Tere päevast, algab koorimuusikasaade luukamber, mina olen Marge-Ly Rookäär. Täna on stuudios kolm naisdirigenti, kes tegutsevad hoogsalt Eestimaa eri linnades, kes kõik on oma töödega pälvinud kuulajate ja lauljate tunnustuse ja kes kõik kolm said märgitud Eesti kooriühingu aastapreemiate galakontserdil. 2016. aasta tegevuse eest pälvis aasta koori tiitli Tartu Ülikooli kammerkoor ja stuudios on koori peadirigent Triin Koch. Aasta dirigent-muusikaõpetaja. Vilve Maide on Tartu Karlova kooli mudilas ja lastekoori neidudekoori kurekell Üle-Eestilise tütarlastekoori ja naiskoori Emajõe laulikud dirigent ja meie kolmas külaline on aasta dirigent Ingrid Kõrvits kes on kooristuudio ellerhein, peadirigent ja tütarlastekoori dirigent ning Tallinna muusikakeskkoolilaste ja noortekoori dirigent. Räägime koorimuusikatrendidest, rõõmustame õnnestumiste üle ja otsime lahendusi murekohtadele. Alustame aga sellest, et püüame kehastuda nende kolme töövarjuks ja uurime, milline näeb välja kõige tavalisem nädal. Alustab aasta dirigent Ingrid Kõrvits. Ma ei tea, kui põnev see kuulajatel on, aga rütm on jah, väga konkreetne. Kolm korda nädalas on ellerheinaga proovid, korra nädalas on muusikakeskkoolinoortekorje, korra nädalas on lastekooriga lisaks on veel eriala tunnid, et see on nagu selline hästi konkreetne tunniplaan, mis iganädalaselt kogu aeg töötab ühtemoodi. Aga noh, sinna siis tulevad muidugi kontserdid veel lisaks juurde sageli nädalavahetusel triin. Kas samamoodi, et kui on kolm koori, siis see tähendab seda, et kindlasti igal õhtul on proov, nädalavahetused loomulikult no mis iganes, laululaager, kontsert, mida, mida veel. Noh, need on nagu õhtuda, aga, aga noh, sinna juurde käib igasugune ettevalmistus, töö, repertuaari, töö, noh, kõik see selline asi, nii et et hommikul ärkad üles ja ei, ei ole. Nii, et mõtled, et ei tea, mis täna teha nagu ka mõttetööd, on tegelikult hästi hästi, hästi palju, et see võtab palju aega. Vilve no minul on selle kohta üks hea ütlemine, et mu lähisugulane ütleb, et mis teie elul viga, teil on aplaus ja lilled, et tööd nagu pole vaja teha ka täpselt samamoodi, tunniplaan antakse sügisel sulle ette, selle järgi teed oma töönädal ära, aga nädalavahetusel laululaagrid, kontserdid samamoodi, et istud ja otsid internetis noote, kuulata muusikat, et sa võtab tohutu aja. Ma arvan, et ka Vilvel on samamoodi, et kui sa töötad noortega, siis siis sa oled lisaks veel ka administraator ja organisaator ja kõik muud sellised asjad sinna juurde. Võib-olla ka emade ema loogia ikka veel, mida sa õppinud ei ole, aga tuleb seda kõike teha ja ma arvan, triin, sinul täpselt samamoodi. Ja liha ei saa, tegemist on isale? Jah, täpselt. Kas koorijuhi amet on raske? Ma arvan, et muidugi on raske, iga töö on mingisugusest aspektist vaadates raske. Mina isegi kas füüsilisest võimentaalsus, siis ma ütleksin kindlasti mentaalselt on minu jaoks vähemalt kõige raskem, et isegi mitte niivõrd füüsiliselt, kuigi see töö ise tundub hästi füüsiline, eks ja, ja ma nagu ütleme, et töö inimestega ei olegi, ma arvan nagu lihtne kunagi, et üks kollektiiv koosneb nii paljudest erinevatest isiksustest ja, ja seda kollektiivi nii-öelda kokku kasvatada ja seda koos hoida ja seda toimimas hoida ei ole tõepoolest lihtne. Ingrid, ma saan sealt ikkagi nii palju rõõmu, et mul see, nagu see raskus kuidagi on, kindlasti on raske ka. Aga mulle jääb nagu see pinnale kuidagi jääb see selline rõõm sellest tegemisest. Et isegi kui on mingeid raskeid hetki või et siis kuidagi nende noortega koos läheb meelest ja. Vilve eks ta raske ole mentaalselt rohkem, aga mina tunnen kaika füüsiliselt teinekord, et ma ei jaksa enam, kui ma kell 12 alustan mudilaskooriga. Kell kaks tuleb lastekoor, kell pool viis tuleb kurekell ja kell kuus hakkab veel naiskoor, et ma seisan füüsiliselt terve selle aja koori ees, et ma tavaliselt ei luba endal istumist. Et siis ma tunnen ka füüsiliselt, olen väsinud, aga rõõmsalt vastu saab, korvab kõik raskused. Iga töö on raske, et nii ka koorijuhi tööd, et lihtsalt siis tuleb osata ennast laadida ja saad sellest kõigest üle. Te olete tegelikult kõik kolm sellised unikaalsed naised, kellel on mitu kollektiivi. Kas te iga kollektiivi jaoks peate nagu vahetama maski või mismoodi see toimub? See toimub tegelikult automaatselt ja samamoodi tegelikult ei saa minna mudilaskoori, et samamoodi nagu naiskorjata nende taust ja nende maailmavaade on niivõrd erinev. Tegelikult sa pead siis kiiresti kohanduma mudilased asemele tegema nendele kohaseid nalju, nendele kohaseid harjutusi, et nad ei väsiks, et nad suudaks vastu pidada. Ja samas, kui minna naiskurjete samade naljadega, mis mudilaskoor jätta, siis ei ole võimalik. Kukub läbi, aga võib-olla ma proovisin väga toredat näidet. Kui me laulsime laulu, maailm heliseb koos selle laste kuri vahva liikumisega ja me tegime pärast kohe naiskoorile seda liikumisjärgi, et see tekitas tohutu elevust ja nad ütlevad, ei, nemad ei ole enam selles eas, et sa pead ikka kohanema. Jah, aga seal tuleb kergelt. Sa näed seda, sa oled harjunud, sa tead, et me oleme seda õppinud, et, et ta ei ole raske vähemalt minu jaoks. Ingrid minul on selline huvitav olukord, et mul on kaks koori, kes on põhimõtteliselt sarnase vanusega ja tütarlastekoorid mõlemad, aga ometigi ikkagi on see, et natukene ma vist ikkagi olen erinev ühe ja teise juures kuigi mitte väga palju, aga siiski midagi natukene nagu on, et ühel juhul on tegemist koolikooriga, et need on kõik omavahel käivad samas koolis ja seal on mingi üks hingamine. Ja siis teine on ellerhein, kuhu kõik tulevad erinevatest koolidest kokku ja see on nende koosolemise koht siis. Ja, ja seal on nagu mingi natuke teistsugune hingamine jälle, midagi natukene peab seal teisiti siiski olema. Aga noh, ma arvan, et see muusikaline pool, mida ma üritan siis nendega koos saavutada, et see on küll sama triin, kui ma mõtlesin just meie kolme peale siin räägime, siis ma kujutasin ka etet Vilvel tegelikult tunduvad need kontrastid nagu kõige suuremad olevat. Ja tõesti nagu Ingrid rääkis, et sul tõenäoliselt on küllaltki nagu sarnalise pilt, et siis mina enda kohta, no mul on kaks naiskoori. Naiskoorid on hästi erinevas vanuseastmes, eks ole, ja ja siis segakoor ma arvan, et ma ise siiski nagu ei ole erinev ja ma ei, ma ei pea maski vahetama ja ma tõepoolest nagu, nagu selle peale ei mõtle. Ma arvan, see töö spetsiifikat võib-olla jah, natukene nagu nagu erineb, aga võib-olla jah, veidi nagu tingib seda, et kui sa mõtled oma kooride peale, siis nad tegelikult on kõik kui ikkagi küllaltki erineva karakteriga ja, ja erinevad organismid, eks koorid on kõik, aga see, kuidas jah, miski nagu ühe või teise peal töötab, et see on erinev, nii et. Nii et tõepoolest jahtuda taktikat võib-olla seal natukene nagu saab erinevalt ka rakendada, aga no üldiselt ikkagi mina olen ikka mina olen. Ma arvan ka, et me kõik jääme. Teine asi, mis seal teie juures ühine ja on imetlusväärne on see, et te olete koorimaastikul mingi teatud kindla aja seisnud, näinud siin erinevaid tuuli, erinevaid suundi ja teil on kogemus selja taga, mis aitab nagu otsustada tähtsaid asju. Kui palju see aeg ja kogemus aastatega juurde annab? No ma just huvitav, ma just mõtlesin millalgi selle peale, et et millal siis nagu saabub see aeg, et sa tunned, et nagu kepsu. Et tõesti on selline tunne, et ikkagi iga aasta annab midagi jälle juurde, et midagi nagu ise kogu aeg õpid ja ise arened. Ma arvan, et senikaua, kuni seda tööd saab tehtud kogu aeg ikkagi nagu areneb edasi ja ma arvan, et see on ikka pluss jah, seda on nagu enda kohta imelik võib-olla nagu mõelda või öelda, et tõepoolest 15 aastat vähemalt minu puhul juba juba seda tööd tehtud ja ja ma pean küll tunnistama, praegu on saabunud mingi selline küllaltki selline mõnus aeg, tegelikult tõepoolest sellist teatud teatud rahu ja teatud kindlust on, on ikkagi hästi-hästi palju juurde tulnud ja mingit sellist mõttetut pabistamist mõttetute asjade pärast on jäänud, et noh, palju palju, palju vähemaks tegelikult ja nagu mõnus on tõesti seda tööd teha. Ma küll ei salga, et jällegi mingitel sellistel olulistel hetkedel, kus tuleb nii-öelda ette astuda ja midagi teha, siis see tunne, et tegelikult minul tõenäoliselt oodatakse ka küllaltki palju on siiski olemas, aga see ei ole kuidagi nagu ebameeldiv, vaid see on, see on ka selline edasilükkav mõnusam praegu jah, mulle ka meeldib. Minule meeldib ka ja aeg on tiksunud, ma arvan, ikkagi kasuks, mitte kahjuks. Ja nagu Triin ütleski, mina tunnen ka, et ma tunnen rahu. Et ma tean, mida ma teen või, või kuhu ma tahan jõuda ja mina olen 23 aastat tegelikult neid oma tööd teinud. Et see esimesed aastad ja need pabinat ja närvitsemised need olid ikka kohutavad magamata ööd, siis vähemalt neid enam ei ole, nii et aeg on kasuks tulnud. Kindlasti. Tunnustus paneb peale nagu lisapinge. Mis asi see on siis, mida te tunnete, et teilt oodatakse rohkem? Ma ei tea, võib-olla see on väljamõeldis, võib-olla see on nagu midagi, mis mu oma peas nagu lihtsalt ette kujutan. Kuigi ma ei tea, mul on tunne küll, et ega seal eksimisruumi nagu palju ei ole tegelikult ja ja tõepoolest tunne on võib-olla jah, et iga kord oodatakse mingit suurt imet, ma ei tea, äkki ei ole nii ikkagi. Ja mina olen rahulik ja mina saan öelda küll, et mind teeb tunnustus palju kindlamaks ja rahulikumaks. See on nagu tehtud töö eest ja, ja mina väga tegelikult eksida ei karda, sest et ma töötan väga palju lastega, kes eksivad ja ma ütlen iga päev, et te võite vigu teha, tähtis on veast õppida, kui vaja, vabandada ja minna edasi ja ma olen nagu ise proovin ka, et ma olen vigu teinud. Et ma olen nendest õppinud ja läinud edasi ja kui tunnustus tuleb sellele veel järgi, siis ma nagu olen kindlama rahulikum, et ma arvan, et ei oodata. Meil nimelt, me oleme tavalised inimesed, et me teeme oma tööd. Tõlge toob lisapinge juurde ja väga toom. Ma ikka tahaks ikka alati nagu, et oleks hästi igavene õnnest jällegi nagu ajaga, et mida nagu aeg edasi, et võib-olla tõesti ongi nii, et võtad nagu nagu selle tunnustuse vastu võtad selle vastu tänuga ja võib-olla see tõepoolest nagu, nagu ka praegu enam ei tekita mingit sellist pinget. Millisest materjalist teie kollektiivid on, et mis on see nende muusikakogemus, nende noodikirjaoskus ja noh, kuskohast te peate nagu seda tööd tegema? Minul on viis koori, mõtlen kui viis last pluss kaks isiklikku kodus, et nad on kõik tegelikult väga erineva taustaga. Kui Karlova mudilaskoor, Nad tulevad koolinädalaselt, hakkavad õppima, eks ole, kurekellas nad tunnevad lood. D teavad, mis on muusika, mis on hääleseade, nemad on kogenud, et nendel on kindel taust. Üle-eestiline tütarlastekoor, üks raskemaid projekte minu elus, aga üks kõige tänuväärsemaid töid, mida mina olen pidanud tegema, et nemad olevat küll nüüd väga erinevad ettevalmistustega tulevad muusikakoolist, kes oskavad nooti ja tulevad inimesed, kes pole nagu peaaegu kunagi laulnud, aga ta peab viisi. Aga tal on suur tahe, et nagu selle vili, sulandamine ja kokkupanemine on tegelikult kõige keerulisem. Ja muidugi kõige sellisem huvitavam on jälle täiskasvanud inimesed. Naiskurist, ema, laulikud, nemad tulevad, kes tuleb oma arsti töökohalt, kes tuleb kuskilt reisibüroost, kes tuleb? Ma ei tea, õpetaja toolist või koolijuhi pingist enda väga erinevalt. Haritud mõni ei tule, tee on laulnud ja kell 20 aastat ütleb, aga ma ikkagi noot ei tunne, et ma tean küll, et see täpike läheb alla ja ta kõike ülesse. Aga jälle muusikakooli lõpetanud, nende vajadused ja, ja oskused on väga erinevad. Ja siis sa peadki valima kuga seda töötempot, et, et sellel, kes oskab, et ei hakkaks igav ja see, kes üldse midagi oska, see saaks ka midagi pihta, et et see on nagu paras väljakutse. Ingrid no minul on kuidagi hästi selle koha pealt mõlemad koorid, ütleme kontsertkoorides, kui rääkida muusikakeskkooli noortekoor ja ellerhein, et nad on nagu mingis süsteemis muusikakeskkoolis muusika ongi see, milleks sinna on tuldud. Noodist lugemist õpitakse esimesest klassist alates, et ütleme, see on nagu üks lisakeel neil välja, nad võtavad noodi ja nad saavad aru, mis seal kirjas on ja oskavad laulda. Ja ellerheinast samamoodi on esimesest klassist alates. No meil on kooristuudio, eks ole, seal tulevad lapsed Seitsmeaastasena juba tegelikult juba eel-eelklassis nüüd. Ja samuti saavad korra nädalas solfi, et noh, seal on meil muidugi stiilne noodist lugemise süsteem, mis, mis väga toetab. Et selles mõttes on hästi, et ikkagi inimesed vaatavad nooti ja oskavad seda lugeda tänu sellele, noh, ütleme muusikakeskkoolis ma olen üks kord nädalas ainult proov poolteist tundi, et see on tegelikult väga vähe. Aga tänu heale noodist lugemisele siiski jõuab natuke midagi midagi teha. Ellerheinas on meil aega rohkem käes. Minu koorid tekivad küll, jumal ise teab kuidas sest et äkki on sul ka mingi väike roll selles täpselt nii palju, et noh, ma pean lihtsalt mõne ikkagi võtma vastu, eks. Tartu ülikool on tegelikult ju tohutult, et suur organisatsioon ja seal on tuhandeid üliõpilasi ja võiks eeldada või arvata, et noh, mul on supervõimalused valikuteks. Ma pean küll kurvastama kõiki nüüd et see, see tõepoolest üldse nii ei ole, esiteks, ma ei saa mitte kuidagimoodi sundida kedagi koori laulma tulla ja noh, need, kes siis astuvad mul sealt uksest sisse, ütlevad, et nad tahaks laulda, et, et niisiis on ja mitte kuidagimoodi seda kvaliteeti sealt, et nagu eeldusena nagu, nagu kohe nagu tagada ei saa ja eeldus ei ole ka see, et sa pead olema muusikakoolis käinud või sa pead olema, ma ei tea, kus enne laulnud. Et see tohutult sõltub aastast ja ma kas ühel aastal tõepoolest tuleb natukene sellist kvaliteetsemat materjali nagu näiteks naiskooris aasta Ingridi kooridest tuli täitsa täitsa noh, ma võiks olla nagu palju lauljaid ja see on super seal seal kvaliteedis nagu kohe tunda, et Ingrid rääkis, et noodi lugemine ja kõik selline, et see on super, aga see ei ole kogu aeg nii ja ja tõepoolest, ma ise vahest ka imestan, kui ma mõtlen, et missuguse kvaliteediga lauljad nagu vastu võtnud ja mis sellest nagu lõpuks on saanud, siis noh, päris tore ju, aga rahul olla ja võib rahul olla muidugi, aga, aga tõepoolest ma ei saa öelda, et mul on nagu mingi super valik, et hästi ebaühtlane, tegelikult on see tase. Kui suur roll on hääle seadel kõikidel teie kollektiividel, kas teil on abilised, kui palju te ise peate sellega tegelema ja kas see on üldse vajalik? No mina võin küll öelda, et minu Ellerheina hääleseadja millestki selski ja mina olen tema tööga küll üliväga rahul, kuidas ta nagu väga lihtsate vahenditega ma ise olen ka käinud, ta tundides paneb ikkagi laulma õigesti. Ma arvan, see hääleseadja roll on väga oluline ja samuti muusikakeskkooli koori juures. Mul, Jaanika Kuusik? No see on, see on kirjeldamatult oluline, et sealt ikkagi tähendab põhimõtteliselt ju iga iga laulja nii-öelda individuaalne areng ja, ja hakkama saamine lõpuks noh, tagab selle kvaliteedi nagu üldpildis, et härrased on väga, väga oluline, mul on naiskoori juures olnud aastaid abiline, hääleseadja teiste kooride juures ei ole, ma teen seda tööd ise. Ja, ja teen seda, noh, tegelikult hästi palju oma aega panustan sellesse ja see on väga tore töö, see on väga tore töö, see, see individuaalne lauljatega suhtlemine ja selle arengu tajumine, nägemine, see on minu jaoks tohutu inspiratsiooniallikas ka, nii et ma, ma seda tööd naudin ka väga. Minul on kahjuks ainult ühel kollektiivil hääleseadja kõrval ja son Tartu neidudekoor Kurekell ja Tiia puhvel teeb seda tänuväärset tööd. Teised kollektiivid tuleb ise endal kujundada, aga seda oleks vaja, et kõikidel oleks hääleseadja juures. No nüüd ma küsin küsimuse, millele ma vastust arvan, et ma enam vähem tean, aga kuidas teie, tööandja toetab teie ettevõtmisi Vilve alustamiseks? Minul on hetkel väga hea suhe tööandjaga, Tartu Karlova kool on väga hea ja toetada. Ja meie koolijuht on ise ju koorijuht Anneli taks ja selles mõttes on ta mõista väga täpselt, mida vajab, iseasi, kas alati finantsilised, nad saavad kõike nagu toetada, sest et me oleme riigieelarveline asutus, eks ole, et me peame alati planeerima ja tõestama linnavalitsusele, kas meil on vaja ja ja miks ikka nii palju või naa palju. Aga see nagu vaimne tugi ja moraalne tugi on väga-väga võimas, seda enam, et ma olen nagu töötanud, et maaelu jooksul päris mitmes kollektiivis ja, ja need suhtumised on ikka väga kardinaalselt erinevad olnud. No minul on koolid põhimõtteliselt, et ellerhein on huvikeskuse Kullo kollektiiv, kus on ju väga palju erinevaid kollektiive ja ringe. Et seal on noh, asjad on väga-väga konkreetselt paigas. Siis muusikakeskkoolis samamoodi on, oleme kooli kollektiiv ja kogu see finantspool oli see, millest me rääkisime ka, eks ole, et noh, see on nagu eelarvega samamoodi nagu Vilvegi rääkis, paika pandud ja ja tegelikult jah, niisugust toetust leiab, leiab kui on teinekord vaja leiab küll nii nii-öelda moraalselt kui ka finantsiliselt. Noh, Tartu ülikool, nagu ma juba ütlesin, eks ole, on, on väga-väga suur organisatsioon ja eks seal seda tähelepanu võib-olla kõigele nagu ei jagu nagu ühtemoodi, et loomulikult meie meie selja taga on, on Tartu ülikool ja kui meil on ikkagi vaja, siis me saame toetust ja abi. Tuleb lihtsalt küsida, küsida. Veel kord küsida, aga minul küll süda valutab, et hea küll, meil on nagu hästi läinud, aga ma olen töötanud Valgamaal ja üldse seda Lõuna-Eesti piirkonda, siis ma tean, et on ikka väga palju koole, kus vaene muusik, hõbeda, kes siis teeb koore, on ikkagi väga-väga viletsas seisus, et need on ikka müstilised summad, mida näiteks ühe mudilas kurjast võidakse maksta, et need on alla 10 euroni. Eks kuuse ma tean ka sellist olukorda, et see on ikka väga nukker ja tegelikult Lõuna-Eesti vajaks väga noori dirigent, aga neid ei tule peale, sest et lihtsalt ikkagi see dirigenditöö tasustamine võrdub koolides tava kuuldes huviringi palgaga ja see ei too siia kahjuks inimesi. Nojah, Hirvo Surva ütles meil ka eelmises saates, et tegelikult tänapäeva noored ei ole nii rumalad, et nad lähevad koorijuhtimist õppima. Mõned ikka on veel veel, on jah. Aga neid on vähe. Me oleme rääkinud sellest, et koorilaulmine on kõige odavam hobi ja et siin ei ole vaja pilli osta ja üldse Te midagi eteid noka lahti ja siis tuleb hääleseadja ütlemismooduse laulma, pead siis kuidagi nagu iseenesest läheb. Aga mis kulutused tegelikult käivad kaasas kooris laulmisega, millistest rahadest me peame rääkima? Need summad ei ole üldse mitte ja väikesed, noh, minul ka natukene keerulisem, et üks on naiskoor, kes meil on täiesti isemajandav, eks ole, meid ei toeta mitte keegi, me peame alati vaatama, kuidas me ise hakkama saame. Ehk seal läheb täis inimese enda rahakoti pealt ja see pole üldse mitte sugugi odav. Meil on kuumaksud diligendid tahavad palka, eks ole. Küll on praegu väga hästi läinud, et meil on ruum tasuta käes, aga kui peas ka ruumi rentima nootide kulud, konkursidel, käimised, osavõtumaksud kõik see konkurss käimine üldse kallis. Kui me tahame laululaagrit korraldada, siis tuleb söökial Reinud, et need ja need maksavad lauljad siis sealt kõik täiesti sajaprotsendiliselt ise kinni. Ja küll on lihtsam koolikollektiividele Meil on ikkagi kuul taga ja eelarve on ette antud ja seal saame kulutada siis konkursil käimiseks või ka riiete ostmiseks. Et sellel aastal nagu oleks väga hästi, et kurekell teeb endale nendeks uued esinemisriided ja seal ühe seeliku hin tuleb ikkagi väga-väga kallis, no mis on? 110 eurot, tuleb ühe seeliku ja, ja kui ma peaks lapsevanem, kes küsima sellisel juhul ta võtab selle seeliku kaasa, läheb pärast minema, eks ole see nii suur summa. Aga tulevad konkursid, tulevad näiteks Tallinnasse konkursile sõitmine jälle bussi renti ja lähme Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise naiskooriga oleme Otepääl ja Jõgeval, kontserdi jälle bussirent ja nii edasi ja nii edasi. Need kulud tegelikult on väga, väga suured. Ingrid. Teil on kooli koorite nii palju. Teil on eelarvepiiri? Koolis? Ei ole küll mingit tasu, õpilastel aga Ellerheina siiski on. On igakuine tasu vanematel kõigil. Nendel on õppemaks, ma ei tea, kas see on suur või väike, see on selline, vahepeal on minu meelest väga suur, ei ole ka liiga väike ka. Aga no kulutused on tõesti, kui on välisreisid, et siis kultuurkapital ka toetab ja teised siin fondidega. Aga ikka vanematel on alati ka oma päris suur osa seal maksta. Väga harva juhtub päris tasuta käia, et seda tuleb aeg-ajalt ette, aga vähe? Jah, mõtlesin jälle nüüd, õnneks oli pikalt. Aga et ise järgmisele, Triin, kes esimesena mõtleme meie Et tõepoolest kui ma mõtlen, et mis seal ütleme, lauljatel see kuumaks siis see iseenesest ei ole midagi kosmilist, pigem võiks öelda, et see on tegelikult päris väike. Aga kui koor on selline tõeline korralik kontsertkoor, kellel on hästi palju erinevaid ülesandeid, mis iganes on ju need said siin juba mainitud reisid ja liikumine kas või Eesti piires ja ja noh, igasugused huvitavad põnevad ettevõtmised, mis sa soovid teha, siis sealt see, see lisakulu on ikkagi ausalt öeldes tõesti päris suur, et et vahest tuuakse võrdlused. Et tõesti käid kooris, maksad nii-öelda kuumaksu, mis on nii väike, et trennis, eks ole, sa maksad palju-palju-palju rohkem? Jah, tõepoolest, nii on, aga samas trennis sa maksad selle maksu ära ja see on kõik, eks. Aga ma arvan, et koorilaulja lõppkokkuvõttes mingi kuu lõikes see summa võib tulla veel nagu palju suurem. Noh, sõltub hetkest, aga ei ole ta nii väga odav midagi ja see lõbu Kuidas saada toetajaid oma koori juurde, mis on suhteliselt keeruline? Sul on kindel vastus, et minul on see õnn, et mul on koori juhatused lihtsalt niivõrd vingel tasemel, ma võin neid taevani kiita lihtsalt ja nemad teevad kogu selle töö ära. Ma alati isegi täpselt ei tea, mida kõike Nad teevad või kust ustestad sisse lähevad või akendest või igal juhul see on täiesti hull, töökindel aga mina ei pea seda tegema. Mul on täpselt vastupidine vastus, et kõik tuleb ise ära teha, ma võiks endale vabalt, kui ma, kui ma ei tahaks enam dirigent olla, siis ma võiks mõne muu ametivõtet vaja rahade mänedžeri ameti. Kas sellepärast, et tõesti noh, seda Austriast akendest ma muidugi sisse ei käi, aga aga ütleme, igasuguseid fondidele, taotluste tegemised ja pärast nende aruannete kirjutamised ja sageli on need ka näiteks noh, ütleme koolikooris meil muusikakeskkoolis on palju õpilasi, kes ei ela tegelikult Tallinnas. Ei, me oleme üleriigiline kool, et siis sa teed igale poole maakondlikes hulkadesse veel ja siis veel nendesse linnavalitsustesse igale poole saadad neid pärast kirjutatud aruandeid, et noh, et nagu see amet. Ta on juba ka päris sell. Mina olen siis nagu kuldne keskleige naiskoor, Emajõe laulikud. Kui ta on väga tugevalt ka juhatuspõhine, et seal on tõesti, ma tulen kohale ja öeldakse, et kõik on valmis, buss on tellitud ja rumalam kinni ja rahaasjadega ma tegema ei pea. Aga neidudekoor Kurekell on täiesti nagu minu ja Imbi kolmanni kanda, me koos kirjutame kultuuriga taotlused ja samamoodi aruandlused. Ja seal proovime ka ikkagi lapsevanemaid taha tõmmata ja, ja nad on otsinud meile siis tasulisi esinemisi. Aga ikkagi näiteks kuradil igatseb sellist nagu suurtoetajad, nagu Tallinna tehnikaülikooli meeskooril tihti on, et meil on suur toet ja et vaat seda ma nagu väga loodaksin, äkki äkki aeg sellega meile toob. Ja samamoodi üle-eestilise tütarlastekoori juures on jälle väga-väga hea kurikorraldaja on Kaija Velmet temale langenud, siis kõik see Ingridi tööle, aga ta kirjutab kõikidele maakondadele, annab aru saada aruandlus, vaja jälle teha, et see on ikka müstiliselt suur töö ikkagi nad teevad selle oma päris töö kõrvalt ja perede kõrvaldada, et see väärib väga-väga suurt tunnustust. Kui me nüüd läheme nüüd natuke kõrvaltuppa, nüüd oleme siin köögis ära rääkinud oma asjad, vaatame korra elutoas ringi, pari lausega, millises seisus praegu me oleme siin, Eesti koorimuusika, sellist üldist merd vaadates, kas meil on ilus ja rahulik ja turvaline või on meil mingisuguseid karisid näha mingisuguseid ohumärke, näha, et kuhu me nagu kulgeme praegu või alustaks Vilve sinust. No mina vaatan ikkagi siit Lõuna-Eesti piirkonnast, et meil on palju lauljaid, on noori ja lapsi, kes tahavad laulda, aga mina näen küll seda probleemi, et meil ei ole enam kedagi kooriata panna. Et Tartu linnas leidub, aga olles töötanud Otepää gümnaasiumis aastaid ja Valga maakonnaga kokku puutunud või kuulen Võru ja Põlva ja meil on praegu seal veel väga tugevad mõned tegijad, aga kui need ära kaovad, siis, siis on tühimik just see samane, nagu, et hirm oli öelnud. Te ei taheta koorijuhtimist õppima minna ja seal on see samane. Dirigentidele ei maksta siiski tavakoolides dirigendi palka ja see töö on raskem kui tavalise muusikaõpetajate töö. Sest ma olen ise tunnis andnud, annan tavalise tunni ära, seal oluliselt lihtsam, kui minna pärast siis mudilaskoori või, või midagi peale tegema. Et vastupidi peaks olema, et asjad on natukene valesti, et koorijuhi töö on tohutult keeruline ja intensiivne ja mina seda probleemi näen, aga lauljaid on. Vilve poolt vaadatuna on üks tõsine ohumärk see, et dirigente varsti Ja, ja mõtlen, et tulge Lõuna-Eestisse tööle. Nagu samade ja ka palka ei käed, aga siin on see, mis peaks olema või millega on tegeldud, aga, aga see ja see on ka kuhugi väga liikunud, on koole, kes maksavad nende dirigendipõhist tasu ja nii edasi. Aga see ei ole ju kohustuslik, et mina näen ikkagi, et see peaks olema kohustuslik. Dirigenditöö on, Peab olema tasustatud. Ja näiteks seesama, et ma tean ka juhtumit, et tuli noor õpetaja tööle ja tema töölepingusse kirjutatud, et tulen ainult tingimusel, kui ei pea tegema koori. Et see oli nagu minu jaoks kõige hirmsam sama fakt, et jah, ma annan oma tunnid ära, aga ma ei pea tegema koorides tegelikult kõik aimad kui raske töö. See on tegelikult, et kui saaks nüüd palga taha, ma usun, et oleks seal tegijaid küll. Minul on tunne, et Tallinnas on võib-olla pigem vastupidi kõik tahavad endale koori luua ja siis need lauljad rändavad ühest korvist teise vist eriti puudutab see meeshääli. Et neid noortekoore on siin hästi palju, kõik on väga head, aga lauljad sageli on tuttavate nägudega ja tegelikult ikkagi ka selliseid, ka neidude koore, häid on Tallinnas ju mitmeid, et siin võib pigem juhtuda see, et, et sul on nende lauljate leidmisega raskusi, kui, et ei, aku dirigent Ma arvan, et see probleem nüüd väga suur ka ei ole. Et kui, kui virvega võrrelda, siis see olukord on ehk ehk pigem vastupidi pigem lauljate õhtut dubleeruvate proovida ja võivad ikka minul näiteks talle noh, kooris on, on niimoodi, et mõni laulja laulab, laulab mitmes kooris ja siis meil hakkavad asjad katsuma. Triin. No mulle ka tundub nii, et iseenesest nagu nagu lauljatega ja kooridega, noh, ma ei, ma ei näe, nagu mingeid probleeme oleks. Ma ei saa kuidagi öelda, et meil nopib lauljaid või mingid tõepoolest Kuura nagu tekib juurde isegi ja nii ma näen ka probleemi seal. Et meil tekib ühel hetkel puudus kvalifitseeritud tööjõuga ja seda tõenäoliselt, et mitte Tallinnas, see on probleem Tartus ja kui me ütleme ma tahan jõuda sinna linna ida- ja Lõuna-Eesti, kui me ütleme, et suuruselt teine linn Eestis ülikoolilinn Tartu ja meil on seal juba probleem, siis meie probleem on ikkagi päris päris suur, eks rääkimata siis veel edasi sinna lõuna poole või ka maapiirkonda. No kui ma tahaksin homme oma koori kellelegi üle anda seal Tartus, siis ma ei leia seda dirigenti, sealt päris kindlasti mitte. Ja see on probleem igal juhul, nii et võib-olla jah, see dirigentide küsimus ongi samas seal. Ingrid ütles, et Tallinnas on palju häid neidude koore ja praegu, eks ole, käib aktiivne ettevalmistus üldproovide näol suureks peoks, et mina näiteks neidudekooriliigijuhina olen, on seal selle liigi pärast ikkagi väga mures. Sest et meie lauljad tulevadki Tallinnast ja Tartust. Ja kui ma ütlen, et ma käin üle Eesti hästi palju ringi proove tegemas, siis ei olegi tõsi. Mul on veel paar kohta, kuhu ma saan üldse proovi tegema minna Kushampaar koori. Mõnes kohas on üks koor ainult, kelle juurde sõita, seda proovi tegema ja, ja see lauljaskond on küll väga kokku kuivanud. Aga ma arvan ikkagi, see taandub sellele, et peab olema tugev tegija ees et siis ta tõmbaks nagu selle elu käima, aga kui. Et seoses selle koolireformi ja koolide kokkupanemise ja kõige sellega on tekkinud mingi tohutu nagu segadus ja mingi kaos, isegi et mul on tunne, et see, see põhjus, äkki on praegu seal, kas kuidagi läheb edaspidi korda? Ma ei tea, ei tea. Või siis on lauljat või dirigendid, Nad teevad pigem segakoori ja need neiud lähevad sinna segakoori laulma, seal on ju juba mõnes mõttes põnevam. Ma ei tea, minul on hea näide, kui kureküla tüdrukud läksid lõbuks segakoorides ja siis tulisid otsapidi kõik tagasi, et ei ole see üldse midagi nii roosilised, nii et võib ka nii olla, et nojaa, aga ma mõtlen just koolikoolid nüüd noortepeoks valmistuma, eks ole, et lihtsalt täiskasvanute peoga see probleem nii suur ei ole, siis on naiskooriga rohkem. Aga just et noortega. Ja samas on ju see, et tegelikult selles vanuses neidudekoorid ju kõlavad jube hästi nio ja kvaliteedi head ideed. Ei, ta on nagu selline hästi paindlik materjal ja no ütleme, kooli segakoorid seal ikkagi poisid murravad alles häält ja et nende hääled ei ole veel nii küpsed, aga tüdrukud on selles vanuses juba jõudnud. Noh, mul on alati muidugi väga kahju sellest, et kui nad siis kooli lõpetavad, nad lähevad siis koordidest minema just siis, kui nad kõige kaunimat hakkavad laulma siis need lähevad näiteks triini Suur tänu. Ja nii, et tegelikult probleeme on ja need ei ole sootuks väikesed, et need ei tasu naguniisama kõrvale tõsta. Kui nüüd reaalselt ringi vaadata, et siis jäävadki võib-olla ainult suuremate keskuste juurde eksisteerima kollektiivid, kes on võimelised ära õppima natukenegi krõbedamad partituuri, mis on rohkem kui kolmehäälne, aga kui me juba räägime partituuris, vaatame ruttu, teie olete kõik aktiivselt tegelenud ka selle uue kaasaegse eesti muusikaga. Ingrid, kuidas tundub? Just oli uue koorimuusika kontsert siin novembri lõpus ja minu meelest oskavad kirjutada küll. Et seal kõlas täitsa sellist muusikat, mida ma arvan, et koorid võiksid oma repertuaari võtta. Minu meelest see seis on, on hea, oli valikut keerulisemasse repertuaari oli natukene nagu lihtsamalt ja ma arvan, et, et heliloojad oskavad küll kooridele kirjutada, kui nad tahavad. Mina nõustun sellega, et on olemas noor põlvkond ja neid võtta ja väga toredad laulud ja samamoodi raskusastmetega valitud, et on krõbedaid tükke ja on ka mõeldud nendele, kes on nagu tagasihoidlikum ettevalmistusega lauljad halvata. Nõustun jah, et tundub, et selline täiesti võimas, vägev uus põlvkond on, on juba täiesti tegus ja, ja kirjutab palju põnevat muusikat, et ma arvan, täitsa õnnelik aeg on küll praegu, et on, on valikut. Teie kõikide kollektiivide repertuaaris on Veljo Tormise muusika on olnud väga tähtis koht mida see Tormise muusikaga tegelemine on andnud kollektiivile ja eelkõige ei läinud. No nagu kõik on sest need partituurid on, on lihtsalt geniaalsed muusikal lihtsalt geniaalne, et kas sa võtad tema originaalloomingu või sa võtad rahvamuusikat ütleme, rahvamuusika seaded, näiteks, võtame lauliku lapsepõli, mis on Ellerheina, ütleme selline tõesti selle laulu kirjutamisest alates olnud kogu aeg repertuaaris kõikjale. Riina lauljad on seal, on et kui lihtne idee ja kui geniaalne teos lõppkokkuvõttes. Ja, ja tõesti noh ikka tormis on enamasti olnud konkursikavades ja alati ütleme, kui on käidud Eestist väljas, sinna tormi seal raudselt alati kavas. Kuna dirigent on, eks ole, seljaga publiku siis ei näe, aga lauljad on pärast näiteks kirjeldanud, et kui on olnud konkursikavas näiteks tormise virmalised, me teame, eks ole, seda partituuri. Et siis ühel hetkel see žürii lihtsalt loobub nende lehekülgede keeramis veerand, et ta ei saa enam aru, kus ta on ja üldse, mis, mis toimub ja, ja, ja kui nad lõbussis heli argiga kätte saavad sõnutud õige või ei olnud. Aga jah, noh, see on täiesti hindamatu väärtusega looming. No mina ütlen ka, et teist sellist rahvalaulutunnetusega ja seadetega kirjutajad praegu peale pole tulnud. Ja, ja mina olen laulnud omal ajal tormist väga palju ise see oli meeletu rõõm ja seda laulda ja see need sõnumid ja need tekstid ja juste seadete lihtsused tegelikult, kui võtad partii ette, laulad oma partii ära tihti seal ühel kahel kolmel noodil, kui tuleb erakordselt unikaalse helikeelega nagu rahvalauluseade, et see oli, see oli suur oskus niimoodi kirjutada. Ja minul oli sama kogemus lüpsiloitsuga, et veel lastekooride hästi armastame seda laulda. Et nad laulavad, laulavad ja, ja ja, ja siis žürii ja samamoodi ei saa aru, mismoodi see loogika töötab virmalised sama moodi. Et tal on nii palju häid või kiigelaulude. No ühesõnaga, see repertuaar on nii suure laiali, minul ei lähe ükski konkus ilma tornideta mitte ükski. Triinule lõpetuseks. Ja no ei, ei ole, ma arvan, ükski koor Eestis nii-öelda saanud läbi tormiseta, ehk siis tegelikult kõik kõik koorid, ma arvan, on nautinud Tormise loomingut läbi aja ja ta on erilise sellise väega helilooja, et see meile, eestlastele jõuab kohe kohale, see jõuab meile pärale, see, see puudutab meid. Ma ei tea minu jaoks kindlasti kõige kõige võimsam vägevam eesti helilooja. Kui keegi suudaks sellist statistikat teha, et kui paljud eesti kooride võidud on torni siinpool või, või, või sealpool piiri kuskil on tulnud teatud mõttes tänu Tormise loomingule, ma arvan, see protsent on väga kõrge, väga kõrge ja see on väga võimas asi ja, ja seda imetletakse ju ju igal pool üle maailma. Meil on olnud tohutu õnn temaga koos elada, samal ajal teda kohata, temaga rääkida ja tema loomingut laulda. Selline sai tänane luukamber. Klassikaraadios kohtusid kolm dirigenti, kes said mulluse tegevuse eest pärjatud Eesti kooriühingu aastapreemiaga. Tartu Ülikooli kammerkoor kuulutati aasta kooriks ning täna oli stuudios koori peadirigent Triin Koch Meie teine külaline Tallinna stuudios oli aasta dirigent 2016 Ingrid Kõrvits ning Tartu stuudios ühines meiega aasta dirigent-muusikaõpetaja Vilve Maide. Ainukene laul, mis täna saates külas oli Veljo Tormise rahvaluulele kirjutatud lauliku lapsepõli üsna ammune salvestus aastast 2009, täpsemalt ja tütarlastekoori ellerheinsari dirigent Tiia-Ester Loitme. Luukamber tänaseks lõpetab aitüma kuulamast, ütleb toimetaja Marge-Ly Rookäär. Luukamber.