Rõõm on tervitada klassikaraadiosse aasta produtsenti Riho Västrik kui just sellist tiitlit kannetade jaanuarikuust, kui Eesti kultuurkapital jagas oma aastapreemiaid ja te pälvisite Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia. Palju õnne. Aga kõigepealt tuleks üldse siia raadio juurde, see maja on teile vist päris tuttav. Te õppisite kõigepealt raadiosidet ja levi. Sellega seoses siia majja muidugi ei sattunud. Tõsi, õppisin raadioside ja levi ja võtsin omale suunamise telemajja, aga kunagi sinna ei läinud, siis hoopis läksin matemaatikat, füüsikat õppima ja sealt võeti mind sõjaväkke. Aga raadiomajas ma töötasin, see on, oli mul nagu teine päris pärast teatrit. Ma olin siin noorteraadiotoimetuse juhataja, isegi mitu aastat. Ja te olete õppinud veel ka ajalugu Tartu Ülikoolis, aga kuidas te olete sattunud filmimaailma? Ma hakkasin õppima ajalugu tegelikult enne, kui ma siia raadiomajja tööle tulin ja kui ma siia tööle tulin, siis ma jätsin tollel hetkel selle õpingu pooleli küll õnneks tuli mõistus pähe ja läksin, lõpetasin ära, ühel hetkel aga veel raadiot edasi, ma lõikasin televisiooni, mis oli tollel ajal suhteliselt loogiline liikumine ja televisioon, mis viljeleb liikuvat pilti suhteliselt lähedane filmile, kuigi täna ma tean, et nad on omavahel väga kauged sugulased aga siis veel ei teadnud ja tekkis jultumus mõelda, et kui ma valdan televisiooni mingil määral, et siis ma võiksin proovida dokumentaalfilmi teha siis ma neid tegingi. Täna ma ei nimetaks neid filmideks, aga siis nimetasin ja, ja see jultamas kuidagimoodi siis oli otsaette kirjutatud ja, ja teised hakkasid ka mõtlema, et ma võib-olla filmitegija. Ja lõpuks ikkagi päädis sellega, et ma aga juba vanuigiastasin balti filmi ja meediakooli fini magistrantuuri, lõpetasin selle, nii et ikkagi ma olen õppinud kolm aastat ametlikult ka filmitegemist. Aga miks kõikidest žanritest just dokumentaalfilm? See on nii välja kujunenud ilmselt nendel samadel põhjustel, mida ma siin nimetasin, et ma ikkagi televisioonipõhjaga läksin seda tegema. Ei olnud elu sees, ei olnud mingitki illusiooni, et ma võiksin teha mängufilmid, tõsi, ma õppisin mängufilmi produtsendiks kell, aga ikkagi ma olin selleks ajaks juba päris pika kogemusega dokumentalist, nii et see mind kuidagi enam ei muutnud, niivõrd. Praegu te õpetate dokumentalistika dotsendina, noori tudengeid, mis on need põhilised tõed, mida dokumentaalfilmi kohta edasi anda? Oh issand, see on terve maailm eelkõige võib-olla seda endale parandada, et see, kui ma arvasin, et ma teen mingi saate, mis ei ole otse ühegi saater raamistikus, et siis on film. Et see päris nii ei ole, et see, mida meie BFM-i dokumentalistika nime all õpetame, on ikkagi osa filmikunstist. Ja filmikunstiks muutub mingi dokumentaalne teos ikkagi mingite teiste tunnuste järgi. Ja noh, muidu ei olekski televisiooni olevas, mis televisioon siis on, meie inimesed on väga hea dokumentaalne telesaade, tõesti, väga hea dokumentaal, nendele saadet on tihti rohkem dokumentaalfilm, kui mõned eesti lugude all ilmuvad dokumentaalfilmid. Aga ta on ikkagi dokumentaalne telesaade, selleks sellest film saaks. Peab sellel olema teatavaid filmi, keelelisi elemente, erinevaid plaane. Ehk siis see, millest räägitakse angil esiplaanil, aga ta peaks looma mingi suurema üldistusjõu teisele, kolmandal plaanil. Ühesõnaga, ta on keerulisem. Ja võib-olla ka see, et vaatajat tuleb mõjutada mitte niivõrd verbaalse kommunikatsiooni abil, mis on ajakirjanduse põhiosa, vaid rohkem läbi meelde. Kui seda suudad teha, siis on hästi, aga need on sellised asjad, mida ei saa kirja panna sõnaraamatusse ega ühte lühikesse manuaali, et ma saaksin praegu raadiosaates öelda, mida ma õpetan. Et see on keerulisem protsess et inimene hakkaks aru saama, kuidas teiste meeldeni jõuda. Ma lugesin, et te olete kirglik kalamees, kas see on kuidagi seotud ka sellega, et teil on eriline soov teha just loodusdokumentalistikat? Ei, see on seotud sellega, et minu isa on kirglik kalamees. Ja et ma olen väga väikesest peale isaga kaasas käinud. Kõik nii ongi. Ma sain nakkuse, mitte emapiimaga, ka isa käest. Aga küsin siis, et miks tuksub süda peamiselt loodus dokumentaalidele? On see üldse nii? Et see päris ei ole tänase seisuga enam nagu ühene tõde tuksub jätkuvalt loodustakementaalidele, aga ütleme, kui vaadata, et milles ma ise olen osaline olnud, ega nad ei ole olnud kõik klassikalised populaarteaduslikud, loodusfilmid, kõigile neid on olnud. Et mul on ikkagi olnud võib-olla firmamärgiks rohkem sellised mingi maade avastusliku taustaga asjad, kus inimese enda füüsis pannakse teatud määral katsumusele, et ma alustasin filmi tegemist alpinismi filmidega. Ja noh, sealt edasi suhteliselt loogiliselt kõik läks. Aga noh, looduse vastu muidugi mul oli huvi, et viiendas klassis ma saatsin fenoloogiliste vaatluste selliseid perfokaarte, mis avaldati tollel hetkel vist Tallinna pioneeride maja, mingi loodusring või keegi trükis sellised vihikud ja siis neid jagati üle Eesti ja siis ma saatsin neid, et meil on, nägin esimest paiselehte ja mil kuulsin esimest lõokest ja nii edasi, et et sellest ajast see nakkus oli olemas. Muidugi, matkamine on seda ainult süvendanud. Filmi tegemise juures on ju nii palju erinevaid rolle ja te olete olnud nii, režissöör ja stsenarist, operaator aga nüüd selle preemia, te saite produtsendi töö eest. Mis produtsenditöö tähendab? Kõigepealt, me räägime dokumentaalfilmist, mis on väga tihti, on niinimetatud autorifilm, mis tähendab seda, et üks autor võtab päris mitme funktsiooni vastutuse enda kanda. Ja on olemas täiesti absoluutselt arvestatav nii-öelda ühemehesõu, et annad ise operaator-režissöör, monteerija, produtsent kõike täidise. Et see on täiesti arvestatav ja, ja noh, niimoodi ma siis olengi olnud nendes kõikides rollides aeg-ajalt, aga muidugi ma olen ettevalmistuselt hariduselt ka, olen produtsent. Dokumentaalfilmi puhul, kuigi seaduse mõttes see nii ei ole, siis tegelikult produtsent on kaasautor absoluutselt kindel kaasautor. Et me räägime loomingulistest produtsentidest. Ma aitan režissööril arendada ideed. Tihtilugu käin koos ise võtteplatsil erinevates funktsioonides olen, mulle meeldib aeg-ajalt olla helioperaator näiteks võib-olla see on see nii-öelda minevik, siit raadiost, kus töövahendiks seitse mikrofoniga ja võib-olla ka tõesti varasem raadioside ja levi õppimine polütehnikumi, siis kas kas meil oli helitehnika kõik muu taoline sees? Nii et ühesõnaga oma käin ka platsil kaasas, see aitab mul kätt pulsil hoida ja aru saada, mis, mis meil siin toimub ja siis lõpuks, kui toimub võib-olla stsenaristika mõttes stsenaariumi mõttes kõige olulisem hetk ehk montaaziperiood siis ma olen ka alade juures nüüd erinevad autorid eeldavad erinevat kaasas olemist. Et on olemas selliseid tüüpe, kes ei taha, et ma väga palju neid nõustaksin. Siis on minu roll vaadata, et asi liiguks õiges sängis. Ja neid, kellele ma olen täpselt sama segane filmiõpetaja, nagu ma olen koolis oma üliõpilastele, nii et erinevaid Juhtumeid ja selle preemia puhul märgiti ära pühendunud töö dokumentaalfilmidega tule tagasi, vabana habras maailm ja boonus track. Kas te räägiksite veidi nendest kolmest filmist? Habras maailm on Ants Tammiku noore filmitegija esimene selline pikem autoritöö. Ja see on just seda laadide, kus autor minu kunstilist sekkumist ei vajanud. Ma nägin, et see pigem segab teda. Ja põhimõtteliselt olin nii-öelda kaugel seisev taustajõud. Kui motivatsiooni kriisid kätte tulid, siis võimalik, et Ta oli tarvis süstida mingit motivatsiooni juurde ja käia siis rahastajate juures koos ja nii edasi ja lõpus siis muidugi kogu logistika kordamine. Aga ma pean siinkohal ütlema, et Ants Tammik noore mehena Maximalistina tahtis väga palju asju ise teha ja, ja kuna ma nägin, et nii on kasulikum kui ma ise ka tema soovi, siis nii see ka läks. Ja selles mõttes siis mul ei olnud nii palju rolli. Nüüd, mis puudutab tule tagasi vabana, siis see on hoopis keerulisem ja rahvusvaheliselt suurem projekte. See räägib tšetšeeni mägikülast poeetiliselt oludes, kus praktiliselt iga elanik on kedagi tõotanud vägivalla läbi ja kaotab jätkuvalt, et meie selle filmi üheks sümboolseks keskk paigaks on küla surnuaed. Et see oli muidugi palju keerulisem projekt, selle arendamine oli rahvusvaheline, sellega liikusime Euroopas ringi. Tutvustasime seda erinevatele telekanalitele, erinevatele võimalikele fondidele. Ja noh, seal oli ka selles mõttes keeruline, et ma pidin erinevast rahvusest tegijaid koos hoidma, mitte kokku viima niivõrd kõik koos hoidma, et, et kindlasti kultuurilised eripärad on olemas ja ja mulle tundub, et sellise, nagu kui on tarvis mingit isakuju siis tundub, et nüüd ma olen juba sellesse vanusesse jõudnud, ma sobin selleks, et õnnestus see asi lõpule viia. Ja boonust Rex, see oli minu enda resi film, et mis siin rääkida, ise olin režissöör, ise olin produtsent, et kõik, mille eest laste päid või pai saada, siis tulebki minu kaela, et nii on, et selliseid ilma. Helilooja, muusik Sven Grünbergi Igal nädalal tuleb ju Eesti televisiooni eetris ekraanile uus eesti lugude dokumentaalfilm. Aga milline see dokumentalistika seis hetkel Eestis on ja milline on selle tähtsus, kuidas teile tundub? See on nagu väga mitmekihiline või mitmeplaaniline, nagu nagu filmi olema peaks. Et iseenesest plusspoole meil on see, et meil on päris palju inimesi, kes tegelevad dokumentalistikat. See on hea. Miinuspoole peal on see, et meil tuleb liiga vähe filme mida valitaks näiteks nagu kõige kõrgema kategooria toki festivalidele, neid on lihtsalt liiga vähe. Et nii lätlased kui leedulased, mõisteid ja soomlastest rääkimata. Plusspoolel jälle see, et me juba kaheksa või üheksa aastat anname magistri, õpetame puhtalt spetsialiseeritud dokumentalistika õpetaja, mulle tundub, et see on ka hakanud vaikselt tulemusi andma, et et meil ikkagi igast lennast tuleb mõni eredam sähvatus ka välja ja praegu meil on käsil jälle uus kursus. Ja juba esimese semestritööd rõõmustasid mind väga. Mis ei ole tavaliselt nii olnud, et ma kohe esimesel semestril tunneksin nii palju rõõmu, et selles mõttes on hästi. Nüüd jälle, mis ei ole minu arvates hästi, on see, et nagu selle üldise poliitikaga et mulle meeldib tuua näiteid spordist. Et minu arvates me toetame jõuliselt rahvasporti, mis on väga hea rahva tervis on oluline aga ei arenda üldse olümpiasportlasi. Selles mõttes kindlasti selle poliitika tulemusena on laienenud jõuliselt. See nimede ringes Eestis on teinud vähemalt ühe dokumentaalfilmi aga kui me vaatame, kui palju neist on kolm või neli teinud ja kui paljud neist on jõudnud kusagile, siis seda ei ole. Ja see ongi, mulle tundub üks põhjus, miks meil ei ole neid A-kategooria festivali staare nii palju ei ole ka, ei saa öelda, et üldse ei ole, et aeg-ajalt ikka sähvatusi tuleb, aga neid ei ole nii palju kui vaja ja selle üle on tegelikult ka mitmed inimesed mures. Aga millised võimalused võiksid olla? Väga hea küsimus? Ega õnne valemit ja edu retsepti ei ole ju päriselt olemas. Eks see on see samasugune tunnetamise küsimus nagu autoril, kes jutustab audiovisuaalset lugu, et et seda ei saa ette öelda, kuidas, kuidas geniaalne autor jutustab selle loo. Sama asi on poliitika kujundamisega, et mingi mingi intuitsioon peab olema siin. Aga kas eestlastele meeldib dokumentaalfilme vaatamas käia? Ma arvan, et eestlased on päris progressiivselt selles mõttes et me ei ole küll sellel tasemel nagu taanlased või, või prantslased, kus on ikkagi nähtud kõvasti vaeva ka, et dokumentaalfilmi kinodesse tuua. Aga meil on Eesti rahvusringhäälingu näol tegemist aga edu meelde toki kanaliga, mis vaatamata oma väikse selle on isegi silma jäänud rahvusvaheliselt. Et ta on kindlasti nagu mõjukam mängija, kui see finantsolukord eeldaks. Ja just nimelt tänu nendele inimestele, kes seda asja veavad. Seda ei saa öelda Läti televisiooniga, Leedu televisiooni kata, nendel on hoopiski masendavam olukord, et selles mõttes on Eestis hästi. Ja ma ei usu, et see televisioon saaks nii hästi neid filme näidata, kui sellel puuduks vaataja. Nii et seega ma arvan, et Eesti vaataja on, on üle üle keskmise haritud ja mõistab dokumentaalfilmi hinnata küll ja seda näitavad ka meie üha sagenevad kinokatsetused, et me ikkagi viime filme kinno ja need koguvad vaatajaid. Aga on teil raadiokuulajatele mõned filmisoovitused jagada? Põnevam oleks just kuulda dokumentaalfilmide poole pealt. Noh, ma ütlen seda, et meil on õnnelik olukord selles mõttes, et meil on mitu väga head festivali Eestis. Äsja lõppes Docpoint, mis vaieldamatult toob tipptasemel dokfilme Tallinnasse vaatamiseks tulemas Pärnu, mis on Eesti kõige vanemfestival, mis ka töötab pidevalt koostöös Eesti televisiooniga. Enne Pärnut oled Tartumaailmafilm jällegi väga suure südamega organiseeritud festival, kus on väga tihe filmitegijate suhtlus, et neil on alati seansi lõpus küsimuste-vastuste voor, ükskõik, kas autor on kohale tulnud või mitte, otsitakse kas või maa alt välja ja luuakse mingi Skype'i ühendus, vähemalt siis on meil olemas veel Matsalu loodusfilmide festival. Samuti omas regioonis praegu, eks ainulaadseid, igal aastal toimub rahvusvaheline festival ja lisaks tordi peal kirss Beff, mis näitab ka dokfilmi, et et mul on raske soovitada midagi väljastpoolt nende festivalide repertuaari, mida nüüd, et inimesed peaks veel eraldi vaatama, lihtsalt ma ütlen, et käige nendel festivalidel inimesed, need, kes siia skaudivad, neid filme veel valivad, teevad kõvasti tööd. See on tehtud tõsine eelvalik ära, et inimesel ei ole vaja ise mõelda. Ja loomulikult ETV programm on ka väga hästi kureeritud. Ma ei oskaks nagu juurde midagi soovitada, praegu. Me võiksime lõpetuseks kuulata muusikat ka, kui oluline dokumentaalfilmi juures muusika üldse on teie arvates. Väga oluline muidugi, eelkõige on oluline heli kui selline. Me arvame, et pildist saab kõik alguse ja nii see muidugi on, ka heliosa, eriti dokfilmi puhul on, on väga oluline peaaegu pooleks, et õliga saab väga palju ära öelda ja muusika Nix osa helist. Nii et selline vastus. Aga on teil läbi aegade olnud näiteks mõni mõni lemmiklugu mõnest filmist. Loomulikult, kuna ma ka ise tegin eelmisel aastal filmi Boonast, rääkis siis hukkunud alpinisti hotellist nimetu ja muidugi pall mõjub raske nõela, kumb neist on ägedam, aga tegelikult ma arvan, et vähe teatakse filmist hundiseaduste aegu. Aga Sven Grünbergi lugu seal tulen kord jälle. On ilmselt minu lemmik tema loomingust. Nii et pigem see kuuleme siis seda ja aitäh, Riho Västrik täna klassikaraadiosse tulemast.