Õuest kollasesse elektrivalgusesse astunud Aivar oli suurele osale rahvast hästi näha. Mees sammus käed seljal tasa edasi, meenutades võõras linnas vaatamisväärsustega tutvat turisti. Ta jäi seisma, haigutas demonstratiivselt, pistis käed tasku, vaatas tagasi ukse poole ning just sel hetkel sähkis ruumis paar fotovälku. Inimesed olid Aivari rahulikku käitumist nähes väga üllatunud. Keegi hõikas. No mis viga. Kuid krahmajat ei häirinud. Ta nägi välja lihtsalt kujuks ostukeskuses igavlen mees, kes on riiulite vahele oma naise ära kaotanud. Kaubamaja esimene korrus, kus Aivar viibis, oli üksainus suur ruum. Riiulite ja teisaldatavate vaheseintega sektoriteks jagatud. Heledat pikkade päevavalguslampidega lage toetasid korrapäraste ridadena harvad saledad neljatahulised postid. Kohe välisukse juurest vasakule jäi lasteriiete osakond, mille sissepääsu kõrval seisis mänguautomaatnimega buldooser. Edasi tuli savipottide lett ning tagaseinas sädelesid klaasi allkellad. Kellaleti eest paremale minnes sai mänguasjade osakonda, mis ukse juurde ei paistnud. Edasi oli trepp, mis viis alla kõikvõimalikku majapidamisnudi müüvasse, kodu, ekstra kauplusse. Siis tuli heledasti, valgustatud kondiitritoodete lett ning paremat kätt ukse juures paiknev raamatupood. Iga tartlane oli siin majas kümneid kordi käinud. Aivar samuti, kuid täna oli olukord täiesti uudne. Vana kaubamaja polnud veel kedagi nii tasa vastu võtnud ning poes näis valitsevat sama seis nagu linnupuuris, kui sellele rätik peale visata. Esemed riiulitele ootasid, et inimese käsi langeks just neile. Iga viimane kui jope, pott ja kell unistas ostukärusse pääsemisest. Ihaldas tunda, endal müüa tundlikke sõrmeotsi ja triipkoodilugeja punase valgustriibu tekitatud kõdi. Kõik saapad, luustikud, kringlid, 1000 raamatut, käekoti ja mängukaru oli täna tasuta saadaval. Vaja oli ainult käsi välja sirutada ja haarata ükskõik mida. Ükskõik kui kallist vaikelu oli täielik. Vana kaubamaja meenutas sel hetkel rohkem muuseumit kui ostukeskust. Aivar astus kondiitrileti ette ja silmitses tühjal pilgul saiakesi. Korraks põikas mehe pilk kelladele ning jäi siis pikemalt raamaturiiulitel püsima. Väljas seisvad inimesed trügisid uksele lähemale, et paremini näha, mis sees toimub ning seljaga müügisaali poole seisev rahvast pool pead pikem turvamees, kelle silmis unes pooleldi uinunud kiskja pilk astus neile teele ette. Päevajuht ja direktor seisid koos Aivari naise ja lapsega kohe esimeses reas ning jälgisid tähelepanelikult Aivarit. Head inimesed, lausus päeva juht mikrofoni. Nagu me kõik näeme, on ettevõtmine alanud väga rahulikus tempos. Krabaja ei kiirusta, vaid käitub täiesti vaoshoitult, nii nagu kultuuriinimesele kombeks. Aega on. Hõikas Aivar pärnaka uksel seisjate poole vaatamata. Kaubamajast pole mõtet ravistada. Märganud mänguautomaati buldooser, astus mees selle ette silmitsedes pehmete loomade kuhja klaasidega ning nende kohal vaat metallist käemalt. Ta vajutas punast nuppu, aga midagi ei juhtunud. Kas see mäng on ka tasuta, küsis Aivar ukse poole vaadates. Ei, raputas Mihkel Lelle pead ja hakkas kaustas pabereid lappama, lootes, et selline punkt on ka kusagil reeglites kirjas. Aivar eemaldus automaadist, läks risti üle ruumi raamatupoe sissepääsu juurde ning luges peene valge plastteiba otsa kinnitatud silti. Parim kink on emotsioon, seisis sildil. Aivarile, meenus, kuidas ta mõnda aega tagasi kusagil baaris vastu hambaid oli saanud ning ta astus siis poodi. Ei tea, kus need pildiraamatut ka olla võivad, küsis Aivar ja vaatas jälle ukse poole. Ei tea, vastas direktori, näitas päeva juhile midagi avatud kaustast. Päeva juht noogutas. Minut täis. Hüüdis turvamees üle õla kaubamajja. Aivar kadus valgete inimeste kõrguste riiulite vahele, ilmus siis kaugemal korraks nähtavale, kadus ja ilmus jälle ikka nii rahulikus tempos, nagu ei oleks tal kuhugi kiiret. Kaks minutit, lausus turvamees õige pea, jälgides enda ees seisvat Siinatial ärrit, kes ilmutasid selgeid rahutuse tundemärke. Naine tõusis kikivarvul, et riiulite vahel oma meest märgata. Larry sikutas ema mantli käisest. Kuule enne ka sissi toobika. Mulle selles Paidercopy küsis, laps toob, toob, ütles ema alla, poja poole vaatamata. Praegu ole tasa. Naine astus sammukese edasi ja kummardus üle uksejoone, mida nähes turvamees pingesse läks ning hoiatavalt näppu tõstis. Aivar Pärna külmus riiulite vahelt nähtavale, jäi seisma ja võttis mingi raamatu pihku. Ongi pildikad. Hõikas ta rahulolevalt ja viibutas uksel seisjate poole raamatut. See on toonekurgede oma, kohe otsin kitsekesed üles. Krabamine jätkub, head tartlased, krabamine jätkub, lausus päeva juht mikrofoni. Aga hoog on selles tegevuses kuidagi vähevõitu. Emotsiooni napiming, rahvas Jaaval leb. Kuhu jääb kauaoodatud saamahimu, kuhu jääb kõrgem krabamis kunst? Kiiret pole, hõikas Aivar vastu ja pistis raamatu tagasi riiulisse. Inimene peab igas olukorras väärikuse säilitama. Ega meil on kodus kõik olemas. Väärikus, see kõlab muidugi ilusasti, lausus päevajuht. Ja inimkond on ülimalt rahul, et krabamise loterii võitis üks tema parimatest poegadest. Aivar sosistas Siina valjult, justkui püüdes teiste salajas hoida, mis tal mehele öelda on? Aivar. Aga kuna mees ei kuulnud teda õigesse Hiina valjemalt Aivar, kuuled või? Püüdnud mehe pilgu ajas naine silmad küsivalt pärani, laiutas käsi ja koputas siis randmele, andes märku, et aeg jookseb. See mõjus. Aivar haaras riiulist suure raamatu, pistis kaenlasse ja lausus. Ongi kitsad, kostis paar käteplaksu, samuti sähvatas välklamp. Issi. Hüüdis Larry, kes ei suutnud enam vagusi püsida. Toos Paidler kopera. Aivar noogutas, pööras selja ja kadus kiirel sammul riiulite vahele. Turvamees vaatas kella ja lausus. Kolm minutit. Vaikus kestis umbes 15 sekundit, siis ilmus Aivar jälle nähtavale ja, ja kiirustas raamatupoest välja. Kurat, seal olid tupik ühmaste inimestest, möödudes. Rahva hulgast kostis kahjurõõmsat naeru ja keegi hüüdis. Pane vane mees. Näost õhetav siina, näitas mööduvale Aivarile vargsi rusikat ja alles nüüd naismees mõistvat, et tema aeg kaupade keskel on piiratud ning tal hakkas kiire. Pööranud tagi hõlmade lehvides maja sisemusse, tõttas mees edasi, kuid pidurdas savinõudeleti ees järsult. Ta tõstis laualt ettevaatlikult kahe suure kõrvaga poti üles ja kiikas hinda otsides selle põhja alla, mida nähes ei pidanud siina enam vastu. Mis sa neist hindadest vahid, viga on midagi või? Hõikas naine pahaselt. Mine teisele korrusele, kasukad on seal neli minutit, ütles turvamees. Keegi nuuskas rahva seas valjusti ja vanasse kaubamajja tungis järjekordne pahvakas liiklusmüra. Sa oled nelja minutiga ainult ühe raamatu saanud. Hüüdis Siina irooniliselt. Haige oled või? Issi Spider-kop on kellaletist edasi kostis Larry hele hääl. Ja poiss kummardus ema kombel üle uksejoone. Vaata, et sa selle 200 eurose võtad, need teised on tuhvlid, vuhollid, parandasime vaikselt poega ja see karjus uuesti voogu võllid. Rahvas naeris, sest kõigil oli hea meel, et Aivaril halvasti läks. Alguses oli ikka ilgelt kõva vend, sosistas üks kõht spordikotiga noormees teisele sama suurusele kõrva. Täielik idikas. Vastase altkulmu Aivarit jälgides raiskas praegu raamatu õues neli mintsa ära. Ähmi sattunud Aivar pani poti käest, astus leti kõrval asuvale trepile aga peatus ning tuli alla tagasi. Karjussina, mida sa tellid? Boot vastas Aivar närviliselt ja masseeris sõrmedega laupa. Ma käin kiirelt all kodu, ekstra sära. Äkki saan pumbale uue otsiku, mis katki läks? Ta tormas trepist maa alla ja siina oigas seda nähes nii valjult ja valuliselt, et Larry mul tema poole vaatas. Oled või, hüüdis naine pumbast, sa räägid hetkeks saabunud vaikusesse, tungis kohe mikrofoni, krabin on nii väga tore, lausus päevajuht ja pöördus, vana kaubamaja direct tuli poole. Härra lepp, palun öelge, mida teie endale kaubamajast võtaksite, kui oleksite krabaja. Lausus direktor, pani käed jope kõhule ja vaatas korraks selja taha, sest keegi tokslastada. Tänapäeval on sellisele küsimusele väga raske vastata, sest tegelikult on ju kogu krabatav kaup niisamagi saada. Võta lihtsalt rahakott välja joosta. Oleksime aga õndsa Vene ajal krabada saanud, ütleme nii 30 aastat tagasi, siis pole kahtlustki, kuidas ma käitunud oleks. Väga huvitav, ütles Päevajuht. Kuidas siis? Vanasti oli kaupa väga vähe ja valik ehme. Kõik see, mis riiulitele välja oli pandud, oli põhimõtteliselt praht. Kui krabamine oleks tol ajal korraldatud, oleks igasuguse esmalt kõik letialused ning kinnised kapid läbi sobranud ja tormanud siis tagaruumidesse ja sealt. Ma võin teile kinnitada, oleks ta kilode kaupa head-paremat välja tõmmanud välismaatosse ja sukkpükse, mida iganes. Eakam osa publikust noogutas, nooremad aga naeratasid Irylalt ja vaatasid üksteisele otsa, mõistmata, mis tossudest sukkpükstest täpsemalt jutt käib. Vene ajal, nagu me hästi mäletame, peideti defitsiitsem kaup tõepoolest leti alla, nõustus päeva juht direktoriga. Kuid ehk seletate nooremale publikule, kes seda tegi ja miks müüjad ise peitsid, ütles direktor tõsiselt. Mina teiste hulgas ja siis müüsime tuttavatele maha. Kas see oli nii-öelda siis lisateenistus, tegite nii-öelda vahelt? Eiei, raputas direktor pead. Vahelt me ei teinud, selle eest oleks kinni pandud. Me otsustasime lihtsalt, kes millist kaupa saab. Panime paika, kelle lapsed käisid peente Poola kummikutega, kelle omad kalossidega. Me olime inimeste elitaarset tuttavat, igaüks litsus, Ligijas ehkendas midagi. Kõik tahtsid, sõbrad olla. Aga siiski tänapäeval ja praegu. Mida te krabaksite? Küsis Päevajuht uuesti, mille peale direktor lõi käega, lausus. Tänapäeval pole vahet, võtaks lihtsalt kallimaid asju ja müüks maha. Päevajuht ei küsinud rohkem midagi, jäi vait ja pööras pilgu vana kaubamaja sisemusse. Sama tegi rahvas ja ka direktor, kuigi viimase peas keerlesid nüüd mälestused õndsust vene ajast. Taguda seda ajajärku endamisi ikka nimetas oma nooruse ja suutlikkuse perioodist. Mees vaatas kaubamaja tolmunud aknaid ja tardunud mannekeeni lõusta, selle taga. Vaatas ukse kõrvalt maha pudenenud Grofist jäänud heledamat Latakat ja tundis prügikastist pärit konihaisu. Lastes pilgul üle rahva joosta, mõtles ta et selle kõigega on nüüd lõpp. Need, samad inimesed siin on otsustanud, et vana kaubamaja neile enam ei sobi ja see tuleb asendada millegi sellisega, mille pärast poleks väliskülaliste ees häbidi, kus lapsed saaksid soovi kohaselt hängida ja kus leiduks kaks korrust maa-alust parklat. Mihkel Lellep mäletas selgesti oma esimest tööpäeva 1964. aastal, kui ta astus koduuksest välja ja läks üle tänava, et siseneda pikkamisi kerkima betoonist ja tellistest küpsisetordi hallide kihtide vahele. Kaubamaja ehitusplatsile. Ta oli seal ammusel ajal olnud kõhetu, kohusetundlik nooruk peenikeste käsivarte ja samasuguste jalgadega, mille otsast Tolklasid lõdvalt paar numbrit suured kirsad. Ta seisis varahommikuses Tartus üksipäini ehitusplatsi kõrval ja vaatas, kuidas päike otse kaubamaja karkassi tagant tõusis idast. Sealt, kus veel ei olnud Annelinna, vaid lihtsalt heinamaa. Ta ootas ligi pool tundi, enne kui välja ilmus esimene töömees katkiste hammastega jässakas jupats, kes sülitas maa urineeris betoonplokkide virna pihta ja ütles siis mihklile vene keeles midagi, mis tundus olevat ropp. Mihkel mäletas ehitusel pöörelnud segumasinaid ja seda, kuidas maja kohal kõrgunud kraana tõstis üles betoonplokke. Blokid asetati õrnalt kandilistele postidele, mis praegugi saalis näha olid. Ja kohe olid jaol keevitajad, kes töötasid kandilised, maskid peas oma säraküünalde valgel, teinekord pimedani. Tööde juht Grybojeedov sõimas töölisi rämedalt, oli tal selleks põhjust või ei pöördudes sageli personaalselt. Mihkel, lepi poole ja pannes noormehele avalikult süüks loomuvastast läbikäimist oma emaga. Kribajeeduv katkestas mõneks päevaks ropendamise, kui insener Reimann kolmanda korruse kõrguselt tellingutelt alla kukkus ja mõlemad jalaluud murdis. Teist korda. Tõsi, märksa lühemaks ajaks kaotas Grybojeedov ropendamise võime, kui noor Mihkel Lellep oma sõrme otsast ilma jäi. Mihkel oli istunud vahelael ja puhanud, vaadanud, kuidas talle tundmatu valges hõlstis vana mees segu tegi ja nõiatanud tahapoole, välja sirutatud kätele kui purjus kraanajuht Merusk tema selja taha vaikselt betoonploki asetas. Töömehe must huumor läks poisike selle väga kalliks maksma, sest betoon lömastas näpuotsa hetkega. Korraks tundis Mihkel kohutavat valu, ent hetkega oli kõik möödas ja tema näpuots oli igaveseks Kaubamaja plaatide vahel kinni. Elu ilma sõrme lülita ei erinenud palju eelnenust. Ometi oli mees järgnenud poole sajandi vältel teadlik asjaolust, et tükike temast puhkas kaubamaja tagumises nurgas kahe korruse vahel. Nahk ja liha kõdumesid kiiresti ära, aga luust aeg nii hõlpsasti jagu ei saanud ning mehe näpuots pidi koos ülejäänud prahiga sõidutatama linna inertsed jäätmete vastuvõtu punkti. Viis minutit, lausus turvamees. Inimesed seisid hääletult ja kuna ka autod olid parasjagu punase tule taga kinni, kuulsid kõik vihast röökimist, mis kostis just sealt, kuhu Aivar hiljuti kadunud oli. Koduekstra trepiaugust. Kus need kuradi pumbaotsikut teil seisavad? Kõlas maalt Aivari kauge närviline hääl. Ning siis kostis plekikolinat, miski kukkus mürtsuga ümber ning plahvatas puruks. No täiesti võimatu nii midagi leida. Hüüdis Aivar, aimamata, et teda on üles kuulda. Persse küll. Mõned pealtvaatajad olid kuuldud kõnepruugis ehmunud, paljud aga naersid. Vana kaubamaja direktor vaatas inimesi oma selja taga ja mõtles, et raba ja karjed olid palsamiks rahva kadedusest puretud hingedele. Ning Aivari ebaõnn oli nende õnn. Krabaja esialgne käitumine oli ära petnud isegi paljunäinud direktori, kes oli üllatunud, kui mehel oli nelja minutiga vaid üks raamat käes. Ometi näis, et asjad loksuvad praegu paika. Inimestes ei tule kunagi pettuda, ütles Mihkel Lellep endale. Ning kui lähed krahmamiseks, minnakse alati lõpuni välja. Ühtäkki oli näost kahvatu, Aivar trepiotsal kaenla all pildiraamat ja käes suured hekikäärid. Taas sähvatas vana kaubamaja saalis fotovälk. Aivar astus hingeldades saialeti juurde, tema laubal pärlendavad higipiisad ja silmad käisid kiirelt ringi. Küll lähib. Hõikas keegi rahva seast ja inimesed naersid jälle. Siina kummardus üle uksejoone, mida nähes tõstis turvamees hoiatavalt käe ning hüüdis Aivarile. No mida sa vahid seal nüüd lolliks läksid peast või? Aivar võpatas naise häält kuuldes, raamat kukkus kaenla alt maha ja isegi ukse juurest oli näha, et selle kaantel ei ole mitte pruun kits, vaid valge hobune. Hüüdis mees ja lõksutas millegipärast hekikääre. Viis minutit on läbi, saad aru või? Hõikas siina pahaselt. Mine juba kasuka järele ära Jokuta enam seal. Ja lõhnaõli, kus see on? Aivar noogutas, lõgistas veel korra äiki kääre, just nagu prooviks. Kas need ikka töötavad lehvita sisaidiselt ja astus teisele korrusele viivale trepile. Issi. Hüüdis Larry, kelle nokad soli trügimise käigus viltu pähe lükatud ja pärast kasukat ja lõhnaõlid kohes Paider Koppeks. Aga kindlasti see kallim, eks. Kõrval seisev tädi surus poisile oma küünarnukki tahtmatult pähe. Laps vaatas üles, aga keegi ei märganud seda. Valge hobune raamatu kaanel kutsus vana kaubamaja direktoris esile järjekordse mälestuste tulva. Nüüd mõtles ta restoranile Tarvas, mis töötas aastakümneid kaubamaja bussijaama poolses otsas ning täpsemalt meenus Mihkel Lellep pile. Üks konkreetne pidu, mis seal aset oli leidnud, mida parasjagu tähistati, ta otseselt ei mäletanudki. See võis olla võidupüha või näärid. Igal juhul oli kell juba päris palju ja inimesed vints. Järsku kostis hüüdeid ja kabjaklõbinat ning kui saalis istujad ukse poole vaatasid, nägid nad oma suureks üllatuseks, et selle taga seisab valge hobune. Mõlemad uksepooled lükati lahti, kuid suurele loomale näis sellest ikka vähe olevat. Samuti jäi puudu kõrgusest. Punnis külgedega suksu seljas istuv valges ülikonnas näitleja Tõnu Kilgas laskus sisenedes looma seljale kõhuli ning siis oligi see uskumatu tegu. Tehtud. Hobune oli restoranis, direktor ei mäletanud enam, mida Kilgas tegi. Kas esitas jupikese mõnest näitemängust, laulis midagi või lugesin niisama luuletust. Küll aga oli tal selgelt meeles, kuidas hobune nende laua kõrval seisis ja sabaga vehkis. Saba käis paar korda üle lasteosakonna Tiina kartulisalatit. Naine nägi seda ning lükkas toidu pahaselt eemale. Direktor imestas tagantjärele, et tal hobuse söögisaalis viibimise episood üldse meeles oli, sest tol ammusel ajal oli tal kombeks viina visates end nii ära sättida, et pärast südaööd toimunud sündmused hommikuks tema mälust puudusid. Ent restorani tunginud hobuse uskumatu ebanormaalsus oli tal siiani silme ees. See hiiglaslik heinalõhnaline, hele keha nende laua kõrval ja miski suur, soe ja pehme, mis parketile potsatas. Hobusepabul oli purjus Mihkel lepit tõeliselt elu tanud. Ta hüüdis, leivapäts, loobitakse ja kargas laua tagant püsti, paiskas üle Tiina kummardudes tolle lokid segi ning hammustas hobuse tohutut kannikad. Kannikas oli nii sile ja kõva, et hambad Laksatasid kahjutud kokku ja loom ei tundnud midagi. Naised kiljusid. Mihkel Lellep tiriti tagasi toolile ning järgmisel hommikul kodus ärgates leidis ta oma hammaste vahelt pikki ja tugevaid valgeid loomakarvu. Esialgu oli Mihkel oma teo üle uhkust tundnud, kuid aastatega muutus uhkus häbiks ja sellisena püsis siiani. Restoran tarvas avati samal 1966. aastal kui kaubamajagi ja oli tollase Tartu mõistes ülimalt šikk kohad. Restorane ojas kelnerid aga, et sõjajärgsed linnas leidus selliseid ametimehi täpselt üks kellel juba oli töökoht Volga restoranis, korraldati kelnerid juurde hankimiseks koolitus. Noor Mihkel Lellep, kelle tulevik oli alles täiesti sisustamata, andis koos paljude teistega avalduse sisse, kuid koolitusele ei jõudnud, sest Lellep päss keelas poja kavatsusest kuuldes õppima mineku kategooriliselt ära. Tõmbad lakitud kingad jalga ja hakkad sinivereliste viina ette kandma, küsis ta irooniliselt. Ajas silmad hüllija, lõi kargu otsaga vastu maad. Ainult üle minu laiba. Kaubamaja töötajad sattusid Tarvasse tihti, sest seal tähistati alatasa igasuguseid majasiseseid üritusi. Õhtuti oli populaarsesse asutusse muidugi väga raske sisse pääseda ning selle uksel vaheldusid järjekindlalt sildid. Reserveeritud ja kohti pole. Mõistlik, oli endale päeval laud broneerida või siis tuli kasutada tutvuste abi. Üks kindlamaid sisenemise viise oli uksehoidjale viie rubla andmine kuid tihti ei aidanud isegi see Kuulsa Elmar kitse. Pannoo all visati nii hullusti, viinad silme ees läks mustaks. Alguses telliti marineeritud seeni ja viina, seejärel hapukurki ja viina ning sel ajal, kui madalam töörahvas lõpetas õhtut lihtsalt viinaga. Trimpas juhtkond kohvi ja konjakit. Oksendamist käidi maja taga, autoparklas. Restoranide külastamise kord oli nõukogude ajal karm. Mihkel Lellep mäletas, kuidas ta oma esimesel restoraniskäigul ukselt tagasi saadeti sest kuigi tal oli seljas pintsak, puudus lips. Samuti saadeti ukselt tagasi saabastega naisi, sest ette olid nähtud kingad. Mingil perioodil pakuti Kaubamaja töötajatele Tarvas hea hinnaga lõunat. Käisid jutud, et sealse trupid on linna parimad. Aga Mihkel Lellep ei saanud seda kinnitada, sest kusagile mujale ta sööma ei sattunud. Kuus minutit, lausus turvamees. Ja varikatuse alt lendas läbi kümmekond tuvi, keda miski oli üles ehmatanud. Inimesed ootasid Aivari taasilmumist. Nende selja taga mürisesid mööda sõitvad autod ja kaugelt uue kaubamaja eest kostis teiseks päevajuhiks olev ahvi hääl, kes paistis lastele ringmängu organiseerivat. Praeguse seisuga näib, et lausus päeva juht, kuid keegi hõikas rahva hulgast. Kuule, oota, tuleb inimkaru langetas mikrofoni. Trepist, laskus tõepoolest alla pundar miskit suurte kohevalt ning alles siis, kui see veidrus trepi otsa juures ukse poole pööras, võis näha, et sellel on algaks tumesinistest eestlastes jalga. Koibadega pundar sammus ebakindlalt rahva poole ja siis hüüdis keegi kasukad. Kasukad. Rahvas lõi kahisema, kostis hõikeid naeru ja käte plakse. Tule, tule, tule. Hõikas siina kasuka kuhjale tolle jalgade astumise rütmis nagu ergutanuste asutuse suvepäevadel. Köievedajaid. Naise punnis mokad olid lausa ebaviisakalt töllakil vajunud, aga tal ei olnud aega oma välimusele mõelda. Mida lähemale kasukapundar jõudis, seda ärevamaks naine muutus. Ta surus käed rusikasse ja aina kordas. Tule nüüd, tule, tule uksest välja. Nende kasukatega. Inimesed jälgisid lummatult kasukakuhja sest mitte keegi ei olnud varem isegi filmis midagi võrdväärset näinud. Samuti imestati, kui hästi sobivad kasukakuhja siniste jalgade otsa pruunid kingad. Kuid nüüd sekkus asjade käiku Larry. Ta lükkas taas enda pähe tekkinud võõra tädi küünarnuki otsustavalt. Are hüüdis. Issi hakkas Paider kop. See kallim. Kasukaalade liikus edasi issi-issi-issi. Vingus poisike üha valjemini, sest ta teadis, et kui isa uksest välja astub, on kõik läbi ja ta jääb mänguasjast ilma. Püüdis ta siis nii läbilõikavalt kui suutis ning see ebameeldiv hääl seiskas karvapuntra paar meetrit enne ust. Kuidas see oligi, küsis päevajuht. Vana kaubamaja direktorilt sirutas mikrofoni tema poole. Mitu toodet võis ühest kaubagrupist krabada. Igast kaubagrupist võis valida ainult ühe toot, lausus Mihkel Lelle kiretult ja lappas kaustas pabereid. Kui krabaja praegusele kuhjaga väljub, on saagiks üks kasukas. Kuula neid, sosistasin Aivarile nii valjult, et kõik kuulsid, tule tuleb välja küll me kohtus asi ära klatime. Mitte keegi ei saa meilt enam neid kasukaid ära võtta, saad aru, need on meie omad ja kõik. Kasuka, kui ei vastanud midagi, ainult seisis inimeste ees, jättes mulje, nagu suudaks loomade seljast maha nülitud nahad piisava keskendumise korral iseseisvalt mõtlema hakata. Ei, vingus Larry ja sikutas ema käest. Issi ei tohi ilmas Paiderkopita välja tulla, see on seal samas nurga taga.