälle ette, vaatab mändi ja näeb jälle männi otsas istub peesial, näitab talle rusikat. Semjon Semjonovit ei soovi seda nähtust uskuda ja peab seda nähtust optiliseks pehteks. Ühe maja katusel istusid kaks joonestajat ja sõid tatraputru. Äkki üks neist hüüatas rõõmsalt ja haaras taskust suure ninarätiku. Talle oli pähe tulnud hiilgav idee. Keerata ninaräti nurka 20 kopikaline münt, visates alla tänavale ja jälgida, mis sellest välja tuleb. Ei ole mõistlik esimese kavatsust lennult. Ruto mar tatrapudru lõpulid nuuskas rakus sõrmed puhtaks ja hakkas hoolsasti kaaslast jälgima. Kuid joonestate tähelepanukihti katsetustelt eemale. Sealsamas katusel, kus nad istusid, toimus tähelepanu äratav sündmuskojamees. Toksis korstna külge pika ridva, mille otsas lehvis lipp. Joonestan küsisid kojamehelt, mida see tähendab? See tähendab vastaskojamees, et linnas on pidupäev. Aga mis pühase sihuke nutt, pärisid joonestajad. Aga nisuke võha ütles kojamees, et. Meie armas poeet luuletas uue poeemi joonestajad häbistatud oma teadmatusest lahustusid õhus. Jõest kostab jahe vetevulin ja madise heidab maale varju ja taevas pimeneb ja linnud lendavad juba unenägudes. Ja kojamees peab silmad lahti. Öö läbi väraval vahti ja keset täi ning kirbujahti end vahelduseks vuntsis tirib. Ja aknaist kostab jala müdin ja lõbus lärm ja klaasiklirinat saab möödapäev siis terve nädal, siis möödub mitu pikka aastat ja inimesed järgemööda kõik oma haudadesse kaovad. Kuid kojamees peab silmad lahti, kõik aastad väraval vahti ja keset täi ning kirbujahti end vahelduseks vuntsis tirib. Ja aknast kostab jala müdin ja lõbus lärm ja klaasiklirinat on kuu ja päike kahvatunud, on tähekogud vormi muutnud. On liikumine aeglustunud ja aeg kui sulaselge liiv. Kuid kojamees peab silmad lahti, Velika väraval vahti ja keset täi ning kirbujahti end vahelduseks vuntsis tirib. Ja aknast kostab jala müüdi ja lõbus lärm ja klaasitlerin. Vaat ükskord tahtis Petrakov magama heita, aga heitis voodist mööda, lõi nii kõvasti vastu põrandat ära, et muudkui lebab põrandal ega saagi üles tõusta. Petrakov kogus viimase jõu kokku ja tõusis kükakile. Aga jõudu polnud enam ollagi ja ta kukkus jälle kõhuli. Lamas niimodi põrandal oma viis tundi algulamas, niisama, pärast jäi magama. Magamine andis Petrakovile jõudu juurde, nii et ta ärkas täitsa tervena, tõusis püsti, sammus mööda tuba ja heitis ettevaatlikult voodile. Mõtles Petrakov. Jemma kaan. Aga polnudki nagu enam tahtmist magada. Petrakov pöörles küljelt küljele ega saanudki uinuda. Ja ausalt öeldes ongi kõik. Nemad moodustasid ühe tolle aja arvutust kirjanduse ja kunstirühmitus ist. See kandis nimetust over jou, objedineni. Aga see U selle lühendi lõpus. Selle panin ma sinna niisama naljapärast vastastanil Harns koondise asutamise initsiaator. Danil Harbsi kohta räägitakse väga palju lõbusaid lugusid, käntsakad, trikid ja põnevad kihlveod, Kodused, ekspromt, teatrietendused ja ette planeeritud Vemboviskamised. Ja kui meie saates kirjeldamata, sest me ei taha, et seda kummalist Farmsi valesti võidaks mõista. Farmsi ulatused olid heatahtlikud ja kaugeltki mitte holigaanitsemiseks nimetavad seda enam, et rasketel aegadel oli ka sõprade ja töökaaslaste igapäevane lõbustamine vist enamgi hinnatav kui praegu. Muide, paljude naljakeste kohta teavad Ühed Farmsi eakaaslased kinnitada, et tegemist on kindlate faktidega. Teised on samas veendunud, et need on Harmsi enda poolt lendu lastud kuulujutud. Üks väike näide Harmsi mitte kirjanduslikest vallatustest on seotud tema armumisega ning nõuab seepärast ka heas rahulikumat suhtumist. Öeldakse ju, et armastus on lubatud kõik, ka vägevamad lämbud Harmsali armunud kenasse neidu oma südame sõbrannasse, kelle poolehoid kaldus paraku ühe teise armunu kasuks. Farmsi väljavalitu oli kiindunud muusikasse. Harmsi rivaal oli orkestri dirigent Aga harm siseabsoluutse kuulmisega inimene, kes tuli toimega komponeerimisega. Farms külastas oma sõbrannaga sageli kontserte, kus dirigeeris tema rivaal. Kord oli selline kontserdikülastus eriti pidulik. Mängiti heliteost, mille Harmsali kirjutanud ja pühendanud oma sõbrannale. Keset muusikapala hakati saalis üha elavamalt nihelema ja tõsiste orkestrihelide vahel kossid aina tugevamini publiku naeru. Purtsatused Farms näis, kuulavad orkestrit keskendunud maalt kui kunagi varem. Ja tema oli ka ainus, kes ei kihistanud ega avaldanud mingit imestust. Kõik teised jah, kõik teised nägid, kuidas dirigendi püksisäärest tilkus laua põrandale üha Joinakama Joala sulaselget vett. Veenire ei katkenudki enne orkestripala lõppu. Juhtunu selgituseks niipalju, et armsa sõbranna väljavalitu, Farmsi rivaal, dirigent keeldunud orkestri loes ette lugemast Danil Harmsi pühendust oma armastatule Alyssa poletile neiule, kellest kogu see jutt oligi praegusele Moskva kunstnikule. Tasuks sokutas aga harmas dirigendi taskusse jääpurikad. Garantii kindlaks ikka keeli poole, aga seda polnud kodus. Tiga keev oli sel ajal nimelt poes, et osta liha, suhkrut, jagurki. Karateegin passis muudkui ikka keevi ukse taga ja tahtis lõpuks sedeli jätta, kui nägi, äkki ikka keevid tulemas. Vahariidest, kott käes. Krateeginüüdistika keevit märgates ma ootan teid juba terve tonni. Pole, tõsi, vastast ikkagi. Ma olen kõigest 25 minutit kodust ära. Seda mina ei tea. Ütlescarateegin igatahes olen ma siin juba tund aega, ärge valetage sõnast ikkagi. Kas teil häbi pole valetada? Äärmuline härra, lausus krateegin suvatseb valida väljendeid. Menu meelest. Aga kas kõnelevad ikka Keer, kuid karateegin segas vahele, kuid ei, ebemeste, aga rohkem ta ei saanudki öelda, sest ikka keev segas vahele lausudes. Müssaa siin seletad. Need sõnad ärritasid karateegi nüüd sedavõrd, et ta sulges ühe nina sõrme, näpuga, aga teise sõrmega tekitika keevile tuult. Siis võttis tikakeer kandekotist kõige suurema kurgi ja lõi sellega hakarateeginile vastu pead. Karateegin võttis kätega peast kinni, kukkus pikali ja suri ära. Näete siis, kui suuri kurke meil poodides müüakse. Mis saaks, kui prooviksime seda lugu veidi lahata? Lugu on sisult lihtne, taandudes kahe inimese tülile tühja asja pärast. Vorm on vilunud, lühihumoristliku ekspluateerida ainult ühte võtet lõpetamata lauseid, vahelesegamisega. Lõpp on totralt tore ehk teiste sõnadega koomiliselt kommenteeritud. Mis muide pole harjunud selle tüüpiline sagedamini on ta lõpulauseteks juba lõpetatud tekkinud nukrad järeldused või siis kurbi üldistusi lubavad tegevuse lõpud. Aga mis on siis selle loo mõte, suunitlus? Võib öelda, teravik on suunatud inimestevahelisele hoolimatusele ja point rõhutab inimest nii ala hinnatuna, et suur kurk väärib hoopis enam tähelepanu. Nii võib öelda vabanduseks, aga kes loo niigi naljakal leidis, olevat see ju vabandusi ei vaja. Endi ülemäärase uudishimu ajal kukkus temagi aknast väljelex puruks siis kukkus aknast, kolmas vana mul siis neljas, siis viies kui kukkus, kuues vanamoor tüdi siin ma neid vaatamast ja läksin Malcevi turule kus, nagu räägitakse, kingiti kord ühele pimedale kootud sall. Üks inimene heitis magama usklikuna aga üles ärkas uskumatuna. Juhuslikult oli selle inimese toast täpne meditsiiniline kaal ja see inimene tavatsesin igal hommikul ja õhtul üle kaaluda. Ja nii juhtuski, et eelmisel õhtul magama heites sai inimene teada, et ta kaalub neli puuda ja 21 naela. Aga järgmise päeva hommikul olles hakanud uskmatuks, kaalus inimene end jälle ja tuvastas, et kaalub kõigest neli puuda ja 13 naela. Järelikult otsustas inimene kaalus minu usk umbes kaheksa naela. Elas kord Punapea, kellel ei olnud silmi ega kõrvu. Tal ei olnud juukseidki, nii et punapeaks nimetabki teda tinglikult rääkida ei saanud, sest tal polnud suud. Nina polnud tal ka, tal ei olnud isegi käsi ega jalgu ja kõhtu ei olnud tal ja selga ei olnud tal ja selgroogu ei olnud tal ja mitte mingisugust sisikonda ei olnud midagi ei olnud. Nii et ei mõistagi sugugi, kellest on jutt. Ehk on parem, kui metajast enam ei räägigi. Minuga juhtus kummaline lugu. Äkitselt unustasin ära, mis on enne kasse seitse või kaheksa. Läksin naabrite juurde järel pärima, mis nemad sellest asjast arvavad. Mu üllatus oli suur, kui ka nemad järsku avastasid, et numbrite järjekorra unustanud üks, kaks, kolm, neli, viis, kuul seda mäletavad. Aga edasi. Edasi on meelest läinud. Me läksime kõik koskastronoomi, rääkisime oma murest kassiirile. Kasseern naeratas totralt, võttis midagi suust, liigutas ninaotsa ja laususe inimmis. Minu arvates on minu arvates 87. On ikka midagi muud kui 78. Me tänasime kassiiri, jooksime rõõmsalt poest välja. Siis aga hakkasime kassiiri sõnade üle järele mõtlema. Jäime Järvin nõutuks, sest midagi paistis ikkagi ikkagi viltu olevat. Mis meil üleni. Läksime suveaeda ja hakkasime puid üle lugema, aga niipea, kui kuueni jõudsime, jäime pidama ja kukkusime vaidlema. Ühtede arust pidi järgnema seitse. Teiste arust kaheksa. Nõme, vaidlesime kaua. Aga siis õnneks kukkus ühe pingimatuks laps maha ja murdis jalaluu. Ja sellega meie vaidlus katkes ning me läksime igaüks oma kooli. Elas ja oli kord tisler nimega, kus Jako. Ükskord läksite kodust välja, et osta endale poest tisleriliimi. Väljas oli sula ja tänavad seetõttu libedad. Tisler sai mõne sammu astuda, kui kukkus maha ja lõi endale otsaesise puruks. Oi, ütles Tiisler, tõusis üles, läks apteeki, ostis endale plaastrid ja kleepis otsa ees ise kinni. Aga kui ta tänaval ei jõudis, sai ta teha vaid paar sammu ning libises jälle. Kukkus ja lõi endal nina katki. Tühi, ütles tisler, läks apteeki, ostis plaastrid ja kleepis mõnina kinni. Siis läks ta jälle välja, komistas ja kukkus ning kriimustas põske. Tuli jälle apteeki minna ja plaastriga põsk kinni kleepida. Teadmis ütles apteeker, tisleril, te kukute ja kriimustati nii tihti, et õigem oleks osta mitu plaastrit korraga. Ei vastast tisler, enam ma ei kuku. Aga kui ta jälle tänavale läks, libises ta jälle, kukkus ja lõi oma lõua katki. Vasti kiilasjää, karjatas tisler ja läks jälle apteeki. Näete nüüd, ütles apteeker. Te kukkusite jälle ei kisendas tisler. Ma ei taha teid kuuldagi, andke mulle ruttu plaastrid apteeki, randistele plaastri. Tisler kleepis oma lõua kinni ja läks koju. Aga kodus ei tuntud teda ära ega astud uksest sisse. Ma olen tisler, Kuzakov kisendas tisler. Missa puhud, vastati korterist ning uks pisteti ketti ja keerati lukku. Tisleri kušakov seisatas trepil. Sülitasin tänaval. Mitmedki ette kantud palad olid meie kõrvale harjumatud, seetõttu kummalised. Kui nüüd püüaksime jälle õnne proovida väikese analüüsiga viimase loo puhul tisler Pušakovid, siis asetage lõpu kõrvale, seisatas trepil, sülitasin läiks tänavale. Loos nalja teinud kordus, aga kui ta jälle tänavale läks, libises ta jälle kukkus. Ning leiame kaks erivärvilist küsimust. Kas kukkus tõesti jälle? Ning mis kodutust mehest niimoodi sai. Aga nalja ja nukruse joon kõrvuti märgivad kindla suurusena just kõrgetasemelist huumorit. Ehkki meie jaoks täna õhtu jooksul küllalt kummalist. Räägitakse, et inimesed, kes und ei näe, ei puhka hästi. Räägitakse, et inimesed mäletavad ainult viimast unenägu. Räägitakse, et väga vähe inimesi näeb värvilisi unenägusid. Viimast väidet on raske tõestada. Mina näen värvilistenamite viimaseid vaid ammuseid noorpõlve unenägusid. Neis unenägudes on sinine, taevas on kollased, maja seinad on kivi ja lumi mitte valge, vaid sinakas. Siis seisis lumi talvel tänavail, seda ei koristatud ja see polnud tahmane, sest ei sõitnud autodega ajanud ka puude puudumise tõttu ahju suitsu. Need olid kahekümnendad aastad. Systutvusingi sabolotski, vedenski Oleinikovi Jevgeni šartsiga. Neil oli grupp, mida kutsuti Oberiootideks. Nadolid lõbusad noored erinevalt kirjutavad, erinevalt tulevikku nägevat poisid. Nende hulgas oli ka Daniil haarams. Ta oli pikka kasvu mees lühikestes pükstes, pikkades kirjudes, ruuduliste sukkades. Inimesed kandsid tollal mitte ainult seda, mis neile meeldis, vaid ka seda, mis neil oli, mis kodus juhtumisi leidus. Nägin inimesi, kes kandsid uksekaardi naist tehtud rõivaid, millel olid tikitud lõvid ammuli lõugade ja küüneliste käppadega. Te loete läbi mõned haavsee asjad ja tõenäoliselt imestate. Kirjanik alustab ikka millestki imestama panemast, seejärel ta kas muudab oma maneeri või muutukse maneer harjumuseks. Muutub uue maailmataju mudeliks. Lastele ja luuletajatele meeldib küsida, miks maailma ei seo üksnes põhjuslikud seosed, seda teevad ka harjumuslikud seosed. Erinevalt tekkinud ja kõrvuti sattunud asjad näivad loogilistena, kuid lapsed ja poeedid näevad neid teisiti. Vana maailm pole loogiline, sest ta eksisteerib inertsist. Korki kirjutas mälestustes Leninist, et Lenin öelnud klounide eks tsentrikute kohta. Nad näevad harilikku Alogismi. Harms kirjutas klounidele repriis, armastas tsirkust, armastas lastekirjandust. Ta ei armastanud elu idiootsust. Kas mäletate lestakovi juttu Puškini kohta? Lestakov küsinud Puškimilt, noh, kuidas käsi käib, ennas Puškin ja too vastanud niisama, vennas, nii kuidagimoodi ikka. See on idiootsus, millega väike inimene näeb suurt. Ta mitte ainult esitab kõige labasema küsimuse, vaid arvab, et vestluskaaslane peab talle samuti vastama. Restakovi jutt on kõige lühem, kõige suurepärasem, paljude biograafiliste romaanide paroodia. Harmson ise kirjutanud Puškini anekdootide paroodiaid. Neis ei juhtu midagi, sõnad seisavad nii nagu kõigil, kuid ridade vahelt paistab, et need pole need, et kõik see on rebenenud võrk tühjas vees tühjas ja räpases Harmsi lood on kord lõbusad, kord sünged, sest neis nähtub nende sipelga usinusega pidev elu kordus, kes ei saa aru, et muutub terve mõistuse mõiste ise. Harilikult on terve mõistus vaid ühendajastu eelarvamustest. Meie terve mõistus on teine. Ta on eespool. Me avastame teda iga päev täpsustusi tehes selle terve mõistuse. Maailm ei ole nagu uni, ta on kaunim ja värvikam kõige värskemast unenäost. See oli Viktor Slovski artikkel 1967. aasta literatuurne kasidetast number 47. Elas kord üks väga väikest kasvu mees kellel oli üksainus suu. Ta oleks andnud kõik, et saadavaid natukene suuremaks. Väikemees mõtles, kui tuleks mõni võlur ja teeks mind veidigi pikemaks. Vaevalt sai väikemees seda mõelda, kui äkitselt avanes maa ta jalge ees. Ja sealt ilmus välja tundmatu, kes lausus. Ma olen võlur, võin täita su mis tahes soovi. Päike, mees püüdis end ehmatusest koguda, kuid ei suutnud. Ta värises, kurk kuivas ja keelgeeldus paindumast. Äraviivita. Ütle oma soov ja ma täidan selle, kiirustas tundmatu. Aga väikemees seisis vabises, vaatas ehmunud näoga võlurile otsa ega saanud sõna suust. No mis siis ikka, lausus võlur ja kadus maa sisse tagasi. Väga väikemees istus kurvastusest maha ning hakkas nutma ja küüsi närima. Algul näris ta ära kõik sõrmeküüned, siis asus varbaküünte kallale. Mõtle kuulaja selle luu üle ja su enesetunne. Läheb sandiks.