Ei puudujääke vihkaja ja rattad Reberistajad ja tahtis liigutaja. Tonni kati õpetaja, põleriivitaja hamba härjast, leiutaja kop. Pilt päikeseviilude ja pudelist õuna, viilutaja ja kottiskonnad, kiigutaja poppurgist, koera põmmitaja ja paberist hiirenõude Järvetist. Mitaja. Eetris on teatri lup, mina olen Keiu Viroc. Möödunud reedel esietendus lastelavastus pobiseb kohaks siis Piip ja Tuut Teatri mängumaa, nii et stuudios on mul suur rõõm tervitada peaosaliste üleüldse kõikide osade täitjad Katrin Volkmete lavastajat, Marek Demjanovi, tervist, tere vere. Mõtlesin just, et eelmisel aastal oli tohutult palju väga häid lastelavastusi, just, mitte ainult massiliselt, lihtsalt ei olnud nii palju või sellepärast ei teadnud, mulle tundub, et nüüd on tore, et käesolev aasta on ka alanud niimoodi päris toredasti. Teie lavastus pobiseb ja on mõeldud eelkõige nüüd siis eelkooliealistele lastele saan niimoodi aru, aga võivad teised ka tulla saali ja me tegime selle lavastuse just silmas pidades eelkooliealisi, aga meil oli tegelikult nii-öelda eel esietendus täiesti täiskasvanud publikule, kes lustisid täpselt, et samamoodi kui me lootsime, et lapsed lustivad seda etendust, nii et ma nii väga ei rõhutaks, et see oleks ainult eelkooliealistele. Ei, mul oli ka päris tore saalis, ma pean tunnistama, et mõned sellised väikesed kohad. Me oleme lavastanud sisse ka täiskasvanud noortele ja need toimivad ja ma usun, et kui emad-isad tulevad kaasa või vanaemad-vanaisad, et siis siis nad ikka leiavad mingisugust äratundmisrõõmu või mõne väikse nalja või mõne hea mõte. Aga see on nüüd selline klassikaline loo jutustamisteater, et siin vaatasin siis eelmisel aastal oli väga palju erinevaid, ma ei tea, kus meediume kasutusel, et enam ei ole, ainult need klassikalised Teil on. Rääkige natukene, kust see lugu nüüd alguse sai, kes pobiseb, on? See ei ole tegelane, kes oleks juba olemasolevast lasteraamatust võetud, mis lugu temaga. Ja see lugu sai alguse sellest, et Eesti pakendipandikeskus korraldas ühe konkurssi ja mina kirjutasin sinna oma idee, mis kahjuks läbi ei läinud, aga siis ma mõtlesin, et ma olen visa ja viin selle idee ellu, sest sellest sündis täitsa naljakas lugu minu enda jaoks vähemalt ja, ja ma arvasin, et see oleks väärt nagu jutustada ka kõigile teistele. Ja ühe impulsi veel andis tegelikult mulle Eeva Kofi raamat kiirutädi ja siis ma hakkasin lahtiste silmadega vaatama mööda linna käima ja nägin igasuguseid erinevaid tädikesi, hakkasin oma lapsepõlve meenutama ja väga erinevaid tädikujusid tuli meelde ja, ja mulle meenus, et mõned tädid olid sellised, keda ma isegi väga kartsin ja ei tahtnud lähemale minna ja kui ta kõnetas, siis hoopis piss plehku või või midagi sellist. Ja siis ma hakkasin edasi mõtlema, et aga tegelikult igal sellisel tädil on ju oma lugu. Järgmine impulss sellest oli see, et meil Võrumaal ühes naaberkülas elab ka üks väga energiline ja hästi tore tädike, kes armastab väga loomi, loodust ja mul tekkis selline mõte, et mis oleks siis, kui see tädi olude sunnil satuks hoopiski linna. Niimoodi me siis natukene pool vägivaldselt asetasime ta linnatingimustesse ja vaatasime kõik koostöögrupiga, et mis edasi võiks sündida. Aga lugu iseenesest on lihtne, et üks laps kaotab ära oma auto ja lapsed satuvadki pobise juurde, kes ilmselt et on selle auto leidnud ja ongi leidnud. Ja siis sealt edasi areneb tore sõprussuhe ja lapsed saavad seda tükikest maad, mida see tädi on linna kaasa võtnud, kogeda isega. Kuidas Teil on, et sa oled taaskasutuse teemaga, esiteks pandipakenditest moodi korraks oli juttu ja ja üleüldse ma saan aru, et seal lavastusega daatide innustada sisel lapsiga asju taaskasutada, tema märkama loodust ja inimest, selle keskel eelkõige. Aga lavastus ise, mis mulle hirmsasti meeldib, on see, et ta ei ole kuidagi moraliseeriv või ta ei ole siuke titaktilina või vägisi ütleb, et niimoodi niimoodi peab tegema. Kui oluline, see teema enda jaoks väga oluline ja minu arust see teema on meie kõigi jaoks väga oluline. Seoses sellega, et ma seda lugu nii-öelda mõtlesin ja mõtlesin, uurisin ma järgi või püüdsin siis aru saada, et kui me samas vaimus jätkame, et mis me siis saab, Jaan, suured oraakli ennustavad ainult hukku. Nii et me kõik peame mõtlema taaskasutuse peale ja võimalikult palju asju taaskasutama ja hoidma loodust puhtana kõigest ja lihtsalt tarbimine on nii meeletuks läinud, et sellele teemale on vaja tähelepanu pöörata. Ja mul on hea meel, et kui jäi mulje, et, et me midagi ei sunni peale ega suru, vaid et me anname lihtsalt selliseid, tegelikult võiks ka niimoodi või et asju võib vaadata natuke teise nurga alt või ühest asjast võib teha teise või asju teha toredamaks enda jaoks või leida neile uusi tähendusi ja ma arvan, et see on laste puhul ka, et võib-olla kui nad ei saa kõigest aru, nad saavad ema-isa käest küsida, et mida see tähendas või miks niimoodi või praegune olukord, kui meil on käinud saalis kolm saalitäit lapsi, siis nad kuidagi on väga, nad jälgivad, nad kuulavad nad Ta vaatavad, nad arvavad, nad teevad kaasa, et ma arvan, et, et see Maareki soov lastele midagi edasi anda. See läheb läbi ja saab teoks. Jah, eks me väldime ka sellist nii-öelda otseütlemist, et lapsed Nad võtavad juhust teemasid ja meeleolusid ja asju, et kui me keelame lastel midagi või ütleme, et nüüd tuleb teha niimoodi sellest alati ei olegi kasu, et pigem on jutustada neile üks tore lugu, kus sa näitad ära, mis siis juhtub, näiteks kui sa seda teed või, või mis ei juhtu, kui sa seda teed, et, et meie lootus on, et äkki nad ise saavad aru. Üks, mis mulle veel meeldib üleüldse tegelikult Piip ja Tuut Mängu maja puhul on see, et laps alati kaasatakse, et see ei ole selles mõttes klassikalised lavastused, kus kõigepealt tuleb istuda viisakalt saali maha ja alles siis tuleb keegi lavale, hakkab midagi tegema, et kõik on kogu aeg öeldakse tere ja nad näevad kogu aeg. Ei, ma ei tea, kui keeruline ei ole, üldse on moodi kas te väikeste lastega tegeleda, nende tähelepanu hoida, vaadata samal ajal neid kaasata, samal ajal vaadata, et ikka saaks etendusega ära mänginud seal keskel ja õnneks me oleme lapsevanemad, kõik, kes me seal Piip ja Tuut teatris töötama, et et meil on, need kogemused on omast käest võtta. Muidugi on, see on ju nõuab energiat ja tähelepanu ja kogu aeg 100 protsenti kohalolek, et lapsi kaasata, et tõesti neid vaadata, sest kellelgi tuleb mingi, kui keegi tahab midagi hoopis nüüd öelda ja keegi tahab kusagile minna hoopis sellisel hetkel, kui meie ei ole seda plaaninud. Aga see kuidagi noh, ta jõuab alati lahenduseni, et, et me tõesti ju ei keela ja me ei ütle, et nüüd tuleb olla vaikselt ja nüüd ei tohi seda teha ja pigem me kuidagi leiame neid natuke selliseid loomingulisemad lahendusi siis Nendele olukordade üks asi on see meie maja nagu atmosfäär või, või selline, et me oleme kogu aeg lastele hästi lähedal. See ise tingib ka selle, et me ei ehita mingisuguseid neljandat seina või piire vaid see on nagu tulnud tee loomuliku osana, et lapsed osalevad, lapsed saavad kaasa rääkida ja noh, tegelikult niimoodi suheldes publikuga ju saab mõlemapoolselt asjade kulgu nagu jälgida ja see on kuidagi hästi loomulikult tulnud, mängumajas ei ole seda neljandat seina. Üleüldse sellist soojust on üks, mis mulle veel, võib-olla kuidagi niigi otsakesena jäi silma sellest pubis, ajaloost on see, et pobiseb, kui tegelaskuju on tegelikult selline veidrik, eks ju, niuke tore veidrik. Lihtsalt mõtlesin selle peale. Ta natukene seostub mulle võib-olla kiusamise temaatikaga just sellega, et kuidas lapsed on, võib-olla koolis ikka aeg-ajalt juhtub, et heidetakse välja see, kes on pisut teistsugune või automaatselt noored lapsed, pigem tahavad olla selline monoliitne mass, mis minu jaoks on hästi tore on see, et olete loonud tegelaskuju, kes on teistmoodi, kes on iseäralik, aga kes seal hirmus tore ja kes annab selle kuidagi signaali just see, et teistmoodi võidki olla tore ja isegi erakordselt. Ja ma ei tea, kas see on niimoodi teadlik poolt tehtud, aga ka niimoodi ta mulle jäi kuidagi silma ja see on natukene ka teadlikult tehtud, sest igaüks meist ju on natukene veider omamoodi, võib-olla see ei avaldu kõiges, aga aga me ju keegi ei ole üksteise sarnased tegelikult mingis osas oleme aga kõikidel palju veidrusi ja pobiseb ja tahtsime näidata ka, et mis veidrus siis temal on. Ja Läti näiteks ei tasu inimeste üle otsustada nende välimuse järgi, vaid nendega suheldes saab siis teada, mida nad nagu tegelikult mõtlevad ja, ja võib-olla siis jälile, miks selline nagu veidrus on, sest meie loos lapsed, kes rääkisid sellest bobi sõjast, ega nad alguses ei teadnud, et miks ta kogu aeg pobiseb ja loo lõpus siis teada, et see veidrus ongi selles, et ta räägib asjadega, räägib loomadega, räägib lindudega ja mitte nii kõvasti, võib-olla et kõik kuuleksid, räägib omaette ja sellest sündiski see tema pobisemine. Ja, ja see teema tõesti oli meil tegelikult arutlusel üsna teadlikult, et, et kui me kaardistasime neid teemasid, millest võiks selles etenduses rääkida jah, et lasteaias on ka see selline kellegi eemaletõukamine tema mingisuguse teistsuguse olemuse pärast, et seda seda tuleb ja just varases nooruses seda on. Nii et sellepärast me jah, tahtsime näidata, et kõigepealt kui sa saad inimest tundma, siis selgub, ehk tema välimus või tema eripära ei tähenda seda, et ta on halb või, või ta ei sobi seltskonda või et temaga oleks halb, et suhelda, et ma arvan, et sellest saavad ka lapsed aru, et vaata kõigepealt inimese iseloomu, mitte välimust. Isiklikust uudishimust Porsona muusikalise kujunduse kohtunud raadiokuulaja nüüd seda kalu alguses kuulis. Täitsa iseäralik lugu on teil kokku saanud, mida te kasutate, mis kusjuures. Ja siin oli meil abis Venno Loosaar, kes on hästi palju lastele muusikat teinud ja, ja ma kohe mõtlesin ka Meero lastele, kes laulavad väga toredasti hästi, et et nendega koos võiks midagi teha. Aga algne impulss selle muusikast, minul vähemalt pärineb hoopiski tõsisemalt muusikult, kelleks on Philip Glass ja eks ta natukene selles meeleolus mitmene Philip Glassi likku meeleolu edasi annabki. Võib-olla see on puht nagu kokkusattumus, et Benno sai nagu õhust aru, mida see näidend vajab või mida me mõtleme ja mida me sinna vaja meetriteks? Bobin olegi natukene selline nagu igaühe käsitluses erinev ja selles mõttes Meero lapsed on teinud väga toredat tööd koos vennaga ja loonud sellele täitsa oma laulu ja oma muusikalise tausta kogu etenduse, nii et niimoodi ta sündiski. Et üks lugu, mis ei olegi niisama lihtne lugu, vaid aspekte, mida jälgida, on päris palju. Igal juhul siis veel kord lastelavastus, povi, sõja Piip ja Tuut, Teatri ja mängumajas. Järgmine etendus on 28. jaanuaril lugesin ma õigesti välja, just nii. Nii et vaadata kui internetist ja aitäh teile tulemast. Katrin Valkna, Marek Demjanov, aitäh, aitäh.