Eetris teatri lup, mina olen Keiu Virro ja sedapuhku ei räägi sugugi mitte lavastustest, vaid hoopis inimestest, kes lavastusi võib publikut või teatrid üleilmselt uurivad, ehk siis sarjast doktor tuleb. Hetkel salvestame me seda lugu 31. jaanuaril, ehk siis sel ajal Teie armsad kuulajad seda lugu kuulata, toimus sarja doktor, tuleb teine osa kus peaosaliseks Hedi-Liis Toome, kes oma doktoritööd tutvustas pealkirjaga teatri toimimine Tartus võrdlev perspektiiv. Nii, ma kohe hakkan selle doktoritöö kohta küsima, aga ka esimese hooga tahaks ikka teada, miks üleüldse selline sari sai ellu kutsutud üks doktor on juba hetkel tulnud. Sina oled teine, tuleb ka edaspidi 21. veebruaril siis juba järgmine. Ühesõnaga, kellele. Eks selle algatuse tegi Eesti teatriuurijate ja kriitikute Ühenduse juhatus ja et selle idee on see, et kui teatrikriitikutel on võimalus enda mõtteid eesti teatrist avaldada erinevates meediaväljaannetes läbi kriitika kirjutamise sest teine hulk selle ühenduse liikmed ehk siis teatriuurijad on tihti tuntud ainult akadeemilistes ringkondades ja laiema avalikkuseni ei jõua, et meie mõte oli, et kuna viimasel ajal on Eestis kaitstud teatrialaseid doktoritöid päris mitu just Tartu Ülikoolis nii-öelda teoreetilisi, siis mitte loomingulisi doktoreid. Et need jõuaksid kuidagi laiema avalikkuseni. Ja me otsustasime alustada sellist sarja, doktor tuleb. Millest sa nüüd toimunud, kaks kohtumist sellel kevadel on veel kaks, 21. Veebruar Madli Pesti ja aprillis Liina Unt, kes tegelikult on doktorikraadi kaitsnud Soomes ja sügisel kavatseme selle sarjaga jätkata, nii et hoidke ennast kursis meie ühendusel kodulehel ja Facebookis. Aga mis teemadel nad doktoritööd siis on, näiteks kui nüüd need mõned, ma ei taha selle hooaja tööd näiteks tuua. Et kas need teemad tõepoolest siis kõnetavad inimesi laiemalt ka või see on ikkagi selline väike tsunft, kes ajab mingisugust oma asja ja keegi täpselt ei tea, mida nad teevad ja miks. Kui ausalt öelda, siis ma arvan kindlasti, et teatud mõttes on see muidugi nagu tsunfti asi. Aga et kui me isegi ei paku võimalust inimestele tulla sellistele üritustele, et siis on kindel, et sa üldse kellestki nende väiksest ringist kaugemale ei jõua, et esimesel kohtumisel siis 10. jaanuaril rääkis Heili Einasto oma doktoritööst, mis on kaitstud Tallinna Ülikoolis ja mis rääkis Rahelolbreist eesti balleti rajajast nii, et see on nii-öelda ajalooline vaade eesti teatrile siis täna rääkisin mina, kelle doktoritöö sest puudutab hoopis nii-öelda teatri funktsioneerimist, teatrisüsteemi järgmisel korral räägib Madli Plesti poliitilisest teatrist. Sellest, millised on poliitilise teatri loomise strateegiad, teeb võrdluse Eesti lavastuste ja Saksamaal välja tulnud lavastuste vahel ja Liina Unt räägib maastikust kui teatriruumist, et nii-öelda taga erinevad tööd, et me tahame ka näidata sellega, et tegelikult see, mida eesti teatriuurijad siis uurivad, et need valdkonnad on nagu väga erinevad väga erinevatest kohtadest ja võib-olla paneb inimesed mõtlema sellele, et teater ei ole ainult lavastus, publik teatrimaja vaid, et tegelikult neid valdkondi, mida selle raames uurida, on väga palju, väga erinevaid. Mis need on, doktoritööde väljund veel võiks olla, mõtlen, et näiteks Madli Pesti näitel, Ott Karolin just kirjutas ka sirbis sellest ööst analüüsis ja tõi välja ka. Aga kohti, et selles mõttes on see juba pisut sellist laiemat tähelepanu saanud. Võib-olla ka, kus veel? See on tegelikult päris hea küsimus, sellepärast et kui me räägime laiemalt Eesti kõrgharidusest, siis heidetakse kogu aeg ette seda, et, et järjest rohkem teadust tehakse inglise keeles. Et see ei saagi jõuda eesti lugejateni. Et küll nüüd minu töö on erand, aga teised teatriteaduse alased doktoritud Eestis on kõik kaitstud eesti keeles, ehk siis tegelikult on võimalik kõigil huvitatud inimestel neid töid lugeda ja ma tean, et vähemalt Madli Pesti tööd poliitilisest teatrist on lugenud ka inimesed, kes ei ole absoluutselt seotud Tartu ülikooliga akadeemiliste ringkondadega, nii et tegelikult mingid teemad ikkagi nagu puudutavad seda valdkonda, nii et et ma arvan, et, et loomulikult, doktorid ühelt poolt on nii-öelda proovikivi inimesele, kes tahab saada endale doktorikraadi, aga teiselt poolt, et kui see on nagu huvitav teemavaldkonnale oluline ja mingite teemade puhul nagu Eestis polegi sellest mingit käsitlust varem kirjutatud, et siis tegelikult see jõuab ikkagi nende inimesteni, kes teatrist huvituvad teatri kohta loevad ja nemad võib-olla viitsivad nende töödega tutvuda, et kuna lisaks sellele, et tegelikult need on kõik internetist tasuta allalaetavad ja kättesaadavad Mulle puhtpraktiliselt tundub, et ikka võiks olla mingisugust sellist tolku ju ka, kui keegi on ikka päris mitu head aastat kirjutamise nahka panna, et siis on natukene kahju, kui see jääb lihtsalt selle taha, et oleks tore, mingisugust kraadi omad on, aga ma nüüd sujuvalt lähen edasi, räägime natukene sinu tööst ka, on selles mõttes pisut tavatu, et see ei ole selline klassikaline monograafia võitsime artiklite põhjal kaitstud viis artiklit, siis sa patsid selle inglise keeles mida täpselt uuesti natuke koledad sotsioloogia taustaga, siis rattad teinud tööd numbritega arvudega, uurinud kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt teatri, publikut ja teie siis selles mõttes, et ma saan aru, et tegemist on ikkagi suurema uurimisgrupiga, mitte sa ei ole muid üksinda laua taga istunud ja ahistanud. Minu töö nii-öelda valmissaamise taga tegelikult on ka see, et ma olin viis aastat, kui ma seda doktoritööd kirjutasime, sellega tegelesin selle teemaga rahvusvahelises uurimisrühmas ja siis sa oled nii-öelda sunnitud ennast kokku võtma ja koos teistega asju valmis tegema, et, et asjad jõuaksid öelda trükija ja asjad jõuaksid valmis. Aga tõesti, et see on siis osa väest rahvusvahelises töörühmast, step, protšegtoni, Peeezziietest system's, sa ütlebki tegelikult seda, et seda töörühma laiemalt huvitavat siis erinevate teatrisüsteemide toimimisel. Et kui küsida, et mis asi on teatrisüsteem, siis teatrisüsteem koosneb sellest, mida inimestele pakutakse ja mida inimesed tegelikult teatris vaatamas käivad. Et see on kõik need organisatsioonid, kes siis mingisugusel teatrimaastikul tegutsevad, et minu töös oli siis selleks Tartu linn, ehk siis ma vaatasin, mind huvitas see, kuidas Tartu linnas teater toimib, mida inimestele vaatamiseks pakutakse, mida nad tegelikult vaatamas käivad. Ja mida nad kõigest sellest arvavad, et ma arvan, see on sellise lühikokkuvõttena minu tööteema ja eesmärk, mida nad siis arvasid? Arvasid väga hästi, et kui sa ütlesid, et ma rääkisime numbritest, et siis me lasime inimestel neid lavastusi või etendusi, mida nad vaatamas käisid hinnata Kuuepunkti skaalal, kus üks oli siis kõige väiksem meeldimise punkt ja kuulsele kõige kõrgem. Et keskmine hinne oli üle 4,5, mis näitab, et Eesti inimestele vähemalt tartlastele, kes seal teatris käisid, nad on nagu teatriga väga rahul ja ka rahvusvahelises võrdluses nende teiste riikide ja linnadega. Et need olid üsna samasugused tulemused, et inimesed on teatriga rahul, tahavad kõige rohkem näha, näitlejad tahavad, et neid, see lavastuse maailm endasse kisuks ja tahavad, et seda, mis seal laval oleks ilus vaadata ja see puudutaks, et ma arvan, need on kõige olulisemad asjad, mis inimesele teatrisse minnes nagu rahulolu pakuvad. No kui palju teater ise või linnavalitsus nüüd selle infoga midagi peale hakkab. Kuidagi jäi mulje, et Tartu, Vanemuine ja Tartu linn ise võib-olla natukene vähem, aga samas teiste uurimisgruppides on, on neid linnasid, kes on konkreetselt väga huvitatud neist tulemustest. Tegelikult siin võiks öelda, võib-olla tänu Eesti teatri agentuurile, kes juba aastaid seda eesti teatristatistikat väga efektiivselt ja kompaktselt kogub, et võib-olla selle tõttu ja linnavalitsus ei tunne vajadust nagu eriuuringute järgi ühe linna piires tegelikult, sest et et selle, mis on linnas saadaval, saad sa ka Eesti teatri agentuuri andmetelt kätte. Et võib-olla tõesti võrreldes läänepoolsete riikide, kus, kus helistatistikat ei koguta. Et seal on see kohaliku omavalitsuse soov sellist uuringut rahastada, palju suurem, sest nad saavad sealt mingid andmed, mida muud moodi kätte Ta ei saa. Eestis on kindlasti ka see, et kuna teatris käimine ei ole mingiks probleemiks, et meil on pigem võib-olla isegi vaatlejaid liiga palju. Et, et sellepärast ka võib-olla ei tunta selliste uuringute vastu ka teatrite enda poolt huvi, et see nii-öelda vastuvõtuuuring või see, mida inimesed lavastustest arvavad, et see ei anna neile nagu mingit sisendit uue repertuaariplaani loomiseks, et ikkagi, nagu need repertuaari panid, tahaks aastaid ette ja mingite teiste nagu faktorite pealt, kuidas nad seda lavastust vastu võtavad. Mind ennast huvitas töö puhul, sa tõid näiteid tüüpidest ja žanritest, on see rannikul seotud, mitte Tartuga uurimistulemustega, aga lihtsalt oli huvitav vaadata, mis on need tüübid ja mis on žanrid, milleks te suutsite siis teatri jaotada sõnateatrite jaotunud suurt, mitte kuidagi, miks see kõik niimoodi? Sellepärast, et sellised sõnateatri klassikalised žanrid nagu draamakomöödia tragöödia. Et kui me lähme kas või teatrite kodulehtedele, vaatame, kuidas teatrid oma žanre määravad, et siis tragöödiat leidub väga harva komöödiat väga palju, aga samas me teame, et komöödia võib olla väga erinev see, kuidas lavastatud, milline on see teatrikeel. Et seetõttu tundus mõttetu või selle uuringu seisukohalt nagu ei andnud meile võimalusi eriliselt nagu mingisuguseid erinevaid lavastuste gruppe luua ja teine võimalus. Me tahtsime lähtuda sellest nii-öelda postdramaatilises dramaatilisest ehk siis sellist tüüpi teatrist, mis on tekstil põhinev ja nii-öelda see postdramaatiline, kus võib-olla kõik erinevad teatri väljendusvahendeid on võrdsed. Et siis jällegi me nägime, et suur osa nendest lavastustest langeb sellesse nii-öelda dramaatilise teatrikategooriasse. Ehk siis mingisuguse statistika tegemise seisukohalt ei olnud see jälle nagu mõistlik lahendus, mistõttu me jätsime kõik sõnateatri ühte kategooriasse. Aga muusikateatri puhul oli neid kategooriaid rohkem samamoodi tantsuteatri puhul, et võib-olla ka siin huvitavaid asju välja tuua, et olid mingisugused žanrid, mida Eestis üldse olemaski ei ole. Näiteks rahvatants, mis on Ungaris täiesti tantsukunsti žanrina olemas või tantsuteatrižanri, on aga Eestis ainult harrastajate poolt tehtud nii-öelda oma mingisuguse sihtrühma žanr, mida me kunagi teatriks nimetada ja ka sellel hetkel, kui me seda tööd hakkasime tegema aastal 2010, oli ka selline žanr nagu Kline kunst, mida isegi ei saanud Eesti keelde või ütleme, inglise keelde tõlkida, mis võttis kokku, sellised väikesed võib olla meelelahutusele suunatud žanrid nagu püstijalakomöödia improteater, mis nüüdseks on Eesti teatripilti juba kanda kinnitanud. Aga aastal 2010 vähemalt Tartu linnas olid meil ainult, kui üldse, siis mõned üksikud etendused. Nojah, selle töö endaga saab tutvuda, nagu öeldud, ka läbi interneti alla tõmmates, aga ma olen täitsa lõpetuseks hoopis üksteistmoodi küsimus, ma saan aru, et näiteks vähemasti Tartu linnas võib näha ühte teistmoodi Kim omamoodi neemi, kleeps rikki muid asju ja see oli üks väga veider. Kunstiteos on läinud tänu sinule doktoritööle liikumaks, sa saad rääkida, millega täpselt. Tegemist on jah tõesti, et ühe oma artikli raames tegime faktoranalüüsi ja mul oli vaja kuidagi seda pildiliselt visualiseerida ja nende kiirustades valmis isetehtud penti. Selline graafik, mille kohta minu sõbrad, kes tegelevad ka võib-olla veebidisainiga ja kes on loodusteadusliku taustaga, ütlesid, et millest selline käkk, ma arvan, et eks ole see ka Eesti rändrahn, tegelikult see on üsna-üsna samasuguse kujuga tegelikult, et olin juba nagu Eesti märgi loomisele ajast ees ja minu suureks üllatuseks siis suutsid nad pärast minu doktori kaitsmist sellel järgneval peol kinkida mulle pildi, kus oli siis esitletud seesama graafik, T-särgid sellest on kleepsud, mis tõesti on jõudnud Tartus erinevatesse klubidesse näiteks nagu naiiv või ken klubi. Vähemalt mingites ringkondades on see kleeps läinud laiali. Ma arvan, et inimesed isegi teadsin minu doktoritega seotud, aga et see on nagu iseenesest tore lugu, et seal on jõudnud ka nagu väljaspool teatriringkondi läbisele kleepekas. No vot ei ole need doktorid sugugi nii tõsised tegelased, kes ainult teadus teadnud kui päevast päeva. Aga sellega nüüd oligi hästi, põgusalt saime seda tööd nuusutada aga igal juhul on kõik ka väljaspool seda kitsama teatriringkonda väga oodatud. Sarja doktor tuleb järgmiseid kohtumisi kuulama, millest terminalis tõepoolest juba 21. veebruaril, kus oma doktoritööst räägib Madli Pesti ja kohaks on jätkuvalt vaba lava proovisaal. Aitäh, et helistame.