Kas asju tahad? Noore naisterahva hääl autoraadios, kõlasime esiselt. Vana kaubamaja direktor parkis auto labasevõitu hamburgeri kebabiputka kõrvale klõpsas turvalahti ning istus siis ja kuulas. Mis asju, hüüdis raadios mehe hääl ja hingeldas valjult, mis direktori meelest viitas nõdrameelsusele tasuta asju, vastas naine rõõmsalt ning meespeaaegu, et kiunates ja käivitus kerge kaasakiskuv muusika ning naine kudunud. Siis külasta kindlasti kas vana või uut kaubamaja osta 100 euro eest kaupa ja leia üles kollane loosikast. Võib-olla oled sina just see, kes üksi poodi pääseb, et ilma raha maksmata välja valida kõik, mida hing ainult ihaldab. Võib-olla olid just sina krabaja. Naine jäi vait. Muusika tegi veel viimast korda Kiriline lüps ja siis sai reklaam otsa. Imelik, et see reklaamika veel eetris on, mõtles mees, sest loosimine oli eelmisel õhtul ära toimunud ning õnnelik rabaja selgunud. Käes oli kauaoodatud ning asjaosaliste poolt kahe kaubamaja päevaks nimetatud pühapäev mis pidi ühele neist kaubamajadest viimaseks jääma. Direktor ronis autost välja ja sulges uksed. Käes oli direktori viimane tööpäev, temas kõrguv eakas ostuhoone pidi peatselt lammutama ning selle asemele kerkivast uuest kaubandusärikeskusest ei tahtnud ta midagi kuulda. Mihkel Lellep oli keskmist kasvu 70.-le eluaastale lähenev süvenevate terviseprobleemidega mees, keda uued asjad ja ümberkorraldused sügavalt ärritasid. Määrinud suurest mudast servadega poriloigust mööda kiksides kingad poriseks, kirus mees enda ette kummardus ja rapsas käega üle püksisääre. Tema pilk langes kaubamaja tagaseinale, mida käisid öösiti nolgid sodimas. Direktor muigas virilalt seda peenise armeed silmitsedes ja surus tahtmatult pihku oma vasaku käe väikese sõrme, millel puudus viimane lüli. Juba pikemat aega oli Mihkel, lepi tähelepanu püüdnud volüümikad alasti naise kujutise kõrvale ilmunud uus kiri. Kõik pole sitt, mis haiseb. Kas ma peaks laskma seina ära puhastada? Küsis mees endalt, kuid vangutas siis kohe vaevumärgatavalt pead. Milleks, milleks pidi seina enne maja lammutamist puhastama. See oleks võrdunud enese enne surma ära kammimisega, et rängal hetkel hea välja näha. Vana kaubamaja tagumine külg oli pooleldi kaetud lainelised eterniitplaatidega, mida hoidsid seina küljes roostetavad naelad. Kusjuures teistpoolt kattis hall, pudeneb terrassid krohv. Kõik püsis samasugune nagu see 30 aasta tagusest remondist oli jäänud. Värv aknaraamil koorus ventilatsiooniavaserv oli tihedalt huvi väljaheidetega kaetud. Mustus ja tolm oli end igaveseks seina sisse söönud. Enne uue kaubamaja ehitamist teisele poole Riia tänavat ei olnud direktor aru saanud, kui väike vana ja väsinud tema oma välja nägi. Alles vastse hoone kõrged siledad seinad ja saledad sambad avasid meie silmad ning andsid aimu tõsiasjast, mida teadis pikemat aega juba iga viimane kui tartlane ja väliskülaline. Vana kaubamaja aeg oli ümber. Linna südames seisval räämas ja laguneva ostukeskuse näol oli tegu selge koledusega nõukogude aja järele haisema minevikuga. Ent Mihkel Lellep armastas seda maja vaatamata sellele, et see ajale jalgu jäi. Jupphaaval koost kukkus. Ta oli Tartu kaubamajas ehk hilisemas vanas kaubamajas veetnud terve oma tööalase elu alustanud juba siis, kui maja veel olemaski ei olnud, selle ehitusel käru lükates. Kui kaubamaja avati, jätkas Mihkel Lelle poole kohaga laopoisina kerkis seejärel täie mõõduliseks transporditööliseks edasimüüjaks, pidades seda ametit vahelduva eduga üle 30 aasta. Ning tõusis siis veel päris soliidses eas juhtivtöötajaks. Temast sai mänguasjade osakonna juhataja, siis direktori abi ja lõpuks kuuekümneselt direktor. Tähtsaim mees, väsinud ja maha käinud majas millele olid juba lammutuspaberid välja kirjutatud ning kust noored diplomeeritud ja edumeelsed majandusinimesed põgenesid nagu ähvardanuks maja iseeneslik süttimine. Mihkel Lellep ei muutnud direktoriks saades kaubamaja töökorralduses midagi. Suurem osa kontoriruumides seisis viimastel aastatel tühjalt akendele kleebiti suured tähed üürida ja telefoninumber lärmakale Turu-Riia ristmikule avanevat vaadet Mihkel Lellepi kabineti aknast varjutas hiiglaslik mille kohta räägiti suitsunurgas, et see tähistab sõna ülemus. Direktori vana kabineti sisustus oli lihtne. Selle seinu kattis roheline võidunud tapeet ja tagaseinas oli kogu ruumi laiune tumepruun sektsioonkapp. Kapp oli tihedalt täidetud paksude kaustadega. Samuti leidus seal narmendavate kaantega pappkaste, milles kuhjusid punased lipukesed, vimplid, diplomid ja karikad, mille olid välja teeninud kaubamaja võimlemisrühm, naisansambel näiteringe, samuti korvpallinaiskond, mis oli lausa Tartu rajooni meistritiitleid võitnud. Need kastid sisaldasid ajalugu tükikest. Mihkel leppis hingest aknal seisval päevinäinud kirjutuslaual, mille ühel nurgal oli hulgaliselt sigareti. Põletusjälgi seisis nupuga, metallivarre otsas aga kõige olulisem trofeed. 1966. aasta kaubamaja avamiselt pärinev valge vimpel, mille iga lahkuv direktor oma järglasele edasi pärandas. Vimplid oli kolm kirja, millest kahe esimese poolest oleks selle ammu võinud minema visata viis aastat nelja aastaga ja kõigi maade proletaarlased ühinege. Kõlasid juba nõukogude ajal õõnsalt. Väärtuslikuks tegi vimpli viimane kiri, mis oli kirjutatud käsitsi ja mille all seisis kaubamaja esimese direktori allkiri. Hoidke seda maja, siis hoiab Seema aiadeid. Mihkel Lellep pilk oli viimasel ajal aina sagedamini vimplil peatunud ning mees küsis endalt, kuidas oli võimalik hoida maja, mis pidi maha lammutama. Talle pakuti osakonna juhataja kohta Tallinna kaubamajas aga vanamees ei olnud uutele väljakutsetele aldis. Las jääda pealegi, nii mõtles ta, et ma alustasin ja lõpetasin ühes ja samas paigas. Las jäädagi mu karjäär sel moel kompaktseks. Korra oli ta oma potentsiaalset kabinetti küll vaatamas käinud, aga see ei meeldinud talle. Isegi Viru väljak on kadunud, oli ta aknast alla liiklussõlmele vaadates lausunud. Alasti naiseskulptuur on muidugi ilus. Meil Tartus oli kuuekümnendatel aastatel kaubamaja ees purskkaevu skulptuur. Selline krõnksu metallpoiss, kes pritsis veega krõnksu tüdrukut. Eest kostis muusikat ja kui direktor ümber nurga keeras muutusse valjemaks. Päev, mil jäeti hüvasti linna viimase poole sajandi tähtsaima ostukeskusega oli paljude tartlaste jaoks oluline ja seda tähistati vääriliselt. Aleksandri tänavat pidi tuli kesklinna poole rodu inimesi, täiskasvanuid ja lapsi käes valged õhupallid kaubamaja logoga, mis kujutas endast oranži rõngast ja k tähte selle sees. Vana kaubamaja hansakeskuse vahel seisis tropp inimesi. Mihkel Lellep jäi eemal seisma ja vaatas, kuidas ruudulises kostüümis kloon nina asemel midagi redise taolist veeretas otse asfaldil paar kukerpalli hüppas siis kükist kõrgele üles ning vajus maandudes nii lõdvalt spagaati, et pealtvaatajad arvasid, et kloun läks pooleks. Vana kaubamaja peaukse ees varikatuse all seisvate inimeste seas nägi direktor askeldamas Lotakas karukostüümis meest. Looma tumepruunil kõhul oli heledam ovaal ja üks tema suurtest kõrvadest oli näole vajunud. Taga oli tal pikk peenike saba, mis viitas sellele, et kostüümikunstnik ei olnud elusloodusega kuigi hästi kursis. Jalas kandis karu rohelisi matkatosse üks punases jopes poisike käis mitu tiiru ümber karu ning lausus siis valjult. Väga imelikud käpad, mille peale inimesed naersid. Varikatusealune ise oli direktoril juba aastaid pinnuks silmas, sest öösiti uurineeriti siia. Ükskõik kui tihe koristamine ei suutnud tülgastavat haisu eemal hoida. Kohustuslikult läbitav kusehaisust kardin ei väärtustanud kaubamaja klienti, kuid head lahendust probleemile ei olnud. Kolm-neli kolm, neli, lausus Karu mikrofoni ja kuna tema hääl ei kostnud hästi, koksas ta kannaga suurt kõlarit enda kõrval. Tere päevast. Head tartlased, jätkas karu, kui kõlar krabisema hakkas. Ilm on küll pilvine, kuid siiski ilus ja me alustame siin vana kaubamaja pool teed järjekordse üritusega, mis kuulub kahe kaubaaja päeva raamesse. Inimesed tundsid hääle järgi ära päevajuht mardi üle Eesti tuttava šõumehe ja telesaatejuhi. Mihkel Lellep oli natuke kaugemal seisma jäänud ja kuulas, käed jope taskus. Mehe silmad peatusid mustal randil kaubamaja teise korruse rohelisel nurgal, mis tähistas seal aastakümneid linnakodanikele aega ja soojakraade näidanud kella asupaika. Kümmekond aastat tagasi oli kellaga rikki läinud ja see võeti maha. Kell läks rikki ja kaubamaja läks rikki, mõtles direktor. Talle meenus umbes kuu aega tagasi peetud koosolek, kus arutati, mil moel oleks väärikas vana kaubamajaga hüvasti jätta. Tuleb korraldada spetsiaalne päev ürituste ja soodusmüükidega oli Mihkel Lellep ette pannud, millega olid kõik üldjoontes nõus. Nad istusid väikeses koosoleku ruumis pika laua taga ees veeklaasid ja mõnel nooremal asjamehel ka avatud sülearvuti. Direktor kallas Karafinist enda klaasi vett. Teises laua otsas tõusis omaniku esindaja härra põigi sõrm. Mõte on hea, lausus sihvakas veatus ülikonnas mees, kelle ninasõõrmed paistsid välja pikad mustad karvad. Ma teen ettepaneku panna päeva nimeks kahe kaubamaja päev. Miks kahe kaubamajapäev küsis mihkel Lellep teravalt ja kopsas klaasipõhjaga lauale, kui üks neist maha lammutatakse, sest kaubamaju on Tartus hetkel kaks, vastas härra põik ja globistas midagi arvutis. Mina paneks pealkirjaks vana kaubamaja matused, ütles Mihkel Lellep. Päevast oleks imelik rääkida, kui ühe kaubamaja jaoks algab parasjagu igavene. Nojaa, lausus härra põik. Aga me ei tohi lasta asjal väga morbiidseks kätte minna ja sobrada üksnes minevikus. On tõsi, et me saadame vana kaubamaja ära kuid meie hoiak peab olema kliendikeskne ja positiivne. Piltlikult öeldes suuname rahva läbi vana kaubamaja lammutust tolmu otse uue kaubamaja lettide ette. Lõppkokkuvõttes oleme siiski müügi, mitte memoriaalettevõtte. Edasine vaidlus kujunes lühikeseks ja Mihkel lepi nimevarianti enam ei mainitud. Viimasel ajal jäi ta koosolekutel üldse üha sagedamini noortele alla. Neile, kellel oli küll kõrge majandusharidus, kes olid käinud välismaal õppimas ja lõhnasid kalli parfüümi järele kuid kelle hinges valitses direktori meelest aate vaba koledus ning tühipaljas saamahimu. Karust päeva juhi jutt, tuul summutas hajuti liiklusmüra sest iga kord, kui fooris süttis lubav tuli, andsid autod tänaval gaasi kiirustades, kas Riia mäkke või võidu silla poole minema. Uue kaubamaja Vanemuise teatripoolsel küljel toimus samuti üritusi. Hallide kividega sillutatud jalakäijate tsooni olid üles seatud kollase katusega sinised telgid, kus käis vilgas müügitegevus. Müüjad lettide taga jagasid ostjatele lahkelt infot. Läheduses küpsetati isuäratavalt lõhnavaid vahvleid. Keegi hüüdis. Ostke Chainsoni aluspükse. Pargi serval lillemüüjate kõrval seisis punases kitlis ballooniga mees, kes sosistas laste õhupallidesse heeliumit. Järjekordne kaubamaja logoga. Pall sai valmis, mees pistis nööri otsa tillukeste pehmete näppude vahele, aga need ei suutnud sellest kinni hoida. Pall pääses lahti ja kerkis taeva poole. Emme hüppas kõrgetel kontsadel ja laps läheksatas, hoiata vähemalt, ent juba tekkis tema pihku nagu võluväel uus nöör ning pallitäitja, naeratas Läks, üks pall lendu ütles mees ongi lõbusam. Täna on need tasuta. Kuidas need pallid teil nii hästi lendavad? Küsis järgmine noor ema, kelle tumedad kulmud jätsid mulje, et tema näkku maandunud laiali aetud tiibadega lind. Kui mina kodus palli täis puhun, siis kukub see põrandale. Heeliumi pärast vastas mees. Kostis, susin ja mõne hetkega oli uus pai täis. Palun, ütles mees ja ulatas palli naisele. Heelium on seitse korda kergem kui õhk. Ahnii, ütles naine ja sidus palli lapsevankri külge või et kohe seitse korda just kinnitas mees. Ei maksa midagi ja heelium on täna veel kõvasti odavam. Palun järgmine head inimesed, lausus samal ajal päevajuht Mart, vana kaubamaja ees mikrofoni ja vehkis käega, et ennast nähtavaks teha. Kätte on jõudnud päev, mil suletakse Tartu vana kaubamaja poodi, mis on meid ausalt teeninud alates aastast 1966. Maja küll lammutatakse, kuid mitte täiesti sest seda jääb meile igaveseks meenutama. Mees vaatas paberitükikest oma peos Elmar kitse Scrafiito tehnikas figuraal kompositsioon, mis teisaldatakse ja seatakse üles Eesti Rahva muuseumisse Raadil. Enne aga, kui me laseme rahvamajja, et igaüks saaks sooritada oma viimase sümboolse ostu toimub siinsamas ja praegu väga huvitav ettevõtmine mille korraldajaks on kaubamaja juhtkond. Nimelt siseneb üksipäini tühja kaubamajja õnnelik tartlane, kes võib endale veerand tunni vältel tasuta välja valida kõike, mida hing ainult ihaldab. Päevajuht vaatas ringi, nägi vana kaubamaja direktorit, trügis poisikeste vahelt läbi ja astus tema juurde. Poisikesed läksid kaasa selliseid päevajuhi selja taha ning uurisid omavahel sosistades tema pikka saba. Siinsamas minu kõrval seisab vana kaubamaja pikaajaline direktor härra Mihkel Lellep lausus päevajuht ja heitis karu kõrva silmilt tagasi nagu tukka. Härra Lellep, rääkige meile palun paari sõnaga sellest põnevast mängust. Kõigepealt tere, head linlased ja head kahe kaubamaja päeva teile. Lausus Mihkel vaikselt ja asetas käed seljale. Jah, tõepoolest on meil kirjeldatud üritus kavas, kuid mänguks ei tohi seda küll nimetada. Kuidas niisiis inimkaru ja vahetas mikrofoni hoidvat kätt üks poisikestest katsustama, saba ja mees liigutas hoiatavalt näppu. Vaadake, töötades aastakümneid kaubandusvõrgus, olen ma jõudnud äratundmisele, et inimene on saama loobun, ütles Mihkel Lellep ja vaatas, kuidas uue kaubamaja eest bussipeatuses läks lendu tuviparv. Kogu meie elu sellele helesinisel keral, mida hüütakse maaks, baseerub ainuüksi himul ja ahnusel. No see on nüüd küll meile kõigile üsna karm hinnang. Hüüdis päeva juht. Kas tõesti tekitab vana kaubamaja lammutamine teis selliseid mõtteid ja meeleolusid? Mõttetaja meeleoludega ei ole siin midagi pistmist, lausus Mihkel Lellep. Lihtsalt ma olen juba nii vana mees, et võin rääkida tõtt kui praegu öelda, et meie tänane ettevõtmine on mäng on see sama, kui öelda, et kogu elu on mäng. Et rebane murrab jänese maha ja et see on mäng. Et inimene pekstakse linna taga kõnnumaal läbi ja see on mäng paljude elu just nii tõlgendavadki, ütles Päevajuht muutudes hetkeks on lontis kõrvadega karu kohta ilmselgelt liiga filosoofiliseks. Elu on mäng ja, ja mängul elu võib-olla paljud tõlgendavad, aga mina mitte. Vastas ära Lellep. Saamahimus pole midagi mängulist seal madal ja loomalik kirg. Aga just tänu sellele kirele ongi meile täna põnevus garanteeritud. Nii nii, hüüdis päeva juht. Väga hea. Siinkohal ongi paslik küsida, kuidas oleks selle ettevõtmise ametlik nimetus, mis kohe meie silme all lahti rullub. Asjade kokkukrabamine, ahhaa, krabamine, hüüatas päeva juht nii õnnelikult, nagu oleks tema ise see, kes kohe tasuta asju saada. Ta viipas kahele mööda kiirustavale naisterahvale. Armsad prouad, armsad prouad, kõikas ta, ärge tõtabki edasi, sest kohe algab siin ülipõnev võistlus, mille nimi on asjade kokkukrabamine. Kas kuulete? Mööduvad naised jäidki seisma ja päevajuht pöördus uuesti. Mihkel, lepi poole. Härra direktor, ütles ta. Kui algava ettevõtmise nimi on krabamine, kas me võime siis selle ainsat osavõtjat hüüda krabajaks ja krabaja on korrektne termin, vastas direktor, mõeldes endamisi, et Tallinnast tulnud päevajuht ei olnud ilmselt kuulnud Tartu raadios lõpmatuseni kiritud reklaamiklippi. Järjekordne Laar autosid pääses foori alt minema summutades oma müraga päeva juhi jutu. Karu langetas hetkeks mikrofoni, ent kui müra vaiksemaks jäi, pöördus ta jälle direktori poole. Palun rääkige mõne sõnaga, kuidas krabaja välja valiti, ütles ta. Valimine toimus loosimise teel, vastas Mihkel Lellep. Käed endiselt seljal. Mõlemas kaubamajas olid kuu aega üleval kastid, kuhu iga vähemalt 100 eurose ostu sooritanud inimene võis pista ostutšeki oma nime ja telefoninumbriga. Eile õhtul toimus loosimine. Me võtsime võitjaga ühendust ja täna on ta siin selge, ütles Päevajuht ja vaatas otsivalt rahva seas ringi. Üks inimene veerand tundi krahmaku palju jaksab. Kas nii? Just. Kas krabamisele on seatud ka mingisugused piirangud, ütleme, et krabaja ajab veoauto ukse ette, loobil seal asju täis. Kas selline käitumine oleks okei? Selline käitumine ei oleks mitte mingisugusel juhul okei vastas direktor emotsioonitult ja noogutas rahva seast tuttavale, tundes samal ajal linas varjualuse õrna uriinihaisu. Kraba ajal on kaubamajas aega veerand tundi, lausus ta. Asjade väljakandmiseks ei võida kasutada ei kotte ega muid abivahendeid, rääkimata siis veoautost. Mitu korda asju välja võid kanda. Ainult üks kord. Nii kui kraba ja uksest välja astub, on mäng läbi muinasjutt lõppenud ja tagasi sisse ta enam ei pääse. Mis kaasas, see kaasas. Assoo noogutas päevajuht ja suur karvane kõrv kukkus talle uuesti silme ette. Mees lükkas selle tagasi ja küsis, kust on pärit ettevõtmise idee. Kas võtsite šnitti välismaalt või on mäng, vabandust, krabamine, kohapealne leiutis? Leiutis on kohapealne, lausus Mihkel Lellep ja idee puhtalt minu oma. Täna olen ma veel viimast päeva selle maja direktor ning mulle tundus, et oma pika karjääri lõpetuseks võiks inimestele pakkuda seda, mida nad kõige rohkem ihaldavad. Ja see oleks, küsis päevajuht. Krabamine. Vastaskaubamaja direktor pani käe suu ette, keeras pea ära ja köhatus. Mõne korra hetkeks peatus Mihkel Lellepilt inimestel, kes seisid teisel pool tänavat valgusfoori taga just seal, kus oli asunud tema lapsepõlvekodu punane maja. Kui 1960.-te aastate esimesel poolel kaubamaja ehitama hakati, oli Tartu kesklinn majadest peaaegu tühi. Enne sõda siin asunud linnaosad oma sirgete tänavate tihedalt paiknenud paarikorruseliste, majade, tagahoovide ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga olid muutunud pikkade diagonaalselt kõnniteedega muruplatsid, eks mille servadesse paigutati stendid, kus eksponeeriti kuivi mustvalgeid portreid, tublimatest, tehase töölistest ja parteiliidritest. Pargid ääristasid madalad, hõredad ja kitsad hekid ning maha istutati needsamad puud, mida võis siiamaani kõikjal näha. Mihkel Lellep sündis kohe pärast sõda ning kasvas üles Tartu kesklinnas Aleksandri tänava majas, mis jäi ainukesena imekombel terveks enne sõda omasuguste vahel peaaegu märkamatuna seisnud kahekorruseline punasest tellisest hoone sai pärast pommitamist põlenguid ja varemete tasandamist üleüldiseks vaatamisväärsuseks sest midagi muud peale selle ja turuhoone ju Vanemuise jäänuste jää jõe vahele alles ei olnudki. Mihkel Lellep mäletas uduselt troostitu lagendikku ja vareme kontse, mis kõikjal nende maja ümber seisid, virna laotud, telliste kuhjasid ning isegi rusuhunnikut nende maja vastas üle tänava, mida isa teatava austusega hääles uueks kinoteatriks pollo hüüdis. Mihkel Lellep mäletas, et kord oli isa sellel niinimetatud uue kino teatel krundil pikemat aega salaja askeldanud, toonud pimeduse varjus koju suure plekist A-tähe ja peitnud pööningule ära. Veel mäletas Mihkel Lellep, kuidas isa hilisemal ajal siis, kui Tartu kesklinnast oli saanud üks ainumas Lauzzile park õhtuti köögis üksi viina võttis. Ta istus ahju ette maha, avas tulikuumaluugi ja jõllitas silmi pilgutamata tulle. Heide lausus ta aeg-ajalt ja viskas pitsi viina ilma midagi peale hammustamata kurku. No mis heide ja heide, see käib, kõik see aeg? Küsis mihkel, lepi ema korduma mehelt, kui see jälle tulle vahtis, muud ei olegi enam kujuks, heide. Etteheide vastas isa tuimalt ajaloole väga kange. Kui isa purju jäi, avast akna ja kutsus möödakäijaid endaga peitust mängima. Peitust. Mis mõttes? Kuskohas? Küsisid inimesed üllatult, mille peale isa naeris, kuni hakkas läkastama. Just, ütles ta, kus kohas? Kõik on ju täiesti lage. Perekond lepi peale, vaadati esialgu viltu, sest seda osa tartlaskonnast, kes oli peavarjuta jäänud, häiris teiste õnn. Mihkli isa Lembit Lellepit, seda üksi viina viskavad poolkurt ja karguga pässi, kes oli sõjas kaotanud kõrva kaks vasaku käe näppu ning saanud kuuli põlve süüdistati kesklinna ainsa eramaja omamise tõttu kulatluses. Süüdistus oli jabur, kuid aeg oli jabur ning meest, kes suutis ainsana oma majaga pommitamisest puhtalt välja tulla käsitleti kui eriti oskusliku nihverdajat. Anonüümses. Kaebuses paluti võimudel majaomanik Siberisse saata. Aga kuna Lembit Lelle pooli sõdinud võitjate poolel, siis jäeti ta peale mõnda ülekuulamist rahule. Tartus algasid ehitustööd, et inimesed kiiresti katuse alla saada. Lagendik, eks põlenud aladele kerkis ridade kaupa ühesuguseid halle. Neljakorruselise kortermaju hrushovkasid ka üksiku punase maja ümber kerkis uusi ehitisi, aga mitte kahe ja kolmekordseid hooneid, nagu seal varem oli olnud vaid suuri jurakaid. Lembit Lellep, keda tema hilistel aastatel Lellepi passiks hüüti hakkas nüüd ise ametkondadesse keelu saatma väljendades muret toimuva pärast. Mees, kes oli enne sõda hinnatud, käis täit täitevkomitee vahet kaevates, et kerkivad uusehitised ei sobi kuidagi Tartu väljakujunenud linna miljöösse. Kesklinn on Jul lage. Mis miljöös te räägite? Küsiti lepi passilt, too lõi karguga ametniku ees vastu maad ja vastas käredamalt sellist, mis siin enne sõda oli. Ametnikud, uue reaalsuse inimesed selgitasid vanamehele, et eestiaegse miljöö tagasitoomine on võimatu ja uus kesklinn tuleb sootuks teistsugune kui varem. Kuigi tänavavõrk jääb üldjoontes samasuguseks küsis lepi passi iga natukese aja tagant ja keeras oma veel töötava kõrvaametniku poole. Rääkige kõvemini. Lepi tassist, sai ametnike häirija, raudtee rööpa, lipuleerit, sipelgas, kes uskus siiralt, et tema sõjas pääsenud majal on ainest saada seemneks uuele ja ilusamale kesklinnale. Kui siin varem oli olnud. Vanamees muutus täitevkomitee töötajatele nii häirivaks, et kuuldes koridoris tema kargu kopsimist kargasid ametnikud laudade tagant välja ja põgenesid tagauksest hoovi Kimudes seal jalalt jalale kekside silmafiltrita suitsu, kuni platsiale puhas oli. Punase maja ümber kerkisid järjest arhitektuuriliselt suurvormid kaubamaja, teenindusmaja ja suur Vanemuine, millega koos kadus igasugune lootus niinimetatud hubase kesklinna taastumisele. Lelle-bypass kirjutas täitevkomiteele viimase kõige kibedamad tõde ja otsekohese maid palveid sisaldama avalduse. Ta valas paberile välja kogu oma pettumuse. Jängi virutas lõpu segaselt allkirja, mille ajasid laiali pisarad ja lükkas ümbriku postkasti. Vastuseks ehitati endise saksa seltsimaja ehk bürger musse asukohale sinna, kus tänapäeval paiknes uus kaubamaja ehk hilisema ainsa kaubamaja parklapoolne sissepääs madal ühekorruseline hoone, mis hakkas teenindama laiale uue turutänavale tekkinud linnaliinide bussijaama. Ulatuslikud alad kesklinnas jäid aga üldse tühjaks ja neist said igavad pargid, mistõttu oli linnasüda vähe kasutatud ning ebaloomulikult hõre. Keset suuri muutusi kangekaelselt oma kohal seisev punane maja jäi ajale aina enam jalgu ning ühel hetkel tuli tunnistada, et sellest on suurhoonete grandioossed peol saanud kontvõõras. Majaelanikud tundsid end oma kodus loomaaialoomadena, kelle elu möödus tuhandete möödakäijate silme all.