Alates homsest viib Ugala teater oma külastajaid aastasse 1872 täpsemalt Londonisse. Eks ikka selleks, et rännata 80 päevaga ümber maailma. Ugala poolt on selle suure seikluse teejuhiks Andres Noormets. Loo aluseks on sull Verne'i romaani eelkõige natukene piilutud Siska Pavel kohuti näitemängu, mida kuuekümnendatel mängiti Panso lavastuses, aga kuna aeg on natukene sellest näitemängust üle astunud, siis Me kasutasime mõningaid ideid sealt. Samuti oleme vaadanud nii üht kui teist asja veel siin maailmas ja siis kõik selle sinna kokku pannud meie algtekstiks oli, oli Werneri raamat koos proovis, lugesime selle läbi ja sealt edasi hakkasime lihtsalt liikuma, mis tundus oluline, selle võtsime nagu ühes, mis tundus ebaoluline, selle viskasime kõrvale. Ja peale seda esimest niisugusse lektiivsed prooviperioodil lihtsalt istusin ja kirjutasin selle nii-öelda näitemängu teksti valmis. Ja ka see tekst muidugi ei ole olnud lõplikega saagi lõplikuks olema, vaid et see oli siis selleks aluseks, millega lavale mindi. Lõpuks muidugi see tekst, mida publik kuuleb, on iga kord ikkagi suhteliselt ainukordne, sest näitlejatel on seal küllalt improvisatsioonivabadust ja võimalusi, nii et see tekst hakkab ilmselt üpriski palju muutuma kajastanud, et kuidagi ei ole. Lähenemisnurk on kaasaegne, aga üldiselt ikka asi toimub seal, kus ta toimus 1872. aastal Londonist alates ja pärast Londonis lõpetades. Ta on ikkagi niisugune sihuke seiklus, idealismist kantud näitemängu lugu, tähendab, kus ikkagi minnakse tegema mingisugust niisugust tegu, mida keegi kunagi pole veel teinud. Seesamasugune see 80 päevaga ümber maailma mudel on ikkagi inimeste sisse jäänud, sest on ikkagi räägitud, et 80 päeva siis 80 tunniga ümber maailma 80 minutiga ümber maailma kõiki neid 80 niisuguseid mudeleid on nagu hakatud hakatud kasutama. Samas on muidugi ei arva, et see süžee on inimestele ülearu tuttav. Ma arvan, et inimesed umbes nagu kujutavad ette, et seal midagi sellist vist oli, aga, aga ma ei arva, et see oleks nagu väga tuttav. Ma arvan, et siin peaaegu igal inimesel on mingisuguseid üllatuspunkte tähendab leida. Laval üllatavad meid 11 näitlejat, see on siis 10 meesnäitlejat ja etenduse ainukest naispeaosalist. Printsess Audot mängib Carita Vaikjärv. Meesnäitlejad mängivad mitmeid erinevaid rolle ja lavastuses on üle 30-st seeni. Neil on laval äärmiselt kibe töö. Sellepärast et kui meil on rohkem kui 30 stseeni see on veel niuke väike viga, aga 30 stseeni jooksul tuleb neil kehastada ka 30 kuut nimelist rolli ja, ja lugematul arvul nimetatud inimesi, nii et siin on tegemist päris niisuguse elu eest jooksmisega. Lisaks sellele peavad näitlejad ka pilli mängima. Näitlejad mängivad päris mitmeid pille ja on meil ka kaks professionaalset muusikut. Ülla, Kaur, Sander Udikas? Jaa, parimatel momentidel saame koos oma näitlejate kokku päris suure orkestri. Kõik laulud lauldakse otse lava pealt ja muusika on ka kõik elusas ettekandes, nii et me ühtegi fonogrammi kasuta, tähendab kõike, hääled, kõik asjad, tausthelid, kõik, me teeme seal lava peal publiku silme all ise. Samamoodi me ei kasuta ühtegi lavamehhanismi, kõik, mis on vaja kuskilt tõsta või liigutada, kõik me teeme oma kätega ise. See on ka märkimisväärne, et etenduses on 14 laulu, millele olete teie, Andres Noormets ise sõnad kirjutanud. Jõulude ajal inimesed liiguvad ühes punktist teise ja lauludega tihtipeale kaetakse päris pikki maid laulude ajal. Aeg aeg voolab niimoodi igaviku, kas siis 10 päeva või viis päeva või need päevad, kus noh, lihtsalt sõideti, kus meri loksus, seal, meil möödub lauluga, ütleme kaks minutit laul on tõesti 14. Aga noh, alati nad ei vii ka ühest punktist teise, tihtipeale nad lihtsalt ütleme ühe daami hingeseisundi peegeldused. Lavastajat, et on ikka küsitud, et millist publikut nad etenduse lavaletoomisel on silmas pidanud, on see lastetükk, on see kogupere mäng? Siin on ikkagi tegu sellise teatriga, mida siin Eestimaal on kogu aeg tehtud ainult on tehtud rõõmsalt ja improviseerimislustiga ja, ja musikaalselt liikuvalt. Siin ei ole mitte mingisuguseid piire, et ma ei tahaks öelda, et see nüüd lastele või ainult koguperetükk, see on absoluutselt kõik inimesed, kes tegelikult teatrist mingisugust niisugust imet ootavad või seda, et neid kaasa kantakse kuhugi niisugusesse reaalsusse, kuhu nad iga päev ei satuvad, need võiks kõik sinna kohale tulla. Sest iseenesest ei ole ta lastetükk juba sellepärast, et siin on väga mitmed taolised probleemid käimas, mis võib olla päris lastele. Tuttavad ei ole aga nii või teisiti, seiklus kannab kaasa nii, nii kõige väiksemat kuivad täiesti. Tähendab paadunud teatrisõpru, kes otsivad, tahavad kaevata mingisugustesse noh, inimmõtte sügavustesse ka neid kohti on seal olemas.