Kell 12 gloobuse all. Tähendab kell 12 gloobu seal. Huvitav, missuguse gloobusel? Halloo. Ma palun Viktor kaklovskinit. Tekitab jälle saatesarja Nõukogude naerumeistrit toimetaja. Mäletate, me leppisime kokku lindistamise asjus. Mäleta kell 12 loobus all nagu. Just just te mõtlete korki tänaval seda täpselt nii korki tänaval koolitarvete kauplust, eks ole, gloobused nagu ma mäletan, seal leti peal. Kuidas ma sinna alla saan? Isa, jah, all ma pidasin silmas kesktelegraafimaja korki tänavas. A keskele krahvi maja, nii et siis kell 12. Eks momente, kas te teate, kus see gloobus asub? No tähendab, et korki tänavas ja kesktelegraafimajas, nagu te ütlesite Nojah, üleval ja sissekäigu kohal trepist ülesse ennele nisukesi. Enne oli sihukese hästi ja kuidas, andke andeks, ma teid ära tunnen. No, ma arvan, ma tunnen teid hääle järgi ära ja aeg akenderiga Ei no ja siis ma pean kogu aeg rääkima või kuidas? Norra niisutaja. No seda küll, aga enne kui me hakkame juttu ajama, ma pean teid üles otsima. Nojah, õigus küll, teeme nii, et te tunnete minu ära, mina olen kasvult üle keskmise, kõht natuke kühmus. 26 aastane. 26 aastane ja ja ja natuke kühmus. No õigem oleks öelda mitte natuke vaid üsna kühmus. Võib-olla on teil siis natuke raske gloobusele tulla, võib-olla ma sõidan lihtsalt teie juurde koju. Teate, mul on kodus remont. Ja üldse ega raske ei peaks olema. Ma sain nii aru, et noh, et, et te olete väga kühmus, et siis Kõige madalama, selles ei teeninud ära tunneside. Aga vaat kuidas mina tee, tunnen. Aga mina lihtsalt küsin igaühe käest, kes gloobuse all seisma jääb, et, et kas tema on teie. Nii väga hea, see on pagana tore koht, seal käib hulga huvitavaid inimesi. Miks nad seal käivad? No eks ole igal pool, aga kus rohkem rahvast, seal ka rohkem huvitavaid inimesi. Selge. Ootad kedagi ja vaatad, silmsed, möödakäijad, väedmanaga, jootu, kujutad ette, kes või mis ta võiks olla? Sel juhul mu hilinemine võiks olla teile heaks inspiratsiooniks. Vastupidi, kemingi natuke varem. Näete need ära, keda mina juba näinud olen, siis kell 12 12 gloobusel, nägemiseni. Kohtumiseni. Vabandage, kas teie olete Viktor kakli MINA, OLEN Ivanov, Aleksandr Ivanov. Aleksander Ivanovitš tuli töölt koju imeheas tujus ja juba ukse taga tundised tahaks naisele midagi midagi meeldivat öelda. Mis ma talle siis õige hitt pida Alexanderi vanud taskust võtit otsides endamisi aru. Kui ütleks, et ta on nii ilus. Ei, seda ei saa. Hakkab jumal teab, mida ette kujutama. Montid läheb viimaks veel uhkeks, teine Aleksandri vanus keerutas võtit näppude vahel. Kui õide ütles, et tal on hea. Aga ei, see pole see, äkki mõtleb, et ma norin raha. Alexanderi vaenuid olid tõsises kimbatuses, mida öelda. On küll igasuguseid raamatuid ja ajalehti loetud, aga midagi tarka pähe ei tule. Saagu mis saab, ütlen Ethan, lahke, otsustas ta lõpuks. Alexanderi vanud, hakkas juba võtit lukuauku toppima. Aga siis Ta käsi peatus äkki. Ei sa ei kõlba. Mõtleb, et ma olen purjumiljon. Alexanderi Vans tammus ukse taga jalalt jalale. Mis asja, modelle ometi, ütle? Tühjaga õide, lõpuks käega ütlen, et ta oskab hästi süüa teha. Ja Aleksander Ivanovitš astus, toob. Tead, mis asi on niimoodi, et, Et ütles naisele kohmetusest kulmu kortsu üteldes. See samanete. Üldiselt, et kas saab juba Vabandage, kas teie olete humoristi juhtunud? Mina olen käskjalg kihvara. Elas kord käskijanna Nikiforof talle öeldakse, viine paberid ära. Nikiforof viib siis öeldakse toonepaberit siia, Nikiforov toob. Aga ükskord öeldi talle liiga kaua, käid seda vahet? Ja järgmine kord, kui tal kästi paberid ära viia, suskas ta ühe dokumendi prügikorvi. Öösel ei saanud nik diforov peaaegu üldse sõba silmale Tam õlule, see juba ette kujutades. Mis siis saab, kui dokumendid kadumine avastada? Võib-olla oli ühest vähe, mõtlesin IFRS nõutult. Ja nii kui paras juust tuli, viskas ta prügikorvi oma kümmekond paberit. Ottavat rahustas ta ennast. Küll te mul veel lööte siint, Iruulid. Jälle venisid päevad täis ootust ja lootust. Igal hommikul astus Nikifrow direktori sekretäri joodakese poolt läbi. Noh, mis uudist, küsis ta. Kas on ka vahepeal midagi juhtunud? Mis siin ikka juhtuda võib, imestasid hiiule. Paljugi, mis kamises. Teise nädala lõpuks oli ta näost päris ära kukkunud, põsed auku vajunud ja kaame jumega. Kolmanda nädala alguses ei pidanud enam vastu ja kui ta järjekordselt pabereid viima saadeti, pistis kogu pataka prügikorvi. No nüüd peaks piisama, olinit diforov kindel, lasevad Tirulit nii, et aitab. Sest ajast on juba kolm aastat möödas. Juuda on Nikiforovi igahommikuste visiitidega nii ära harjunud, et kui mees juhtub vahel hiljaks jääma, teeb kohe meele murelikuks. Nikiforofon selle ajaga kõvasti muutunud turitav juuksetukk, mis kunagi ta peakolu ehtis, on märkamatult kuhugi kadunud. Nägu on hall ja kortsus. Ainult tema pilgus särab vastu vana tuttav solvatud eneseväärikus. Küll nad mul siin teevad ükskord Tiruulit, loodab ta ikka veel kontori ja prügikorvi vahet sõeludes. Tervist humorist Viktor, mitte viik, Tarvaid boor ja, ja mitte humorist maid, kunstnik. Mina olen kunstnik aga minu ülemus on ülemus. Pooria ütles kord mulle ülemus, maali, minust portree. Just nii, vastasin talle. Hakkasin maalima. Äkki märkasin, et ülemuse ülikond, Etna, janu pole mitte just moodsate killast. Maalid talle niisuguse ülikonna pildi peale ja preemia läheb nagu niuhti. Pane tähele. Tegin talle siis teise ülikonna juurde, maalisin laia lipsu ja sobiva särgi, nii et hakka või kadestama. Töötasin edasi, jõudsin just lõua juurde, samas märkan, lõug on bossil, nii nagu ta just on. Igal juhul mitte klassikaline. Teed pildi peale, sihukese lõua. Vaata võtab palgast maha. Laua juures sain siis ilusasti üle, jõudsin ninani. Häbi öelda, aga nina on vanamäel nagu lennukitiib, maalid, nisukesed tiiva talle näkku ega muud, aga lendad ise, kohalk polnudki muud, kui pöörasin ta nina parajaks. Otsaesist ei julenud Momite vaadatagi. Pildil tuli see igatahes parem kui see, mis ülemuse juuste alt hiilgab. Portree saigi valmis. Ülemus vaatas seda pikalt ja laialt, siis pühkis nina, pistis mulle käe pihku ja ütles. Sa oled suur kunstnik, pooria vägev meister, oled ainus õige maalija. Milisteni mõmisesin häbelikult vastaseks meid. Niisuguseid kunstnikke on palju. Järsku keset ööd hakkas janu kohutavalt piinama parankinlasti pea paljalt kordades laupa. Meelde tuli tähistus peolaua taga omati rektori Ivan Petrovitš kõrval kuulas tema passi häält, mis kumises nagu purskkaevu kummis vaatas tema läikivat peanahka, mis paistis läbi harvade juuksekarvade nagu hommikune päike läbi Kasesalu. Ja tundis elust manu. Et õnne täielikult maitsta, kallas parand 10.-le napsuklaasitäie pealinna võttis kahvli otsa isuäratava sardiini, jõi, hingas sügavalt sisse. Ja pillas sardiine Ivan Petrovitš pükstele. Too ei pannud seda tähele, aga parankinil oli tunne, nagu keegi oleks talle vastu kaela virutanud. Laua taga räägite sel ajal juba igasuguseid hirmu ja õuduse jutte. Kui järjekordne jutt lõppes, vaatas parankin haledalt kohalviibijatele otsa ja ütles. No vahel juhtub ka nii, et keegi võtab miski asja ikka kahvli otsa. Miskit toidupala Agas toidu palal libiseb ja kukub naabrile põlvede peale. Külalised juhatasid alandlikult ja parankin manas näole midagi naeratuse taolist muutudes uskumatult vana kärnkonna sarnaseks. Riik ise direktori poole. Kas Kuulmann Petrovitš ei kuulnud? Juhtub, kordad parantiin kõvemini, et kui keegi võtab kahvli otsa näiteks vorsti, singi võib näiteks saada, hääl värises, ise läks punaseks nagu tuletõrje Marin või siis Sarbiini ja siis laseb selle kukkuda. Minutiks jäi kõik vakka, ainult keegi tõstis endale sinepit ette ja kolistas taldrikuga nii kõvasti, et taldrik oleks peaaegu katki läinud. Vaata, mis see inimene pole, juus söödi Nõmmutas vaikusest. Erutunud parrankin. Ta ta ei teadnud, ta ei teinud ju meelega. Muidugi sedasi van Petrovitš lauda üle vaadates. Muidugi. Ja siis vahel juhtub veel, võttis parankin julgemaks muutudes jutused aadres. Inimese arvates on plekk pükstel igavene, aga läheb keemilisse puhastusse ja üks, kaks, kolm tehakse püksid korda. Eks see oleneb ikka plekist, vaidles vastu naise hääl, mõni plekke ei tule millegagi välja. Nii ei tulegi, nõustus parankil. Aga Sartiini plekk tuleb mühab, eks ole, õigus, küsis ta Ivan Petrovitš otsa vaadates. Kahtlen, raputas Ivan Petrovitš oma kiilaspead, mis peegeldas valgust, tuba mööda laiali nagu peeglikera. Mis te nüüd, kuidas saab selles kahelda, väitis vastu parankin. Oletame näiteks, et üks hea inimene ja kohusetruu töötaja pillab teie pükstele väikese kalakese ja külma talle. Pillan ei lasknud Ivan Petrovitš lõpetada. Madal, alles näitaksin. Parankinil läks silme eest mustaks. Mitte maa kukkuda, haaras ta käega laua servast kinni ning talle kargas pähe päästev idee. Taevas hoidku parankinaks isegi erutusest märjaks, kuidas, mida varem ei taibanud, kohe võtab Ivan Petrovitš Sarbiini, aga mina müks on teda märkamatult pärast muudkui ütlen, nagu muuseas, näete, te olete midagi pükstele pillanud. Ta viskas julgustuseks pitsi hinge alla, seadis ennast soodsamalt istuma ja nii kui Ivan Petrovitš tõstis kala suu juurde, nõksus teda küünarnukiga kõhtu. Ivan Petrovitš kõksatas ja toksas otsaesise kapsast, salatikaussi. See lendas kildudeks. Karantiin pühkis näolt pritsmed, tõmbas silma lault sinna kleepunud peterselli lehe ja häälitses püüdlikult. Haarake te pillasite midagi pükstele. Ja siis tõusis ta jälle läks koju. Jalad ei tahtnud sõna kuulata, kuid hingel oli see-eest kerge ja rahulik. Tervist Teie olete küll üsna Koklovski, niimoodi mees võib olla küll, aga rohkem iga kord siiski niimoodi. Ma nägin öösel unes, et kõnnin tänaval, mulle tuleb vastu meie naaber, kordisken, kas ta seljas oli? Ei midagi erilist, harilik ülikond, uus ilus nägu oli uus ja huvitav. Alles see oli, kui ta naisele uue kübara ostis, nüüdsest uhkeldab uue ülikonnaga imelik ja. Ja särk oli tal ka. Igatahes maa pole ta varem sihukest näinud, ju siis seega uus oli, no näed siis seda ma ju räägin alati, ega palgast üksi sedasi priisata ei saa ja, ja mina veel tervitasin teda. Tema ei võtnud tere vastu, ei mäleta, ei mäleta. Ega vist ei võtnudki veel, küllap on ära unustanud, kuidas ta sult mineval aastal palgapäevani kolmelise laenas, muidugi. Tal ei ole tuhandeid jalaga segada, aga meie olime näljarotid elu lõpuni, veeretame kopikat teos. Mispärast see nii peab olema ja mispärast sellepärast et niisugused inimesed nagu seesamune kortsiskin, istuvad meil kaela peal ja meie lollid vaikime tõsija, lollid, lollid, lollid, lollid. Ah, kui lolli. Aga ei tohi vaikida, nisukesed tuleb paljastada ja paljastanud, meist tuleb kirjutada kirjutamegi, seda asja ei tohi enam niimoodi jätta ja ei jätagi. Ta võttis taskust täitesulepea ja koos naisega kirjutasin nad ühel meelel kortsiskini peale kaebuse. Kas te lubaksite suitsu peale suut? Jah, palun kakljovskin. Väga rõõmustav. Laitsev Nikolajevitš sellele tahvlile. Pjotr Nikolajevitš, Vaitsev ärkas keset ööd sellest, et nägi hirmsat und. Mehele näis, et naine läks ta juurest ära. Korjas oma asjad kokku, pluusid seelikud, rätikud võttis tassimist talle töö juures, kaheksandaks märtsiks kingiti kastis viimast korda. Lillija läks öeldes. Õhtusöök on külmutuskapis ja postkasti võtion puhvetikapil. Ta läks ära ja Pjotr Nikolajevitš süda kiskus kokku. Just nagu oleks keegi talle suure kirsasaapaga peale astunud. Ta hinge tühjaks nagu viinapudel pärast pidu. Sellest tühjuse ja raskuse tundest Pjotr Nikolajevitš ärkaski. Ta vaatas ringi ja muutus rõõmsaks, kui nägi naist enda kõrval. Näen ka igasugu lollusi. Unes. Mõtles Pjotr Nikolajevitš kergendatult hingates. Ja kõik sellepärast, et ma eile õhtul ägestusi solvasin, naist tahan ju mul niisugune õrn. Niisugune. Pjotr Nikolajevitš silmitses rahulikult magavat naist ja tundis helgimust ja õrnust. Saabas võeti ta südamelt ära ja hinge täitis kurvavõitu tunne. Nii et oleks tahtnud nutta või kõigile võlgu anda. Aga mina pole ju talle, meenutas Pjotr Nikolajevitš viimase kahe aasta jooksul kordagi lilli kinkinud. Alati on kiire alati asja õiendused. Varem hüüdsin teda ilushenka Ninok linootška. Aga nüüd ema, anna süüa, ema, too mulle lips. Ja isegi karjun ta peale, mitte see triibuline, mitte sinise-punase triibuline. Ja ometi võiks rahulikult öelda nina või siis nii nuus ja anna, palun, kaelasid v ei besee kallis, vaid seedeeine. Punasetriibuline. Pjotr Nikolajevitš vaatas veel kord õrnalt oma naist. Naine nähtavasti tundis endal tema pilku, pilgutas ripsmeid ja ärkas peetinga atestamisele otsa. Miks sa ei maga? Pjotr Nikolajevitš kortsutas harjumusest kulmu ja tortsus, eks miks, aga edasi? Aine keeras kuulekalt teise külje ja uinus. Mõne aja pärast uinustab Pjotr Nikolajevitš. Jälle nägi ta unes, et naine läks ta juurest ära ja ta ärkasin jälle üles ja vaatas jälle ringi. Aga, aga seekord polnud naist enam tema kõrval. Naine oli köögis, tegi mehele hommikusööki. Vabandage, minu nimi on Boriss Vladimir. Pas teie ootel. Tallinnast ja ei ole Victorit, ootan. Kasvatustöös on väga suur tähtsus mänguelemendil luges Boriss Vladimir Hovitš hommikueine ajal kalendrilehelt. Ja hakkas poega kasvatama. Sasha, etestaa. Söö puder ära. Ei söö, punnis poeg vastu. Saassa, söö puder ära. Ei söö. Sasha palus isa, teeme nii, et sa võitsid selle pudru minu käest. Võitsin Ma kuidas tundis šarsa huvi? Noh, oletame, et kaardimängus leidis Boriss, Vladimir hoids lõpuks õige sõna. Aga me pole ju kaarte mänginud, ütles Saša. Me ei ole küll, soostus Boriss Vladimir ois. Aga eks me siis mängi ainult sööneid ruttu. Muidu puder jahtub ära. Aga ma ei osta ka, ütles Saša. Vaata siia, ma õpetan sulle. Poiss sai asja selgeks ja nad hakkasid mängima. Pangas on üks puder, ütles isa. Taldriku peal parandas poeg. Puder koos taldrikuga, selgitas isa kannatlikult. On pangas. Noh, olgu hoiukassas, kui sa muidu aru ei saa ja sa võid mängida tervele pangale. Maa mängin hoiukassale, otsustas poeg. Mängis ja kaotas. Boriss Vladimir suits tuli välja. Võitis. No mis sa veel ootad? Vaatas poeg isale oma selgete silmadega otsa. Söö puder ära, sina võitsid ju. Boriss, Vladimir Deutz, sõi. Kuidas maitseb, tundis poeg huvi. Pole viga, vastas isa ja hakkas kaarte kokku korjama. Ooda, ütles poeg, mängime veel. Ma tahan kaotuse tasa teha. Olgu, nõustus isa. Ja kaotes 10 portsjonit putru. Tähendab, kui üks portsjon putru maksab umbes 10 kopikat, siis 10 portsjonit teeb välja rubla, rehkendades Sasha lauast tõustes. Ärase õhtul, kauaks jää? Emal on õhtuks kalasupp, aga mul pole selle järele mingit isu. Ma vean kihla, et teie ei ole koplekski. Veel enam vedage kihla, et ma olen bodokonniku ja te võidate Ivan Sergejevitš bodokonnikov istus tugitoolis, käes ajakiri humoristliku jutustusega ja pahandas. Kurrat, võttas humoristi juhtustusse, sajab nutma, mitte naerma. Ja niisuguse eest makstakse veel raha ka kirjanikule. Mina võiksin mina, iga loll mõtleb parema loo välja, kui see. Ivan Sergejevitš lõi käega ja pööras teise lehekülje. Sellel seisis teadaanne, kuulutatakse välja humoristliku jutustuste konkurss, osavõtuõigus, kõigil preemia 300 rubla. Ivan Sergejevitš luksatas hakkas mõtlikult kukalt kratsima. Misuke pirukas 300 rutsi, see on ju, see on ju uus televiisor. Heitis pilgu nurka, kujutas ette, et seal seisab vana televiisori asemele uus ja arutas omaette. Kui õige prooviks või mis. Talle tuli meelde, kuidas Trofimov naabertrepikojast läks, tühja taarat rahaks vahetama, libises ja kukkus ning pillas kõik pudelid puruks. Sellest ma kirjutangi otsustas Ivan Sergejevitš. Ja kirjutaski. Üks Corp läks naabruses elunev Trofimov tühja taarat rahaks vahetama, libises ja kukkus ning pillas kõik pudelid puruks. Ivan Sergejevitš pani punkti, luges oma loomingu üle ja proovis itsitada. Aga itsitust ei tulnud. No mis nali sõjal läks pabinasse? See oli küll naljakas lugu. Aga äkki mull, kui autorile paistab praegu lihtsalt vähem naljakas kui teistele. Mõni ehk naerab ennast katki? Siima hüüdis Ivan Sergejevitš naisele. Mees on, hõikas naine töölist vastu. Teadsiima. Siin ajakirjas on üks jube naljakas jutt sees, valetas Ivanzergees kuulama, loen ette, saad kah naerda. Ükskord läks naabruses elunev Trofimov tühja taarat rahaks vahetama, luges ta ilmekalt, libises ja kukkus ning pillas kõik pudelid puruks. Ei mingit naerunaine oli vait kui sukk. Kas meeldis, küsisid Vanzergeetia otse välja. Sihukesest jamast, loed, kostis naine. Aga autorile valetas Ivan Sergejevitš pärast pisikest pausi edasi. Anti selle jutu eest televiisor vastu kaela oleks tulnud talle anda, ühmas naine kurjalt. Ivan Sergejevitš võpatas, katsus salamahti oma kaela, vaatas veel korraks nurka ja sõnas. Aga meie telekas Siimakene, ehkki ta on juba vana, näitab ette minekuni mõnid, juus. Vabandage, ega teie musklit ei oota, oota, oota, mis ta palus vabandada, edasi öelda, et hilineb 10. Ma vaatasin ka, et ega ta nii noormeest ei ole. Ei, ei. Mina olen kuulikov. Me istusime väikeses budistlikus, kuulasime, kuidas puudel puhkevad pungad ja Vaikesime. Aeg-ajalt kergitas neiu oma pikki ripsmeid ja saatis mulle oma vaimustatud silmade päikeselise pilgu. Mina olin tema Ivantsariinits temaga minu imekaunis Vassilissa. Ja kõik oli imetore, kuni kuni naaberpingil istus vanaema nutva lapselapsega. Selline armas vanake. No vaata, misuke onu seal istub, püüdis vanaema lapselast lõbustada ja näitas minule. Last sai lõbustanud. Vaata ometi misuke nina. Onul on ümises vanaema ühe tooniliselt. Vaata kui pikk nina onul on nagu pulatiinul. Kas sul on meeles muinasjutt Buratiinust? Laps keeras piaadi, vaatas huviga minu poole. Aga ta jätkas, vanaema, missugused kõrvad? Onul on suured kõrvad nagu elevandil loomaaias. Ma puhastasin ja mu kõrvad lõid helendama nagu kaks punast stopptuld. Puudutasin neid käega, oleksin peaaegu kõrvetada saanud. Imekaunil Vassilis Allex olemine silmnähtavalt igavamaks. Mao otsustasin ta tähelepanu vanakeselt kõrvale juhtida ja ütlesin kõvasti. Aga ilm on täna tõesti ilus. Ning ma kuulsin ja ta silmi vaate nisukesed silmad onul on, kui pisikesed silmad on onul, kuidas päike paistab, ütlesime veel kõvemini, onu silmad on nagu sirel, laskis vanaema edasi. Lapselaps saras on, aga ilm ei andnud ma alla päris nagu suvel. Aga juuksed, näe, kui harvad on onu juuksed, võib koguni öelda, et onult Unigi juukseid ja pole vajagi, hüüatasin ma ja jäin vait. Hääl hääl, kas kuuled, kuulake, kui ebameeldiv hääl on onul. Aga võib-olla olul polegi vaja meeldivat häält, hüvitise vastuolu pole laulja, onu pole nagu maa ja koolikaup on minu nimi. Kas kuuled, kui naljakas nimi onul on? Siin kees mu viha üle, aitab vanamutt, karjusin ma või ma ei vastuta enda eest. Kas sa näe, niisukene närviline onu viskas vanaema üle õla, ise lapselapse naerupaistel uhkusest säramas ja suundus väljapääsu poole. Ta läks alla. Mina jäin istuma ainult nüüd juba ilmaimekauni Vassilisata. Päris üksi. Tervitati Voosele alles ära, väga rõõmsalt. Muide, kui teie jutustuste järgi otsustada, siis liigub siin tõesti huvitavaid inimesi ja inimesed on pagana huvitavat näiteks praegugi hilinesin, sellepärast istusin koosolekul seda, kujutage ette. Lasksin pilgul üle oma töökaaslaste libiseda. Kes on selle poolt, et lugeda meie vabatahtliku ühingu koosolek avatuks, palun käega märku anda. Kõik tõstsid käe. Ühel häälel vastu võetud. Nüüd tuleb valida koosoleku presiidium. Teen ettepaneku valida presiidiumi Smirnov, Sokolov ja seltsimees Niina Grigorjev, na, kes on nende kandidaatide poolt, palun käega märku anda. Kõik tõstsid käe ühel häälel vastu võetud. Nüüd määrame kindlaks koosoleku korra. Teen ettepaneku anda aruande kõne jaoks aega 40 minutit. Sõnavõttudeks. Kõik tõstsid käe ühel häälel vastu võetud. Kuna teie mind niikuinii ei kuula, teen ettepaneku kuulutada meie koosolek formaalseks, kes on selle poolt, palun käega märku anda. Kõik tõstsid käe ühel ajal vastu võetud. Ja nüüd, kuna teile on see ükstapuha, teen ettepaneku tunnistada koosolekust osavõtjate käitumine tobedaks ja ebavääriliseks, kes on poolt, andke käega märku. Kõik tõstsid käe ühel häälel vastu võetud. Ja nüüd siis, kui asi on kord juba niimoodi läinud, teen ettepaneku igaühel palgas kolm kopikat maha arvata, kes on? Mulle ei lastud lõpetada. Ma panin tähele, et teie oma lugudes vaatate rohkem inimeste sisemust kui neid nii-öelda elu tulipunkte. Teie huumor lähtub esmalt karakteri eripärast, mitte situatsioonidest. Kõiki ahvatlev satiir on teie jaoks see nii nagu teisejärguliseks jäänud. Niisiis on inimese vaatlus teile vist midagi rohkemat kui ajaviide. No ja selle tõttu ongi see gloobus alune paik mulle sümboolse tähendusega et inimese hingemaailma hinge tungida, selleks tuleb tuletada, vaadata alt üles austuse ja mõistupüüdmisega. Ühel lahedal suvepäeval istus Aleksander Steppanjan it's bulvaril mõnules päikese käes, kuulas varblast lõbusalt siutsumist, tõmbas sigaretti. Ning Aleksandr Stepanov mütsil oli hea olla. Või teeks nüüd veel oma viis tuhandelist spordilotoga mõtles ta et oleks täielik õndsus. Aleksander Stepanov puhus laisalt suitsu välja ning kujutas ette, kuidas talle hoiukassast 5000 välja makstakse. Ja naeratas. Muidugi võttis kesta edasi. Semjonov tuleb kohe laenu küsima. Sina võitsid, 5000 teetete ohverda, tühine kümnene. Kust kohast sa selle võtsid, küsin vastu. Semjonov imestab, kuidas, kus kohast kõik ju sellest aina räägivad. See on, kui inimestel pole midagi teha, pahandame vastuseks. Annad kümnelise või tainer, Semjonov, majoannan tagasi. Annad, Köll annad ainult, mis ainult ainult see, mis see seesamune, mis seesamune mõõta, mõõta. Semjonov võtab kümnelise, paneb tasku ja läheb üle tee šašlõkibaari. Aleksandr Stepanov kujutas ette, kuidas Semjonov läheb šašlõkibaari. Tema kümneline taskus ja tall jäi solvumisest peaaegu hing kinni. Istus veel natuke, viskas siis koni tigedalt maha, kihutas varblased minema ja lonkis mornilt koju. Muidugi häid inimesi saaks märgata, on see, tähendab neil ei oleks asu, kui meid ei märkaks halbu. Jutt on järgmisest loost, nagu ma aru saan, kuid ka siin on huligaan teile mitte objekt, vaid vahend. Objektiks on liigne heasüdamlikus. Arguse segul, mugavus. Mööda õhtust inimtühja tänavat vurab punaseid tulukesi vilgutades hiline autobuss. Bussis on vaikne ja hubane. Ühes peatuses siseneb ähmase pilguga meeskodanik. Tere õhtust. Tervitab ta reisijaid. Esimene mees võtab ajalehe ja süveneb lugemisse. Esimene ja kolmas naine hakkavad käekotis tuhnima. Ülejäänud reisijad suunavad pilgu aknast välja. Ahed loeb ajalehte, pöördub uustulnuk rahumeelselt esimese mehe poole. Loen ja vastab, mees värisevad häälel. Aga mis see teile korda läheb? Ei lae ja ainult su lõust ei meeldi mulle, selgitab uustulnuk. Kõkutab omaette naerda, sülgab põrandale ja Deepsist teise naisterahvaga juttu. Mammi, saage aru, ma olen lihtne inimene, lokk, võitsin veidi kärakat. Sellesse son. Pommiks nimetatud tõmbub kühmu ega lausu sõnakestki. Ähmastesse silmadesse valguvad pisarad. Keegi ei armasta mind, keegi tunneb mulle kaasa. Aga ärge kohuke, sõnad kolmas naine leebudes. Raha eest joon, kraaksatab ähmase pilguga kodanik, sina ära tule mind õpetama, muidu lõpetab ta ähvardavalt. Ei tea, mida need mehed veel ootavad, juba ammu Rex aegse huligaan bussist maha tõsta, lausub esimene lainet otseselt kellegi poole pöördumata. Mehed vaikivad. Kas meie hulgas pole siis tõesti ühtki tõelist meest? Hüüatab kolmas naine hämmeldunult. Pärast väikest pausi leidub äkki üks tõeline mees. See on tehnikumi õhtuse osakonna õpilane. Myydia fantnikov. Ta tõuseb ja paneb käehuligaani õlale. Kodanik, jätke laamendamine. Kes on niisugune oled, küsib ähmase pilguga mees, kust sa siia said? Ma hoiatan teid viimast korda, tõstab miitia häält. Aga mina panen sulle ilma hoiatamata, lita kära, vastab ähmase pilguga kodanik ja panebki. Mehed vaikivad, naised vaikivad, meedia vaikib ja mõtleb. Buss veereb peatusesse, uksed avanevad pikemalt aru pidamata, haarab myydia huligaani, kraest ja ühe hoobiga, tõukab ta tänavale. Huligaan laseb jumalagajätuks lendu, veel mõned vandesõnad. Buss sõidab minema. Mehed vaikivad, naised vaikivad, meedia vaikib ja mõtleb. Esimesena teeb suu lahti, teine naine. No küll on ikka korralagedus, ütleb ta. Ja kiidab kolmas naine tagant. Bussis hakatakse kaklema. No hea küll, see teine oli purjus, talle võib veel andeks anda, aga see siin on teine naine, ülimalt nördinud. Mehed vaikivad. Küllap tahtis teine koju naise juurde sõita, arvab esimene daam, aga olles lahke, müks selga ja bussist välja. Mehed vaikivad. Esimene meenutab päikeseuhkusetundega oma sõna duelli, teine heidab huvitatult kolmanda naise poole. Pliike. Kolmas on ilmselt sulgatanud. Buss pidurdab järjekordses peatuses niitja palget lõkendamas, hüppab bussi pealt maha, sisse ronib aga uus ähmase pilguga meeskodanik. Mureteid momendil vaevavad peale remondi Ma mõtlen, mis teen, kodusem. Vaevalt küll üks mure kuidas see saade vastavaid. Ma saan aru postelionist, kes pistab minu ajalehe naabri postkasti. Saan aru, et kastid on ühtemoodi ja neid on kerge segamini ajada. Ma saan aru iseteenindava poekontrolörid, kes nõuab, et ma näitaksin talle, mis mul taskus on. Saan aru, et meie ühiskonnas leidub veel inimesi, kes võtavad võõra vara. Ma saan aru kunstnikust, kes joonistab õnnitluskaardile näärivana, kes sarnaneb alkohoolikule mõistanatsioon, pisiasi, et kaart jõuab sellest hoolimata adressaadini. Ma saan aru, kirjanikust, kes kirjutab halva raamatu. Saan aru, et kirjutada on väga raske ja igalühel esineb nurjumisi. Ma saan aru arhitektidest, kes projekteerivad ühelaadseid, maju ja rajoon. Saan aru, et seda tehakse ökonoomia ja kiirema ehitustempo pärast. Ma saan aru. Saan aru linnade täitevkomiteedest, kes panevad tänavatele kohvikutele ja poodidele ühtesid ja samu nimesid. Saan aru, et igaüks tahab näha oma linna ilusana ja auväärsena. Ma saan isegi sellest huligaani, st aru, kes mu prillid eile katki lõi. Saan aru, et ta oli purjus ja võib-olla et tal oli väga raske lapsepõlv. Ma saan kõigest aru. Aga kas minust saab keegi aru? Alustas huumorikirjutamisega 1969. aastal on seni avaldanud oma lugusid literatuurne Gazetas, literatuurne Rassiiess, krokodillid kirjanduslikes ajakirjades Moskva ja Ukraina. Pärast kaheksanda klassi lõpetamist töötas ka kioski kolm aastat lukksepana. Seejärel teenis Nõukogude armees, pöördus tagasi lukksepa ameti juurde, siis lõpetas trükitehnikumi ja sellest ajast alates töötab trükikojas. Tehnilise toimetajana oma liigile kommenteerides Peab humorist vajalikuks öelda, et see ei tule mitte sõnast kooklus läkaköha, vaid sõnast Kaplinski kudumisvardad. Uuemast on Viktor kioski neile ette näidata tsükkel nummerdatud inimestest. Ega uue idee jaoks kasutada uut järjekorra numbrit eseme inimene, teine inimene ja nii edasi. Näiteks toome kaks miniatuuri. 10. inimene läks kunstinäitusele, vaatas ühte portreed, halb, vaatas teist portreed. Veelgi hullem läks kolmanda portree juurde. No see ei kõlba üldse kuhugi. Siis seisatas peegli ees ja ütles. Sel pildil pole vigagi. Päris hea. Ainult et nägu on kuidagi tobe. 11. inimene püüdis kuldkala, kala palus end vette tagasi lasta, lubades täita inimese mistahes soovi. 11. inimene soovis saada väga targaks. Olgu Su soov täitub, lubas kõlake ja sukeldus vetesügavustesse. Ja 11. inimene vangutas pead. No olin mina ikka üks lollpea. Kuuldu oli meelelahutuslik instseneeringu moskva humoristi Viktor Koklovskini loomingu baasil. Autoritubleeris Avoliik lugusid lugesid Helmut Vaag, Endel Nõmberg, Helle-Reet Helenurm, Karl Kalkun, Ago Saller, Martin Veinmann ja Aksel Küngas. Kokleovskiniga käis gloobuse ajal kohtumas Priit Aimla.