Mägises Gruusias oli Kareša päris tavaline küla. Et siin maja ehitada, tuli enne mäekülje sisse dras raiuda. Nii rippusidki kõik eluasemet nagu pääsukesepesad eri kõrgustel. Üks neist laudadest kokku löödud majakestest kuulus põlisele gruusia aadlikule Konstantin Artsjoni kitsele. Kõrge tiitel oligi ta ainus varandus. Tööd ja teenistust tuli tihtipeale kodupaigast kaugemal hankimas käia. Ja majagi oli panditud. 1886. aastal vana kalendri. 12. oktoobril sündis ortsjoni kitsede peris poeg. Vanaisa järgi anti talle nimeks Grigori. Kuid juba lapsepõlvest peale hakkasid teda kõik hüüdmas servo oks. Siis muidugi ei teadnud veel keegi aimata, kui kaugele üle koduküla piiride see nimi kord levima saab. 1937. aastal, 18. veebruaril sai teatavaks, et partei keskkomitee poliitbüroo liiget rasketööstuse rahvakomissari Sergo Orioni kitsid ei ole enam. Koostati meditsiiniline akt surma põhjuse südameataki kohta. Kõheldes kirjutas sellele lõpuks alla ka tervishoiu rahvakomissar Gaminski. Tõde teadsid siis väga vähesed. Sellest kuulsid kõik alles palju aastaid hiljem. Mitte südamehaigusse ei lõpetanud ühe väljapaistvama revolutsionääri elu vaid seda tegi Sergo ortsjoni kitse ise. Viimasel ajal olid süütud hukatud mitmed endised võitluskaaslased nende seas Sergo vend, papulja läbiotsimine pandi toime ka ortsjoni kitsede korteris. Viimased jutuajamised Staliniga küll telefoni teel, küll kabinetis. Veelkordne katse selgeks teha, et hukkuvad süütult kõige ustavamad seltsimehed. Asjata. Nii sündis otsus, see ei olnud argus, vaid silma vaatamine karmile tõele. Enda peale võtta vähematki vastutust või kaasse toimuva eest ei lubanud ortsjoni kitseloomus midagi takistada või muuta, aga ei suutnud. Need kaks sündmust on ühe elukäigu piiripunktid. Nii on ka hauakividel ja mälestustahvlitel ikka kaks aastaarvu kaks daatumit. Nende kaudu oleks nagu kõige lühemal viisil üles märgitud terve elu. Kuid elatud aastate arv ei suuda kunagi edasi anda elu tegelikku mahtu selle inimliku sisu. Tõeliselt rikka elu puhul ei suuda seda ammendavalt teha ka raamatupaksused, biograafiad, Sergo portselani, kitse elas vaid 50 aastaseks. Seda polnud palju, pigem vähe kui torsioni. Kitse isiksus, ühelt ja keerukas ajajärk teiselt poolt muutsid selle elukäigu paljuski kordumatuks ka revolutsionääride seas. Temast on loonud legende mitmed Kaukaasia mägirahvad dokumentide ja mälestuste põhjal on temast kirjutatud raamatuid. Nii on aeg meile säilitanud episoode Sergo ortsjoni kitseelust. 1905. aasta oktoobrikuu nagu kogu Musta mere rannikul oli ka kude auti asulas. See päev vihmani. Hilisõhtul koputas ühe maja ukse lennuvormis. Nii ennast tükk aega oodata lasknud peremehele kui ka toas laua ümber istuvatele. Külalistele oli ta tundmatu. Noormees istus koduselt taburetile ja tähendas nagu muuseas. Seltsimehed, halvad põrandaalused, olete kõik peitsite ära, aga ninad näitavad otsekohe välja, et hektograafiga tegemist tegite. Meeste nägudel olid tõepoolest trükivärvijäljed. Võõras esitles ennast. Ma olen kohaliku haigla uus velsker olnud Mikidze. Teie juurde saatis mind Suhhumi Sotsiaaldemokraatliku grupibüroo. Oli revolutsiooni sügis ja kogenud põrandaalust kaadrit pidi jaotama otstarbekalt. Siinsel asulal oli aga otse strateegiline tähtsus. Taut asus Suhhumi ringkonna tsentrumis. Siia pidid mereteed mööda saabuma ka relvasaadetised. Nii suunatigi siia Sergo, kes noorusele vaatamata oli ennast juba heast küljest ilmutada jõudnud. Algas see difriisi velskrite kooli illegaalseks ringis keelatud raamatute lugemisega. Peagi oli seal kuu trükkaliks põrandaaluses trükikojas. Sinna pääsemine nõudis peale julguse veel tublisti füüsilist osavust, sest trükikoda oli kavalalt ehitatud linna veehoidla seina taha kalju sisse. Paberivalu ja trükitooted lõõtsasid siin väikestes paadikestes veehoidla varjatud osas. Pärastpoole oma julgusega lausa legendaarseks saanud revolutsionäär Kamo oli ser kuu kaaslaseks lendlehtede levitamise. Koos olid nad ka töölisdemonstratsiooni eesotsas. Järgnes esimene arest. Nüüd selgus, et elukutse oli seal kuu õnnestunud valinud. Velskriamet ei võimaldanud mitte ainult rahvale kasulik olla vaid ka kahtlust äratamata suhelda paljude vajalike inimestega. Suurem osa tema ravialustest olid tegelikult terveid retseptideks olnud. Lendlehed valmisid salatrükikojas. Salajastele koosolekutele järgnesid miitingut. Loodi talurahvakomitee ja asuti jagama maad. Kõike seda polnud aga kauaks. Kasakate karistussalgad jõudsid Kattaga Kaukaasiasse. Ühel vihmasel ja tormisel õhtupoolikul. Randus tühjas põõsas tikuga kaetud kohas kaluripaat. Sergolt koos kahe kaaslasega. Oli lõunud rohked vaeva, et raskelt kolmatult paadi Pardeid ülalpool veepiiri hoida. Kastid vintpüsside ja padrunitega kanti läbi vee kaldale. Sinna saabusid varsti külast vankrid ja relvade jaotamine algas. Järel oli ainult viimane kast, kui üks valvelolijaist andis märku kasakad. Jäi veel üksainus võimalus seal võistlusvankrile ja sõitis kadakatel otse vastu et tähelepanu hädaohtlikult kohalt kõrvale juhtida. Kaaslased pidid sel ajal relvadega lahkuda, jõudma. Kasakaid üle kavaldada oli siiski juba liiga hilja. Sedakorda oli revolutsioon Sergo jaoks lõppenud. Järgnes arest. Revolutsioon ise aga ei kustunud jälgi jätmata. Mõned aastad hiljem lõi ta uuesti lõkkele lõunanaabrite iraanlaste juures. Šahh oli ülestõusnud talupoegade vastu võimetu ja palus Vene tsaaril tapi kasakaväeosad. Sellegipärast tuli Teheran peagi revolutsiooniarmee käes löödud ülikutestsid nüüd omakorda mässu provintsides. Neil keerukatel aegadel oli ülestõusujuhtide kõrval alati kaugkaaslane muste hiid. Kõneles miitingul, juhtis ülestõusnute väesalku persele, tõlkis pärsia keelde kommunistliku partei manifesti. Kord astunud ta üksi välja mõisniku ihukaitseväe vastu ja päästnud peksupingilt talupoja. Muste hiidiks ristisid teda Iraani talupojad. Tõlkes tähendaks ligilähedast kõikvõimsale, kuid sellesse mõistesse mahutati kõik julgus, mõistus, õiglus, headus. Kaukaalslase tegelik nimi jäi ülestõusnute tundmata kalt saari sandarmeerial sai alles hiljem teada, et tegemist oli asumisel põgenenud Sergo ortsjonitiitsega. 1912. aasta. Ühel aprillikuu keskpäeval muutus Peterburi südalinnas Nevski prospektil äkki ärevaks kihutasid saanid ja kirisesid viled. Õue väravatest hüppasid välja Sandermid kogunenud rahvasummast, sosistas üksteisele üksarkerdi, näe, viiakse. Kinnipeetu käitus esimesel ülekuulamisel rahulikult, taskutest oli leitud vaid Basti fliisi kubermangu talupoja kusseinovi nimele ja arsti retsept. Ka ülekuulamistoimetav ohvitser küsis, nagu ajaviiteks niisama tühja-tähja, miks pealinna sõitis, kas siin sugulasi on ja muud taolist. Lahkudes pakkus pabeross siin ja küsis soovide järele. Laske lahti, aulikkera palus kaubkaaslane. Ravida on vaja, retsept võeti ära ja tellida ka isa ei teadnud ortsjonitiivse aimatagi, et tema viimaste päevade käikudest oli sandarmeerial teada iga samm. Muidu julgelia tulibesel Sergol oli selleks juba küllalt kogemusi, et konspiratsiooniettevaatlik olla. Mis seekordse sissekukkumise põhjuseks oli, selgus alles aastaid hiljem. Sel ajal ei oleks Sergo osanud kuidagi üht oma lähematest seltsimeestest provokaatoriks pidada. Sergo oli veel rahulik, aga politseiülem kandis ette juba otse siseministrile. Lõpuks lendas meie võrku tähtis linn, see on endine aadlik ortsjonitiivse visa Jäärasvatu. Tal on Lenini piiramatu usaldus. Seekord võis sandarmeerial oma saagi üle tõepoolest uhkust tunda. Pikka aega ei olnud neil õnnestunud servod tabada, kuigi ta ülevenemaalise organiseerimiskomitee juhina sõitis läbi kõik suuremad Venemaa linnad. Se Lenini poolt isiklikult Sergo le usaldatud töö kandis vilja. Reaktsiooni aastatel nõrgenenud parteiorganisatsioonid olid aasta algul toimunud Praha konverentsi järel jälle ühendatud. Konverentsil valiti ortsjonid kitsega keskkomitee koosseisu. Edasisele tõmbas kriipsu peale lüsselburgi kindlusvangla, kus omal ajal vaevlesid juba Deckab ristid. Vangla ülemaks oli oma julmuse poolest kuulsaks saanud Parun Sinberg. Ei läinud kaua, kui uustulnuk ortsjoni kitse esitas, ülemale vangide, nimelt protesti ebainimlike tingimuste vastu. Vastuseks oli üleviimine rohkem eraldatud parandamatute osakonda. Siin protestis Sergo eeskujul peagi terve kamber. Kui üht raskesti haiget poliitvangi keelduti. Ravimast kostis kloppimine ja ahelate metalne kõla üle. Vangla. Karistuseks oli nüüd kuu aega kartserit. Raudsed, ahelad, paljastustel, jalgadel, magamine, jääkülmal, tsementpõrandal toiduks ainult leib ja mõned lonksu vett. Selline režiim oli murdnud paljude vastupanu tahte. Kuid serkoole ei jäänud seekordne kartser viimaseks. Üksluiseks vanglaelus hakkas üht-teist muutuma. Kambrist kambrisse levisid salajased kirjad. Maailmast ära lõigatud vangid said teada viimastest sündmustest, kus võimalik käisid poliitilised diskussioonid. Igal võimalikul juhul püüdis Sergoga siin aega endale kasulikuks teha. Vangla vihikusse, märkmeid läbi töötatud majandusteaduslikke ja ajalooaineliste raamatute kohta. Pikk on ka loetud ilukirjanduslike teoste nimekiri. Mõneleheküljel on üles kirjutatud koguni terveid luuletusi. Nende autor oli Sergo ortsjonid kiitse. Kiiremini sundis Holdeni kitse autojuhti. Selletagi tegi see kõik, mis masin suutis. Oli 25. oktoobri varahommik. Algas päev, mis oli määratud igaveseks jääma maailma ajalukku. Öö jooksul vallutati kõik valitsusasutused. Talvepalee oli juba ümber piiratud. Seal kuu kiirustades autojuhti meeles teele kaasa öeldud sõnad. Kolmas soomuspataljon, seonkeerenski kõige suurem lootus. Sõita ei tulnud enam kaua. Varsti peatas masinavahisõdur. Kahemeetrine hiiglane haaras jalast. Mis bolšerik? Kas tulin armu paluma? Meelsust hinge välja raputame, roni üles ja laua välja oma tõde. Seda ettepanekut ei olnud vaja korrata. Holdeni kitse kõneles soomusmasinalt ühtejärge poolteist tundi. Aegamööda hakkasid vaenulikult meelestatud sõdurite hulgast kostma heakskiitvad repliigid. Ohvitsere ei lastud enam vahele segada. Lõpuks tõukas Olczeni kitse kõrvalise, sama vägilasekasvu. Vahisõdur. Aitab sulle bolševike. Meie ei ole ka lollid. Mõisnike ja kapitalisti on meile vaja sama palju kui koerale kindralipaguneid. Ajutise valitsuse poolt välja kutsutud, hästi relvastatud ja välja õpetatud kolmas pataljon andis end täies koosseisus sõjarevolutsiooni komitee käsutusse. Seda ilma ühegi lasu ja ohvrita saavutatud võitu tuletas Holdeni kitse alati meelde uhkusega. Sündmused Petrogradis arenesid edasi. Vallutatud oli talvepalee, kuid salsklasse luusse kogunesid kindral Grazlovi kasakaväed. Nendega oli ka ajutise valitsuse juht, keerenski. Partei saatis sinna kui kõige raskemasse lõiku oldioni kitse. Valitud kasakaväeosad taganesid juba töölissalkade esimese pealetungi järel. Kerenski pidi põgenema naisterõivastes. Kindral Grazlovi aga võtsid kinni kasakad ise ja teid bolševike pealiku juurde. Selleks oli Salzguesse loos seal olnud. Kitse seda kohtumist oli Ordsonitiidsel põhjust pool aastat hiljem uuesti meelde tuletada. Kolm päeva kestsid lahingut Rostovi all. Koos rahulepingu murdnud saksa vägedega tungis peale ka kasakad. Neid juhatas kindral Krasnov, kes end vahepeal oli jõudnud toni armee ata maniks nimetada. Nõukogude valitsuse erakorraline komissar lõunarajoonides võitles esimeste ridades, lahkus linnast viimaste hulgas. Rostovi aegu, meenutas hiljem ortsjoni kitse abikaasa sinna iide krambrilonna. Restoranis ei peatunud missis Goa. Aga üle elasime palju. Iga päev näis mulle olevat viimane. Mitte mingil tingimusel polnud võimalik ser kood mõjutada, et end hoiaks. Peaaegu iga päev võttis ta osa mitmesuguste kontrrevolutsiooniliste gruppide laialiajamisest. Kord õhtul sõitsime mööda pimedat tühja tänavat. Korraga kuuleme mingisugust müra lähema maja hoovis. Sergo ütles mulle, et oota. Ma vaatan, milles asi on. Ma hoidsin teda tagasi, kartes, et kokkupõrkes tundmatutega võidakse teda tappa. Kuid Sergo oleks ikkagi hoovi. Paarikümne minuti pärast tuli ta tagasi ja rääkis seal sääru kaitsetutele inimestele tungivad kallale närused, argpüksid, said, mida tahtsid. Sergo viskas istme alla mitu revolvrit ja vintpüssi. Me sõitsime edasi. Rostovist viisid 11 tagant kiirustavad sündmused erakorralise komissari Põhja-Kaukaasiasse teel, Vladislav gaasin tulistati läbisõitvat rongi kasakaküladest. Siin oli korrale jaluleseadmiseks tarvis kiiresti kokku kutsuda. Dereki äärsete rahvaste konverents. Tulid kohale kõikide mägirahvaste delegatsioonid. Oma saadikud läkitasid kongressile ka kasakat. Lõunamaiselt. Ägedad vaidlused kestsid terve päeva. Õhtuks selgus, et linn on mässuliste kasakate piiramisrõngas. Jõud olid ebavõrdsed. Vähesed töölissalgad ei suutnud ootamatult kallaletungile vastu panna. Jäi veel otsese Terkki kaldal asuv kadetikorpus, mille kivimüüride taga kaitsesin osa kongressi delegaate. Relvad võtsid kätte siin kõik. Eriti ohtlikel momentidel, võttis komissar puteerin kasutusele viimase reservi. Suurekaliibrilise kuulipilduja. Orioni kitse täitis selle juurest teise numbri kohuseid. Vaheaegadel tuli kasuks kunagi õpitud velskriamet. Lõunarajoonide erakorraline komissar oli haavade sidumisel kiire ja osav. Pimeduse saabudes lahing vaibus. Portsjoni kitse riietus ümber lihtsaks, võitlejaks ja läks luurele. Silla juures pidas teda koos kaaslasega kinni kasakate vahipost. Külma verelisus ja leidlikkus päästsid olukorra. Peamise enda peale võetud ülesande ortsjoni kitse täitis. Pika otsimise peale leiti lõpuks linnast vana tuttav, kes tundis tormitsevast ERKIs kõiki vähegi võimalikke koolmekohti. Hommikuks olid kõik võitlejad õnnelikult kasakapatrullidele märkamatult jõe teisele kaldale jõudnud. Mõni tund hiljem kõnedes ortsjoni kitse, juba Ingušide Mägi, Aulis. Seltsimehed Ingust, kuulake mind. Mina, Venemaa lõunaosa erakorraline komissar, käsindeid, võtke relvad. Saabus otsustav tund. 100 aastat teie uhke rahvas, sõdinud venet, Saaridega. Jõud ei olnud võrdsed. Teid aeti kuristlikudesse vilja, kandmatutele kaljudele. Mitte keegi ei ideniikin, ei, Türgi impeerium ei anna teile tagasi teie maad. Seda teeb ainult nõukogude võim, vene töölised ja talupojad. Mõni päev hiljem oli linn tagasi võetud kuid kodusõda alles algas. Ees ootas veel nii võite kui kaotusi. 1926. aastal valitakse senine Põhja-Kaukaasia kraikomitee esimene sekretär Oltšini kitsetööliste, talupoegade inspektsiooni ja keskkontrollkomisjoni etteotsa. Ajajärk oli keerukas ja sukad olid ka kontrollorganite ülesanded. Kogu maal algas sotsialistlik industrialiseerimine. Parteis eneses oli veel käimas võitlus trotskistid vastu. Koosoleku protokollid ja artiklikogumikud toovad meieni Holdeni kitse mõtted ning arvamused. Tuleb välja, et ukrainas lastakse tavaliselt küla agronoomil vastata 20-le 1000-le. Küsimusele. Kui vastata neile küsimustele, aga vastata tuleb, kas jääb siis agronoomi aega oma tegelikuks tööks? Ma arvan, et teie kui me ei tee lõppu Paberi küllusele, siis ta meid uputab. Me võitsime, Denikinid, Judentsid Wranglilt, aga paber lämmatab meid ära. Mõned seltsimehed räägivad meie plaane lugedes te seadsite endale täitmata ülesanne, tahate mingi kolme kuu jooksul luua ideaalse riigi. Kuid me pole nii naiivsed inimesed, et seda mõelda. Me arvame, et võitlus bürokratismiga, seong, kestev võitlus Omadest täiesti kindlat parteilist positsiooni. Me kõigiti püüdsime ja tegime kõik selleks, et säilitada seltsimehi opositsioonist parteile. Sel kombel. Me võitsime parteisse tagasi peaaegu 90 protsenti kõikidest välja heidetud, sest ma tean, et selle eest ei kiideta. Aga ma kannan sellest ette selleks, et tõestada, et me tegime kõik, mis võimalik. Nimetatagu meid kaikaks või ükskõik kuidas, see ei hirmuta meid mingil määral. Aga lõhestajate vastu saavad nii keskkontrollkomisjon kui ka kogu partei seinana seisma. Mina, seltsimehed, pole kuidagi nõus sellega, nagu ei võiks poliitbüroo liikmeid kritiseerida. Ma arvan, võib ja peabki kritiseerima. Kui see või teine poliitbüroo liige kaldub partei liinist kõrvale või rikub partei otsuseid või käsitleb parteiliini vääralt või rikub parteilist distsipliini. Kolmekümnendad aastad ehitati uusi tehaseid ja kaevandusi. Kaardile tekkisid uued linnad. Kogu maa polaaraladest, kuni lõunapiirini muutus üheksainsaks suureks ehitusväljakuks. Kogu selle maa näo hiiglasliku ümberkujundamise juures oli Sergo ordioni, kitse kõrgema rahvamajanduse nõukogu esimees ja rasketööstuse rahvakomissar. Tema ajal andis esimese voolu progress, alustas tööd Stalingradi traktoritehas. Saadi esimene malm magnitugovskist. Orioni kitse kui rasketööstuse juhi kuju on aeg meile säilitanud tema kaasaegsete mälestuste kaudu. Kuid mõnikord on sõprade ning töökaaslaste kiitusest kõnekam nende arvamus, kellel meisse hästi suhtuda, pole põhjust. Ameerika konsultant ja progress ehitusel polkovnik kuuper kirjutas ajalehes New York Times. Iga kuu tööd koos Olczeni kitsega suurendab minu vaimustust tema suurepärase karakteri üle. Tema oskus näha detaile ja tema arusaamine probleemidest, mis enamuses olid tema jaoks uued, on tõepoolest fenomenaalne.