25 aastat tagasi tuli Tallinnas ilmale ansambel rütmikud, mis raadiosaadete, kontsertide ja tantsumängude kaudu latesid Veltri magnasse tasa. Kolm-neli-viis kostab naat. Hakkab peale sellest samast jutustada nüüd et helikvaliteet. Mina poleks küll uskunud ja ma ei julge seda uskuda, et me tol ajal võisime raadiosse anda ära niivõrd ebakvaliteetse lindi muusikalisest küljest ma ei ütleks, et ta oleks halb seal tolle aja kohta täitsa rahuldav, minu arvates. Aga tehniliselt töötab ta küll eriti nõrga mulje. Heina selle lindiga ilmselt midagi. Tal on juhtunud, sest jaa lõpuks 25 aastat on pikk aeg ka. Nii et mina ei tea, ma ei ole tehnikamees, mis ta võis olla ju, sellest peaks ikka nii nagu aru saama mängisime hästi muidugi. Arvan, et meie saame sellest võib-olla küll aru, kuidas mängisime, ütleme, raadiokuulajad, kes seda kõrvalt kuulavad, võib-olla mõtlevad. Ma mäletan, kui ma kaugemale tõmbunud Kuidas sa räägid, inimesele otsa, ei vaata. Aga nüüd jäi kuskilt pooleli, rumalasti. Ei olnud ükskõik Naissoo. Ahsoo no ma mõtlen niimoodi, et kuna me nüüd juba Mõtlesime seda lindi kvaliteeti siis ehk raadiokuulajad said aru, millele nad peavad rohkem tähelepanu pöörama. Muide, kõik kliendid ei ole ka nii kehvad, kui see esimene. Selge, aga siiski. Me räägime nüüd natuke sellest tegemisest, mismoodi konkreetselt see oli, kas on kellelgi meeles, kus see lint üldse sai tehtud? No vot ei tea, miks Me lindistasime üsna mitu korda ja. Siis niisuguse rahvusvahelise standard on natuke liiga hästi öeldud, aga vähemalt selle ma olen kuulanud hiljem restaureeritud plaate, linte sellest perioodist päris kuulsate ansamblite orkestrite esituses ja ei ütleks, et see on nii vahehirmus. Kohutav oleks. Minul on jäänud niisugune mulje möödunud aegade tegevusele vahel, tagasivaatamine on tagantjärele kuulama siis nagu mälestustes püsib alati, nagu parem tulemus, kui see tegelikult tol ajal oli. Antud juhul kui me nüüd praegu siin neid linte kuuleme, siis mulle siiski mulje hakkab nagu tagasi tõmbuma. Enam ei ole niisugust muljet, et tol ajal mängisime siiski tegelikult võib-olla hoopis halvasti. Vaat üks asi siiski tundub, ma ei tea. Võib kõlada. Kiitmisena ka. Aga me tegime nagu seda muusikat ikka väga nii muusika pärast ja isegi võib-olla hilisemal perioodil on teinekord käidud tantsupidudel mängimas ja, ja teinekord kella vaadata, millal saaks ometi koju minna. Aga tollal, kui me mängisime üsna tihti iga mäng oli meil nagu omamoodi elamuseks ja igaüks püüdis ennast kokku võtta, kui mängisime väga palju tantsuks. Kontsertidel muidugi ka, aga siiski iga tantsumängu iga reapala, hoolimata sellest, et rahvas suvises saalis ja teinekord tuli nagu sellest üle mängida ja võib-olla forsseer siiski iga pala ettekanne oli minu arvates omamoodi niisugune Concertlik ettekanne ja isegi mäletan, et vaheaegadel. Me arutasime teinekord, et vot see koht oli meil eriti hästi välja või see koht ei tulnud välja ja meil oli üsna range kriitika, ma ei tea, kas tänapäeval näiteks ütleme, biitansamblite mängijad arutavad omavahel ka, kuidas keegi mängisin ühte täitsa tavalist Võib-olla ma arvan, et vist arutavad ikka ikka arvan, et arutada, siis on hästi muidugi ka iga pillimehed vist ei muutu nii palju ja lihtsalt muusikalaad on tänapäeval teine ja ja sellest on võib-olla ka tingitud need iseärasused, aga põhiline see, et on neid, kes suure entusiasmiga mängivad ja neid, kes pealiskaudsemalt vist igal ajal olnud ja saab jälle edaspidi olema. No kuidas, kuidas sa ise mäletad? Aga mis ta on, mis ta on praegu tsirka, viru virve? Selgelt mäletan ma seda, et Kuldse seitsmega sai enne tugevasti tööd tehtud ja siis kuna suure koosseisuga läks raskeks suurt koosseisud materiaalselt ülal pidada, siis me läksime hiljem üle väiksemale, see oli, ütleme asja niisugune materiaalne tagapõhi. Üldiselt on mul alati rohkem meeldinud nii suurte orkestrite tee. Peab ütlema, et see on nagu üks valge pilv, millest ma hästi läbi ei näinud, kui mina tulin täna siia majja ja tänu sellele, et Bodelskiga saime natukene arutada seda asja hakkas mul kuskilt nagu see pilv läbi paistma ja nii palju ma siis võiksin ehk praegult öelda, et ma ei mäleta, kes seal oligi. Võib-olla tuleb veel midagi sellest, et, et 49. aastal 49.-st aastast kuni siiamaani liisime teise aastani on möödunud juskui teatud juubel. 47.-st seitsmendast aastast kuni kuni seitsme teiseni mõeldud teatri juba 25 aastasest savist rallile. Nojah, see kurb ka jutu sees välja, eks ole. Aga näiteks oletame, et see küsimus ma võin hiljem selle sinna vahele lõigata, kas sina mäletad, kuidas ansambel üldse alguse sai? Oli nende hulgas kodumaiseid päris suur protsent. See oli ka päris palju hiljem. Rästik Me lõikame sealt kuskilt katki. Audru segmani väga palju sellest. Kuningapäevilt nagu ei mäleta, võib-olla teised aitavad juurde, võib-olla tuleb veel meelde. No meie mängisime võib-olla natukene liiga stiihiliselt. Seda võib üsna selgelt ette kujutada, me koosseis oli ka küllaltki kirju ja suur. Ja mängutehnikast oli meil tingimata ka rohkem puudu, võib-olla kui seal meile järgneval koosseisul rütmikutel. Nii et ma mäletan, et pärast seda see Rüdnikute muusika Siis ongi kuusik. Seda, Sakala tänava kultuurimaja huvitas see kavad omast käest. Sabal kavasi olid kavadega oli neil ka kehtivuse esile, et aga neil oli päris korraliku orkestri käes ja seal sai ka kontsertorkestrikatarride kasutada. Mis praegu nüüd või tähendab. No ja ma tulin vist päeval, magasid veel kella viie paiku küsikas, nüüd jätame selle teema. Oli see hea tallabee, oletame peale valge valge vill peale sõda oli akordionid üldiselt raskusi. Nojah, ja eriti, Ma mäletan, kõlar ja no kõige rohkem just jah. Kõlar oli söögis alati kõiki viltu läinud, noote kommenteeris ja mööda mängitud fraasi ja see oli nii nähtavasti juba tulevane dirigent, siis juba elas seal kehas ja vaimus, nii oma tulevast elu. Mina mäletan, koit hakkas äkki improviseerima, aga tema selline huvitav inimene alati ka niisugused asjad tuleb nagu märkamatult, aga meil oli Tartus mingisugust, kontserdid on alati isikus kohal kuskil tehases vist isegi. Või kehakultuurimajas ja sanatooriumis. Thorin voo, vot seesama koht oli ja siis äkki hoid tagasi hiigla, hästi improviseerimine, olime kõik ära ehmatanud, et kus see siis nüüd äkki nii tuli. Demoniatestasid toimelise hüppega. Kvalitatiivne hüpe. Ja seda mina ka mäletan, et oli meil see, kes, kes aladki, mitte ainult ei kommenteerinud, kuid kui praktiliselt näitas kõik need asjad nii võrdlemisi huvitavate žestidega, kuidas üks mängisid, kuidas teine ja kas sind koopia ja tema oli siis meil nagu ütleme kaasas käib niisugune laboratoorium, kuulge, kõik analüüsitud ja järeldused tehtud, nii et ühesõnaga tänu kõlarile saime me kõik niisukese rütmelise koolid lohakalt mänginud, muidugi ei saanud. Me oleme hästi, teeme nii, siit ma tõmban selle juurde maha, siia paneme õitsele kilti kohe. Nii. Ja siis peale seda gildid tuleb siis väike niuke vahejutt. Vanusega. Ja ma arvan, et mulle siis nüüd tuleb Järvi jutt. Ja nüüd sina kõlar, Erich, püüa nüüd seda, see lõik on umbes minuti jooksul, katsun kokku võtta neid, kes seal esinenud Meiega võrguse meelde tuleb. Ja mis v ma sain justkui natukene rohkem raha, kui teised poisid, mul on, mul on meeles üks, üks mingisugune Hap oli kogu aeg, mis käis ja seal, aga neistilist lindis ei ole mitte midagi, võnlagnindisaid lindi sees ei ole. Me oleme näinud siis ma praegu neid on riigis küll, aga mitte minu mängitud minuti, Vansse jäänute valdsed väelas. Kas see oli see? Jah, seda mängisin siis kitarri peale üksipäini, see oli kasin soolonumber sees kavas. Vaata, huvitav, seda, seda ma ei mäleta, ma mäletan seda kuskil litriga, mängisid seda. Ei noh, see oli kuldses seitsmes juba varem, see oli see mis pealkiri tal oligi, see. Pea juurde kinni. Seal oli veel oma midagi džungli või, või troopika, troopika oli graafika, aeroobika oli üks niisugune ja seal oli ka seri tagasi troopikaorkestrile. Aga üks lugu, vali üks lugu oli niisugune aeglane foks, kus mina mängisin akordidega, mängisin terve selle värgi ära ja orkester saatis, oli, aga mis selle loo nimi praegu on, seda ma võin ka öelda, et ma selle orkestrireisiga ära saada. No huvitav on ju see sel ajal kui ma ei eksi, mina olin ainukene, kes ei olnud konservatooriumis. Sest mina läksin konservatooriumi alles 51. aastal, aga sina, millal sa lõpetad? Mina lõpetasin 50 esimesed lood. Nii et. Te õppisite kõlariga mõlemad dirigeerimist, eks ole, ja ühekorraga lõpetasite ka ühe korraga lõpetasime. Bodelski õppis kompositsiooni, Naissoo õppis kompositsiooni, jah, aga nemad õppisid hiljem minu teada rikk naja Naissoo siiski õppis enne varem modelskija naissolid paar aastat ikkagi minust ees, aga Oidiga Me lõpetasime ühe korraga Nutiga korraga kaarega siiski esimesed esimesed, kes käisid ja Oit oli kuidagi niimoodi hoitegi ühe aasta rohkem. Hoid tuli hiljem Elleri juurde üle, tegi ühe aasta rohkem, nii et tegelikult astus 50. aastal vist konservatooriumi, oli nagu minust ees, aga ühekorraga lõpetasime. Ja ja huvitav on siis ju kõik komponeerisid minu arust peale Oidi. Kas hoit? Mina ei mäleta, toit, toit oleks ise teinud ühe, tema seadis neid, neid lugusid seadis küll jah, aga sinul olid paar asja seal, ma mäletan kõlar komponeeris, Modenski ma kirjutanud ikka midagi ja no mina tegelikult sellele ansamblile kirjutatud, mul oli seal raadio orkestris paar lugu nii juba ka olemas. Nii aga, aga hoiti, mina ei mäleta, et ta siis kas ta julgenud neid välja tuua, tal midagi oli või? Või, või tal ei olnud siis veel üldse. Ja huvitav on see asi veel, et, et see kuldse seitsme tegevus kuidagi. See oli ju suur orkester, kuldne leidsin ratsionaalid Kuldse seitsme tegevus justkui pani ta, ma ei tea, mis põhjustel vist Äravdasse majanduslikel põhjustel ta lagunes, see suur koosseis ära ja jäi järele üks niisugune väikene tuumik nendest inimestest, kes olid, olid kuidagi noh, selle kuldse seitsme nii-öelda. Kõige aktiivsemad või, või noh, võiks öelda, isegi andekamad tegelenud ja sellest moodustus tegelikult see rütmikute rütmide koosnes. No eks kõlaril nähtavasti seda ei andnud ikka rahu, seitsmega tegi, tegeles ja siis. Ja selle tõttu ka niisugused inimesed sinna sisse, kes, kes olid nii kompristianipsi, arranžeerija võimetega ja ja kõlar ise seal ja ja muidugi Naissoo, Naissoo, sina nüanssidega kuldses, see moment, kus siis veel eetris, mina mängiksin, kõlar mängis kuldses eetris imelikult raudne kõrvale jäi. Meil oli ilmselt selles, selles koosseisus ei olnud trombooni, Jevgeni, on vaja vajadust olla, kuigi praeguse vaatevinkli järgi olla võinud olla vanaks läinud väga hästi olla, jah. Aga see oli, sel ajal oli niuke klassikaliseks det oli, eks ole, üks puhkpill akordion selliseks ju järgmise ja ja, ja see puhkpill oli ta sel ajal tingimata just kas saksofon või klarnet ja nagu tuba üksinda või trombooni või, või nagu sel ajal ei kujutanud ette. Noh, võib-olla ei olnud ka nii. Mängisime pealiste pillide funktsioonid, teised praegult on näiteks kitarrifunktsioon hoopis teine, kui ta tol ajal tol oli ta lihtsalt rütmi oridel sooloinstrument, aga ta oli rütmis niivõrd rütmikomponendi sees. Eikesilatsialeni instrumenti trumm, kontrabasskitarr ja klaver, need olid, justkui oleks niisugune kindel. See rütmile pandi niisukest rõhku, nende nelja instrumendi lähevad, praegu saab ju palju lihtsamate vahenditega läbi, et rütm oleks olemas orkestris. No eks nad rohkem solistid, noh, praegu on ju isegi niisugust koosseis, kus on ainult trummi saatel mängivad, ainult bassi saatel mängivad, rütm on olemas, aga sel ajal nagu ei kujutanud ette, et kitarr täiuslik olema alati ja ikka kindla, kindlate niisuguste kuidas öelda tooniga Tomylandi ja, ja need need suhted, need vanaaegsed suhted, need pidid olema korras ja. Ja ma mäletan kitarri mängida, ega siis rohkem nagu Laansoni selles noortemajas noorteorkestrile käimist nagu tegutsema siis, kui kuldne seitse ära lagunes ja Ta oli jah, edasi tundus niimoodi, et noortemaja või kas tema hiljemitena ei tegutsenud, kui hiljem jah, sest kuldsest seitsmest kõrver läksime noortemajja klaverit mängima ja eks ole. Ja, ja vain mängis noortemajas hiljem. Nii et siis, kui. Siis, kui kuldne seitse juba laiali oli, jah. Mina tean ainult nii palju, ütleme, et see oli väga huvitav periood, terroriseerinud Tervisi kitarriga tegelemine, minul noores eas ja üldse kõik need kuldsed seitsmed ja seal pööningul, kus ma õppisin kitarri mängima. Mal, mul on ikka meeles see moment, kuma ei teadnud täpselt hispaania häälestusega Myers kitarri siis roll ree peab häälestama, aga mina-äärse viisi sol nii la myya siis õppisin terve suve otsa neid akordisi ja mismoodi nad käivad ja pärast ma sain teada, et see peab olema nii Solvee siis ma olin kõik valesti õppinud need akordid selgeks. Ja siis ma pidin ümber õppima. No aga see oli kõik kuidagi niisugune teataval määral nihuke arm, teoreetiline harmooniline töö, kogu no ümber õppimine, ega sa harmooniat paljud midagi ei tundnud ennem kusagilt Arex, mil ma ei tulnud mingisugust harmooniat, sellepärast valmis, ma kuulsin nii nagu tänapäevalgi kuulab, kuuldakse raadiot ja, ja, ja orkestreid ja nii ja naa, siis meie kui meil oli ka siin omad John pori, Priit Veberid ja tänapäeval on muidugi niimoodi, et need, seda niisugust kerget muusikat tuleb, tuleb iga nurga tagant ja väga tihti raadiot, aga siis justkui ootasid seda laupäevad ja pühapäevad siis kuuladele neid vanu lugusid, siis need jäid meelde. Siis hakkasid kitarri kratsima armastavad harmooniat ja, ja püüdsin ise mängida meloodiat ja harmooniat seltsis. Muide mina pean ütlema mullaks täpselt niisamuti peale, mina ei tea, kust meie perekonda üldse kitarr tuli ja ma ei õppinud teda siis mängima, ei oska teda praegu mängida, kitarr meil kodus oli ja mina vot omal ajal olid niisugused noodid, kus olid kitarriduurid ja vaatori kirjutatud märk c ja siis olid sõrmed kahandatud, mismoodi sõrmed tuleb panna? Vanades ameerika nuttes olid, olid Griffini ütelda ka näidatud. Mina vaatasin nende sõrmede järgi ära ja kirjutasin ükshaaval välja, kõik too seal on c särantomiisoll ja siis sain endale süsteemi selgeks, et magnora koordis on all suurtirts üleval väike törts minu Rakvere vastupidi. Ja, ja niimoodi tegin katseliselt endale selgeks selle harmoonia, niukse kõige primitiivsem armunud just nimelt kitarride kitarri peal. Ja eks siis tõenäoliselt see protsess käib kogu aeg edasi, see käib edasi ja, ja mina leian, et ma olen nüüd praegult oma teada nii-öelda elukutseline muusik ja see armoonia ei ole valmistatud minule justkui mingisuguseid erilisi takistusi ega probleeme. Ja tagasi mõelda siis just sellepärast, et ma ise uurisin selle asja endale noorest pärast selgeks nii majast ja sellel sama kitarri näol. Ja siis pluss nüüd paneme sellele luurasid, nii et ma hakkasin seda juba kasutava paks orkestrites seal ütleme, kuldne seitse oli no koodi orkester maha võtta, sealt kuldne seitse oli, kus oli siiski juba küllaltki komplitseeritud harmoonia tarvis mängida, et need selles kollektiivis püsida. Ja peale selle pikuti Oli oli selles mõttes veel täiuslikult, seal oli vastutustunne veel suurem, sellepärast et siin olid juba subhobisid olema Kansolistlikud võimed, maja see oli niuke, solistide, fašistide huumor pluss, pluss pluss see, sa mängisid harmooniat. Nii et see, ma alati mõtlen suure tänutundega selle peale, et võib-olla saadud mängida niisugustes orkestrites endagurnikud ja kuldne seitse on olnud, eks ole, huvitav on see, et näiteks Me oleme kõik vähem või rohkem sunnitud olnud mängima klaverit konservatooriumis, muidu visanud eksameid ära teha. Ja. Klaverimäng väga paljudel juhtumitel niukene obligatoorne klaverimäng, seal nihuke pool, mehaaniline, sina. Halvemal juhul ei tungi üldse selle selle harmoonia funktsionaalsus ja selle selle süsteemi sisse, sa õpid need lood ilusti korralikult ära endale aru andmata, aga kitarril ei saagi niimoodi ütleme, džässorkestris rütmigrupis ei saagi kitarri mängida ilma selle harmoonia funktsiooni ei tunnegi funktsioon edunes ja seda võib-olla seepärast, et muidu ta on lihtsalt vare ja sest ta ei sobimeloodiga ta ei ta, ei ta kuidagi, võib-olla praegu on ju nii, võid võid praegu kitarrimaale hulka niimoodi, et ta ei sobi meloodiaga, ei peagi sobima. Nojaa, aga tol ajal oli siiski ta pidi. Kas mõni käis ka käis harva ja siis vist mõned need sõnad kunstimeistrid, kas mitte nord tantsulist, tantsulist seid kuldses Ansu tantsu käis kindlasti. Käis mõned korrad huumoriõhtul, tulid võimsad tantsuga? Ei käis, kindlasti, olid meil ja meering Panso ja? Jah, need käisid Kuldse seitsmega, aga seal tööta rahvakultuuri käis küll paar korda. Ja siis paneme selle lausa sisse. Nüüd juba hoopiski mitte kuuldud ammu. Üle liidu ja kaugemale tol ajal last vähem. Tähendab asi oli selles, et me tahtsime ikka veel nii, see oli meie liha sissetulek ja ja kuusk, ahetuids, tuntud rabiido ja pidu oli, ühesõnaga sportlased, Bošedena vaata nüüd, rääkige, asjalikud poisid. No ja kas ma kirjutas üles, räägi tra pidu, edasi raamat päeva kolmanda ringi ja ma ei tea, kas Edward farmatuetsiks teda eriti Elva võimelist seal samal raamil kõrvades on ta praegult Gunnar Gunnar pärandusele. Siis käis Sapposnil meil see atra haigusele seletuse rahvusvaheline Vaike Vaisi pärani hilisem naine siis seal käisid mingisugused niisugused kaks poissi, tead, kes? Jää ikka niisugust Jassi kaari taolist siis väga tihti olime. Port Green oli käinud veel olevat kreemi maksu nimetada, tüüp praegu Mart Portwanegi orja kuldse raudselt, aga ma ei tea, seal. Marporte kiskunud meil kaasa midagi seal lava peal. Pikk-kuub oli seljas must veel. Vot siin on üks esinejatest, oli ju see lahtist fotot Greenergulisel teatritreener oli, koomiku palgati, õiendas raudtee liiga kole, kes oli see teatri, koorus operetikoomika veel. Meriku demeraase vaha lõhna, ei, mitte vahelist. Ennem seda kalja juba pikka aega oli kurat tarri. Surnud aga paar korda käis seal, tegi kaasa Publeesid tavalise? Ei, mitte enne sõda peale juba tuntud Laguna avunenic jõgede. Ja see oli, ma räägin esinejaga, kes seal haigetel, kes seal raginaid ära õigeks ja oot, ma vaatan, millega see lõpeb. Räägi ka nendest teistest pidude kohtadest siis veel, et Laansoo mängis noortemajandusest samal ajal lase selles vaimus edasi ja kogu aeg vist suures koosseisus mängis edasi sel ajal, kui me juba väikskümmendiks Jaan Kõrver läks ju meie kõrval läks kuldsest seitsmest ju Laansoo juurde noortemajja klaverit mängima ja Valgre mängis seal Seider ja väikese koosseisu ma nagu siis oli ju veel olid, olid raadio juures oli see raadio, sextet, mängisid Elts, Kruus. Sagan vist mängis viiulit ja oli mingisugune niisugune ansambel, oli? Vist oli jah. Mikid mängisid juba tol ajal ja Miki tuli suur orkester ja siis ta hakkas 12 mehelise peale väiksema nelja toru ei ole õige õige jah, ma veel Orgstreerisin ühe aastungi loo, kirjutasin plaadi pealt maha just väikse koosseisu jäänud ja sättis niimoodi, et läbi kahe ukse pidi päris niidi kuulatama. Alguses alguses, pärast seal kasvavad väga tugevaks orkestris ja no ja siis sa jäid muidugi hiljaks, minul on selline tunne, et saadik poeg kirjutanud ja nüüd tuleb välja, et see ei olnud sugugi nii, kus 55 56, me lõpetasime koos konservatooriumi. Sa pidid ikka varem midagi kirjutama ka Mart Saare jaoks ja Elleri jaoks hiljem ja kooli kerge kerge muusika, temate Distree. Nojah, tema on ju seda kirjutanute teller lubas ainult pühapäeviti kirjutada kerget muusikat ja nähtavasti temal pühapäeviti on aega jahenetest. No hea küll, siis tuleb järvi jutt, nüüd kõlar räägib just sellest konservatooriumis tuleb juttu, näed, siin on aastaarvud ka. Räägi sellest, kuidas kõik õpist ja. Ja no muidugi seal kõik, nii Liisugune jah, praegu tagant, ma ei kujuta ette, kuidas ta praegu mina olen paar aastat tagasi Tartus ühel mingisugusel Vanemuise koosviibimisel kõlariga koos mänginud, ma tean, kuidas ta ikka armastab trummi vahetevahel mängida ja ja ma tean, et ta mängib alati hästi tal kuidagimoodi, aga passiga ei ole niimoodi. Kui sa ei ole vahepeal 20 aastat mängida, kohe võtad, mängid seal midagi muud, võib-olla näiteks Naissoo praegu üldse ei mängija massi, aga selle aja kohta ta oli. Ta oli ikka täitsa noh, lintideltki kuulad läbi. Ja siis tema armastasin sel ajal sel ajal vähe seda üldse kasutasid bassimängijate armastust, sünkopeeritud mängu rõhutatud rõhud, mängi kaasaegsele ja õite ja ega tema ei pannud nii nelja peale tööd. Ei olnud. Ja ja siis mul on meeles, üks kord käisime kusagil tartus ja Oit oli kogu aeg niisugune, noh ta ei saanud suurt nagu jalgu maha alguses akordioni, kõik otsis ja otsis, otsis korraga äkki seal tartus selliselt kultuurijoones. Mina hakkasin kuulama Karola või on sul äkki nii lahti läinud ja siis pärast Me näeksime teda ikka tükk aega, et ei tea, mispärast ta korraga nii väljasõiduetendusel nii-ütelda hakkasid korraga nagu võõra publiku ees või hakkasid korraga mängima. Ja oligi noometeste tekkis mingisugune kogumise momente ja midagi saavutas. Noh, nagu ületas ennast. Ja sellest ajast peale on tema, tema on vist õieti ainukene, kes on jäänudki nii mängima, mängib oma pildi peale. Olete loobud? Mina olen loobunud, tema, ta on õieti kani harvem, aga näiteks temaga pärast seda kogu aeg laas ansambliga mängisid pidevalt. Noh, see muidugi, mis mina raadio orkestrisse polnud enam see mängimine seepärast et suures orkestris ju see nõuded on hoopis teised ja peast ei saanud mängida, improvisatsioon unus otsekohe ära. Nii et vot see periood selles mõttes oli tõesti väga kasulik, et et kogu aeg Sauli nagu traadi peale sa pidid hästi kogu aeg organiseeritud olema ja vastutama täielikult Fafarty ees suure seal ikka midagi läheb ikka kaotsi ja ega seal midagi tutikohad, need on nii puhkuseks mõeldud. Ta ei tohiks muidugi nii olla. Aga niisuguse ameti juures ikka vahest kujuneb nii välja see traat laudel vene keeles ever kliin lugu, raadiost kuulnud vene keeles ja väga, väga heas ette, kas seda tegi Roosner või Lunstra veel lustrumann ka teinud, monstrum on ka teinud pärast ja no see oli ühesõnaga niisugune esimene katse, no vot, sinu poolt oli nüüd oodatud üldse tolleaegseid niukseid tendentse või mis kirjelda natuke seda muusikalist Niukest kõhkkonda üldse ja nais Igalühel tegi selgeks need akordid kõik, mis meil hoidiga näiteks võrdlemisi udused olid alguses ja kõik plussid ja miinused ja nõnda edasi harmoonia ala eriteadlane oli juba siis muidugi. Ta on ilmaaegu, sest mina omal ajal sain omade arus filharmoonia eelteadmised, ojakääride Pärnus olin, käisin. Küllarjutus paistliku toe, Kärt olen üldse õppinud, järelikult on ring täis. Ei, minul on see asi, Meelis küll. Ühesõnaga seesama kõlar võttis kunagi viiendat saksist nõudega mängija Ojakäär ja siis mina olin veel tollal Pärnus ja siis kojaga, teisel eksime ära, see oli umbes niisama, nagu ta oleks Moskvasse aspirantuuri sisse saanud. Ja siis seitsmendas jajajajaja. Ja siis ühesõnaga, kuna me natuke aega oja kõrgjõudsime koos mängida omaaegses Endla orkestris siis meil jäi nagu niisugune kirjavahetus, säilus ja ma mäletan, ma ikka saatsid siis niukseid otsitud akorde temad, siis saatis tagasi, kirjutasime märgi alla ja siis saatsin mõned viisijuppidest ka. Need on mul praegu isegi mõned alles ja siis vist olid, näitab midagi Erkkale ka, ma tean. Või on mul praegu tuleb meelde küll midagi taolist võis olla jah, ja siis ma mäletan, seal oli üks lugu, oli siis harmoniseeritud nii kolmes variandis, üks oli siis nii, et üks takt ja üks akord ja siis viimane kõige kiirem variant oli nii et igas iga löögid olen ise akord, see oli muidugi tohutu ülepakkumine. Aga ma seda tean küll jah, et see asi, et kas ajakiri ka väga tunduvalt peale lihtsalt kaks oli, oligi see pealkiri ja ongi lõppemas 25 aastat tagasi kokku tulnud rütmikute meenutused. Neid võiks heietada veel ja veel. Elu aga läheb edasi. Berguleesi äi. Talla Piccolo tõota Anavi noor. Aga nimed ei tunne. Mehed ei tunne seda nimel ooperi muusikali noh. Enrico 61 noh. No näed, ei tule nii prantsuse keele peale. Asja uuritakse. Ütle itaalia muusikale Enriko, lõpueksami teadlikesse viljaabi vaja kõrts. Mis ta nimi raskel Renata raskel Ahtlas rasselver askeldada sell venelastele raskel trassil jah? Ei orkistreerimisega, ühesõnaga on nüüd möödunud suvel tervelt läks mul Morgstreerimise. Siis nabast sellest esialgu piisab eelolevatest tegudest. Ja ainult ma tahan, et sa nüüd lõpetad selle jutu niimoodi ära, et, et sa praegu rohkem tõsi, vot umbes nii, nagu see on ja siis on, vahest on päris kena, ei ole seda ja, ja viimane suur töö on vokaallaulude tsükkel, mõtisklused armastusest, ütle minu, kõlas sisse, veel on meile kõigile kujunenud tõsine, sisukas töö. No mis praegusesse aega puutub, siis mina olen juba ammu-ammu sellest ajast üle olnud, et ma kuidas öelda teaduslikult või, või, või mingi espresso või, või, või vastupidi, Essgressiivsed kaasa elaksid nii sellele kergele muusikale, veidi džässmuusikale aga tuleb väikses majas. Ja samuti käisime Jaak Joalat. Käisime temaga, ühesõnaga käisime seda suurt linna vaatama ja, ja ühesõnaga. Tõesti džässmuusikas on väga palju niisuguseid väärtusi olemas. Erik kõlarile ja Vallo Järvile Teatris, dirigendipuldis Uno Naissoole muusikakooli teooria osakonna juhataja ametis ning samuti nagu ülejäänud kolmele kunagisele rütmikute ansambli mängijale klaveri taga muusikat kirjutades. Tõsine, sisukas töö tagasi. Tutvusin Moskvas luuletaja-le Fušaniniga, kellega algas võrdlemisi nii-öelda tihe koostöö. Ja nüüd möödunud aasta lõpus Moskva raadios.