Rahulikult, Heino Kaljuste saime nii ühtlaselt vanaks ja ja, ja meie mõtted arenesid ka rohkem ühes suunas rahulikult. Ja ongi kaks võimalust on, kas meil oleks nüüd kenasti selle kooliga kahekesi edasi teinud, mis oleks olnud ideaalne ja teisel juhul. Aga mis minust saanud oleks? Tähendab, kuna ma olen tõesti niisuguste mitmekülgsete huvidega inimene, siis ma arvan, et et võib, oleks, oleks ka tulnud mingisugune pööre ja ma oleks hakanud tegelema midagi muud. Vanasti ma tahtsin kunstiinstituuti minna, võib-olla ma oleks hakanud siis neid kaltsuvaipasid tegema kunstiliselt kõrgel tasemel. Aga kujutad sa seda ette, et sa oleksid võinud olla praegu peadirigendi, selja tagakoormeistrina? Heino Kaljuste juures ma ei olnud nii väga tema selja taga sellepärast et juba esimesest minutist, kui ta mu seal Kaarli puiesteel ära napsas Sorry juurde, siis ta kinnitas kordselt, et ta, et ta soovib, et ma selle kooriga töötaksin ja et ma oleks seal kooli juures tõesti ka dirigent ja ta pidas seda lubadust, ma ütleks, et ei olnud palju neid kontserte, kus ei olnud minul osa seal midagi teha ja ta ei seganud mind interpreteerimist, nii nagu minu minu sing seda tundis. Samas ma ei usu ka näiteks seda, et ma oleks teinud mingisuguse uurijad teatud ajal, et ma olen selle lastekuuri juures ise nakkab mingite noori veel tegema. Sest praktiliselt see, see koor ju mulle testika väga omane. Kuna ma olen rohkem instrumentalist kui korist selles mõttes, et ma väiksena ja sinnamaani, kui mul oli võimalus, õppisin ma ikkagi eriklaverit ja ma arvan, et kui ma tuuri juurde sattusin, kui ma seda koori teen. Kui ma seda teen oma inglise kolledžis, et ma olen seal kolm koori ja, ja seal siis rohkem tegelikult seda ei saa iialgi oleva, pigem magan lenduriks. Aga selles, et lenduri ametis hakkama ei saa, sellist kahtlust ei teki üldse mitte kelleltki. Aga oled sa kunagi pidanud selle peale mõtlema, et nüüd sa jätad selle koorijuhi ameti, kus see ja teine ja pöörad elus hoopis uue lehekülje ja hakkad täiesti uuesti algusest peale. Ja siis kellena? Kas sa kujutad ette, et mul ei ole üldse niuksed süsteemidki kodeeritud sisse, et, et ma vaikselt kuskilt sünnin olen, elan, mõtlen ja siis enne seda, kui, kui peaks ütlema kellelegi ja saad aru, et, et tekib mingi hüppenööri algset, ma hakkan uuesti otsast peale midagi samamoodi nagu ma väga hästi tunnista, sugupõlvi. Sest minu arust kõik need põlved ja küünarnukid lähevad ikkagi loogilist rada mööda edasi. Ja vanaemad-vanaemad ei tekiks isad-emad, et kas see on ikka üks, üks loogiline pikk nagu rahvariide vöö, mis läheb edasi, ma kuulan, head muusikat, siin saalis tuleb puhkpilliBeethoveni üheksandat sümfooniat trump koolid. Ja seepärast kui ma näiteks üldse midagi tee tööd, siis ma lihtsalt naudiksin seda elu, aga mitte, et ma suudaks hakata otsast peale, sest praktiliselt elu ikkagi veab ennast juba ikka ikka mingisuguse kokkuvõtva võtma asja poole, aga mitte, hakkan uuesti otsast peale. Aga ometigi pakub elu sulle kogu aeg uusi väljakutseid, sa alustad enesetäiendamisega praegu veel prantsuse keele tunnis ka käidud. Käin prantsuse keeles, keeled on ikkagi vajadusest tekkinud, sest praegu ma õpin mõlemad nii saksa keelt kui prantsuse keelt ja need on tingitud repertuaarist, kui hakata kuuenda klassi lapsi käest küsima, mida see sõna tähendab või, või kuidas seda hääldada või, või midagi taolist. Seda õpin jälle kohutavalt, kaua aastaid läheb aega, no Erika Franz õppis keeli, oskaski kuute keelt vabalt ja, ja kujutan ette, on läinud näiteks 20 aastat mööda, ennem kui ma taipan, et et, et Erika Franz oli müstiline oma keelte valdamises. Õppimises rääkis ja ma hakkan teda jäljendama kuskil aasta pärast mitte siis, kui ma tema kõrval olen, kui ma tema kõrval õppinud vaid pärast seda, kui ma olen aru saanud, kusjuures mõlemad on suure tähega kirjutanud, aru saanud, siis teetahvlid järgi Errzakse eerika Franzi sind. Õnneks on nüüd see aeg küll hakanud mööda saama, kus on interprojekte ja muusikuid, kunstnikke püütud samastada ja samanäoliseks pidada nende õpetajatega. Ma arvan, et sina vist Gustav Ernesaksa ei ole küll kunagi tahtnud sarnaneda. Gustav Ernesaks, aga kuna ma ei mõtle nende asjade peale mõjule iialgi mõelnud, kas ma tahan sarnaneda, kui ma tahan mingit tükitest kellegi käest võtta, siis ma lihtsalt võtan. Ja muidugi mis tema juures meeldis, oli see et ta töötas oma suure, rammis kooliga kõik asjad ideaalselt muusikaliselt välja. Tunnetas muusikat, nii nagu mina seda tunnet on, aga ma tunnetasin seda juba ennem, kui ma tema juures olin muusikalist fraasi. Sest praegu ju suurem osa koore, keda ma üleeile kas või kuulsin siin laulmas, Gustav Ernesaks, muusikat tulevad ju noote, üpris ebameeldiva tooniga noodid ja isegi rammees koorit ootaks nõtkemat nõrgemat liikumist, nii nagu Gustav Ernesaksa juures oli. Peale selle oli Gustav Ernesaks jonnipunn ja, ja, ja praegu mulle just see osa meeldis ma üleeile hakkasin korralikuks jonnipunniks näiteks. Kui kaugele näiteks sa tahad oma jonni Ellerheina viia? No eile hina ma asendan kedagi praegu juba Ellerheina juures, sest mõtteliselt olen ma juba andnud kellelegi halli pintsakuga lahke näo ka tütarlastega suhtega inimesele selle töö juba mingil määral üle. Üks kui teine on, ütled veel, et me peame õppima natuke, peaks minema Rootsi õppima, seal natuke peaks vaatama veel võimalusi väljendusvahendeid ja praegu ma mõtlen, lihtsalt asendan neid iseõppijaid ja tulijaid tegijaid ja nõnda edasi. Ja peab ütlema, et muidugi ta vist seoses kuidagi temast olevat dirigentide praegu ikkagi õpitakse koorijuhtimise kõrval ka orkestridirigeerimist ja praegu niuksed väljapaistvad kujud on ikkagi juba Estonia teatris ERSO ees ja muusikakeskkooli orkestriga töötavad. Nii et see peab üks imeinimene lumeinimene olema kes niuksed väikse keskmise palga eest hakkaks näiteks tüdrukutega usinasti tööle. Ja ta ei oleks tädi. Aga minu meelest olen, on sellel inimesel ju ideaalne variant. Tal on valmis koor käes, tule ja ainult tee ja lükka seda vankrit edasi, peaasi, et ta seisma jää. Ühegi kooriga ei ole, nii et tule ainult tee koma kaheksa aasta töötasin Tallinna riiklikus konservatooriumis. No ja õpetajad, kes tulid siis minu asemel seitsmendasse keskkooli, tol ajal ütlesid, palun, anna mulle koori nimekiri, nende valmiskooride nimekirjad, et me teeme tööd rõõmsalt edasi, siis. Ta ajab pärast neid minu kallide koor ei olnud enam. See ei ole niimoodi, et üks asi on valmis, näiteks kuur, koor ei ole. Et ma ehitan klaveri. Mina lõpetasin klimberdamise ära sedasama klaveri, kui kasti ulatan ma kellelegi, kes võib samamoodi edasi mängida. Noor on inimesed, minu mõte, mõistus ja tahe peab ühtima inimestega seal 100 miljon asja, esiteks peaks kool olema, sa pead koori kokku saama, sa pead selle koori hoidma. On inimesi, kes teevad tööd projekti koore, sest nad on piisavalt laisad selleks, et hoida näiteks ühte kuuri koos või ei ole võimalusi kaasajal näiteks. Et maksad selle eest. Ja koolijuht saab, ütleme, maksta etodiplektsionaalse koori. Praegu, see, mida me praegu teeme, on üliinimlik nali. Sest selle linn praegu need nagu siin ja, ja viiulit, mis mängivad. Me laulame Beethoveni üheksandat sümfooniat. See, see ei ole mingi nali. Oletame, et millal tuleb see päev, millal siis taastatakse uuesti oratooriumikoor. Millal ilmub raadiovoor tagasi, mida on hädasti vaja juba lindistamise pärast seda muusikat, mis praegu noored või vanad kirjutavad või keskmise kirjutavad, et see muusika ikkagi säiluks. Sinnamaani näiteks kui säilub päike, päike, seal on lubatud miljardile Metsamaa, sama kaua. Püsib ka muusika.