Hunt Laasik kohendas jälle kotti seljas ja vaatas kõverale muigele inimesi, kes tegid endiselt näpuharjutusi väikese näpu jaoks, ütles ta, on keskmine näpp tundmatu monstrum üksnes seetõttu, et ta pole sellega varem kokku puutunud. Esialgu oli vana kaubamaja meile ka tundmatu monstrum kuid muutus ajaga tuntud monstrumiks. Aga vahet pole, hoone on igal juhul kõlbmatu, sest ta on liiga väike, parkimiskohti on vähe ja nii edasi. Päike. Hüüatas Mihkel Lellep. Kas te teate, ikad, vana kaubamaja projekteeriti omal ajal arvestusega, et selleaastane käive oleks kaheksa miljonit rubla. Kas te teate ka, et kohe esimesel müügipäeval osteti juba enne lõunat meeste särk ja 1500 rubla eest on siis seda vähe? Mina ise kandsin neid särke muide, laost juurde tõmbasin kandes õla ära, aga alla ei andnud. Juhuslikult teangi, sest mu isa töötas neil aastail siin. Vastashunt Laasik Kaubamaja käive oli juba enne, kui maja 10 aastaseks sai, planeeritust kaks korda suurem ja ruumikitsikus meeletu. Siin käis iga päev 11000 külastajat. Põhimõtteliselt iga 10. tartlane trügis iga päev nendesamade lettide ees ja tagus küünarnukid Willi. Nõukogude ajal võis selline käitumine vastuvõetav olla, kuid tänapäeval seisab inimväärikus olulisemal kohal. Direktor silmitses enda seisjat ja talle meenus, et seitsmekümnendatel oli neil tõepoolest lühiajaliselt töötanud Mait laasiku nimeline kõhn, viltuse pilguga mees, kes vallandati mingitel segastel asjaoludel, kui laost läks kaduma kümmekond triikrauda. Ja sellise mehe poeg tuleb mulle väärikusest rääkima, mõtles Mihkel Lellep. Sellega olen ma üldiselt nõus, et maja on väikseks jäänud, lausus ta. Aga kitsas on meil juba 40 aastat olnud, kus te varem oma arhitektuurivõistlusega olite? Aeg ei olnud veel küps, vastas hunt Laasik vaguralt. Kuid direktor ainult naeris selle vastuse peale. Aeg. Hüüatas ta. Küps tartlane on oma kaubamajaga kokku kasvanud. Kas te saate sellest ükskord aru? Mõningase peldikus ajalehega kokku, kas sellepärast ei tohi ta pärast enam tuppa tulla? Hõikas keegi rahva seast. Mihkel Lellep pööras pea kiirelt sinnapoole, aga ei suutnud rääkijad tuvastada. Korraldada tuleb uus konkurss, lausus ta. Selles pole mingit kahtlust. No tore, lausus hunt Laasik, kes oli direktorit kuulates aina oma habemetüügast keegitanud jättes mulje peatselt rünnakule asumisest. Aga uus konkurss võtab jälle viis aastat aega ja reostus kesklinnas muudkui püsib. Las võtab viis aastat, kuhu ta kiireton? Laske ma suren ära, siis ehitage endale siia uus maja, kui tahate? Jah, ütles võidutöö esindaja kuivalt. Aga siis ilmub välja järgmine mees, kes on vana kaubamaja kõrval üles kasvanud ja ütleb, et ikka veel ei tohi seda maha lõhkuda ja nii edasi ja edasi. Ja see ring ei lõpe eales, sest seni kasvavad kõik vana kaubamajaga üles. Kuni see alles on. Muid tartlasi üldse polegi. Mihkel Lelle vaikis paar hetki ning lähemal seisjad nägid, et mehe silma prilliklaaside taga läikisid. Jälle lendasid üle inimeste peade tuvid. Jälle jõurasid valgusfoori juures autod. Ning mitte keegi ei pannud tähele, et koos teistega ägedat keskustelu jälgi. Turvamees polnud juba kahtlaselt kaua midagi öelnud. Aga aeg aina läks. Ja krabaja oli kadunud. See järgmine mees, kellest räägite, ei ole omaenese kätega vana kaubamaja üles ehitanud, ütles Mihkel Lellep, kes hingas raskelt ja tundis end järsku väga vana ja nõrgana. Ma teen praegu veel viimase katse selle maja säilitamiseks. Kogume allkirjad ja päästame Tartu pärandi ära. Mis pagana pärand küüsis hunt Laasik ja direktor vastas vana kaubamaja, kes lööb kaasa. Rahvas vaikis. Paargi inimesed, ütles direktor katkeva häälega. Ükskord ammuli Karpohhin õllepudeliga ehteleti klaasi sisse, kahmas kuldkettidega alused kaenlasse ja pani minema. Ta Kessegarpohhin on? Küsis Päevajuht ettevaatlikult vahele ja ka inimesed vaatasid arusaamatuses. Michelle, lepi poole. Karbuchin oli üks pätt, kes saadi kätte ja pandi kinni. Minu jaoks olete teie kõik praegu suur karpuhhini kari aga enam ei leppide tühipaljaste kuldkettidega, vaid ihkate kaenlasse krabada tervet kaubamaja, et sellega prügimäe poole jooksu pista. Rahvas oli vaikseks jäänud ning inimesed silmitsesid mõtlikult enda keskel seisvat erutatud meest. Mihkel Lellep otsis taskust pabertaskurätiku ja toppis seda ühe sõrmega prilliklaaside alla, et silmi kuivatada. Ta vaatas ringi sooviga leida mõttekaaslasi või kübetki kaastunnet. Kuid pilgud ümberringi ei andnud lootust. Mihkel, lepi väsinud silmad peatusid läril ja mees mõtles, et tal on selle jõmpsika ka palju ühist. Sest nende mõlema hinges talluti parasjagu mullaste saabastega ringi. Üks jäeti ilmas Paidercopist ja teine kaubamajast. Pole hullu kostis tagantpoolt, lohutab hääl ja direktor vaatas sinnapoole. Rahvas sulas silmi tungivate pisarate tõttu ühtlaseks häguks ja ta küsis endalt, kas tänane rahvamass erines millegi poolest omaaegsest neist, kes siin aastakümnete eest tunglesid, et igal hommikul võidulettide juurde joosta. Direktor oli tänapäeval ainult üks kord täheldanud sellist saamahimu nagu toona treppidel. See juhtus telerist murdmaasuusatamise klassikasprinti vaadates. Suusagladinal mäest üles rahmeldavad sportlased ja saamahimulised ostulised olid erakordselt sarnased. Mõlemal oli ebamugav pakid ja suusad segasid neid. Mingid valged saasta lendas ümberringi lund ja tatti, aga aina tormati edasi, nägu pingutusest peas viltu, ikka mäest üles, ikka treppidest üles sooviga esimesena kurvi jõuda. Nii nagu suusavõistlused olid Kaubamaja tormamis võistlused rahvusvahelised sest igahommikuses stardis viibis ohtralt Moskva rongiga saabunud külalisi Venemaalt. Mihkel Lellep mäletas hästi neid mustas ja hallis riietuses tühjade pilkudega inimesi, kelle peas olid läkiläki ja suus kuldhambad ning kes oskasid joosta ja sõimata samaaegselt. Kui tormajad leti ette jõudsid, võeti järjekorda. 1900 kuuekümnendatel aastatel kasutati selleks eriti omapärast viisi, mis kõrvaldas kõik võimalused vahele trügida. Rahvas seisis ritta ja igaüks võttis eneseseisjal ümbert kinni, nii et moodustus midagi inimtekkelise sajajalgse taolist. Tihedalt nagu täissuitsuvorst. See sabas seismise viis oli Mihkel Lellep jaoks olnud üks mõjusamaid sümboleid mis kirjeldas inimeste sõjajärgset meelsust pärast kaost igatsete korda ükskõik millist ja ükskõik kui jaburat. Sõjaveteranid ei pidanud koos teistega järjekorras seisma, vaid võisid otse leti ette minna ja oma ostud ära teha. Vana kaubamaja direktor mäletas, et kord oli sõjaveterane kohal selline hulk, et tavalise saba kõrvale tekkis neist teine, paralleelne saba. Pinged saalis kasvasid ning mingil hetkel hakati 11 vene keeles sõimama ja läks kähmluseks. Vabaja tulen hüüti rahva seast ja tõesti. Sealt tuli Aivar. Sel ajal, kui vana kaubamaja ees diskuteeriti maja saatuse üle ei olnud krabaja maganud, vaid teinud väga asjalikku tööd. Mees oli kusagilt hulga tugevast valgest plastist ess konkse hankinud ja nende abil end head-paremat täis riputanud. Tema küljes tolknesid, heledas võrgukeses kallis lõhnaõli ja sajaeurone näokreem. Paksu tallaga rohelised puuma tossud. Paar kollaseid põlvikuid. Karusnahast müts, fotoaparaat, triikraud. 20-st CD-st koosnev klassikalise muusika kogumik. MP3-mängija vannihari kera, Hollandi juustu pika säärega saapad ja arvutimäng, king kong. Mehe kaenla all oli pisike hall televiisori karp kaelas jäme kuldkett ja üliväärtuslik roosa-mustakirju toorsiidist, sall käes, õngeritva käevangus Kalamehe jope. Sõrmes kuldne klotser, sõrmus ja nina laiad päikeseprillid. Enda ees lükkas Aivar muruniidukit. Mitut ühesugust konksu ei tohi ju kasutada. Hüüdis keegi. Aivar raputas vaevumärgatavalt pead, kartes, et järsema liigutuse peale võib miski tema küljest maha pudeneda. Konksud olid ühes pakis, lausus ta ennast õigustades. Ega pakkide avamine keelatud pole. Ega ma võin toosi tikke ühe tikukaupa välja kanda küll. Mihkel Lellep hakkas enda käes olevat kausta lappama ning turvamees lausus kiretult. 14. Rahvas plaksutas huilgas ja lasi vile. Siina jälgis lõugees Aivari liikumist kontrollides, mida mehel on ja mida mitte. Spider kokk. Hüüdis Larry. Aivar jäi seisma ja pööras rahva poole selja. Mehe vöö vahelt turitasid välja kaheksajalgse ämblik, politseiniku tumedad koivad. Jõudnud kasukakuhja juurde, kükitas Aivar ettevaatlikult ja SAS'is alla vaatamata sõrmede vahele kõige pealmise kasuka. Mees lausa värises pingutusest, kui ta end uuesti püsti ajas sest kogu tema küljes rippuv kupatus kaalus ühtekokku päris palju. Aivari nägu läikis higist ja vasakust nina, sõrmest voolas allatatinire, mida ta ei saanud ära pühkida. Ometi tundus, et ta on enesega väga rahul. Mustas balletis ajakirjanik pildistas üle koormatud meest, mille peale too õrnalt pead raputas. Just nagu ei soovi seda pildile jääda. Mõelnud hetke asetas Aivar kasuka ja kalamehe jope niiduki käepidemele ja toetas selle vastu õngeridva. Ta ajas käed laiali nagu köielkõndija, püüdes kodinaid enda küljest mitte maha raputada ning läks tasa väikeste sammudega tagasi savipottide leti juurde. Võtnud letilt madala kollase poti, mida ta enne uurinud oli pani mees seal endale Kiidriks pähe. Siirdus siis kondiitrileti juurde, haaras sealt umbes kilo kaaluva rosinatega kringli ja naasis muruniitja juurde. Ta ajas suuni ammuli, kui sai, surus kringli serva pidi suhu, võttis niidukid asjad ja hakkas vaevaliselt ukse poole kulgema. Minna oli veel õige vähe, kõigest mõni meeter ning seejärel pidi kogu kraam tema omaks saama. Nonii, nonii. Nii hüüdis päeva juht mikrofoni. Meiega. Raba on täislastis finišisirgele jõudnud ja tema töö on tehtud eriti hästi. Sellise kahte enam vist küll ükski kohalviibija. Inimesed hoidsid Aivarit jälgides hinge kinni. Järjekordne Laar, autosid nende selja taga mürises minema. Ja pea kohal kiirlesid väsimatu tuvid fooniks varikatusealune uriinilehk. Krabamise kõige otsustavamalt hetked olid käes. Kuid järsku kõlas üle kõige külm hääl. Kus kellan? Küsis siina ja vaatas Aivarile nõudlikult otsa. Aivar jäi seisma kollase poti serva ja tuhksuhkruga kaetud kringli vahelisest ninaga praost silmitsesid naist, Rainbow, kvaliteet, päikeseprillid number 73. Mine sanga küljes, valge niidi otsas rippus hinnalipik. Küsis Aivar, keda segas normaalselt rääkimast, kringel suus. Kollase poti alt ilmus nähtavale higipiisk. See liikus päris nina otsa, püsis seal hetke, kukkus siis kringlile ja lahustas ära ruutsentimeetri jagu tuhksuhkrut või et tema ei tea, mis kell osatas naine nii põlglikult, nagu seisaks tema ees armastatud abikaasa, vaid mingisugune juhuslik tõbras. Häälitses Aivar, kuid oli ilmselge, et nii need asjad selles perekonnas ei käinud ja käsuliin jooksis teistmoodi. Kes siin ahnitse, kes õiendas siina läbitungivalt ja kaotas siis inimeste jaoks ootamatult igasuguse enesekontrolli. No möirgas ta, kas kuulad mind üldse, kas ma käskisin sul kõige kallima seina kaasa võtta, jäi hais poodi ära, vahtisin, silmad punnis peas, muidu saad korrus sellesama uued vihramaga üle hammaste. Aivar kõhkles enda seisvat kurja naist silmitsedes ümmarguselt sekundit ja leidis Siina ilmselt piisavalt hirmuäratava olevat. Lasknud muru niites lahti, toetuste õngeridva jälle selle käepideme vastu, asetas jope ja kasuka õnge kõrvale ning pööras ringi, et kella järele minna. Aga siis komistas mees kasukahunniku otsa, röögatas ja kukkus näoli maha. Kasukad päästsid Aivari halvimast. Samuti oli heaks abiks kringel, mis töötas näo ja põranda vahele jäädes omalaadse puhvrina. Kukkumise käigus purunes kõva Partsatusega, kollane pott, Aivari peas. Samuti lendas kildudeks mehe küljes punud õrnas Võrbukeses lõhnaõli pudel. Ning õhk täitus kange, kuid meeldiva parfüümi lõhnaga. Üldse kukkus suurema osa kodinatest kraba küljest ära. Siina tõmbas juba kopsudesse õhku, et jälle karjuma pista. Ei jõudnud seda aga teha, sest turvamees lausus valjult ja selgelt. Aeg. Inimesed silmitsesid ehmunult turvameest poe uksel ning kasukakuhja kõrval lebavat krabajat. Aivar oigas, ajas ennast aeglaselt istuli ja katsus imestunult sakilised poti serva kaelas. Ta võttis päikeseprillid eest ja viskas kasuka kujale. Mis aeg? Küsis siina, vaatas murelikult turvamehe poole. 15 minutit on täisvastase. 15 minutit täis, kerkis siina ja ajas silmad hirmuäratavalt punni. Haige oled või? Valeta. Turvamees tõstis sõnatult käe ja hoidis kella naise silmade ees. See vaatas numbreid õige lähedalt ja lukkes siis käe järsult eemale. Ärge jamage nüüd. Hõikas keegi tagantpoolt ja kuskilt kostis pettunud hääl. Ossa kurrat küll. Näis, et inimesed, kes enne üheskoos Aivarit kadestanud olid, olid praegu lausa kurvad, et lugu kraba jaoks nii kuulsusetult lõpes. Stiina vaatas kaame näoga turvameest, seejärel päevajuhti ning pööras siis pilgu oma mehe poole, kes istus endiselt kasuka kuhjal ja mälus. Mõttetu Liimel seda kringlitüki, mis talle kukkudes suhu oli jäänud. No nii, no nii, no nii, hüüdis päeva juht mikrofoni lõpetades veider tardumuse, milles oldi viivuks satutud. Tuleb tunnistada, et krabamise lõpplahendus kujunes täiesti ootamatuks ning näib, et väljajagamisele läheb täpselt 0,00 eset. On seni. Ja vastas Mihkel Lellep, kellele see küsimus määratud oli. Nii see on. Ja kui nüüd reglemendi näpuga päris täpselt järge ajada, siis tuleb hoopis Arra Aivaril purunenud lõhnaõlipudeli ja kringli eest kaubamajale maksta. Võib-olla kasukate eest, kui lõhnaõli need ära rikkus. Samuti lõhuti midagi vist all kodu, ekstra sära, need asjad, ka eksterwe vaja, vaadatakse rahulikult ülepood, kus lugu lauses päeva juht kindlasti on krabajal põhjust meelehärmiks. Ent millised tunded valitsevad kaubamaja esindajana teis nähes, et kogu kaup poodi alles? Mul on täna viimane tööpäev. Vastas Mihkel Lellep, kes tundus olevat oma ennist kaotatud tasakaalu tagasi saanud. Ja kui aus olla, siis pole minu jaoks mingit vahet, kas kaup jäi pooli alles või mitte. Eks ma tunnen krabajale muidugi inimlikult kaasa ja sellele nutvale poisike, selle siin ka. Ta käsi viipas Larry poole. Aga vaatemäng oli klassikaline. Ahnus sai õiglase palga. Siina, kes seisis lõkendava näoga sealsamas kõrval ja ihkas nii hirmsasti Aivarit peksma minna, et see oli lausa füüsiliselt valus, kuulis direktori sõnu, pööras ringi ja tõmbas mikrofoni enda poole. Nii see asi ei jää kuradist siga, ütles naine läbitungivalt. Kogu see kaup, seal on meie oma ära üldse unistadagi, et sa sulle alles jääb. Mihkel Lelle laiutas käsi, mille peale Siina sülitas tema poole haugatas. Kohtus näeme, Teplegite, mul veel kõik kinni, muud ma ei ütle. Hearahvas hüüdis päeva juht mikrofoni ja surus käsivarrega Siinalt eemale. Me oleme täna näinud omajagu komöödiat talunud vanu aegu meenutades melanhooliat ning lõpuks saime aimu ka tragöödiast. Härra direktor, pöördus ta Michelle, lepi poole. Nähes meie ümber valitsevat krabamis järgset masendust. Tekib küsimus, kas vana kaubamaja ei tahaks õnnetule peategelasele siiski väikest lohutusauhinda välja panna? See on suurepärane mõte, vastas Mihkel Lellep külmalt. Tooli taskust jälle Salfrati välja otsinud ja pühkis joperinalt siina tati maha. Vana kaubamaja annab härra Aivarile praegu valida, kas ta soovib lohutusauhinnaks ühte kasukat sellest kuhjast või siis seda spaider, mis ta nüüd oligi. Nuku Rahva seast kuuldus üllatunud hõikeid ja aplausi. Kas virutan sulle praegu kummihaamriga prillid segamini? Hüüdis siina. Jõllitas maruvihasena Mihkel Lellepi poole. Kummihaamri teistkordne nimetamine pani ümbritsejad uskuma selle tegelikku olemasolusse ning Aivarit vaadati kaastundlikult. Mis kuradi valik see veel selline on? Valik on tõepoolest karm, sõnas päevajuht. Härra Aivar, kas te kuulsite, mida teile pakutakse? Kuulsin küll, vastas Aivar, kes oli asjad enda küljest lahti saanud ja nuusutas parasjagu nägu krimpsu todasama käsi. Ja milline on teie otsus? Aivar võttis kollase sakiliste servadega savivõrukaelast ja asetas ettevaatlikult põrandale, justkui soovides ära hoida ükskord juba purunenud poti uut purunemist. Mees vaatas vaheldumisi oma poega ja naist ning lausus siis tasa. Spider-kop. Kuidas, kuidas püsis päeva juht ning Aivar Pärna clausus valjut? Ma valin poisile Spider, kopi. O. Karjatas Siina ja nähes, et turvamees blokeerib endiselt tema teed kaubamajja viskus ta oma uue vaenlase vana kaubamaja direktori poole ning üritas mehele rusikaga näkku virutada. Sina oled kõiges süüdi. Turvamees oli ühe pika sammuga naise juures ja kahmastaabeesist mantlist kinni. Rahva seast kostis hüüdeid ning inimesed aplodeerisite turvamehele sel ajal, kui siin hammustas suure mehe musklit ja tagus jalaga sääri. Hoidke hullu kinni, hüüdis üks pikem suusamütsiga mees. Kuid seina äärest vaidlus, keegi vastu last kiust lahti, las märatseb. Lõbus vaadata. Lausus turvamees keeras näo kõrvale, et naine selle pihta aidata ei saaks. Rahu, ma teile teen sinu äkissina, kuid jättis siiski rabelemise järele. Tema lõõmab, pilk kohtus Mihkel Ellepi omale ja naine nähvas. Oige oled või? Director silmitseb hullunud Siinat hetke ning noogutas siis päevajuhile, kes pistis mikrofoni tema näo ette ja lausus Mihkellele rahulikult ja kurvalt. Ma olen haige. Täpsemalt on haige mu süda, sest teil on plaanis mu kaubamaja maha lõhkuda. Araaz hüüdis siina ja naeris nii sõgedalt ja parastavalt, nagu oleks ta kuri nõiamoor mõnest lastefilmist. Petsa kõngeks koos oma kaubamajaga. Vana kaubamaja direktor neis hetke endamisi aru pidavat. Kuid noogutas siis taas päevajuhile. Head pealtvaatajad, ütles direktor mikrofoni. Tuleb tunnistada, et meie lugupidamist igati vääriva krabaja abikaasal on õigus. Vana kaubamaja suletakse täna igaveseks, mis puhul on kitsarinnaline käitumine väga ebasobiv. Seega kuulutan ma praegu välja üleüldise viieminutilise krabamise, mis tähendab, et iga kohalviibija saab kaubamajja siseneda ja valida endale ühe maa, kordan ühe ainsa kõige meelepärasema eseme. Et ürituses rohkem särtsu oleks, on lisaklauslik see, et viis kõige viimasena välja jõudjad jäävad oma asjadest ilma. Inimesed vaikisid justkui mõistmata kõneleja sõnade tähendust. Autod seisid, tuvid istusid katuseserval ning kõlas ainult terav gaasisisin, mida tekitas oma ballooniga siiapoole teed kolinud õhupallimees. No nii, no nii, elavnes päevajuht ja heitis karu kõrvu üle pea tagasi. Tundub, et Ta köhatas, kattis mikrofoni käega ja küsis, Mihkel Lembit sosinal, kas mina võin ka endale ühe esemeks rabada. Aga muidugi püüdis direktor ilma võimenduseta ja pöördus rahva poole. Mida te veel ootate? Aeg läks käima. Inimesed olid endiselt tuumad ja silmitsesid direktorit kahtlevalt. Tasapisi hakkas üks või teine siiski öeldud sõnade mõtet taipama. Keegi vanem härrasmees võttis prillid peast, et neid puhastada, kuid tema käed värisesid, nii et prillid kukkusid maha. Päevajuht pani mikrofoni kõlarikastile ja astus üle läve. Vaatas siis kõhklevalt Mihkel Lellepi poole, kes noogutas talle julgustavalt. Päevajuhist möödus midagi kiiret ja beeži. See oli siina, kes kihutas heledate tenniste välkudes potiletini, haaras käsipuust ja lendas mantli hõlmade lehvides trepist üles. Nüüd läksid ülejäänudki inimesed liikvele ja tungisid kaubamajja. Esialgu üsna aralt kulgev mass sai aina hoogu juurde ning üheskoos pressiti end kitsaks jäävate uste vahelt sisse ja tomatimaja peale laiali. Keegi koputas Mihkel, lepi õlale ja kui direktor ringi pööras, seisis tema ees kohtlaselt, naeratab Aivar pärnak. Kuulge, kas ma võin ka oma asjad siis ikkagi välja kanda, küsis ta. Mis vahet seal enam on, kui üleüldine rüüstamine niikuinii lahti läks? Loomulikult, vastas Mihkel Lellep ja surus mehel tõsiselt kätt. Aga sul on praegu natuke aega. Mine otsi endale majast veel midagi mõnusat. Tänud. Hüüdis Aivar hakkas naerma ja jooksis eemale. Seega ma arvasingi, et nonii, julmalt loosi võitjale näkku ei panna. Eywa Naiwanna ütles Michelle lepp vaadates, kuidas elurõõmu tagasi saanud krabaja kodu Ekstra trepiauku kadus. Inimesed võtsid kaubamajas aeglaselt, kuid järjekindlalt tuure üles. Mitmed tädid tuhvlasid lasteriiete osakonnas jopede vahel. Paar vanameest rahmeldab raamatupoes. Keegi uuris potileti, kuid põhiline madin käis kellade juures. Mihkel Lellep kehitas õlgu. Otsis taskust võtme, sulges vana kaubamaja ukse ja keeras selle lukku. Nokitsenud võtmekimbu küljest lahti, jalutas mees seina ääres seisva gaasiballooni juurde, mille omanik möllas koos teistega kaubamajas. Ta sidus lahti kimbu täispuhutud õhupall ja kinnitas võtme nende külge. Autot tänaval peatusid. Direktor vaatas sinnapoole. Märgates eemal politseiautot, jalutas Mihkel Lellep selle juurde ja koputas aknale. Klaaslasti alla. Direktor ütles paar sõna ja osutas vanale kaubamajale. Politseiauto nõksatus liikuma, sõitis aeglaselt kaubamaja ette ning politseinikud ronisid välja. Nad astusid ukse juurde ja vaatasid käsivalguse eest varjuks hoides sisse. Seejärel haaras üks neist puusalt raadiosaatja ning rääkis sellesse, midagi ärevalt pööranud vanale kaubamajale selja laskis Mihkel Lelle põhupallidest lahti. Valge viinamarjakobar kerkis aeglaselt kõrgemale. Kaubamaja võti Laigatas veel viimast korda. Ja siis oli see igaveseks läinud. Pallid tõusid üha kõrgemale, jõudsid peagi Vanemuise teatri kohale. Varsti oli näha neist vaid pisike must täpike kuid siis kadus seegi.