Te kuulete saadet persona. Seekord vastab kuulajate saadetud küsimustele Eri Klas ja Saadet juhib Marje Lenk. Kas te olete suitsumees ei ole kunagi olnud, ei ole ühtki suitsu oma elus suitsetanud lõpuni vähemalt Tartus. Kanjon toredasti öelnud. Ma suudlesin esimest korda naist ja tõmbasin oma esimese sigareti ühel ja samal päeval pärast seda pole ma enam sigaretti tõmmanud. No umbes mina olen kuskil samal sama kaugele selles osas muidugi Oscari on maailmadirigentide korruffee suurim võib-olla kes on olnud nii, et ühesõnaga üks ühine joon meil temaga. Kas teie lähedastest on on suitsetajaid palju olnud? Ja alustades minu emast, sest et minu ema suitsetas pakkide viisi tol ajal veel sellist suitsu nagu pela Murgan all. Nii et algul pabeross seepärast siis sigarette. Ja Ta oli nii-öelda kui seda liini suitsetaja, need üks suits lõppes, panin teise ette, nii et me see kõige suurema emaarmastuse juures see suitsulõhn ei lähendanud mind mitte temaga ja ja ema lõpetas suitsetamise niiviisi, et et tal hakkas vist tulema nikotiinimürgitus, aga muidugi tema ise tähendab seda, et ma olevat olnud nõus minema isegi hambaarsti juurde, kuidas mahedalt ja siis ta jättis selle amma, aga muidugi ka minu abikaasa, sest kahjuks. Te ei ole niisugust kihutustööd kodus. Teen ma mõtlen, et küll see asi ise sinna sadamasse jõuab, et see ükskord ära pannakse, suits. Ameeriklased võitlevad praegu kõvasti suitsetamise vastu ja küllap on see mujal ka nii. Te olete Ameerikas trigeerimas käinud, mida nad seal proovi vaheajal siis teevad? No Ameerikas on täielik see kampaania muide see mitte ainult Ameerikasse ja see on ka Austraalias, nii et ühesõnaga kõik suitsetajad lüüakse ametiruumidest sel ajal välja, nii et ühesõnaga, kui Ameerikas ringi käia või sõita, siis näed majade ees seismas inimesi suitsetamas, sest et ametiruumides suitsetamine on keelatud. Nüüd on ka keelatud juba paljudel lennuliinidel, isegi pikkadel lennuliinidel suitsetamine, nii et sotsidel on väga raske, ütleme, jõuda Austraaliasse, kuhu on vaja lennata 30 tundi. Nii et ilma suitsuta lennata. Vististi on raske. Kui nüüd tulla tagasi selle kuulsad Oscaniini juurde, siis on tema oli üks väga raevukas mees ja kord leida isegi rusikahoobiga puruks kaarnegi hoonis ukse ja räägitakse, et olevat proovides mitu oma kella jalgade all puruks trampinud, kusjuures üks neist kelladest oli tal spetsiaalselt proovi jaoks ostetud. Kas teil on vahel ka proovis selline tunne olnud, et tahaks jalgu trampida? Mul on seda tunnet olnud terve eluaeg, mitte ainult proovides, isegi mujal tavalises elus. Aga jooned pidurdusprotsessid on siiski siiamaani toiminud ja ma mõtlen, et tegelikult temperament kui niisugust võiks üldse sel moel defineerida, on ju tegelikult see, et sa suudad taltsutada oma oma neid tundeid ja emotsioone. Inimene, kellel ei ole mingeid soove kuidagi äkiliselt reageerida, loetakse võtmise, tuimaks inimeseks, võib olla väga sügavalt mõtlevaks inimeseks, aga siis on seal väga palju paksul ja nii-öelda reaktsiooni ja tegevuse vahel. Nii et ma mõtlen, et temperament on temperamenti tagasi hoida ja tihti mõeldakse temperamendi all käredust ja, ja jalaga vastu maad löömist, aga see on tihtipeale ka seotud ka kasvatamatusega. Nii et ühesõnaga kõva kära tegemine ei ole just mitte temperamendi tunnus, vaid distiga kasvatamatus. Kas te ei ole kedagi kuradile saata? Olen küll siis peab olema põhjus ikka võrdlemisi võrdlemisi sügav ja, ja otsus võrdlemisi lõplik. Mis teid proovis kõige rohkem, vihastab meistrit. Meeste ja naiste puhul. Ma arvan, et mind viimasel ajal vihastad väga-väga vähe, sest et ma olen õnnelikus seisus olnud. Mul on olnud õnn musitseerida väga, vägagi erinevate kollektiividega. Olgu see siis siin kodus või, või kuskil mujal. Ma ausalt öeldes ei olegi tükk aega kellelegi pale orkestris vihastanud. Sest et enam ei ole nagu kombeks orkestrisse tulla vintis peaga või, või haigutada või, või teha nii-öelda pulli, nagu öeldakse. Eriti viimastel aastatel, kui sa juhatad orkestrit ümber maailma. Need sellised poisilikult ja huligaani tembud on ammu ära unustatud. Mis puudutab aga orkestrite taset, siis minu arust vahet ei ole, kas ma juhatan kuskil välismaal top orkestrit või, või, või kuskil kuskil väikses linnas orkestrit või meil kodus, sest et tegelikult ma näen nendes muusikutes oma sõpru ja kaasmõtlejaid ja nad annavad kõik selleks, et seda muusikat teha. Kui need nii siin, kui seal tahavad mängida Beethoveni sümfooniat, siis ma pean tegema kõik selleks, et see sümfoonia kõige paremini välja tuleks. Nii et vihastamiseks pole põhjust. Pigem vastupidi. Sa pead väga osalema selles, mida muusikad tahavad ja, ja, ja see minu arvates on minu jaoks pakkunud mulle väga suurt rõõmu. Küsitakse, millised on teie halvad iseloomujooned? Minu halvad iseloomujooned, ma mõtlen, neid on ikka kõvasti. See, et ma olen tihti kärsitu ei ole hea iseloomujoon, et ma olen närviline, kuigi ma seda üritan peita ja tihti tunduma vägagi rahulik. Ma võtan asju liiga südamesse, see on väga halb iseloomujoon. Sest et ma elan läbi, kui ma olen midagi valesti öelnud või keegi mulle midagi halvasti öelnud tähendab kuigi nii-öelda selle lõbu taga võiks näha, et ma olen kogu aeg lõbus, aga tegelikult ma polegi nii lõbus mees. Ma mõtlen, ma pole liiga, vallutan südant ja pead probleemidega, mille pärast ma võib-olla ei peaks seda tegema. Ma mõtlen neid omal seal veel palju-palju. Keegi küsib, et kas on kunagi juhtunud, et orkester on juhtinud teid. Nooremast peast ma mõtlen, on see täiesti tavaline, et iga alustav dirigent näeb viga ikkagi orkestris ja orkester tunnetab seda, et ahah seda kutselise juhime meie. Ja see on väga halb tunne, ausalt öeldes, kui kui sa tunned, et, et ühesõnaga, kollektiiv hakkab juhtima juhti, seda võib ka täheldada sealjuures, kui ütleme nii-öelda ametiühingud hakkavad juhtima kunstiliselt asutust. Kusjuures oskab nii-öelda see demokraatia selles sfääris eriti ei toimi, sest et kui tahetakse, et, et ütleme, üks teos hästi valmis saaks, siis 10 kokaga supi valmis ei tee. Nii et nooremast peast ma tundsin seda ehk küll. Mitu dirigendikeppi on eriklassi ühtegi kuulnud. Oi, mul on tegelikult kodus neid päris palju ja olen saanud kingituseks ja olen neid ka ostnud, aga naljakas on see, et kui ma noor olin, siis neid dirigenti keppe läks ikka tihti puruks ja ja nüüd on, aga asi lähebki kuidagi. Ebauskliku see poole kalduvad läinud, et ma olen juhatanud muide viimased neli-viis aastat ühe kepiga ja ei ole ta katki läinud ja uudiga on olemas paar varukepi ka, aga aga isegi isegi kui ma lähen juhatama ka pikki teoseid, lähen ma ikkagi ühe dirigendikepiga ei alati küsida, et miks te seda teist kaasa ei võta, et äkki läheb katki midagi, mast, ah siis läheb ka ilma, kas käest ära pole kukkunud ka küll neid lennanud, aga nad olid tagasi toodud naha, millest need valmistatud? No neid on neid materjale nüüd seoses tehnoloogia arenguga, nii palju, et muidugi kõige tavalisemad on puust ja ja nüüd on muidugi väga palju ka plastmassist ja muidugi plastmassist. Need ei lähe nii kergesti katki. Ja jällegi on jaapani kepid võib-olla kõige enam populaarsed keppis juhataja muide, nii et väga tihti on see, et ma võin osta omale väga ilusat Adidas kui ma tea puuma või Asexi tennised, aga sellepärast ma veel ei hakka kiiremini jooksma, nii et selle kepi kaasamasijad, kes keppis juhataja. Inimene, kes on näinud töötavat dirigenti tavaliselt vaid selja tagant, käsi tõstmas ei või, selle ameti võlust ja valust midagi teada. Kuna vaimse energiakulu on raske mõõta siis küsiksin füüsilise energiakulu kohta, millise muud töö või liikumisega saab näiteks võrrelda teie keerulise repertuaariga kahetunnist kontserti. Ma ei oskagi otseselt kohe võõrutada seda mõne teise ametiga, kuid. Ausalt öeldes mina olla selline töörügaja higistanud tüüp, näiteks. Ma hakkan higistama juhatama hakkan kunagi minu klassivend Tõnno Lepmets, kes oli Kalevi korvpalli koonduse legendaarne tsenter, ütles, et ühesõnaga, kui tema võtab korvpalli kätte, tal juba hakkab higi voolama vaata umbes sama minuga, sest et see tegelikult ei ole ju see higi, mida, mida ma vaeva higi või aga selle töö tulemusena. Kuid see on, kuidas ma võiksin öelda mingisuguse vaban, energia vabanemine või sest et mul on seda. Konsultatsioon peab olema või ta on nii suur, et see mõte saiu, koondet, enesesse 100 vahel 200 inimese mõtted või püüate neid juhtida mitte ainult füüsiliselt muutne kätega liigutades, vaid ka ka silmade mõtetega seal noh, mingisugune. Hüpnoos või parapsühholoogia nimetage, kuidas tahate. Kuid see mõtlemine on ühine ja tore on näha, et minu mõte liigub koos muusikute mõttega ja sinna, aga ma ei peagi palju vahel liigutama, aga see ei tähenda seda, et energiat ei kuluks. Nende üllatav on see olnud, et ja seda on palju tähele pannud, et kui ütleme Ma enne kontserdi või ka pärast kontserti istun autosse, siis auto aknad lähevad kohe aurust higiseks. Aga seal mingisugune energia ülejääk, mis, mis siis levib sealsamas autoski. Võrrelda millegagi ka seda ei saa seda tööd, sest see on erinevad juba repertuaar ja, ja mida ma juhatan ja keda ma juhatan. Kuivõrd kerge või raske see teos on. Kuid fakt on see, et, et füüsilised nagu vistist te olete märganud, on suuremad osad dirigente pärast etendusi või kontserti vägagi märjad, nii et higi tuleb palju. Aga me ei saa ju hakata võrdlema aladega, maratonijooksja igatahes ei ole kuigi vahel etendused vägagi pikad. Ja see ongi tähtis, kuidas sa oma jõudu ja jaotad, jõudu jaotad selles mõttes, et teos ei saa olla täis kulminatsiooni iga viie minuti tagant. Igal teosel on oma kõrgpunkti ja vahepunktid ja seesamamoodi jaotatusega oma energiat. Nii et puulõhkumisega oma kindlasti ei saaks hakkama, aga, aga puulõhkuja võib-olla ei saaks hakkama ka jälle minu ametiga. Nii et iga kingsepp öeldakse, peab jääma ministri juurde minu liistu sisse peenikene keppija sepaks partituur ja need mitusada inimest, kellega ma siis seda muusikat teen. Las see jääb siis mõistatuseks, kelle tööga oma tööd võiksin võrrelda. Millised on dirigentide kutsehaigused? Ma arvan, et üks kutsehaigus on see, et jalad tihti väsivad palju kiiremini kui käed, sest et tundub, et paljudele kindlasti käed on väga väsinud, sest et käed on kogu aeg liikumises ja neid nii-öelda maa alla ei lasta. Kuid tegelikult on just jalad need, mis, mis üldse ei liigu ja vereringe seal Need vahel väsivad jalad palju rohkem ära. Sellest seismisest. Öeldakse, et dirigendid elavad kõige kauem, võib-olla see on täiesti tõsiselt, et tahad, ei taha saju võimled seoses selle, selle dirigeerimisega iga päev. Ja, ja sinu mõttetegevus on väga aktiivne. Võib-olla sellepärast ongi seletatav dirigentide suhteliselt kõrge iga ja suhteliselt hea mälu. Sest meelde peavad jääma mitte ainult noodid, vaid ka ka inimesed, orkestrid, teosed. Nii et ma mõtlen, et kutsehaigusi selliseid kujunenud kusse haigusi ei saaks just öelda isegi ka seda, et teata, palju diligendid hakkaksid halvemini kuulma, sest et mõnel löökpillimängijal või trompetimängijal, kes kogu aeg on palju muusika sees võib see kutsehaiguseks ehk tulla ja ma olen tähele pannud, et aldimängija just eriti ja puupuhkpillimängijat, kellele nii-öelda kõrva puhuvad vaskpillimängijad kurdavad just kuulme häirete üle ja aga dirigent seisab tavaliselt sellises kohas, kus, kus ta reguleerib just seda kogu heli helimassi ja ka kuulmise häired ei täheldatud palju dirigentide juures. Millised on olnud teie ebaõnnestumised dirigenditöös? Küsib keegi. Vaadake kui, kui nüüd mõelda, mis, mis on ebaõnnestumine, kas ebaõnnestumine on halb kriitika või ebaõnnestumine on halb kontsert. Minu jaoks on ebaõnnestumine halb kontsert või halb esinemine Halba kriitikat saada samuti nagu head kriitikat, muide, saadav võrdlemisi lihtne seal kõiki juhuslik. On olnud minu kõige õnnetum päev oli siis, kui ma olin Moskva suure teatri stažöör, tähendab niisugune assistent, dirigent ja impro ägilises situatsioonis, mind pandi juhatama aida ooperis lavatagust, õigemini põrandaalust orkestrit kus orkestri pidi sisse astuma teatud rebligi järele ja, ja minul läksid noodid segamini, ema juhataja selle sisse, palju varem. Te võite arvata, mis, mis juhtus, see oli Moskva suure teatri paraadetendus Haiida ja äkki keset edenedes tuleb üks niisugune praegused ühega kõiki tõmbasid pea krae sisse ja minul oli niisugune tunne, et millise puu otsa ma ennast pärast seda riputan, need, aga see oli mu võib-olla kõige julmem šokk. Mis puudutab aga ebaõnnestunud kontserdist, siis neid on, neid on olnud päris mitu. Ja nii, et tihti sa elad nagu sellele võib olla palju rohkem kaasa, kui kui vigadega on, nii, et kui üks viga tuleb, siis tuleb kindlasti teine, kolmas ja neljas kohe otsa. Ja siin ongi see, see häda, et dirigent ei ole suuteline neid vigu enam korrigeerima, sest see aparaat ei ole ju päriselt sinu käes hoida. Ja kui kui need vead on orkestris korduvad, siis ja kui sina seal midagi kaasa teha või aidata ei saa, siis on väga kurb tunne. Nii et neid ebaõnnestumisi on olnud küll. Nüüd vastupidine küsimus, milliseid saavutusi peate ise kõige olulisemateks? Mina pean kõige olulisemaks enda elus kahtekümmet aastat Estonia teatri eesotsas. Ses mõttes, et see oli minu elu kõige ilusam aeg. Kuigi ma olen Estonias töötanud 30 aastat vastutada selle kollektiivi murede ja heakäigu eest, on väga suur koorem. Ma olen olnud peadirigent ka paljudes teistes kohtades, kuid see on minu kõige noh, mille üle ta uhke olen, sest et sel ajal, kui kui oli raske aeg ja kui öeldi, et ei saa, ma üritasin siiski tõestada, et saab ja ja elasin selle nimel, et teater oleks tasemel. Meil oli suurepärased lauljad, oli suurepärane repertuaar, iga aastal oli eesti algupärandid kavas. Me käisime, kuigi öeldi, et ei saa, käisime Soomes Rootsis, Pariisis, Saksamaal, aga teistes riikides. Ja mitte mitte üksinda või kahekesi, vaid 300 400 inimesega. Mul oli uhke tunne nende inimeste üle, kuidas nad ennast ennastsalgavalt musitseerisime rasketes oludes selle kõige raskema aja üle elasid ja, ja uhkusega võime nüüd nentida, et meil on ja ja on hea ooperiteater. Persona saatekülaline on Eri Klas. Muutub tõeks muinasjutt. Veere raskus ei tee üle torbise v. Su ellu päiketu kipnaagumiski ja Perry mingi kõikjal täis armastust. Saada. Sinu võlu suri Ortroomine. Seda taipad ja teha seda rikkuseks pea, et sohi on. Piirabree mude vall siin siin laotuse all asuv pilgus kristall särab. Sarnane verd ning Suhi. Piirab rõõmuga tõdema, et laotuse all asub Kas vastab tõele, et käisite kunagiste televisioonis režissööride kursustel? Ja käisin noorest peast, ma tegin kõik. Mis võimalik, on, need 24 tundi päevas oli minu jaoks vähe. Käisin režissööride kursustel ja töötasin ka režissöörina Eesti Televisioonis. Kes vanematest inimestest mäletab, oli, käisin kunagi läbimurdena lääne kerge muusika poole pealt Marino marini. See oli minu esimene televisiooni. Kui sealt ülekanne, mida ma tegin. Televisioonisaateid ja tahtsin televisioonist ära minna, siis nõuti, et ma enesele asendaja leiaksin ja asendajaks ma pakkusin siis oma koolivenda ka Gustav Ernesaks, õpilastena koorijuhti Elmo lööve, et kes nüüd võiks öelda juba televisiooni veteran ja kes on võib-olla üks juhtivamaid Eesti televisiooni režissöör. Emil Laansoo ansambel oli omal ajal väga populaarne ansambel. Kuidas te sinna sattusite? Ma asendasin, paljud erastanud või Elmar Kruusi kuidagi tol ajal televisiooni veel ei olnud ja ei paistnud kaugele ja kui no ütleme näiteks Kalmer Tennosaare kontserdite või rinne, kontserdid, teete, alati loeti salmi, Kalmeril oli niisugune komme alati lugeda salmi kõikide ansambli liikmete kohta, et sealt nägu nagu tõuseb koit helilooja Arne Oit. Ja siis kui teraskord tuli, siis ta ütles, et siin imehelisid toob meile põlumaalt meie vibrofoni virtuoos Kalju terasmaa. Ja mina kummardusin. Sest eks ole. Sest kalju oli sel ajal hoopis Tallinnas. Meie muudetud ja nii, ühesõnaga oligi ükskord vägagi niisugune. Noh, kui seda mitte tavaline lugu, Kalju oli just Tallinnas ja, ja mina olin, olin Palamusel kontserdil ja siis Ma olin noor poiss, mul oli väike romaan ühe tütarlapsega ja tema kogu aeg muudkui rääkis minule. Kas leivaraha ikka selle ansambliga teenisite? Leivaraha ma hakkasin teenima. Kui rääkida ansamblimängus, siis ma, see hakkas peale hoopiski Pirita bussijaamas siis ma olin 14 15 aastane ja pärast seda tulin ka Eesti raadio sümfooniaorkestrisse pillimeheks. Nii et muusikamehe leiba olen ma teeninud vahvalt. 40 aastat kuskil 50.-te aastate lõpul. Uno Naissoo. Festivalil kuldmedali kutsus mind ka sinna mängima, jaga laulma. Minu meelest mul mingit lauluhäält ei olnud, aga, aga nii ma seal siis hakkasin natukene kõõrutama ja pärast sellest sündis vokaalkvartett kuhu kuulusid siis Kalju Terasmaa ja Uno Loop, arves hauge, mina ja 60. aastatel, siis me olime võrdlemisi tuntud nii raadios kui televisioonis ja tegime ka esinemisi nii vabariigis kui ka kui ka Moskvas, Leningradis. Itaallastel on vanasõna. Jumal kaitsku meid halva naabri ja viiulit käeksutaja eest. Teie peres on kogu aeg muusikat tehtud. Kas naabritega pole probleeme olnud? Ei ole olnud, sest et vanasti, kui me elasime Gonsiori tänaval siinsamas raadiomaja kõrval oli meie korteri esimesel korrusel nüüd all, ei olnud ühtegi. Elanikku keldris ma mõtlen, üks sein oli vastu, koridori seal ei olnud, ka elanike üleval olid vägagi rahulikud inimesed ja vahesein oli väga paks. Vana maja, nii et ma tegelikult muusikat oli seal majas palju, sest et meie korteris oligi tol ajal kolm klaverit. Kaks oli Bruno Luki korteris või toas. Ja üks oli meil nii et ma nii-öelda klaverimängu saatel üles kasvanud ja alati ma ärkasin nagu siis üles, kui klaverimäng järgi jäi, et see oli nagu ebatavaline hetki. Milliseid Pille oskate mängida ja mida neist kõige paremini küsitakse? No ma olen mänginud klaverit, viiulit, kõikjal löökpill, ma arvan, et, et omal ajal ma mängisin vist neid löökpilli kõige peale. Nii nüüd selline küsimus, millal te viimati tantsisite? Tantsisin mitte ammu tagasi, ühel sünnipäeval oma abikaasaga ja natuke enne seda teisel sünnipäeval oma emaga. Käes kooli ajal olite suur taansulevil. Tantsulõvi ma pole suurt kunagi olnud, sest et ristiti, see tuli sellest Tiltumusest, kui ma restoranis hakkasin mängima. No võite ise arvata, kui sa 14 aastased istud, viieteist- aastased, istud viis kuus tundi orkestris ja näed, kuidas inimesed nühivad põrandal. Selle aja kõik maha. Aga ma pole nagu sellest eriti vaimustatud olnud kunagi. Aga päike, liigutus tantsupõrandal teevad rõõmu. Millal olite esimest korda kõrvuni armunud, küsib keegi. Ma arvan, kui ma olin kõrvuni armunud vististi komani, kuskil 10 11 aastane ühese, väga suurte silmade ja suurte rindadega vanemasse naisesse. Kas tüdrukud ajasid teid taga või kuulusid nii-öelda tagasihoidlike noormeeste kilda? Tüdrukud näevad just nimelt väga tagasihoidlikke noormehi, minu arvates. Nii see tavaliselt on olnud ja, ja ägedad noormehed ajavad taga tavaliselt neid tütarlapsi, kes kes ei ole nii ägedad, vaid nad. See küsimus tekib, et mikspärast tüdruk minust välja ei tee. Ja samuti on see vastupidi, nii et ma arvan, et et meil oli nii-öelda tõmbe mõlemale poole. Mis on teie jaoks romantika? Romantika üldiselt ma pean ütlema, et ma olen vägagi sentimentaalne inimesele. Mind liigutavad paljud asjad, loodusmuusika, tunded ja ma arvan, et mul on isegi tihti raskusi nende varjamisega. Kas luuletusi olete kunagi proovinud kirjutada? Ei ei luuletusi kirjutada mitte kunagi, kuid lugenud lugeda armastuseni taga armastust kirjale Teil on väga vähe. Ma olen üldiselt väga-väga kartlik dokumentatsiooni suhtes. Te olete kolmandat korda abielus, kas teie olete alati abieluettepaneku teinud? Küsitakse, mille nahka on teie eelmised abielud läinud. No tõtt-öelda kui abielu läheb nahka, siis ühte pool süüdistada selles on väga-väga vale. Lugu saab kord läbi nagu lugu saab alguse ja väiksed süüd kasvavas suuremateks. Jaa, jaa. Ja ma mõtlen väga suure süü, võiksin ütelda oma oma töö arvele, sest et armastan väga oma eriala ja ja olen tihti toonud oma eraelu oma töö ohvriks. Nii et ühesõnaga, hommikul, kui ma ärkasin, siis esimene asi oli mõelda, kas ikka kõik on korras tööl ja ja vaja sinna sõita, tänna sõita. Nüüd ma üritan. Vähemalt selles abielus, olen üritanud seda peret nii palju koos hoida, jaga seda peret kaasa võtta, nii et ühesõnaga ma arvan, et minu töö ja, ja see, kui nad kiindumus sellesse töösse on olnud võrdlemisi suurel. Kuulsa mehe naine on raske olla, ükskõik kui kena ja andekas ta ka poleks, jäeta ikka oma mehe varju. Mida teie sellest asjast arvavad? Üksteise mõistmine on väga tähtis, muidugi ei ole hea, kui vististi olla lihtsalt kellegi vari. Ja ei ole hea ka seda tunnet tunda enesele, et minu naine on minu vari. Parem on, kui, kui me hästi läbi saame ja ma pean sellist üksteisemõistmise sõprus suuremaks kui see, et et mina peaksin naist kogu aeg esile tooma või naine peaks kogu aeg oma meest kiitma. Rahulik ja üksteise mõistmine on, on kindlasti palju enam tänuväärt ja, ja naisele kindlasti raske tihti alla suruda seda nii-öelda enese mina võib-olla selles sfääris. Kuid samaaegselt, kui naine meest armastab, siis ta saab sellest mehe osutatud tähelepanust sama palju ka enesele. Kas te olete kergesti mõjutatav, kas naisterahval on võimalik teid ümber sõrme keerata? Kergesti mõjutatav ma ei ole, kuid ma olen suhteliselt leplik ja tihti järeleandlik ja mõtlen lahti sellest siis läheb nagu läheb, pea vähem, vähem sekelduste pahandust. Millal te oma naisega viimati riidlesite küsitakse? Noh suurt riide pole olnud, aga pisi riidu ikka tuleb, nii et ma ei leia, et selline meepotis elamine eriti mind rahuldaks, nii et ma saan oma naisega hästi läbi ja see on väga tähtis. Millega tegeleb teie naine? Naine on klaverieriala lõpetanud Tallinnas konservatooriumis. Ta on kaua aastaid olnud Teatris pianistiks Turu linnateatris. Praegu on tal väikene agendi büroo kontsertbüroo, mis vahendab suuremalt jaolt just eesti artistide esinemisi Soomes. Kuidas teil ämmadega on vedanud? Üldiselt ma pean ütlema tämmadega, mul on olnud alati hea läbisaamine nagu kõikide vanade inimestega. Paistab, et läbisaamine vanade inimestega ja lastega on minul nagu paremini välja tulnud kui, kui omavanustega või noorematega. Kuidas elab teie tütar Tartus? 100 eurot minu arvates hästi, sest et ta on oma tööde ja tegemistega hästi edasi jõudnud ta Vanemuise teatri näitleja. Tal on kaks toredat poissi ja mul on hea meel, et, et tal nii läheb, nagu ta läheb. Küsitakse, mida mäletate oma isast? Ma ei mäleta oma, sest mitte midagi. Ma kaotasin oma isa, kui ma olin kaheaastane. Ta oli tšellomängija ja õppis konservatooriumis koos minu emaga. Sel kursusel õppisid veel Gustav Ernesaks Eugen Kapp ja Vladimir Alumäe ja palju palju teisi muusikuid. Sõda röövis ta meelt siis, kui ma olin kahe aastane. Ma olen väga tema moodi. Kui ma vaatan neid pilte, siis ma väikse poisina ei saanud ette kujutada kuidasmoodi võisin mina olla pildi peal nendes riietes, mida mul ei ole. Siis mulle tehti selgeks, et see on minu isa. Pean ütlema, et need geenid on ka edasi toiminud ja ma vaatan, et ta minu tütar on ka suuresti minu minu moodi. Kas olete oma emale alati hea poeg olnud või pole see sugugi nii? Ma arvan, et mu ema on minuga palju vaeva näinud, sest et ma ei püsinud pudelis ka paigal ja eriti kooliajal oli minuga küllalt palju tegemist. Nagu ma olen tihti öelnud, et mu ema on saanud peaaegu sama suure haridusliku mina, sest et ta oli ka teine päev koolis minu vempude ja vigurite pärast. Kuid Ma pean ütlema, et ma austan oma ema väga ja ta on minule olnud kõige kallimaks inimeseks maailmas, sest et ilma temata ei oleks mind. Ma olen üritanud kõik teha, et tal oleks hea ja rahulik elu olnud ja on. Ja ma arvan, et ka temal on vististi praegu hea meel minust. Kas peks oled tema käest saanud? Ema ei olnud võimeline mind peksma, mind üritas peksta ema ja vanaema eestvõtmisel minu vanaisa. Aga minu vanaisa oli nii hea südamega inimene, ta lõi mind nööriga jäise, nuttis. Kui palju on teie peres kinni peetud juudi rahvatraditsioonidest? Küsitakse. Võib-olla ainult nii palju, et, et et me üritame seda mingil moel säilitada ja ütleme, toidulaual on tihti selliseid maitsvaid juudi toite, mida ka meisterlikult valmistab nüüd juba minu naine. Kas olete alati elanud rahalises mõttes lahedalt või on olnud teil ka selliseid aegu, mil tuli kõvasti kokku hoida? Kui sõda lõppes, oli ema ainukene toitja, meil oli perekonnas päris mitu inimest. Minu tädi, minu vanaisa, minu vanaema ja mina. Ja see üks väike naisterahvas pidi hoolitsema meie kõikide eest. Mina asusin nagu ütlesin, tööle neljateistaastaselt. Ja noh, meil ei olnud eriti lahedad võimalused. Kokku on hoitud siin elus vägagi palju. Igal hommikul uurima ajalehest rikaste inimeste nimekirja. Kui ma sealt oma nime leia, lähen tööle. Kui teil oleks väga palju raha, kas läheksite veel tööle? Kindlasti ma mõtlen, et ma ei tee ju tööd raha pärast ja üldse nii-öelda palju unistatud. Varem ütleksin palju unistatud. Aeg, et kunagi, kui on kõvasti tööd tehtud, siis saab hakata nautima, minna pensionile, ma mõtlen, võib-olla kõige koledam aeg inimese elus, kui ta peab minema pensionile. Sest tavaliselt inimesed armastavad oma tööd ja kui nad tunnevad, et enam ei tekkinud selle töö juures ei ole vaja või need lükatakse kõrvale. See võib-olla kõige kurvem aeg, eriti aktiivsetel inimestel, nii et. Ma mõtlen, siin on vastus sellele küsimusele, et igal juhul peaks inimene teele minema tööle minema. Kui teil tuleks Peeter Sauli kab poksiringis kohtuda, mis te arvate, kes võidaks? Ma arvan, et Peeter Saul. Me oleme kord isegi katsetada. Nimelt tehti ükskord üks niisugune saade, televisiooni saade, kus oli siis kuulutus kõlas niiet sinises nurgas, Peeter Saul, kerge muusika. Raskekaal ja siniseid nurgas oli hiiglas raskemuusika kerge kaal, nüüd me oleme mõlemad raskekaalu, aga, ja tema on minust ikkagi palju suurem ja palju-palju nobedam ja, ja vististi palju parem. Ning siis saab, peagi märkad. Et õnne poole päikse Ja kui sa võid end käsutada, on. Siiski ja naeratada. Sest igavesti sul truu Kui sa võid ennast käsutada siis püüa naeratada. Sest igavest sul. On? Kas see, et meie head Eesti lauljad on oma teatriseinte vahele jäänud ja ei ole eriti maailma teiste muusikateatrite lavastustes kaasa teinud tähendab seda, et meil ei ole siiski maailmatasemel soliste või on asi hoopis selles, et meie lauljatel puuduvad head mänedžeride? No tegelikult nii seda kui teist. Hea mänedžer on tegelikult laulja ise. Kui mõnele tundub, et mänedžer teeb teeb nime artistile, see ei ole päris õige. Mänedžer on see, kes leiab laulja või artistiga esineja pakub talle esimese võimaluse. Kui esimene võimalus hästi läheb ja ennast see ennast õigustab, siis edasi hakkab see, see juba ise toimuma ja mälestus on see, kes ainult Ta saab oma provisioonisele esineja pealt. Sest et ma näen seda enese järgi, et minu imple saanud. Nad ainult teatad mulle, et kas ma tahan sinna minna või tahan ma tänna minna, sest et aga nemad võtavad iga esinemise peatuma teatud protsendi ja see on nende teenistus. Mis puudutab aga lauljad, siis muidugi kõige raskem aeg. Vokaaltase oli vabariigis vägagi kõrge, ma mõtlen aega, kui olid Kuusik ja Ots, Krumm ja koitis ja ja, ja paljud teised, kes teenimatult istudes siin kodus ja suure uhkusega teatati, et et kuusik käis Hiinas ja ots Mongoolias millistel nendel maadel ei olnud suurt Kaalu muusikailmas, kuid kui praegu kuulata neid heliplaate ja laserplaate, mida nüüd õnneks ka mujal riikides saab osta, siis imestavad kõik välismaal, et kui suured lauljad meil omal ajal olid. Olete viibinud paljudes maailma paikades. Millises linnas tahaksite meelsasti mõnda aega elada? Ausalt öeldes on paar linna, millised tunduvad meeldivateni ja kodustena, kuid elada manis. Ei, ei, ei saa, sest et mind kisub ikkagi koju ja kodu ei saa olla 10. kohas. Mul on praegugi tegemist, kuna maarjata kiigun Tallinna ja Helsingi vahel. Kuid kui rääkida maailma kaunimates lindudest, mis mulle meeldivad tegu, kus ma olen meelsasti veetnud aega kauem, kui kui nädal veedaksin, siis need on kaks linna. Liza, Vancouver, Kanadas ja Sydney Melbourne Austraalias. Sydney ooperiteater on väga kaunis ehitis, kuidas see maja seestpoolt välja näeb ja kuidas seal töötada. See on väga kena maja ka seestpoolt ja see on jälle üks näide, kus kus üks skulptuur, objekt on tegelikult saanud kogu maa tunnuseks. Ilmetuid, linnu Ameerikas on tuhandeid, üks seal on need teisele majad on madalad, siis äkki nende hulka hirmsat pilvelõhkujad. Kuid raske on eristada, ütleme tallast, ford voodist või, või mine jaapanlasest või ning kõik on nagu väga sarnased. Sydney on väga hell linn, kui, kui te näete kaardil seda ooperiteatripilti, seda nõnda. Neid purjesid, kui purjesid meenutavat ehitust siis saad, tunned kohe ära seal siin siin Sydney ooperiteater tähendab, aktsent on ka sellele kultuurile. See maja on väga kõrge. Sisemise kultuuriga, ütleksin samuti, sest ma olen juhatanud seal mitmel korral tänavu aasta aiaga möödunud aasta ja paari aasta eest. Seal on väga hea orkester ja väga hea ooperi. Mina ostsin sinisümfooniaorkestrit ja see on ka seest väga ratsionaalselt ja väga kenasti ehitatud ja väga hubaselt ehitatud, sest et tihti võib mõni uus ooperiteater sugugi mitte hubane olla. Näiteks väga hubane on ka Soome uus ooperimaja, kuid sugugi mitte hubane. Ei ole Pariisi uus Basti juubel, mis tuletab meelde seest nagu kõnniksid kuskilt laboratooriumis või tehases. Et see on üks suurepärane maja nii seest kui väljast. Nüüd sedalaadi küsimus, kas teie süda ei kripelda sellepärast et te pole saanud laskaala või Metropolitan Opera peadirigent? Ei grippide sugugi, ma üldiselt pean ütlema, et ma kogu aeg nagu imestan, et, et ma olen seda saanud, mida ma kunagi ei võinud arvatagi, et et ma võiksin, võiksin seda saada ja ma olen õnnelik sellegi üle mis mul on olnud ja seda on olnud vägagi palju. On palju kohti, kus ma ei ole juhatanud. Pole juhatanud ka kogenud kaadrisse sõitis või Viini štaas ooperis, aga. Mine mine sa tea, millal see kõik hea on, minu arvates, kui ma olen hoopis selle asemel kuskil mujal midagi teinud või tegemata jätta, võib-olla selle palju õigem olnud. Kuidas möödus professor eriklassi õppeaasta Soome Sibeliuse nimelises akadeemias? Väga toredasti, ma olin nagu sellega väga rahul, sest et see on minule täiesti uus ala. Nüüd ma olen seda pidanud poolteist aastat seda professori ametit seal teisel pool lahte. Seal oma 10 energilist noort õpilast, kes agaralt rühivad kõrgetele dirigendipostidele. Seal on suurepärased võimalused, on õpe, orkester, on uhke videoaparatuur. Me veedame huvitavat aega ja ma olen tõtt-öelda ka ise väga palju oma noortelt õpilastelt õppinud. Üheks õnnestumiseks võiksin lugeda nüüd just juulikuus toimunud ringreisi Sibeliuse Akadeemia orkestri ja kooriga. Kandsime ette Sibeliuse sümfooniad, kuller, mida Euroopas on suhteliselt vähe mängitud. Ja esmakordselt olime sellega siis nüüd reisil Veneetsias, Budapestis, Viinis, Viinis toimus sel aastal suur festival, kuhu oli kutsutud kõikide sõjas osalenud maade noorteorkestrit. Kahju, et sinna ei saabunud Eesti Muusikaakadeemia orkester. Meil läks väga toredasti noored muusikud, lauljad, nende hulgas ka mitu minu õpilast, kes siis mängisid orkestris, laulsid kooris kaasa. See on ka üks tahk minu elus nüüd, et esmakordselt möödunud aastal mitmel korral, kui ma juhatasin seda orkestrit nii kui ma olen nagu harjunud, et minu poole pöördutakse, maestro mis, kuidas või siis ütleme, nende inimestega, keda ammugi ammu tunnen, ütlevad, kas arvad siin nii või naa. Siis nüüd olen mitu korda põrganud sellega kokku, et õpetaja, mis ma siin teen, kas siis ma sain aru, et et ma tegelikult õpetan ka seda orkestrit ja seda koori, mis on kannude minu vastutada? Nii nüüd niisugune küsimus, kas oskate seletada, miks Eestimaal on kultuuriga sellised lood nagu on? No ma tunnen vägagi muret mis mis saab edasi? Nagu surnaski, kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Siis mul on nagu natukene hirm ja ja pelg selle eest, et et see järjepidevus ei lähe päris päris rahulikku rada. Tihti on löögi alla sattunud kõik see, mis, mis oli, oli halb nüüd on kõik hea. Lähemal tutvumisel selgub, et hea ei ole mitte see, millest sa ütled talle ja ta peab olema hea. See järjepidevus peaks olema nagu palju kindlal tunnetatavam. Ma mõtlen nüüd, kus ma tegelen selle eesti rahvuskultuurifondiga saama sellest eriti palju aru, sest et ma näen neid abi, palujaid neid kirju lugedes. See mure tuleb rohkem ja rohkem lähedale. Tõtt-öelda nüüd, kus oleme vabariik taas ja ja kultuuriinimesed vaevlevad palju madalamates palkades kui vabariigi keskmine. Ja me veel imestame, et miski toimib siis teeb see tõesti väga muret ka, kui meie väljapaistvad näitlejad, kunstnikud lähevad manalateele, kutsutakse juba praegu raha, et neid mata, midagi, midagi hirmutavat selles kõiges. Ma isegi ei räägi sellest, et need palgad on madalad, kuid minu arvates väga ebavõrdne on see, et kui kultuuri üle, mille üle me kõik uhked oleme, see kultuur on see, mida uhkuse maga oleme üle kandnud üle aastakümnete siis ei ole seda kultuur jõudnud lõhkuda ka nõukogude periood. Ja me oleme selle läheb tänu sellele kultuurile säilitanud selle mõtlemise ja, ja, ja kui me nüüd seda kultuuri ei hinda ja ka neid inimesi, kes selle säilitanud on siis on see minutes väga kurjast. Kasvõi näiteks mõelda selle üle, et kui inimene on pääsenud Riigikogusse ja istunud oma suhteliselt lühikese paariaastase perioodi seal ära või mõni isegi vähem saab ütlemata kõrgelt mitte vanaduse, vaid lihtsalt pensioni. Ja me räägime siin kultuuritegelastest, kes saavad, kes on Eesti kultuurile kõik andnud terve elu, mitte kaks aastat, mitte kaks kuud, mitte kui me praegu noh, nendel päevadel, kus me praegu seda juttu ajav toimuvad maailmameistrivõistlused ja Peterburis ja me tunneme rõõmu meie kümnevõistlejate üle. Kehakultuurist ma mõtlen praegu ja kui vaatasime filmi televisioonis näidati Heino lipust legendist legendaarsest inimesest ja siunama nõukogude aega, kus teda ei lastud kuskile ta alles olnud, ta oli maailmameistrit, teda ei lastud kuskile. Kas me nüüd hindame Heino lipu rohkem kui Nõukogude süsteem? Ma arvan, mitte. Ja neid näiteid võin ma tuua kahjuks mitte kümneid, vaid juba sadu. Seetõttu virutas tähelepanu nende suhtes, kes meile selle kultuuri on andnud, kes seda hoiavad ja säilitavad, peaks olema mitmekordselt suurem, kui, kui, kui me seda praegu teeme ja see minu arvates on, on hirmutav. Noh, seetõttu tõtt-öelda rahvuskultuuri ülesanne on säilitada ja muutis ta fondi, millega ma tegelen. Me oleme teinud selleks kõik, et, et aidata inimesi, mitte mitte neid allapoole tõmmata. Küsitakse, kas te usute saatusesse? Ma usun väga saatusesse Ja viimane küsimus, palun leidke saladus, kuidas teiesugune tuntud inimene ei ole ülbeks ja üleolevaks muutunud. No ma ei tea. Aga ma olen kõiki asju siin elus saanud nagu kingitusena igat päeva, igat hetke. Ja neid kingitusi ma olen imestusega vastu võtnud. Ma mõtlen ka sedasama päeva, kui ma ärkan hommikul ja näen, et päike paistab ja, või paista või sajab vihma. Ma olen täna sellele tänulik. Samuti olen tänulik kõikidele nendele inimestele, kelle, kellega ma olen elus kokku puutunud ja puutun. Jaa, suhtun neisse kõigisse sedasama tundega, mida nemad minusse evivad või on. Mõtlen kuskil ka ajab mind hirmule seed siis kui me olime vaesemad, me olime võib-olla üksteisele natuke rohkem lähemal kui see, kui me oleme nüüd rikkamad ja siis me oleme nagu üksteisest eemale tõmbuvamad. Vanasti ma mäletan, et, et kui ma sain kellelegiga kuulsin tänaval eesti keelt välismaal, siis ma läksin juurde tere ja kõik, ükskõik kes see ka oli seal ja oi, tere hõim, teiega siin, kuidas läheb, hakkasin rääkima, praegu ma olen tihti kokku saanud, lähen samamoodi ligi. Mis te siin teete, aga tähendab selline. Selline, kuidas öelda enesest üle lugupidamine ajab mind vähekene hirmule, sest et minu meelest me võiksime üksteise vastu olla palju lihtsamalt, palju loomulikumad ja üksteise rõhudes palju rohkem rõõmu tunda. Ja see võib-olla on ehk seletas, et ma tegelikult tunnen rõõmu teise rõõmust palju rohkem ja kui teise õnnetuse üle elan kaasa. Ja nüüd on see tähtis moment, vot nende küsimuste hulgast tuleb meil välja valida üks küsimus. Ja see küsija saab auhinnaks graafilise lehe. Kuidas selle jalaga löömisega seal oli seal Toscaliinige, sellega ma. Sellega ma, sellega ma pureseni ärasin, ürisin ennast nagu välja rääkida. Ka nimi oli Räänukas mees ja siis oli küsimus, et kuidas teie niisugustel puhkudel käitute, kui teile miski asi viha teeb. Vaata, see oli, see oli. See pani mind mõtlema, et mis, mida ma siis tegelikult teen. Et millal, millal ma ennast tagasi hoian, millal, millal ma siis selle lahti päästan, vaadake seal, see võib olla minu jaoks ehk kõige keerulisem see siis sa pead väga kiiresti reageerima, kuidas antud situatsioonis käituda. On olemas selliseid orkestreid, õnneks vähem ja selliseid ütleksime õelu pillimehi, kes, kui sina ütled ühte sel ajal ja tema peaks hakkama seda tegema sel ajal, kui sina räägib, tema kuulatab, mida sa räägid ja valmistab ette sulle juba vastust. Aga see tegelikult dirigendi DVB, minul nagu pooljuhi tööd, ta juhib ainult ühele poole. Sest kui läheb lahti vestluseks ja kui sa orkestri ees akad esitama, miks see ei ole, miks teine, see tähendab seda, et see Peab sulle vastama. Aga selleks, et töö kiiresti laabuks peab, asi toimub ühepoolselt. Nii et ma mõtlen, et see küsimus igas oli minule kõige rohkem puremist väärt. Nii et ma, ma mõtlesin selle üle kõige rohkemgi. Pidin kõige kiiremini mõtlema. Suur tänu ja ilusat puhkuse lõppu. Persona saate külaline oli Eri Klas. Persona auhinna võitis Sven taru Tallinnast, palju õnne. Oma nõusoleku oktoobrikuu persona saadetes esinemiseks on andnud Jüri Krjukov ja Siim Kallas. Neile võite küsimusi esitada kuuenda oktoobrini. Küsimused saatke keskeprogrammile Gonsiori 21 või lugege need automaatvastajale neli, kolm, neli, kaks, kaheksa, seitse. Jälgige reklaami Eesti sõnumites ajalehes televisioon ja raadiolehes.