Tähelepanu siin Nõukogude Eesti ringhääling Moskvas või Leningradi lainel, jätame lainepikkused praegu ära? Ei, selles teadustuses on midagi kummalist. Aga on ka tuttavat. Kas meenub, lugupeetud kuulajad keskmisest vanemast generatsioonist? Kas meenub, kuidas paarkümmend aastat tagasi kartuse ja ärevusega reguleerisid teatud kellaajal oma raadiovastuvõtja sellele lainepikkusele, mis tõi eetrist teieni teadvustuse Surm saksa okupantidega? Tähelepanu, siin Nõukogude Eesti ringhääling. Kas meenub? Neist aastatest on paljugi jutustada tunne aegsete raadiosaadetega tegelnud seltsimeestel. Kallid sõbrad, tehkem koos ekskursioon mälestuste maile, jutustame praegustele kuulajatele, kuidas siis valmisid meie raadiosaated. Niisiis, seltsimees Ilves, palun nüüd teadvustada käesolevat saadet nii nagu seda Eesti raadios tuleks tänapäeval teha. Siin Tallinn, alustame kõigil küll alustasime saadet Raadio päeva eel. Siin Nõukogude Eesti ringhääling. Meie mikrofoni ümber on istet võtnud seltsimehed, kes tegid raadiosaateid suure isamaasõja ajal Nõukogude Liidu tagalas. Linda tuimann, Rosalie Grastu, Silvia krunt, kalpus, Linda Mõtus, leebin Paul Rummo ja ott Samma. Ja see on siis meie praegune pere, kõik, kes me siin istume. Muidugi nimetada võiks veel väga palju nimesid, keda kahjuks ei saanud tänaseks siia kokku kutsuda. Kõigepealt meenutame Olev madi verel, temast on meil siin oli, jäi kõigil väga hea mälestus. Kui me vahetevahel nii jõudehetkedel unistasime sünnimaale tagasipöördumisest, rääkisime, mida üks või teine meist tegema seal hakkab, siis, siis tema oli alati see tuleb ütelda, oli väga elurõõmus, väga huumoririkas inimene. Ja tema oli alati see, kes kindlalt aga rõõmsa häälega ütles, ei raadiotöös mina küll enam edasi ja mina tahan minna Helmesse hakata lapsi kasvatama, sest ta oli kutsunud kooliõpetaja. Aga ometi tuli välja nii, et kui me ükskord Eestisse tagasi tulime siis ei läinud tema raadiomajast mitte ära. Ja tegi seda tööd edasi suure rõõmuga. Siis peaksime meenutama veel kiirasid piaadinat. Johannes Semper, Olga Lauristini, Eduard Pälli, Harald Habermani, Moody Leningradi blokaadi ajal, Mihkel Jürna, Max Laosson, Arnold põlik. Ja veel, need tuleb neil kaader, tuleb öelda, et me ju koos järjest kasvas. Kui seal seltsimees Semper näiteks üksinda alustas seda Moskvas, seda asja, siis hiljem oli juba sümfooniaorkestrile Maradona juhatusel Leningradis ja see paisus nii suureks, et kõiki võib olla Teil on meelde tulnud, millal saab hästi varsti 20 aastat. Kui ma just selle töötasusid. See oli 12. mail 1942. aastal, kui Moskvast läks esimene eestikeelne noortesaade. See oli nimelt üks üleskutse eesti noortele. Ja naise selle kirjutasin. Ja esinesin sellega siis ka ise. Saadet juhatas seltsimees tellingi, sel ajal töötas raadios saade toimus kell 10 õhtul. Ja siis oli muidugi hästi suur mikrofoni ärevus ja see stuudio meeles, siis kõneldakse sellest, elling rääkis, mis punane tuli tähendab misse roheline tuli tähendab. Ja niisuguseks isiklikuks kõige suuremaks ärevuseks oli siis see ta minule ootamatult nimetas selle saate lugemise eel minu nime. Ja ma siis sellest sel momendil ehitasin. Nad olid Eestis, siis ma kartsin, kuulatakse ka nende poolt seda, kes seda ei peaks kuulma, et tütar Moskvas niiviisi laeb. Ja hakkasin siis kartma kohe. Aga hiljem osutus, et see siiski oli nii läinud, et seal midagi neile siin neid kaasa ei mõjunud. Saate lugesin ära ja pärast seda läks siis juba süstemaatiliseks tööks. Saated hakkasid esialgu toimuma kaks korda nädalas, võib-olla me jätkaksime seda mälestusteveeretamist, kuidas keegi raadiosse tuli? Ma õppisin 43. aastal Jegorjevskis oli parteiaktiivi kursus. Ja see oli üks septembrikuupäev. Loengud olid lõppenud. Ja mulle öeldakse, et sinuga soovib keegi rääkida. Hästi pikk sihvakas prillidega mees seisis koridoris ja tutvustas ennast Uusman raadiokomitee esindaja. Ja räägime kõigest kõigest ja siis lõpuks ütleb, et kas ta ei sooviks tulla raadiosse tööle. Raadio oli nagu mingi pühadus, see tundus nii kauge ja kättesaamatu, et see ettepanek ei osanudki selle peale kohe alguses midagi öelda. Muidugi, see mulle väga meeldiks, aga kas ma sellega toime tulen, sest töö on täiesti tundmatu ja täiesti võõras. Ja siis ta ütles, et on kavas üleliidulisel raadiol korraldada kursused balti vabariikide esindajatele, et on võimalus, see tähendab selle tööga seal Moskvas tutvuda ja detsembrikuus tulike siis järsku teade et ta on võimalus siis Moskvasse sõit. Kahekümnendal detsembri paiku hakkasid need kursused peale. Ja seitsmendal veebruaril siis sõitsime juba Moskvast ära, mikrofoni ette sattusin esimest korda veebruari algul. Kataks 42. Eestikeelsete saadete kuivus või stuudios seal ma andsin esimese informatsiooni riiklike kunstiansamblite asutamise eeltöödest, mis sel ajal parajasti käisid. Nojah, sattusin raadiole kaastööd tegema kõikides paikades, kus eestikeelsed saated sõja ajal toimusid rongis, teel Tšeljabinskis, Kuiboshevis kirjutasin, kuuldemäng nimi oli noored partisanid, selle kuuldemängu esitasid seal parajasti viibivad meie näitlejad, Lauter, Pinna, Kaarel Toom. Ka Olga Lauristin seal patustas näitlemise alal. Ja seda ma mäletan, et ka Vladimir Alumäe mängis selles Huldamine skaala, mitte viiulivaim. Tema mängis kuulipildujat. Põristas päris, kas Joomla Fage vastu toorsamme ka rääkida, tema tuli ju Vistakse. Mina tulin Nõukogude armeest, see oli 43. aasta augustikuus, sõitsin ka Moskvasse ja enne kui ma jõudsin õieti veel millegagi tööle hakata, seal püüdis mu kinni Paul Uusman ja kutsus raadiuse, tol ajal oli meie kollektiivi väike, siis tuli teha ka muidugi mitmesugust tööd. Praegu tundub, et vist oli kõige rohkem otsese informatsiooniga tegemist üks suuremaid eesmärki nendel eestikeelsetel saatel, küllap see oligi, et anda õiget informatsiooni saksa okupatsiooni all olevale Eesti rahvale. Seal muidugi tuli talitada ka tõepoolest teinekord kiiresti vene tekst, informbüroo teade või siis ülemjuhataja käskkiri, see siis tuli lugeda tol ajal venekeelsest tekstist kohe eestikeelsesse sesse. Katkestan sind, mul jäänudki säilinud üks väike katkend lehest käsk järjest, loe neid, seda veel nii, nagu sa sel ajal lugesid. No see on nüüd juba 20 aastat möödas, siis tuleb noor inimene, vala nüüd ma enamus inimesi ei oska lugeda. Soliidsem. Prillid on ees. Kõrgema ülemjuhataja käskkiri Nõukogude Liidu marssali Bovorovile Leningradi rinde väed, alustades pealetungil Narva rajoonis, murdsid läbi vaenlase kindlustatud sügavasti esse eželoni seeritud kaitse ja vallutasid 26. juulil oskusliku haardemanöövri ja frontaalrünnakuga tormijooksul Narva linna ja kindluse. Sakslaste tähtsa kindlustatud kaitserajoonide Eestisse aga ei komistanud, kardan. Ärevusega või poolele Narva vabateadustaja. Järgmisel hommikul sõitsime jonärva Narva ja siis muide, esimest korda oli Eesti raadio kasutas tol ajal magnetofoni ja sõja ajal alguses ennisoni tundmatu. Mäletan, kui me sinna sõitsime, Narva linna täitevkomitee oli alles veel teisel teisel pool Narva jõge pool Jaaniline ja ta on uut asukohta ei olnud, oli sõna otseses mõttes põõsa all. Üürisime Narva linna täitevkomitee esimees seltsimees kuuske, seltsimees ja jääge selliste lisadega ja siis tuli saade ja siis jällegi minul kõndimisel. Narvalased oli siis esineda. Ja siis ma kirjutasin tõesti niisuguse noh, ausalt öelda, südameverega kirjutatud valmis. Läksin mikrofoni ette seda lugema ja hakkasin nutma ja rääkisin selle loo peas. Aga need, Silvi, see on vist sinu esimene töökoht, õieti sinu elus jäädi siis? Ma olin siis 16 aastane. Ja ma olin eesti tähendab, komsomoli keskkomitee nii-öelda koosseisus, mina lõpetasin Jegorjevskis komsomoliaktiivi kursused. Ja siis Me Leningradis ravime, kui ühel ilusal päeval ma mäletan selgelt, mis oli 14. veebruar 1944 jaanimägi tolleaegne keskkomitee sekretär kutsus meid enda juurde ja nimegi siis ütles, et et Eesti raadio vajab diktarit. Ja mina tõesti pean oma häbiks tunnistama, et mina tol ajal ei teadnud, mis ahise piktogramm. Viige mind sinna raadiomajja. Ja seal muidugi suured protseduurid, mul ei olnud vist mingisugust dokumenti, ma mäletan aga igatahes niimoodi, et lõpuks ma jõudsin sinna üles lehti toimetusse, seal olid seltsidesse Uusman ja Samma vist oli momendil seal madina peale kindlasti ma teen. Pistsid mulle ühe loo pihku, seal ei, kuus lehekülge trükitud teksti võeti mind jällegi kaasa, viidi stuudiosse ja käskis maha lugeda. No jama, lugesin, lugesin selle siis ära ja tulime tagasi üles, osman keset minu käest niimoodi, et kuidas siis tunne oli ka, nii palju rahvast kuulas ja mina täiesti naiivselt. Aga. Toas stuudios ei olnud kedagi peale, ma ei mäleta, kes oli kaasad äratavalt nemad. Minul ei tulnud hetkekski mõttesse, et keegi võis mind kuulata, pealegi veel ees, nii et mina sooritasin oma sisseastumiseksami sedasama pika looga ja sellest päevast ma siis jäingi Eesti raadio esimeseks koosseisuliseks diktoriks ja sellest ajast saadik, siis olen ka mina jäänud Eesti raadiole truuks, nii et praegu juba 18 aastat ja nüüd on ka selge, mis asi diktor. NõiaLeningradis juba hiljem teadustaja amet muutus seda nii huvitavamaks, et meil ju hakkasid kollektiivid esinema juba, kui ansambel tuli Leningradi näitlejad, no siis tuli kuuldemänge teadvustada kontse range särt orkester selja taga, niikaua kui meie lugesime oma uudised ja teksti ära. Vaimude lõbus lugu meelest kindlasti. Ja pillid ikkagi. Konksud tulid ärisse ja siis sai selja taha rusikat. Laulja hääl puhtaks. Oli niisugune lugu, meil oli öösel kella kahe paiku, oli üks saade, mis siis hommikul korrati ja see helisalvestati tolleaegse nimega Sharinafoon seal ei midagi helifilmi taolist. Ühesõnaga niisuguste põikamise ja kustutamise võimalust nagu meil praegu on, ei olnud tol ajal ma olen siis olin siis paar kuud juba andnud seal tööl. Ja muidugi kõik arvasid, et ma olen nende asjaga kursis ja enam ei ole vaja nüüd õpetada, et ära sa kellaaeg aint. No ja muidugi, kui mulle siis seda ei öeldud, esimene asi oli, mis ma teadvustasin, et siin Nõukogude Eesti ringhääling Leningradis laineid ja kell on kaks. Ja kui ma olin siis ära teinud, siis minu kõrvalistuja ohkas. Ja siis ma taipasin muidugi ise ka, mis ma tegin, aga midagi enam teha ei olnud ja hommikul läks saade kell üheksa elanikega. Suvine fooniga sai muid nalju veel siin sinna me võtsime ju peale ka siis ansamblite esinenud esindajate esinemisi ja kogusime seal nii muusikamaterjali just et seda saaks nii mitmete sõnaliste saadete juures saata illustratsiooni. Ja siis oli ükskord esimese mai öösi noortesaade külalisena esines siis tookordne Eestimaa leninliku kommunistliku noorsooühingu keskkomitee sekretär, seltsimees Jaanimägi. Ega ta sel ajal muidugi vist ei teadnud temast ka elukutseline raadioinimene, saab nagu nüüd on saanud. Ja siis alguses oli meil siis patriootiline laul mõeldud ja mina vajutan nuppu peale, ehk siis tütarlapsed seal tehnikas olid vist ajanud need lindid segi. Nii et selle asemel, et tuleks patriootiline laul, tuli see Hugo Lepnurme tuntud laul, riskin värskinsusknsaskin, saanisõitu issand. Mina muidugi ehmatasin selle peale ära ja jaanimägi kõneles oma loo ära ilusasti. Lõpuks Ma igaks juhuks enam ei öelnud. Mis nüüd selle peale tuleb? Ja vajutasin ainult nupu peale. Kuulsa Huldoni. Tulime jaanipäev Nevski prospekti tagasi oktoobris, tellija, siis terve tee, mõtlesime, värilisime, kas keegi on kuulnud? Kas me saame ise sellest konkreetselt süüdis olulisel momendil ei olnud? Jah, Moskovski juhtus äpardusi, seal oli ju parajasti saateid, midagi 40-st keeles korraga ja arusaadavalt tehnikainimesed ei orienteerunud kõigis neis keeltes ja mitmedki toimetised kurtsid, et oli võõrakeelne saade hulkadele. Need on umbes 44. aastal olid eraldi saated mõeldud eesti laskurkorpusele aga samal ajal täitsid Eesti laskurkorpuse mehed väga palju meie saatemahtu, sellepärast et nad said ju teatada endast kodumaa. Ja see oli ikkagi päris kindel ühendusviis ja minu teada väga paljud inimesed just meie saadete kaudu. Juba kuulsin, et neil olid ju üks saade vist, kui ma ei eksi, peaaegu tervikuna. Me lugesime kirju ette. Seal siis anti juba nii, kui võit hakkas lähenema, siis kästi juba sõpradel õllelaarid hakkama panna ja tervitati koduseid, lubati varsti võiduga tagasi. Mälestusi tuletati meelde, ühesõnaga väga soojad kirjad, me saime ka okupeeritud Eestist kirju, mida me kasutasime raadios partisani partisanide kaudu, partisanid olid siis oma tegevuse juures saanud sakslaste kirja koti kätte ja siis kuidagi nad toimetasid, nii et üle rindejoone. No juba 44. aastal oli ikka sidepidamine Eestiga juba võrdlemisi meie partisanidega käisid lennukitega ja toimetati jälle suurele maale sealt materjale, nii et need on ikka väga huvitavad kirjad. Ja muidugi need olid ju meie meile väga teretulnuks tänuväärseks materjaliks, meil ei olnud vaja ju midagi ise välja mõelda, vaid me võisime konkreetselt kirja ette lugeda. Sageli me muidugi tegime niimoodi, et meie nimetanud nime päriselt perekonnanime ja sellepärast, et see võis ju nendele inimestele siin halba teha. Aga kes ikkagi selle asjaga kursis oli, see teadis, et Eesti raadio tõesti kõneleb tõtt ja minu arvates see oli nii suureks abiks neile igatahes väga palju. Meid kuulati küll meie häälegi, Tointe siin, meie nimesid võib-olla kõik ei teatud aga nii häirida. Tegime siin saates korpusel, aga väga sagedasti korpuse mehed ise esinesin ja nende isetegevusega ja ja meil on isegi olemas arhiivis lint. Vist paar linki on olemas alles kus need korpusi isetegevuslased esinevad, Nemad, neid me võime kuulata. Nad on loota, et, Anna onni loota. Laano. Ei Lotan EP mörd nooti ja kaalus alla lootagi varsti normaalvar. Cartnad. Lotta jääda. Just 15. novembril, 41. aastal esines Tallinna raadiosse Eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäe. Vastuseks sellele, siis avaldas Nõukogude Eesti raadio Leningradis 18. novembril kirjutuse reetur, mäe hädakisa autoriks oli Harald Habermani. Ja selles artiklis siis näidati, mis pärast siis Eestis on olukord nii halb ja kes on sellest tõelisest süüdisest väe, süüdistas sellest nõukogude võimu all olevad Eesti ära laastanud. No ja selliseid vastaseid teda ta konkreetseid näiteid on ju väga palju olemas, mis on ka nii säilinud meie saatematerjalides. Nii et me andsime otse otse vastulöögi siinsetele saadetele, siis oli meil üks suuremaid üritusi, Jüriöö 600. aastapäeva tähistamine. 43 43 ja 600. Kas mäletab keegi sellest saatest Jüri 600. aastapäeva pidustustele Moskvas sõitsid ju esmakordselt kohale nii suurel hulgal kunstiansamblite esindajaid. Meeskoori ma mäletan, tuli Moskvasse esmakordselt nii kontserti andma. Li ühtlases vormiriietuses, valged särgid ja nii kuidagi rahvariided, stiliseeritud niisugust. Ja siis näitlejaid oli terve rida ja samuti olid kohal kõik kunstnikud ja kirjanikud. Ja muidugi siis sel korral me kasutasime kõik nii palju, kui neid saatevorme, siis oli kõigis saadetes, nii et seal oli terve periood saateid. Ma pean küll ütlema, et mul kahjuks ühtegi nii konkreetselt ei ole meeles, et see oli nüüd Jüri aastapäeva saade, aga terve periood, saateid olime paar nädalat kohisele tema ümber, töötasime seal üksi. Tähendab, päev oli see, kui vabastati Tallinn ilusal vaiksel sammul mööda Nevski tulin mina, oktoobri võõrastemajja, kus me elasime ja ma siis ei teadnud veel mitte midagi. Aga nii, kui ma sealt uksest sisse sain, nii oli tunda niisugust erilist kihina kahinat erilist hõngu. Ja jõuan mina siis üleskorrusele, kus me seal elasime ja mägivere on minul trepi peal, vastas ütles nüüd ei ole midagi, sea sammud tagasi miks no ja siis sain ma seal siis teada, miks ja siis me hakkasime kiires korras organiseerima kõike, said nüüd operatiivülesande mõelda, millega pöörduda Eesti rahva ja Tallinna elanike poole. Ja Mart raud luges seal ühe luuletuse, esines sõnavõtuga peale selle igaüks, muidugi siis pöördus otseselt nii oma tervitussõnavõtuga. Tore oli meil ka Leningradist võrse võrusse sõit ja hommikul ma lugesin veel Leningradi stuudios saates ja siis stuudiost kohe kiiresti autoga lennuväljale lennukiga tulime siis võrdlus ja siis oli seal lennukis päris palju inimesi, kune Võrus hakkas, sest lähemal paaril Eesti NSV ülemnõukogu istungjärk. Ja, ja siis selles vaatasime muidugi kõik kõigepealt siis Leningradi oblasti metsi ja siis Peipsid ja siis hakkasid paistma pisikesed põllulapid ja väiksed majakesed ja, ja Igalühel oli iseendaga siis tegemist, nina oli vastu seda väikest Dillominaatorit ja vaatasime alla rinne suitses Emajõel, seal Emajõgi paistis eemalt ja siis järsku hakkas lennukis Aleksander Arder laulma. Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt? Aga kas te sõbrad, teate mis päev see oli, see oli reedene päev, 15. september, tere öelda tunnid veel, et reede on õnnetu päev. Mina olin Võrus ainukene hektar saade oli kaks korda päevas ja saatjale linnast neli kilomeetrit eemal muidugi Võrus teatavasti trammi ei ole. Ja nii, et 16 kilomeetrit päevas tuli siis maha käia, selleks et lugeda saab, õnneks mitte väga pikka aega, kui me nüüd hakkame juba oma mälestusteringiga lõpule jõudma, ring hakkab sulguma siis meenutame kuupäevi, võib-olla meenutame seda, millal me siis seal oma töö õieti lõpetasime. Mina tean, Teie läksite Leningradi veebruari alguses, osa neist jäi siis maha Moskvasse, nii et paralleelselt siis olid saated nii hästi Leningradist kui Moskvast ja meie seal Moskvas. Me jäime sinna siis mina, taader hilja Lätti ja väga nukrat vägannukratena, sest meil oli niisugune tunne, et noh, kui juba mindi Leningradi, siis tähendab kaks päeva veel ja nemad ongi Eestis. Me oleme tükk maad eemal. Võib-olla meid unustatakse siiamaani. Aga vapralt sai ikka tööd muidugi edasi tehtud. Ja sidemeid Leningradi kooli, nii et meie pead ikkagi teadsime, mis teie seal tegite. Te teadsite muidugi seda, mis meie siis Moskvas tegime, niikaua kuni järsku ühel maikuu ilusal päeval tuleb meile telegramm, pange asjad kokku sõikega Leningradi ja kui me siis 15. novembril 44. aastal Leningradist viimase eestikeelse saate eetrisse andsime, algaski, tegi rebackimine. Kogusime kastidesse ja paunadesse kõik saate materjalid, mis me siis sealt veel kokku saime, mis säilinud oli. Nüüd tagantjärele tunneme kahju sellest, et siis me ei osanud küllalt suurt tähtsust anda neile käsikirjadele. Ja paljugi on aja pika kaotsi läinud. Leningradi seltsimeestel kätt surunud ja tänanud neid seltsimeheliku abi ja koostöö eest peab ütlema, nad kõik olid tõesti väga toredad kolleegid. Istusime meie siis rongi, mis tõi meid niinimetatud leningradlasi. Tallinna. Kodulinna poole sõites. Meie teel ju kogu aeg meenutasime tuttavaid kohti, tuttavaid inimesi. Ja kui seitsmeteistkümnendal novembril Balti jaamas oma jalad kodulinna pinnale panime siis oli mul esimeseks mõtteks, missugune on Estonia. Näha maja, kus pidi asuma meie järgmine töökoht, sest ma teadsin, et raadio oli enne seda Estonias, et kus siis neid mujalt ikka tehakse kindlasti Estonia teatrimajast. Esimene soov oli see. Ma siis seda Estoniat nägin, siis mõtlesin küll, et ei noh, siit ei tehta küll mitte mingisugust saadet, sest olid ainult seinad, tundusid ainult seina tekkis, seal olid keldris, keldris käis täiesti elu ja edasi, aga muidu mina ei mäletagi, millal ma selle maja keldrisse tulime. Selle maa ja mandri 45. aasta juunis-juulis, nii et võidud, haavane, tegime veresooni. Ja pärast seda me ju käisime seda maja siin nii-öelda taas vaatamas ja, ja siis jah, juunis pist tulime siia juba alles 45. aastal ühest keldrist teise ja siis hakkasime pisitasa tõusma esimesele korrusele ja teisi. Nii nagu vaja, kerkis nii meiega. Ja lõpetuseks anname nüüd sõna seltsimees uusmannile, kes võtab kõik kokku. Pärast sõda ütles mulle üks raadiokuulaja, umbes nii. Nõukogude raadio oli alati meie perekonnasõber ka sõja ajal tahtsime teda oma tuppa lasta aga selleks pidi kõik uksed ja aknad hoolega kinni panema, sest keegi ei tohtinud teada, et meie sõber on jälle meie toas. Niiviisi toimisidki paljud oli ka neid, kes kuulasid võrdlemisi avalikult kuid see oli risk, mõistsid ju fašistid vaenulise raadio kuulamise eest isegi surma. Kui Moskvast ja Leningradist hakkas kostma eestikeelne raadiohääl, siis leidus neid, kellele see tundus lausa uskumatuna. Peaaegu hauataguse häälena. Ei võinud ju olla, et Tallinnast evakueerinud eestlased oleksid eluga pääsenud ja et nemad võiksid sealt teha mingit raadiosaadet. Saksa fašistliku armee ajutiselt võidud. 1000 941. aastal. Andsid ju teatud mõju ka nende propaganda valedele. Esimese mõra sellesse hitlerlaste valede valli tagus seesama iga päev jonnakalt tagasipöörduv hääl, mis aina järel jätmatult kuulutas surma saksa okupantidega. Vähe on ajaloos olnud surma ettekuulutusi, mis nii täpselt täide oleks läinud, kui see selle eest hoolitses Nõukogude armee. Kuid ka raadiol oli oma osa võidu saavutamisel. Kogu nõukogude rahvas töötas ja võitles sel ajal ju ainult selle eesmärgi saavutamiseks ja Eestigi raadiotöötajad andsid oma väikese jõu sellele suurele eesmärgile. Raadiotöötajate eneste pere aga moodustas isamaasõja ajal küllalt suureaktiivi, tuntud ühiskonna- ja kultuuritegelastest. Paljud neist, kes rahuajal paremal juhul olid vaid mõned korrad raadios esinenud, osutusid sõja tingimustes suurepärasteks raadiotöötajateks. Seletus on lihtne. Raadiotöö nõuab eelkõige laia poliitilist ja kultuurilist silmaringi, keele ja kirjanduse tundmist, teatud kirjutamist ja reageerimisoskust, sündmustele, redigeerimisoskust muidugi. Ja selliste omadustega olidki minu eelvestlejad poolt nimetatud seltsimehed varustatud. Tahaksin nendest veel meenutada mõnda, keda nüüd enam elavate kirjas ei ole. Oli juttu juba olev madiverest, keda me nii-öelda üle võtsime hariduse, rahvakomissariaadi operatiivgrupist. Olev madivere töötas sõja ajal toimetajana ja hiljem Radiokomitee esimehe asetäitjana. Talle kuulub Eesti Raadio ajaloos väärikas koht. Kirjandus. Inimestele on hästi tuntud Oskar urgati nimi. Ka temast sai Moskva raadiomees haruldaselt täpne suurte teadmistega. Meil oli küll toimetuse raamatukapis nõukogude kirjandusentsüklopeedia kuid seda ei kasutanud me kunagi. Selle aset täitis Oskar nurgalt. Mis puutub tema töövõimesse, siis oli see fenomenaalne. Temast öeldi, et paistab silma kohvi joomise ja töö tegemise poolest kuid tema juures üks ei seganud. Teist vähem tuntakse August korseni, kes töötas toimetajana Raadios, esimesel nõukogude aastal ja esimesel sõja-aastal pärast aga läks üle rahva hääle juurde. Ta ei olnud mitte üksnes hea seltsimees, vaid ka nutikas propagandist ja hea eesti keele tundja. Nagu kuulsite juba eespool eestikeelsed raadiosaated. Isamaasõja ajal toimusid Moskvast, Leningradist, Kuiboshevis ja lõpuks võrust. Neist kaks viimast olid lühikese kestvusega perioodid, nii et peamiseks jääb Moskva ja Leningrad, kust antisaateid pidevalt. Moskva raadiotoimetus töötas algul Olga Lauristini siis Johannes Semperi siis Eduard Pälli vastutaval juhtimisel. Järgnesid vastutavate toimetajatena Voldemar telling, Villem Reiman, nende sõnade kõneleja ja viimasena Linda tuimann. Kes on üldse kõige staažikam Nõukogude Eesti raadio töötaja, sest temal saab käesoleval aastal raadios töötamisest juba 22 aastat. Leningradis töötas toimetus algul Villem Reimanni juhtimisel. Need olid rasked ajad blokaadi tingimustes. Pomm purustas kõrvalmaja Leningradi stuudio diktori tooli, seljatoest lõi aga pommikild augu läbi. Õnneks ei istunud sel hetkel seal keegi välja. Kurnatud toimetuse liikmetele tuli teine vahetus. Harald Habermani eesotsas Leningradi toimetajad asusid tööle Moskvasse. Laia ulatuse võttis raadiotöö 1943. aasta lõpul, 1944. aasta algul, kui loodi Eesti Iseseisev raadiokomitee. See aeg ongi mulle kõige huvitavama perioodina meelde jäänud. Nii Eesti vabariikliku raadio rajamis, perioodina mil hindamatut abi osutasid meile Moskva ja Leningrad kui ka raadiotöö sisu poolest. See oli aeg, kus fašism oli saanud juba purustavaid lööke ja sõjakäik läks fašistide taganemise tähe all. Nõukogude armee oli jõudnud ka juba Eesti NSV pinnale Petseri Võru kandis. Mille poolest siis paistavad silma selle perioodi raadiosaated? Teatavasti igasugu vastupropaganda eelduseks on hästi organiseeritud informatsioon vaenlase tegevusest. Sel perioodil oli laialdasem see informatsioon kui kunagi varem. Ma ei räägigi vaenlase raadiojaamade järjekindlast kuulamisest ja nende stenografeerimisest või linti võtmisest, mis oli nii-öelda endast mõistetav asi. Kuid sellele lisandusid juba ka nüüd suurel hulgal teated okupeeritud Eestist eriti rohkesti sõjavangide ja nõukogude armee poolele ületulnute käest. Meil õnnestus organiseerida üsna mõjukaid saateid. Muidugi ma tahaksin öelda, et kõige mõjukam saada Isamaasõjaks raadios oli muidugi Nõukogude informbüroo teade mida nii hoolega ja korrektselt tõlkisid, toimetasid seltsimehed jäägina ja samma. Sest see teade andis ju edasi. Punaarmee võitusid näitas rinde liikumist ja see sõja ajal muidugi huvitas kõiki kõige enam kuid oma organiseeritud mõjukate saadete hulka. Ma arvaksin eelkõige Igapäevase saate Päevakaja millest ka siin varem mainiti. Samuti tuleb siia arvata poliitiline kirjakast teated kodumaalt. Eesti punaarmeelaste kirjad. Need saated olid seotud ja seda püüdsime teha võimalikult osavasti eluga Eestis omaste saatusega. Suurt osa mängisid ka mitmesuguseid erisaated noortele, partisanidega, naistele, talupoegadele ja nõnda edasi. Üheks nii huvitavamaks ja vaenlase leeris segadust tekitavaks saateks oli Hjalmar Mäe venna esinemine Eesti raadios Leningradis kes läkitas Eesti pisi füürelile eetri kaudu head ja paremat. Tagajärjeks oli nagu hiljem kuulsime, konflikt mäe ja kindralkomissar Litzmann vahel. Kord saime hakkama sellise trikiga. Meil oli kasutada rohkesti igasugu fašistide kirjalikke käske ja korraldusi. Võtsime siis kätte ja koostasime ka ühe Fer ordnungi mobiliseeritud meestele algas see peale täiesti okupeeritud Eestis avaldatud korralduse vormis, aga mida lause edasi, seda rohkem ilmnes, et mehike hästi hoopis Saksa armees ära joosta, relvad kaasa võtta ja fašistide vastu võitlust alustada. Peab ütlema, et aja jooksul omandasid meie raadiosaated ikka suurema mõju. No siin varem juba mainiti, et algul fašistid püüdsid neid maha vaikida. Nad muidugi ei rääkinud, nendest ei reageerinud neile esimesel sõjaperioodil kuid vaenlase raadio kuulamise eest, nagu ma juba ütlesin, mõistet isegi isegi surma. Aga sõja lõpupoole oli tekkinud hoopis teine olukord, kus fašistid olid sunnitud reageerima eestikeelsetele raadiosaadetele. Näiteks võru vabastamise ajal pärast fašistide väljalöömist võrust esinesid fašistide juhid suurte kõnedega milledes elanikkonna terroriseerimise eesmärgil laimati nõukogude võimu ja valetati kokku hirmulugusid, mis kõik võru vabastamise puhul olevat aset leidnud. Olin sel ajal parajasti Võrus ja pidasime seltsimeestega nõu, kuidas fašistlikele ninameestele nina peale anda ja rahvale olukorda selgitada. Otsustasime loobuda igasugustest propagandistlikel artiklitest ja anda nende asemel Rida informatsioonilisi reportaaže võrust Võru, nii nagu ta oli neil päevil konkreetsete faktidega inimeste nimedega ja nõnda edasi. Võtsime siis rida intervjuusid ja koostasime sõnumeid Nõukogude asutuste töölehakkamisest, koolidest, kultuurielust, töölistest, kes telefonisidet taastavad talunaisest, kes oli tulnud võru turule kanamune müüma ja nõnda edasi. Sõnumid olid koostatud nii, et igaüks neist sisaldas väikese torte okupatsiooni ajal valitsenud igapäevase elunähtuste pihta. See ajas fašistid hirmsasse marru. Lasti välja isegi niisugune eesti fašistide kahur, nii-öelda, nagu seda oli Karl August Hindrey kes avaldas isegi kaks artiklit meie saadete kohta. Kuid ka fašistlik kirjanik ei suutnud oma peremehi enam aidata. Rahvas uskus rohkem meid kui teda. Fašistlik valede võrk kärises igast äärest. Selles oli oma osa ka eestikeelsetele raadiosaadetele eesti raadiotöötajatel isamaasõja ajal, kes aitasid kaasa nõukogude rahva suure võidupäeva lahendamisele. Lugupeetud raadiokuulajad. Te kuulsite praegu mälestuskilde Nõukogude Eesti ringhäälingutööst suure isamaasõja päevilt. Jutustasid seltsimehed Paul Uusman, endine Eesti NSV-raadiokomitee esimees, praegu kultuuriministri asetäitja Linda Lepin, Tallinna 16. keskkooli direktor Ots samma Loomingu raamatukogu toimetaja, kirjanik Paul Rummo ja praegused raadiotöötajad Linda tuimann, Rosalie tuum, Silvia Kaltus. Saateid toimetas Hilda raudkivi operaator oli Hille Pärt.