Aastad möödusid ning peale kasvas uus põlvkond tartlasi, kes ei teadnud midagi kesklinnas enne sõda valitsenud majade rohkusest ei olnud kuulnud ei kauba huvistega Apollo kinost, rääkimata siis kadunud promenaadi tänavast Pallase kunstikoolist või kivisillast. Uues linna keskmes aina keerulisemate elu elavat punase maja rahvast hakkasid kiusama mingid nolgid, kes tagusid õhtuti rusikatega vastu aknaid ja karjusid. Äratus, äratus. Mitu nädalat. Kannatate seda vaikides, kuid ühel õhtul ei pidanud lepi pass vastu vaid haaras laua najalt kargu, lõi ukse pauguga lahti ja astus tänavale. Kolm valjud naervat nolki jooksid eemale, kargasid ja tegid nägusid. Kuidas läheb, hõikas üks. Jätke meid rahule. Karjus Lellepi pass ja vehkis rusikaga, mille peale nolgid edasi naersid ja hüüdsid. Jätke ise. Igaõhtune prõmmimine jätkus. Nolgid muutusid aina jult, tulumaks ning vihal Ellepi passis kasvas ikka ja jälle kõlas videvikutunnil aknale terav koputus ja kui kardin ees tõmmati, karjus irevil hammastega nolk akna taga. Kuidas läheb? Häirijat sülitasid aknaklaasile, kirjutasid sellele siniseid rasvakriidiga pusi. Lõpuks otsustas lepi pass, käivitada korraliku nolkide tabamise operatsiooni. Nad varitsesid mitu õhtut kannatlikult Lellepi pass ja tollal umbes kolmekümneaastane perepoeg Mihkel, kes elas endiselt vanematekodus, tõsi, juba omaenda naise ja lapsega. Kolmandal õhtul kostiski trummeldamist ja hüüa. Äratus. Lelle-bypass kargas maja nurga tagant välja, raevu täis nagu kurat, silmad punnis, hõbedased salgud peas lehvimas ja lonkas kiiresti lähemale. Nii möirgas ta tappa, himuliselt jäi seisma ja vehkis karguga. Nonii. Nolgid kangestusid hetkeks hirmust, ent said šokist kohe üle ja pistsid plagama, kuidas läheb? Hõikas üks neid selja taha, ent see oli viga, sest nii ei näinud ta, et tema ees seisab maja teise nurga taga valves olnud Mihkel. Lõi Mihkel nolgi pikali, surus põlved olle kitsale rinnale ja ootas, kuni isa kohale jõudis. Nolk, kiunus ja halises hirmu käes kootud must müts tuli tal peast ära ja noormees tõmbas ennast maas kerra. Lelle-bypass ei näidanud üles mingisugust halastust ega huvitunud absoluutselt ka asjaolust, et kinni püütu oli alaealine nüpeldades viimast karguga, kuhu ainult juhtus. Ikka ja jälle püüdistanolki vastu pead lüüa. Aga see hoidis käsi ees ega lasknud sel sündida. Möödujad jäid seisma ja vaatasid ehmunult peksmist, mõeldes, et ehk peaks miilitsasse helistama. Aga kui leppida süüdis, ei ole siin vahti miskit asja eest saab, siis mindi kõheldas edasi. Kuidas läheb? Küsis Lelle-bypass nolgid, kui oli peksmise lõpetanud. Nolk aga lebas liikumatult meeste ees, kõnniteele vaikis. Alles siis, kui karistajad lahkusid, ajas Nolken raskelt püsti, võttis maast mütsi, taarus nuttes eemale. Selgus, et kättemaksust oli olnud abi ja lepi pass võis oma operatsiooni kordaläinuks lugeda, sest õhtune häirimine jäi edaspidi ära. Tõsi, paar kuud hiljem visati punase maja aken sisse, kuid see ühekordne sündmus ei mõjutanud eriti majarahva elukäiku. Karmil moel kätte võideldud rahu ei kestnud siiski kaua sest peatselt hakkasid levima jutud, et punane maja läheb lammutamisele. Taaskord võttis vanamees jalge alla tee täitevkomiteesse ning ametnikud, kes olid hakanud teda juba unustama, tundsid koridorist raevukalt lähenevat kargu kopsimist. Kuuldes, kuidas neil hirmust kuklakarvad püsti tõusevad. Lellep, bass lõi ukse lahti, astus hingeldades ametniku ette. Miks te mu maja tahate maha lõhkuda? Küsis ta kärinal. Teie maja lammutatakse, sest see ei sobi linnasüdamikku, vastas ametnik. Tule taevas appi, hüüdis Lelle-bypass. Minu maja on vanem kui linnasüdamik, järelikult tuleks hoopis linna ära lammutada. Seltsimees, selline jutt ei vii meid kuhugi, lausus ametnike saatis vanamehe uksest välja. Jälle algas, lepi passi elus äge avalduste ja palvekirjade kirjutamise aeg, mille eesmärgiks oli maja allesjätmine. Aga teda ei saatnud edu. Saades ametkondadest aina negatiivseid vastuseid või neid üldse mitte. Saades püsis, lepi pass pool aastat jõuga täitevkomiteest eemal ja kogus vaikides viha. Kannatas Rankasid valusid rindkeres ja talus ebanormaalselt kõrgelt vererõhku. Ühel hommikul tungis taaga jälle ametiruumidesse, lõi sõnagi lausumata karguga mitmel laual paberit sassi, virutas oma vigastatud jalaga külastajatele mõeldud tooli ümber möirgas, siis valust ja rebis ühe ametniku laua tagant rindupidi välja. Hullunud vana mees raputas kõhna paberi määrijat, nii et tolle juuksed peas sassi läksid ja karjus. Nalja teete või? Miilits toimetas Lelle pidassi arestimajja. Kui ta paari päeva pärast koju sai, ei kõnelenud ta enam kellegagi lohises lihtsalt keegi laua taga ja globistas sõrmedega lauaplaadil. Vanamees loobus söömisest. Oli see näljastreik või isupuudus, ei saanud keegi aru, sest ta ei rääkinud sõnakestki. Kui lepi passi köögilauale, asetati kauss toiduga, lükkas ta selle sõnatult eemale ja globistas jälle lauaplaadil sõrmi. Pereema väike kuivetunud naine oli väga mures ja otsis ühel õhtul omaenese käega välja viinapudeli, lootes alkoholi abil meest pehmendada. Ta kallas joogi välja ning asetas pitsi, lepi passijate lauale. Ütles ta ja ohkas sügavalt. Joosis enesele mõistus pähe tagasi, kui muu ei aita. Kuid Lellepi tass lükkas naise suureks üllatuseks ka viinapitsi eemale ja globistas seejärel lauaplaadil tund aega sõrmi. Mõne päeva pärast algasid mehel hingamisraskused ning iiveldushood. Lellepi pass, egas endale kolmeliitrise purgitäie suhkruvett ja jõi selle suult eemaldamata ühe jutiga tühjaks. Vana kaubamaja direktor mäletas isa surma hästi. Pärast paari suhkruveedieedil veedetud päeva tundus tema seisukord olevat suhteliselt stabiilne. Nad istusid üheskooselutoas ja vaatasid televiisorist Moskva olümpiamängude lõputseremooniat. Kurva muusika saatel toimetati staadionile tohutu karu. Maskott Miška, mis hakkas sadade värviliste õhupallide abil taevasse tõusma. Ning just siis lausus. Lepi pass, oma viimased sõnad. Ja vaat nii lähen mina ka. Minu maja on minuga ühes. Ütles ta pikast rääkimatusest kähedal häälel. Globistas laual paar korda sõrmi. Mida Lembit? Küsis pereema ja kõik vaatasid kergendustundega vanameest, lootes, et see on jälle rääkima hakanud. Lepi, pass, kummardus aga ette, just nagu püüaks ta laualt ajalehte võtta ja käeksatas imelikult. Mihkel tahtis talle appi minna, kuid vanamees rehmas järsult käega, tõmbas laualt maha valgest niidist liniku ja vaasi paari õlelillega ning kukkus siis kolinal põrandale. Isa surma järel hakkas Mihkel luupainajat nägema. Unenäos oli Lellebki pass jälle elus, seisis kark kaenlas punase maja uksel ja näitas möödujate rusikat silmil pesemata juuste rasvased salgud. Möödujad peatusid tigeda vanamehe üle naerda ning lapsed loopisid teda näritud nätsutükkidega. Lebasid, tõstis kargu ja sõimas inimesi, kuidas jaksas. Rahvas plaksutas vastuseks ja huilgas. Vastasseis muutus peagi vanamehe kiusamiseks ja kui lepi tass inimeste poole, sülitas, jooksis tema juurde seesama tema käest kunagi peksa saanud nolk ning andis talle jalaga tagumikku. Rahvas naeris ja karjus kooris, kuidas läheb. Ning siis juhtus imeline asi, kostis kõva raginat. Punane tellishoone rebis end maa küljest lahti ja tõusis õhku. Alles nüüd nägid kõik, et maja külge oli seotud tuhandeid valgeid õhupalle, mis seda tugevasti pilvede poole kiskusid. Paari hetkega oli maja juba rahva pea kohal ja just nüüdsama lepi tassi mõnitanud summ pudenes paanikas laiali. Maja kaugenes maast rahulikult ja kindlalt nagu kaldast eemaldub praam. Selle küljest pudenes telliseid õhus laperdus plekist A täht. Tagauksest libises välja suur kapp, mis kukkus alla ja prantsatas asfaldile lõhki. Soolikad karjus keegi hüsteeriliselt, nähes, kuidas kapist midagi välja paiskus. Ent kui mõisteti, et kapisoolikateks on lihtsalt värvilised riided. Rahuneti. Rahvas hoidis minema lendava majalt eemale, kuidas ainult sai. Lepi pass seisis endiselt maja uksel, virutas kargu alla inimeste pihta, haaras kätega piitadest ja laulis mihklit hämmastavalt puhtal tenoril üht kurvemat meloodiat maailmas, milleks oli Tomas Solviniooni Adaadio. Kui maja vari mihkli kohale jõudis hakkas ka tema jooksma, et mitte kividega pihta saada, komistas ja kukkus, nuuksatas ning ärkas üles higi kehal. Seda unenägu nägi ta siiani, võpatas ja ärkas jõllitades iga kord veel kaua avatud silmil pimedusse. Punase maja lugu lõppes Lelle Bibassi surma järel kiiresti ja valutult. Alles jäänud majaelanikele eraldati Annelinna pika tänava kortermajja kahe- toaline korter, mille köögi seinas haigutas vaatamata maja suhteliselt noorusele tohutu must auk, kust turitasid välja roostes torud ja pääsesid tuppa hiired. Punane maja lammutati järgmisel aastal. Silmitsedes päeva juhti vana kaubamaja varikatuse all, mõtles direktor, et see on üsna selle karu sarnane, kes isa surma hetkel Moskvas taevasse tõusis. Vana kaubamaja oli kunagi koos teiste kalossidega söönud linna südamest välja viimase eestiaegse kangelase punase maja ent nüüd oli järjekord tema enda käes. Nüüd oli tema see väike vana ja väsinud piss vinn, mis tuli vastsete ehitiste vahelt välja pigistada. Uuest peast linlaste südameid erutanud uhke võimas ehitis, mis oli olnud oma 170 töötajaga suuruselt Eesti teine pood ja mis suutis korraga vastu võtta kuni 300 inimest oli nüüdseks nii amortiseerunud, et selle lammutamine tundus lausa kohustuslik. Samuti ei olnud vene ajal püstitatud depressiivne kobakas arhitekt tuuriliselt väärtuslik. See oli ehituspraht vaatamata asjaolule, et seisis veel Mayama koos. Mihkel Lellep, kes oli seda maja oma kätega ehitanud ja veetnud selles kogu oma karjääri, nägi asja muidugi teisiti. Kui talle oleks pakutud tehingut, et vana kaubamaja asemel lõhutakse maha tema kodu neljatoaline ridaelamuboks tammelinnas ei oleks ta teadnud, kumba varianti valida. Koos majaga lammutati sõna otseses mõttes maha aga osaki direktorist endast sest kaubamaja parklapoolse otsa betoonplokkide vahel umbes sealsamas, kuhu oli joonistatud paljas naine ja kirjutatud kõik ei ole. Mis haiseb, oli kinni tema vasaku käe väikese sõrme viimane lüli mille ta maja ehitamise ajal oli kaotanud. Tulge aga, tulge lähemale, hüüdis päeva juht. Siiapoole. Siiapoole. Kohe hakkab nalja saama. Karu lehvitas inimestele, kes tulid uue kaubamaja poolt üle tee, saamata aru, et valju hääldist räägitakse nendega astunud paar sammu edasi. Peatus päeva juht sinise teksatagiga mehe ees, kes seisis koos oma naise ja lapsega rahva hulgas esimeses reas, käed seljal. Nii lausus päevajuht. Kui ma nüüd midagi segi ei aja, siis olen ma jõudnud selle õnneliku inimese juurde, kelle peale on osutanud fortuuna ning kes pääseb peatselt vanasse kaubamajja tasuta šoppama. On see nii? Kas teie olete rabaja sinise tagiga umbes 40 aastane mees, kes oli sama pikk kui tema kõrval seisev naine, kummardas sõnatult. Mehel oli silmatorkavalt ümar pool kiilaspea ja sellega hästi kokku sobivad kumerad, õlad, lapik, keha sile kõht ning lühikesed käed. Tema silmis helkis äratuntav hundi pilk keset nägu troonist, terav nina ja tema kitsad huuled olid tugevasti kokku surutud, andes nii edasi mehes valitsevaid pingeid. Tagi all kandis ta valgete pikitriibuga triiksärki, jalas tumedaid kuluvaid tagi. Rinnataskust paistis pastaka hõbedane ots beežis viltmantlis naisel, tema kõrval olid heledaks värvitud juuksed, jäme kael ja lai nägu, mille madallõng läks sujuvalt üle pehmeks, kurgu alusetu latiks. Tal oli suuks punnis mokapaar ning silmad vajusid vargsi meelekohtade poole laiali. Naise puusad olid väga laiad, tema alakeha näis hõlmavat umbes neli viiendikku keha kogumassist, jättes ülemise otsatarbeks hämmastavalt vähe. Mina olen karuma, Kaupo, kuidas on, teie nimi? Püsis päevajuht ja pistis mikrofoni sinises tagis mehe nina alla. Aivar pärnak vastas mees loksutas pead ja pani käed korraks rinnale risti, aga asetas need siis jälle kohe seljale. Tema kõrval seisev naine surus end lähemale, hoides kätt nende ees seisva rohelisest kilejopes poisikese turjal. Väga tore, Aivar, ütles Päevajuht, palun rääkige mõne sõnaga endast. Ma tulen Tartust, töötan müügimehena, janu. Kõneleja tõsine hääl takerdus, muu on nagu kõigil teistel. Kas te külastate vana kaubamaja tihti? Novika käin mõne korra aastas, jah, no rohkem küll uues kaubamajas. Naine käib põhiliselt mina ootan autos. Naine vaat-vaat-vaat, väga tore. Hüüatas päevajuht. Aivar pärnaku, naine, naeratas. Mees tõmbas ta korraks enda vastu ning suudles õrnalt laubale. Seejärel paitas mees poisikesepeas olevat ämblikmehe kujutisega sinist nokkmütsi ja lehvitas rahvale. No küll on harmooniline pere, ütles Päevajuht mikrofoni ja tõmbas pea kõrvade lehvides eest, et möödalendavate huvidega mitte pihta saada. Ometi kordan loos naeratanud õigetele inimestele. Rahvas vestlejate ümber näis päevajuhiga sama meelt olevat. Mõned noogutasid ning üks vanem pruunis mantlis daam sosistas enda kõrval seisvale vanamehele. Tõesti kena paarike, nii tagasihoidlikud ja toredad inimesed. Enne kui pärisšõu lahti läheb. Küsiksin, mis ärgitas teid loosis osalema? Päris päevajuht. Aivar pärnakult. Kas majapidamises on midagi spetsiifilist puudu, mida sooviksite kaubamajast hankida? Ehkond, teler vananenud või nõuab seinapealne uut kella? Ei, ei, raputas Aivar muiates pead. Seda küll mitte. Meil on väga korralik majapidamine, automaatnõudepesumasinad ja värgid. Kõik on olemas. Telekas on 46 tonni pesumasinaklass, A kas sööb ainult puhast, viskasid, poisil on kõige uhkem Nike ja ämblikmees. Aivari naine toksas meest küünarnukiga ribidesse ja sosistas talle midagi kõrva. Aivar noogutas. Eelmine nädal sai uus kallis plaat ka vannitoa seina, ütles ta mikrofoni. Nüüd on seal ka tiptop. Selles kaubamaja loosis osalesin ma üsna kogemata. Ostsime naisele üks päev hunniku uut alusnaine, lõi meest uuesti ribidesse ja see parandas ennast. Kohe. Ostsime üks päev mingeid neid roosasid vidinaid. Mis need on, need plastmassist ja siis jäi see loosikast lihtsalt silma seal. Aga ega ma ei uskunud, et võiksin võita. Ostsite 100 euro eest roosasid vidinaid. Nojah, neid vidinaid ja ühtesid teisi asju ka. Ja ikkagi, mida te kõige enam kraamata sooviksite, küsis päevajuht lükkassiimile, kukkunud kõrva tagasi ja ajas eemale poisikesed, kes olid jälle tema saba kallal. Ma ei teagi, vastas Aivar. 15 minutit on väga pikk aeg. Ega ma otseselt krahvama nüüd küll midagi ei hakka, pigem jalutan niisama veidi ringi ja kui midagi silma hakkab, võtan näppu. Poissi palus ühte mänguasja. Võib-olla toon selle koeramees, pani käe isalikult poja nokamütsile. Päeva juht kummardus ja pistis mikrofoni lapse nina alla. Tere poiss, lausus ta. Mis su nimi on? Näri, ütles poisike vaikselt, pani käed isa kombel seljale ja kõigutas oma peenikest keha. Pikka mütsinoka alt silmitsesid päeva juhti, suured vesihallid, silmad, mille nurkades olid räha tükid. Mis mänguasja sa küsisid, päris päevajuht. Spider kopi vastas pois selgelt. Hoo. Hüüatas päeva juht, mis imeloom see veel on? Ämblikpolitseinik Ta püüab pätid limaniidiga kinni. Ah või limaniidiga? No vaat kui tore, lausus päeva juht, ajas ennast sirgu ning pöördus uuesti Aivar pärnaku poole. Poeg Sabemlik, politseiniku aga veel. Midagi, te ju kodus naisega nuputasite, mida oleks vaja. Naisele sobiks mõni nipsasjake kepike või paelake ja endale ka ehk mõni suveniirike näiteks noh, Tartu pildiga kruus. Lausus Aivar pärnakas, sügas nimetissõrmega nina. Siis. Ahjaa, üks ilus pildiraamat võis olla, mida oleks õhtul diivanil hea lapata? Me naisega armastame mõlemad neid valge tagumikuga kitsekesi oojaa kitsekesi. Idüll missugune. Hüüatas päeva juhte, küsis naiselt, kuidas teie nimi on? Siina vastas naine ja viskas laubalt juukseid tagasi. Siina. Olge hea, öelge, mida te oma mehelt palusite. Kas tellisite midagi spetsiifilist, kallist kosmeetikat, riideid ja firmamärgiga aluspesu? Ei, ei, vastas naine, surudes end õrnalt vastu oma meest. Mina ei taha midagi, mul on lihtsalt haiku pärast hea meel ja ma hoian talle pöialt. Poisikesed, kes olid päevajuhi saba uurimisest loobunud, seisid taltunud Mihkel, lepi kõrval. Jälgisid kadedalt pilgul ärrit. Mida sa võtaks, kui saaks asju krabada? Küsis lühem poisike pikemalt ja uudistas häbenematult näpuga ninas. Elektroonikaletti teeks tühjaks, vastas teine arvutimängud ja nutitelefonid. Ainult kõige kallimaid asju ja mõne sellise suure akna lööks ka sisse. Poiss osutas akendele oma selja taga. Aga mina võtaks kassaaparaadist kogu raha ära, ütles esimene poisike. See on ammune unistus. Rahva hulka oli tekkinud paar fotograafi, kes tegid Aivarist pilti. Mees poseeris julgelt, naeratas laialt ja tõstis pöidla. Siina tema kõrval oli samuti hästi kena, keeras pea viltu ja tõmbas päeva juhi mikrofoni uudistama poja lähemale. Inimesi kogunes vana kaubamaja ette üha rohkem. Neid sai nii palju, et see hakkas juba liiklemist segama ja möödujad pidid kõvasti trügima, enne kui edasi pääsesid. Madalalt tule vestlejate peade lendasid kaks halli ja üks valge tuvi, kes tegid kena kaare ja maandusid inimeste kohal varikatusel. Näis, et kõikunud krabaja teele saatmiseks valmis. Poe ukse ees seisis külmakartmatu mustas T-särgis turvamees, kahemeetrine siilisoenguga jõmm, kelle jämedad käed olid võimsal rinnal risti ja silmad jälgisid nii teraselt ümbrust, nagu oleks reaalne oht, et keegi võiks vana kaubamaja veel enne selle mahalammutamist koos sisuga pihta panna. Nonii. Lausus päevajuht ja astus taas vana kaubamaja direktori juurde, kelle kätte oli vahepeal tekkinud kõvade kaantega must kaust, mille vahel olid A4 formaadis paberid. Nagu ma aru saan, peavad asjaosalised veel kuhugi allkirja andma. Jah. Vastas direktor ja avas kaaned. Igaks juhuks valmistasime ette dokumendid, mis peaks ära hoidma igasugused hilisemad pretensioonid ja mis sätestavad täpselt kõik krabamise tingimused. Kelle pretensioonid, küsis Päevajuht. Ükskõik kelle, vastas direktor. Tähtis on, et kõigi huvid oleksid kaitstud ja kõik saaksid asjadest ühtmoodi aru. Mingeid krabamis eilseid järgseid, ootamatusi pole vaja. Nii see on, nõustus päeva juht, palun täpsustage, mis neis dokumentides siis kirjas on? Nad olid kõneldes Aivar pärnaku juurde liikunud. Mihkel Lellep andis mehele pastaka ja osutas, kuhu paberitele allkirjad anda. Aivar ei vaevunud teksti läbi lugema, kirjutas järjest alla ja ulatas siis pastaka tagasi. Noh, lausus direktor. Siin on needsamad reeglid kirjas, millest enne juba juttu oli. Aega on 15 minutit ja kotid ja veoautod on keelatud. Lisaklausli no näiteks veel see, et igast kaubagrupist võib krabaja valida maksimaalselt ühe toote ja nii edasi, nii edasi umbes 30 lehekülge teksti, mis on kaubagrupp. Kaubagrupp on selgepiiriline ja juhitav kogum kaupu, mis on omavahel seotud ja tarbija vajadusi arvestades kaasendatavad. Selge, lausus päeva juht areldi ja vaatas direktorile otsa, lootes, et viimane teeb nalja. Kuid nii see ei olnud. Direktori Aivar liikusid inimeste vahelt aeglaselt kaubamaja ukse juurde ja jäid seisma. Direktor ulatas pastaka turvamehele, mis tolle tohutus kämblas näis tühipalja Tikukesena ja taas tekkisid allkirjad igale poole, kuhu osutas direktori näppe. Miks turvamees alla peab kirjutama? Küsis direktori kõrval seisev päevajuht, kes püüdis meeste vahelt paberitele kiigata. Turvamees kinnitab, et cadema on krabamis reeglitega tutvunud ning majja ei pääse peale Aivari 15 minuti jooksul mitte keegi, vastas Mihkel elep. Mitte keegi. Hüüatas päeva juht. Aga oletame, et krabaja elusatud krabamise käigus ohtu. Ta tõmbab endale riiuli kaela või väänab trepil jala välja, mis siis saab sellisel juhul või majja siseneda, arst, see on kirjas paragrahvis 17 lõikes kuus. Kas arst on kohal? Küsis päevajuht, mille peale direktor kehitas õlgu. No väga tore, lausus päeva. Juhtub, kui oli korraks kikivarvul tõusnud ja ringi vaadanud. Ta pöördus Aivari poole. Kas olete valmis? Aivar noogutas. Direktor võttis tal küünarnukist kinni ja juhatas vana kaubamaja. Avatud uste. Turvamees astus eest ära. Inimesed jäid vait ning tõmbasid kopsudesse uriinihaisu. Rahva selja taga Riia tänaval seisvad autod. Mürisesid päevajuht, hüüdis mikrofoni. Niisiis, head inimesed, head tartlased. Kohe antakse meie krahmajale start ja päästetakse ta kaubamajja lahti nagu loomaaia sebrat pampasse. See kange mees täidab täna oma kõige metsikumates šoppamis unistused. Head inimesed, hea rahvas seal kaugemal ja teisel pool teed bussipeatuses tulge lähemale 20 koos üksiku inimsipelgaseiklust tühjas pesas. Kas kõik on valmis ja hõikas paar häält rahva seast. Hakake juba pihta, ärge Jokutage enam tasem, tasem vastaspäeva juht pidas väikese pausi ning luges siis kolm. Kaks, üks ja läks. Aivar pärnak naeratas rahvale, lehvitas oma naisele, kes kohe vastu lehvitas ning astus siis üle läve. Turvamees vajutas randmel kella käima, vaatas seda ning tõstis päevajuhi poole pöidla. Inimesed trügisid lähemale. Nüüd oli neid kindlasti juba paarsada koos ja keegi pressis end vastu, Mihkel Leppik. Nii et see pahaselt mühatas ning ühe sammu edasi astus.